Melioratsioon ehk maaparandus - s.o loodusolude muutmine maa tootlikkuse ja seega ka maa väärtuse tõstmiseks. Melioratsioonil on olnud oma osa inimühiskonna arengus. Vesi ja toit on lahutamatud mõisted tsivilisatsioonide tekkimisel. Üksnes niisutus ja kuivendustööde areng pani aluse vanade riikide tekkimisele Niiluse, Eufrati, Induse ja Huanghe orus.

Saaremaal saab arvestatava maaparanduse tekkeks pidada 17 sajandit. Ajaloolane Arnold Soom on oma uuringutes märkinud kraavitusi 1664. - 1672. aastal Muhu saarel. Samal ajal tehti kuivendustöid Karja, Kärla, Maasi ja Suure-Kaarma mõisates. Mainitakse 17. sajandi keskelt pärinevat krahv De la Gardie Saaremaa mõisate kuivendusplaani. Sel ajal asuti energiliselt põldudelt kive koristama. 17 sajandist on pärit Baltimaade vanimad põllumajanduslikud käsiraamatud, milledes on tähtsal kohal kraavide kaevamine ja heinamaade puhastamine.

18. sajandi keskel tõi põllumajanduse areng maapranduse küsimused uuesti päevakorda. 1753. aasta Jakob Benjamin Fischeri koostatud käsiraamat käsitleb põllumajandust kui teadust. Esmajoones käsitleti põllumaade parandamise küsimust, seda väetamise, kuivenduse, kultuurtehnika läbi. 18. sajandi Saaremaa maaparandustöid on nimetatud aga erakordselt ulatuslikeke. See sai alguse maade reguleerimisega – kroonu- ja eramõisate maade vahetamisega. Eesmärgiks oli vähendada mõisamaade killustatust paljudesse üksteisest kaugel olevatesse lappidesse. Samas selgus, et paljud maad olid soostunud ning võssa kasvanud ega andnud mingit tulu. Kuna see kõik raskendas maade vahetust, siis oli vaja maad eelnevalt korrastada.

Balthasar von Campenhausen oli Saaremaa Maareguleerimise ja Revisjoni Komisjoni esimees ning Liivimaa asekuberner. Oma ettekandes Liivimaa kroonupalatile märgib Campenhausen, et esimesed tööd seni kasutamata sooalade kuivendamiseks ning kasutusele võtmiseks tehti 1769. aastal Kateriina II ukaasi kohaselt asutatud Saaremaa Maaregulerimise ja Revisjoni Komisjonile alluva Melioratsioonimagasini kulul, mille esialgne põhifond ulatus 574 rublani rahas ja 2031 vakani teraviljas. Nii vili kui raha laenati protsentide ja kasvikute peale, mis omakorda kasutati melioratsioonitöödeks.

Kuna kraavitööd tegid talupojad kohustuslikus korras tasuta, siis suudeti võrdlemisi piiratud summadega rajada oma aja kohta väga ulatuslik kuivenduskraavide võrk. Kuivndatud sooaladel loodi hulgaliselt heinamaid, millede järele oli Saaremaal suurt puudust tuntud. Pikemat aega Saaremaal arstina töötanud Johann Wilhelm Ludwig Luce on kirjutanud, et siin kadus pärast kuivendustöid varem sageli võimutsenud malaaria-epideemia peaaegu täielikult ning mustad rõuged esinevad vaid harva.

Teostatud tööde ulatust nätab kõige paremini krahv Ludwig August Mellini 1798. aasta atlase Saaremaa kaart, kus näeme selget kaalite võrku. Sikassaare lahte suubus 2 kanalit, üks algas Masa lähedalt, teine Haeska soost. Saaremaa keskosas oli mitmeid kanaleid, millised suubusid Luulupe jõge pidi Triigi lahte ja Uue-Lõve jõge mööda Siiksaare lahte. Tihe võrk oli rajatud Koigi ja Järveküla järvede ümber. Rajati Suurissoo kanal, mis pöördus süvendatud Pussa jõena merre. Kokku kaevati kanaleid üle 80 kilomeetri. Kahjuks ei hooldatud neid kraave hiljem korralikult ning nad ummistusid juba mõnekümne aasta pärast.

1797. aastal lõpetas Saaremaa Maareguleerimise ja Revisjoni Komisjon oma tegevuse. Melioratsioonimagasini põhifond oli selleks ajaks vaatamata ulatuslikele töödele isegi kasvanud 760 rublale ja 4020 vakale teraviljale. Campenhausen tegi Liivimaa kroonupalatile ettepaneku jätta Melioratsioonimagasin edaspidi töötama iseseisva juhatuse all, kusjuures eraldi mainib ta kraavide kaevamise, heinamaade rajamise ja Sõrve metsakorraldustööde jätkamise vajadust. Campenhauseni ettepanekut ei järgitud ning peale tema surma liideti Melioratsioonimagasin 1793. a. asutatud Saaremaa Talurahvapangaga, mis omakorda läks Saaremaa Rüütelkonna kontrolli alla. Melioratsioonitööd soikusid ning selleks vajalikud tööriistad müüdi.

Tolle perioodi kohta ei leia me ülejäänud Eestist maaparanduse alal midagi sellist, mis oleks võrreldev olnud Saaremaal toimunud kuivendustöödega. Siin kajastubki Campenhauseni suur roll maaparanduse arendamisel. Tema energilisus ja väljapaistev organisaatorivõime lõid läbi maaparanduse eelduse mõisa- ja talumajanduse parandamiseks.

Tänaseks päevaks on Saare maakonnas kuvendatud põllumajanduslikku maad 24400 ha, sellest drenaažiga 19624 ha. Drenaaži on ehitatud 11030 km, lahtisi kraave 3121 km, sellest eesvoolusid 520 km. Kuivenduse hulka kuulub veel 36 silda, 16 regulaatorit, 1808 truupi, 5 pumbajaama, 365 km kruusakattega kuivendussüsteemide ekspluatatsiooniteid. See kõik in suur rikkus ning käesoleva aja kõige tähtsamaks ülesandeks on olemasolevate kuivendussüsteemide säilitamine, eesvoolude korrastamine, maa tootmispotentsiaali tagamine. See maaparandushoid on praegu maaparanduse kõige olulisem tegevusvaldkond.

Maaparandus on ja jääb, sest nii kaua kui maad kasutatakse, nii kaua teda ka parandatakse, mõõdetakse ja korraldatakse – sama tehti ka Campenhauseni ajal.