Järgmiste lugude üleskirjutaja ei ole taotlenud muid eesmärke, kui aga seda, et neid jutte, mis ta lapsepõlves ja hiljemini vanemate sugulaste suust kuulis, mis teda nii väga huvitasid ja talle lõbu pakkusid, võimalikult muutmatul kujul tulevale põlvele alal hoida. Sellepärast ei ole ta püüdnud arvustaja osa mängida, tõtt luulest, naljast ja liialdusist lahutades. Tähtsad teated vanast ajast, vigurtükid, vigurjutud, rahvajuttudele omased mahlakad jämedused, jahiseiklused, tondilood, ebausu kombed, nõidused ja rahvaarstimise viisid - ühe sõnaga: terad ja pahn, kõik on esialgsel naiivsel kujul edasi antud, ilma omalt poolt midagi juure lisamata. Autor ei või mitte tagada, et see kõik oleks tõsi, mida siin jutustatakse, küll aga seda, et ta kõike seda tõesti jutustajate suust kuulnud. Meelega on keel mitmes kohas jäetud algvormi kohaselt silumatuks ja karedaks. Ise nagu kõrvale pugedes, laseb lugude ülestähendaja vanema aja inimesed ette astuda ja neid nende oma ilmavaate kohaselt omal viisil jutustada. Need [-2-] jutustajad olid aga: autori isa Leisu papa Jüri Kuldkepp tema vennas Taevere Jaan, Vakina Andres ja iseäranis Saeveski Aadu, rahva mälestuses vana "bassa" nime all tuttav. Teistest jutustajais olgu veel nimetatud vanatädi Kärt, kes Jääratsil mehel oli ja keda vanade lugude kõige paremaks teadjaks peeti. Kui mõne muistse loo üle ehk vaielus tekkis, siis hüüdis Jäärats kohe: "Kus Kärt? Kus Kärt? Eks Kärt teab kõik asjad ära." Ainus, kes Kärdile mõnikord julges vastu vaielda, oli tema vend Saki Jüri, omal ajal kuulus nõid, kirmirikkuja ja rahvaarst. Pärast tuli lisa veel mitmelt poolt Pärassaare, Saki ja Muriku Kuldkeppide poolt, eriti Uuesauna Mardi järeltulija, rahvamuusika kontsertidel tuttavaks saanud Peeter Kuldkepi vennalt Jürilt, kes Suure-Jaani alevis elab. Nüüdsed jutustajad kahetsevad, et ei olnud üks inimpõlv varemini neid asju uuritud, kui jutustajate vanemad veel elus olid, kes neid lugusid paremini teadnud.
Keda siin jutustatud sündmuste kohad huvitavad, see leiab nad Viljandimaalt Suure-Jaanist kui ka naabrusesolevatest kihelkondadest.
Kui nende juttude ülestähendaja poisikesepõlves Sagevere koolis käis, soovitas tolleaegne Sagevere koolmeister [-3-] Hans Gerretz (Jäärats) tungivalt, et need lood saaksid unustusest päästetud. Pärast õhutas ja edendas seda asja omalt poolt kirjutaja kadunud vend Hans. Tema armsale mälestusele olgu nad ka pühendatud.
Mis puutub 1905/1906 ja 1918. aasta sündmusisse, siis on püütud võimalikult tõetruud pilti anda noist ajust ja asjust, niivõrd kui see autorile selgus tolle aja sündmusist osavõtjate ja pealtvaatajate mälestusist. Kes säärast tööd on teinud, see teab, kui palju vaeva ja kannatust ta nõuab tegijalt.
Kui Leisu papa Jüri Kuldkepp veel väike poisike olnud, siis rääkinud mõned õige vanad inimesed, et nemad olla oma lapsepõlves Arkma külas Kabala vallas üht vana halli rauka näinud, kes oma noores eas tolleaegse kibeda elu pärast siin Liivimaal oli kahe teise seltsilisega Rootsis käinud kuninga käest abi ja armu palumas siit-maa mõisnikkude ülekohtu vastu. Teine tema seltsiline on üks Steingetter või Steingitter Kurlast olnud; kolmanda nime rahvas ei mäleta.
Jõudnud mehed Stokholmi, lastud nad ka ilusasti kuninga ette ja kuningas lubanud armulikult nende asja järele kuulata. [-4-] Kuninga kantseleist antud igale mehele hoolega kinnipitseeritud kiri ligi ja keelatud kõvasti neid kirju kellelegi enne näidata kui Tallinnas ülemusele.
Kui meestel kirjad taskus ja nad mõtlevad juba koju sõita, tuleb Stokholmi uulitsal keegi härra neile vastu, kuuleb nende kõnelemist üksteisega ja küsib selges eesti keeles: "Noh, Liivimaa mehed, mis teie siin pool käite?" Mehed ütlevad: "Käisime kuninga juures abi ja armu palumas, sest meile tehakse väga palju ülekohut. Kuningas laskis meile oma kantseleist kirjad ligi anda, mis meie koju viime. Öeldi, et kellelegi ei tohi enne näidata, kui aga kodus." Võõras hakkas peale ajama: "Näidake ometi vähe. Ega ma sealt midagi ää võtta saa." Mehed kahtlevad esiti küll, aga enestel ka himu teada saada, mis kirjades seisab ja annavad viimaks järele. Võõras võtab kirjad lahti, loeb, kahvatab ja ütleb: "Tänage Jumalat, et teie õigel ajal võite teada saada, mis teil kodus oodata. Sest nende kirjade järel ootab teid kodus surm ja hukatus ees. Üks teist saab Tallinna linna värava ees risti poodud, teine turul härgade vahel lõhki kistud, kolmas Toompeal raudnaeltega läbi löödud, vaadi sisse pandud ja mäest alla veeretatud."
Mehed hirmu täis, ilma nõuta. Võõras annab neile head [-5-] nõu, et kui kuningas teisel päeval sauna läheb - ta nimetanud ka tunniaja ja juhatanud uulitsa, kust kuningas läbi sõidab - siis mingu nad sinna uulitsale, oodaku kuninga tulekut, laskugu teda nähes põlvili ja pangu kirjad oma pea peale. Küll kuningas näeb ja laseb kirjad ära võtta.
Nõnda see sündinudki. Kuningas näeb ja küsib: "Noh eesti mehed, mis te jälle käite? Ma käskisin teile kirjad anda, kas teie ei saanud neid kätte?" Mehed vastavad: "Kõige armulisem kuningas, meie saime küll, aga nad on ju meie hukatus." "Kuidas nii?" küsib kuningas. Mehed paluvad kirju vaadata. Kuningas laseb kirjad ära võtta, loeb nad läbi, saab hirmus vihaseks ja ütleb: "Kui juba minu lähedal juletakse nõnda teha, mis siis veel kaugemal?" Laseb jala pealt need kolm kirjutaja isandat, kes kuninga nimel võltsitud kirjad valmistanud, meestega ühes Tallinnasse saata ja nendega täpselt seda teha, mida nad olid eesti meeste jaoks kirja pannud.
Eesti talurahvas leidis selle juhtumuse läbi palju kergitust ja parandust Rootsi valitsuse poolt, aga see kestis lühikese aja, sest suur Põhjasõda läks varsti lahti.
Mõni hea aasta pärast seda lugu, kui Tuudelepp juba [-6-] vana rauk olnud, nõudnud keegi saks, kes Arkmalt läbi sõitnud ja Arkma kõrtsi ees peatunud, teda näha. Vanamees toodud kepi najal tuigerdades ette. Saks vaadanud teda, kõngutanud pead ja öelnud: "Mis sa, vana, nüüd veel oled. Aga kas sa mäletad, kuidas sinu, kuradi, pärast kolm noorhärrat hirmsat surma said?" Andnud talle ühe hõberubla ja sõitnud edasi.
Põhja sõja lõppedes ei olla rootsi Baltimaid mitte jäädavalt Venele andnud, vaid teinud rahulepingu saja aasta peale. Venelased unustanud selle lepingupunkti ära, rootslased aga pidanud meeles. Kui sada aastat möödunud, siis ilmunud Tallinna ette üks Rootsi sõjalaev ja lasknud kolm kahuripauku linna peale meeldetuletuseks, et Rootsi oma vanast õigusest Baltimaadele ei loobu.
Rootsi (Põhja) sõja aeg hulkunud vene sissikud (Dr. Loorits tuletab "sissid" ühest leedu keele sõnast, kuid Suure-Jaanis ei öelda "sissid", vaid "sissikud", mis enam sarnaneb vene sõnale "sõštšiki") meie maal rahvast riisumas. Mõnikord ajanud nad ka rahvast karjakaupa Venemaale. Rahvas ise pidanud oma vara ühes kandma, nõnda pole siis röövlitel vedamiskulu kanda olnud. Ükskord ulatanud rahvarong Vanaõue silla otsast Vihiküla [-7-] söödini, umbes kaks versta. Teise jutu järele olnud üks rongiots Kaansoos, teine Vihiküla söödil - ilmne liialdus, sest seda maad oleks umbes 11 versta. Saatjaid sissikuid olnud ainult kaks: üks neist sõitnud ratsa rahvarongi ees, teine taga otsas, mõlemad meesterahva riietes. Keegi polnud julgenud neile vastu hakata, kõik läinu nuttes Venemaa poole.
Käru vallas on Kõrbja karjamõis, enne olnud seal Kõrbja talud. Kõrbjal elanud üks vahva mees - Kõrbja Jaan, kes kütiametit pidanud. Tema juhtunud jutustatud loo ajal lähedal metsas olema ja näinud, et rongis rahvast olnud nii palju ja sissikuid nii vähe. Ta võtnud südame rindu ja lasknud ees sõitva sissiku maha. Läinud sissiku jalast saabast kiskuma ja näinud, et ta on naisterahvas (jutustaja ütleb otsekohe: näinud, et olnud va' vitu). Siis saanud rongirahvas ka julgust, löönud taga sõitja sissiku maha - ka seal olnud naisterahvas meeste riides - ja pööranud sedakorda oma kraamiga kodu poole tagasi.
Käru vallas maganud kord 50 vene soldatit ühe talu rehetoas. Vaht tukkunud üleval, katusenurgas, valge rätik kaelas. Seesama kütt, kellest enne jutt oli (Kõrbja Jaan), roomanud ööhämaruses kuivatsehunniku tagant maja lähedale [-8-] ja saatnud, valge rätiku peale sihtides, vahile laengu. Vaht kukkunud kobisedes katust mööda maha, ei olla karjatanudki. Mees kuulanud nüüd natukese aja, kas kõik vagusi jääb. Läinud siis kikivarvul tasakesi toa juure. Toa eeskojas seisnud soldatite püssid hakkis, need kandnud mees ettevaatlikult välja. Vanasti ei olnud mitte hingedega, vaid põõnadega uksed, kinni ja lahti lükata. Mees sidunud ukse praokile, nii et valgusekuma natuke sisse paistab, aga ust päris lahti teha ei saa. Hakanud siis püssiga ukseprao vahelt rehetuppa kõmmutama. Unised soldatid ärganud ja jooksnud üksteise kannul ähmiga valge poole oma püsse võtma. Kes siis uksest pea pistnud, see mehe käest vopsu saanud. Nõnda tapnud ta ükshaaval peaaegu terve toa-täie venelasi ära. Ainult kaks soldatit pääsenud eluga jooksma. Õue all olnud jõgi, sealt purdest püüdnud nad üle minna, aga mees lükanud nad jõkke ja uputanud ära, et nad mitte ei saaks teistele teatust viia. Siis pistnud rehetoa põlema ja põletanud ühes kõigi surnukehadega ära. Seda nimetanud ta kärbeste kõrvetamiseks.
Käru ja Vastemõisa vallas näidatakse praegugi veel kohti, mis rahvas "vene sõõrdudeks" nimetab. Need sõõrud tehtud nõndaviisi: Kus mõni tee metsa sisse viinud, sõjaaegse [-9-] rahva pelgupaiga poole, seal nuuskinud vene sissikud ümber. Sellepärast lasknud rahvas parajal kohal mõlemal pool tee kõrvas suured puud üksteise kuklasse maha, see olnud siis vene sõõr, ehk sissikute lõks. Sõõru eesmine ots olnud ka õige jämedate puudega kinni pandud. Tagumine ots, kust röövlid sisse läinud, jäetud lahti, kuid puud olnud pooleni läbi saetud. Kui nüüd sissikute salgast viimsed sõõru jõudnud, lasknud vahid nende tagant ka puud maha ja pannud niiviisi lõksu kinni. Siis hakanud rahvas puude peidust venelaste peale laskma ja kes sõõrust püüdnud välja põgeneda, see saanud nuiaga pähe. Nii tapetud neist viimne kui mees ära.
Kõrbja Jaan teinud ka niisuguseid vene sõõrde ja tapnud sissikuid, mille juures tal ta kaks poega abiks olnud. Kord olnud sissikuid õige palju. Pojad, kes eespool sõõru otsas neid pidanud vastu võtma, kartnud, et nad kõik lõksu ei mahu ja hakanud enne tuld andma, kui isa tagant oleks sõõru kinni pannud ja neile märku andnud. Selle läbi pääsenud sissikute salgast viimased, kes väljas olnud, jooksma ja saanud teistele teatust viia. Vanamees kukkunud oma poegade peale nii hirmus vihaseks, et ähvardanud neid ka ära tappa. Pojad pidanud ta juurest põgenema. Enne surma jäänud vanamees nagu peast nõdraks, ta pole kusagil rahu [-10-] leidnud. Hirmuga hüüdnud ta ühtepuhku: "Venelased tulevad! Venelased tulevad!"
Kõnnust loode poole on kaks Kibaru talu (Kiviaru). Seal olnud rahvas rootsi sõja aegu röövlite eest metsas peljus. Vahid olnud väljas sissikuid valvamas. Neli vene soldatit, kes kõik teised kohad juba läbi nuuskinud, saanud ühe vahi kätte, see olnud lootsikuga jõe ääres. Venelased tikkunud lootsikusse ja käskinud endid sinna viia, kus rahvas oma varaga peidus on. Vaht täitnud nende soovi ja hakanud sõudma. Kui ta lootsikuga rahva pelgupaiga lähedale jõudnud, koopsinud ta neli korda mõlaga vastu lootsiku äärt. See olnud teistele kokkuräägitud täheks, et tal on neli sissikut lootsikus. Nüüd tulnud mehed appi ja tapnud sissikud ära. Üks venelane saanud jooksma, jooksnud kaheksa versta, eesti mehed ikka kannul. Viimaks saanud ta ometi kätte.
Sarnane lugu, Saeveski Aadu suust kuuldud. Vastemõisa valla Riisa ja Tõramaa küla rahvas olnud oma varaga vene sissikute eest metsas varjul. Üks Tõramaa mees öelnud: "Ma lähen lootsikuga koju vaatama, vast on sissikud kõik juba ära läinud, siis võime oma küladesse tagasi pöörduda." Saanud oma talutuppa, aga seal olnud kuus sissikut parajasti [-11-] ees, need võtnud mehe kinni ja nõudnud kurja ähvardusega, et ta peab neid sinna viima, kus vara varjul on. Mees võtnud röövlid lootsikusse ja sõudnud jõge mööda metsa poole. Ta rääkinud aga enne teistega kokku, et: "Kuulake, mitu korda ma mõlaga vastu lootsiku äärt koopsin, nii mitu venelast on mul ühes; siis olge valmis neid maha materdama." Nõnda olnud ka eesti mehed valvel. Saanud ta siis lootsikuga sügava jõehaua kohale, siis koopsinud kuus korda ja löönud lootsiku ümber. Neli sissikut uppunud ära, kaks aga osanud ujuda. Ühe neist tapnud eestlased vees ära, teine saanud kaldale ja jooksma. Jooksnud üle Riisa raba kuni Vändra Võievere küla Anikoorma talu juure, hakanud seal tõkkest üle minema, siis saanud eesti mehed ta rihvliga (kuulipüssiga) maha tõmmata.
Üks Saarisu mees läinud kord püssiga teed mööda Suure-Jaani poole. Näinud - kaks sissikut tulnud Vändra poolt tasa sõites järele. Mõlemail olnud hobused hõbeasju ja rahasid täis. Mees karanud ruttu teel kõrva ja heitnud maoli künka taha. Üks röövel näinud ta ometi ära ja lasknud püssiga tema peale, kuid kuul läinud, teda trehvamata, mättasse. Mees tõusnud nüüd üles ja lasknud ise venelase maha, enne [-12-] kui see sai püssi laadida. Sissiku hobune sõitnud kõige raha ja varaga teise seltsimehe järele, kes edasi kihutanud. Mees läinud surnud röövli jalast saabast kiskuma, näinud, et ta naine olnud, sülitanud ja läinud oma teed.
Rootsi sõja aeg põgenenud Viivle mõisa härra Saarisusse, mis oli ümbritsetud suurte metsadega. Maanteed tol ajal seal ei olnud ning röövlid ei pääsenud kergesti järele. Vallarahvas toonud ka tema varanduse sinna. Ta raha olla Saarisus praegugi kusagil maa sees.
Navesti mõisa asub kingul. Sealt vaadates näinud sissikud, et soode ja rabade tagant tõusnud suitsu. Nad märganud, et jõe taga on kuskil metsas rahvas varjul. Küll nad otsinud mitu korda hoolega, aga rahva pelgupaika ei ole üles leidnud. Üks niisugune Põhja sõja aegne rahva leeriase olnud ka Villevere ja Vaki vahel. Seal on keset sood kink, kus vanad koopad praegugi näha. Muistne pakkudest tee viib pelgupaigast läbi soo välja.
Pärassaares on (praegu Jaan Kuressoni päralt olev) Kivisööda talu, mida ka Papileeri ja Hiirekulli taluks hüütakse. Seal on põllu sees kaks kivi: üks suurem, arvata kuus jalga ratasringi, pealt tasane; temast 8-9 jalga loode poole [-13-] on teine, väiksem, kuid teravam ja kõrgem. Rahvajutu järgi olnud Põhja sõja ajal seal Suure-Jaani kirikuõpetaja Markus oma kogudusega leeris, sellest tulnud see Papileeri nimi. Vanemal ajal kasvanud seal tihe kuusemets, mida Papileeri metsaks nimetatud. Õpetaja pidanud nende kivide juures jumalateenistust, kusjuures tal suurem kivi altari ja väiksem kantsli aset täitnud.
Nii jutustab rahvasuu. Kuid Suure-Jaani õpetajate seas ei ole Markuse nimelist õpetajat olnud, nagu praegune Suure-Jaani õpetaja mulle teatas. Need vanad jutud võivad käia ainult Suure-Jaani õpetaja Magnus de Moulin'i kohta, kes Põhja sõja ajal tõeste oma kogudusega Vändra piiril metsades varjul olnud. Rahval oli Magnuse nimi natuke võõras, sellepärast tegi jutt Magnusest Markuse, milline nimi eestlasele palju tuttavam oli.
Magnus de Moulin'i kuju on üks liigutavamaid eesti kiriku- ja kirjandusloos. Pilistvere piiblikonverentsil võitles ta ühes Hornungiga, Verginiuse ja Bengt Forseeliusega piibli keele uuendamise eest vanameelse Stahli partei vastu. Mitu korda pidi ta sõja-ajal oma kogudusega põgenema ja kogudusest lahkuma, kuid ikka pöördus ta esimesel võimalusel truu karjasena oma karja juurde tagasi, kuni katk ta kannatusrikkale elule otsa tegi [-14-] (lähemalt selle üle vaata: V. Reiman, "Pildid Põhja sõjast", Sirvilauad 1902, lk.12).
Uue-Vända maa sees, tee ääres, mis Rassilt, Kabelimäest ja Orikülamäest üle Oriküla poole läheb, on keskhommiku pool tee kaldal "Papi haud." Jutt on ühest katoliku ülempapist. Tema elanud Jaagupi kiriku juures, kuna ta all olla ka Suure-Jaani ja Pilistvere papid olnud. Siin tee kõrval, kus ta haud on, varitsenud teda röövlid, kui ta kutsari ja kahe hobusega Vändra poole sõitnud. Nad teadnud, et ta on rikas mees ja tapnud ta ära. Siia maetud ta ka esiotsa maha. Kuid tema sugulased lasknud ta pärast välja võtta ja Jaagupi kiriku aeda matta, kus ta praegu puhkab. Vändra kirikuõpetaja Sokolovski kuulnud seda Vändra meeste juttu ja käinud papihauda vaatamas. Selle metsa nimi on Papiristi mets, ehk küll nüüd seal risti ega kivi ei ole.
Vana, põline tee käib Vanaõue mägedest üle, altpoolt Kabeli raba, Kabeli mäest üle, üle Saarjõe, allpool Särgahaua talu, allpool Oriküla (Roosa rüütli) Aru talu, üle Vändra jõe, Pere talust läbi Mädari külasse välja. Saarjõe lähedal on tee ääres noor männik, männikus kink, mis "Kuninga tooliks" nimetatakse. Vana rahva jutt räägib, et Rootsi kuningas Kaarel lasknud siin mulda kokku [-15-] kuhjata endale ja oma kindralitele puhkepaigaks.
Ka Prantsuse sõja aeg hulkunud meie maal vene sissikud ümber ja riisunud rahvast. Nende hirmul läinud Vakilt perekond kõige loomadega metsa ja asunud suurde rappa laagrisse. Peremees Mihkel, Saki Jüri Kuldkepi äi, läinud kord kodust jahukotiga laagri poole. Jõudnud Kaera-ale otsa peale, seal kuulnud selja taga samme. Vaadanud tagasi - üks venelane olnud palja mõõgaga talle valmis pähe löömas. Mihkel lasknud koti ruttu maha, rabanud venelase käest kinni ja nii võidelnud nad kaua elu ja surma peale. Kumbki ei julge appi karjuda, ei tea ju kas omad mehed või vaenlased lähemal on. Venelase jalge all juhtunud mätas olema, selle taha komistanud ta, kukkunud maha, Mihkel peale. Mihkel saanud nüüd venelase käest mõõga ära kiskuda, raiunud sellega tal pea maha ja matnud sissiku Kaera-ale otsa peale, võitluse kohale maha. Vaki mees, Karja-Mart kuulnud küll nende võitlemist, aga pole julgenud peremehele appi minna. Mihkli käest saanud ta selle eest pärast valjusti noomida. Selle võitluse tagajärjel jäänud Mihkel põdema ja surnudki.
Eelnimetatud Karja-Mart sõitnud esmaspäeva hommikul Kabala mõisa teole. Üle Vaki sillasoo kuni Sellimäe otsa [-16-] peale käinud puupakkudest tee, mille jäänuseid võib veel praegu näha. Tee viib, nagu enne sai jutustatud, vanarahva sõjaaegse leeriaseme juure soo keskel kingul, kus ka vanad koopad veel tunda. Mart pannud tähele, et üks venelane Sellimäe otsa peal midagi maha matnud. Tal pole aga tol korral aega olnud asja lähemalt uurida. Laupäeval teolt tagasi sõites peatunud ta seal kohal, kaevanud augu lahti ja leidnud maa seest suure tammepuust tünni pooleni hõbedat täis. Mart veeretanud raske tünni puude peale ja neid mööda oma ratastele, viinud Vakki välja ja matnud ülejõe metsa maha. Ei ole sellest aga kellelegi rääkinud. Pärast Tallinna teel jäänud Mart raskesti haigeks ja surnudki seal. Enne surma juhatanud Vaki inimestele: "Vaki toast välja minna, ülejõe metsa peale vaadata, seal kasvavad kaks pikka kuuske, nende vahele on raha-tünn maetud, kämmal mulda peal ja sammal kõige peal." Vaki rahvas otsinud küll, aga juhatatud aset pole nad kusagil leidnud. Jutustaja arvates võiks sügava künniga selle tünni peale juhtuda. [-17-]
Rootsi sõja järel olnud Eestis hirmus katk ehk "must surm." Katk tulnud lootsikuga Vormsi saarelt meie maale. Tema hulkunud ümber kord musta mehe või vanamoori, kord kitse või koera kujul. Katk teinud maa inimestest nii tühjaks, et kui üks inimene teise jalajälgi näinud, siis andnud ta neile suud ja nutnud rõõmu pärast.
Ühes talus olnud laupäeva õhtul palav leem laual. Inimestest pole kedagi muud toas olnud, kui aga vanaisa parsil. Vanamees näinud kuidas kits kepseldes uksest sisse tulnud, liuast katsunud ja öelnud: "Oi imet, keeva süüakse ja keedet juuakse." Vanamees vastanud parsilt: "Oi imet, kilo keeletu ja ise räägib." Katk näinud, et teda ära tuntud ja läinud sedakorda ilma kellelegi kurja tegemata oma teed.
Tamme külas Taevere vallas murdnud katk hirmus palju inimesi maha. Üks vanapoiss vedanud surnuid Vihiküla poole kalmeteisse. Tema ei ole katku kartnud; kui surnuga läinud, siis ajanud haledat laulujoru. Saanud ta surnu maha matnud, siis rüübanud pudelist porujommi ja sõitnud huigates kodu poole. Sedaviisi läinud asi, kuni viimne inimene Tammekülas ära surnud ja maha maetud oli. Siis jäänud vanapoiss ise ka [-18-] katkutõppe ja surnud ära.
Märkus: Katkuaja surnute matja ladinakeelne nimi oli "mortus." Kas sest sõnast ei ole tulnud eesti mütoloogia "Mardus", kes metsanurgas nutab ja laanekaisus kaebab ning surnuid taga leinab? Vaata Kalevipoja sissejuhatust.
Tori valla Aesoo külas olnud üks vana Jaan. Tema matnud oma kõrvi ruunaga katku aeg kahe küla surnuid. Inimesi jäänud vähemaks, kuid Jaanil pole viga olnud; ruun söönud aga vilja ja Jaanil endal olnud ka toitu küllalt. Kui viimati kõik inimesed ümbruses ära surnud teinud Jaan endale ka tee äärde haua valmis. Mõelnud, et kui ma suren, siis heidan hauaäärele; mõni hea inimene ehk juhtub mööda minema, lükkab mu surnukeha hauda ja ajab mulla peale. Aga ei ole ühti surnud.
Ükskord sõitnud ta ratsa oma kõrvi ruuna seljas loodepoolt jõe kallast mööda Tori poole. Leidnud inimese palja jala jäljed, karanud kohe hobuse seljast maha ja andnud jälgedele suud. Siis sõitnud jälgi mööda edasi kuni Muraka külasse, seal leidnud ühe naisterahva, see olnud tüdruk, tema aga vanapoiss. Nad läinud paari ja hakanud ilusasti elama.
Sürgaveres Kälisti külas käinud katk musta inimese näol ümber. Teinud öösi ühe toaukse lahti ja hüüdnud sisse: "Juhkamit [-19-] parema reie külge!" Juhkam hakanud oigama, talle löönud muhk parema reie sisse ja varsti olnud mees surnud. Kusagil teises kohas tulnud katk musta vanamoori kujul rehetuppa, kus rahvas põhul maganud. Torganud järgemööda igaühte kepiga ja lausunud igakord: "Küps, küps." Viimaks puudutanud kepiga kaheksakümne-aastast vanaeite, kes parsil maganud ja kelle jalg parte vahelt alla rippunud, ja öelnud: "Toores." Need, kes all maganud ja keda katk küpseks tunnistanud, jäänud haigeks ja surnud ära. Vanaeit jäänud aga ellu. Tal olnud sinine plekk surmani reie küljes, kuhu katk kepiga puudutanud.
Ühte tallu tulnud õhtul võõras mees ja palunud öömaja. Majarahvas vastanud: "Meie ei või sind vastu võtta. Võib olla, et oleme hommikul kõik katku kätte surnud." Külaline öelnud, et asi polegi nii paha, kui nad aga tema nõu järele teevad. Nad pidanud kõik valged särgid selga panema ja siis rehetuppa põrandale magama heitma. Igaühe peatsis pidanud kolm küünalt põlema. Neile olnud keeldud midagi rääkida või end liigutada, mida nad ka öösel näeksid. Öösel tulnud üks väike koer uksest sisse ja nuusutanud igaühte. Kõik pidanud võõra õpetust meeles, ei ole rääkinud ega ennast liigutanud. Ainult üks vanaeit tõusnud hirmul istukile ja laotanud käsi. See [-20-] langenud tagasi asemele, hakanud oigama ja surnud ära. Teised kõik jäänud terveks.
Üks mees sõitnud maanteed mööda ja näinud maantee kõrvas liiva-augus poisikest, kes seal üksi olnud. Mees peatanud hobuse ja küsinud lahkesti poisikeselt, mis ta seal teeb. Poisike olnud aga katk. Et mees temaga sõbralikult ümber käinud, siis andnud ta head nõu, kuidas ennast katkutõve eest kaitsta. Selle nõu järele pidanud mees oma perega külast ära minema kusagile üksildasesse metsa elama ning sinna jääma, "kuni mets hakkab teda vihkama." Mees kolinud ka suvel oma perekonnaga metsa, kuna kõik muu rahvas külasse jäänud ja tema üle naernud, et ta kibedal tööajal ära metsa läheb. Mees veetnud suve metsas, sügisel hakanud hundid ja karud tema karja kallale tikkuma. Sest saanud mees aru, et "mets teda nüüd vihkab." Ta tulnud perega külla tagasi, seal olnud aga kõik elanikud katku kätte surnud. Tema koristanud teiste viljad kokku ja elanud oma perega edasi.
Sürgavere vallas on viimati peaaegu kõik inimesed katku kätte surnud. Ainult kolm Anne jäänud veel elusse: Tässa, Toosi ja Känsa Ann. Nemad läinud mõisaväljale vilja lõikama. Opmani poeg sõitnud ratsa nende juurde, hakanud neid [-21-] piitsaga lööma ja sõimama, et "lõikate, häbematud, mõisa vilja, lehmad karjuvad õues lüpsmata, udarad paistetanud." Anned võtnud opmani poja kinni ja peksnud ta kere täis. Poiss sõitnud koju, jäänud sest peksust, hirmust ja vihastamisest ka katku kätte haigeks ja surnud ära. Anned jäänud elama ja saanud pärast taluperenaisteks.
Rassil olnud peres kaks poega ja kaks miniat. Vanad keelanud kõvasti, et kui keegi neist katku näeb, siis ei tohi sellest teistele rääkida. Kord jooksnud üks minia üsna kohkunud näoga tuppa. Teised saanud aru, et ta katku näinud, ja hoiatanud: "Ära räägi!" Katk aga sõitnud nelja valge täkuga veiselauta. Inimestel olnud aru käes, mis võõras see on. Nad ajanud karjad välja Lepskatku nõmmele, loomad surnud sinna ja maetud mäe sisse. Aga inimestesse ei olla katk seekord Rassil puutunud.
Inimesed peitnud end katku eest toomingametsa või ülepea kohtadesse, kus laanepuud kõrki lõhna andnud. Katk otsinud neid metsa mööda taga, ümisenud ise viltu keelega: "Immi (inimeste) haisu - toomi (toomingate) haisu, - ei tunne kahte kumbatki.
Katk läinud viimaks lootsikuga Roogussaarele. Üks naisterahvas tulnud talle saarel vastu, tundnud ta ära, öelnud: "Tere [-22-] tulemast! Jumalale tänu, et sa ometi ükskord siia said. Küll meie sind kaua ootasime." Katk pole niisugust lahket teretamist enne kuulnud ega ka siin oodanud. Häbi ja kohmetusega karanud ta merre, sinna uppunudki.
Rootsi sõja aeg elanud Sürgaveres Mudisti külas kaks venda: Kobina Aadu ja Peetri Hans, mõlemad suured jõumehed. Mudisti kõrts oli puust ehitatud palgihoone. Kui Peetri Hans, kes kehvapoolne mees olnud, kõrtsi tulnud ja napsi tahtnud, siis teinud ta mõnikord järgmise tüki: tõstnud kõrtsi nurga üles ja pistnud mõne külamehe lähedal oleva hobuse saba sinna alla. Hobuse peremees tuleb kõrtsist välja, näeb mis sündinud, hakkab kära tegema. Kutsub teised mehed appi, katsuvad mitmekesi kõrtsinurka üles tõsta, et hobuse saba selle alt päästa - ei jõua kogunisti. Külamees kirub, otsib süüdlast, keda kerge leida, sest rahvas teab, et ainult Peetri Hans saab niisuguse asjaga hakkama. Hans kuulab hobuse peremehe sõimamist vagusi pealt, ütleb viimaks rahulikult: "Mis sa'nd nõnda kisendad. Osta poole kopika eest viina, eks ma lase jälle lahti." Külamehel ei jää muud üle, kui Hansule napsi osta.
Vanasti oli pulmades see pruuk, et iga tugevam mees [-23-] püüdis teiste pulmaliste ees oma jõudu ja vahvust üles näidata. Mõni mees haaras näiteks ühe käega looga otsast kinni ja viskas, tagaspidi seistes, looga üle pulmamaja katuse. Selle vägitükiga ei saanud igaüks hakkama. Ühel pulmapeol, kus teised looki üle katuse visanud, olnud ka Peetri Hans. Ta näinud, et õues olnud tühjaks joodud õllevaadid tuule käes tahenemas. Hans võtnud ühe suurema vaadi, pistnud kaks sõrme punniaugust sisse ja visanud vaadi mis ulub üle katuse.
Härjavankri tiislist võtnud Hans ühe käega kinni ja viristanud vankrit enda ümber nii et mitte üks ratas pole maha puutunud.
Sõja ajal olnud üks vene soldatite salk Mudisti väljal laagris. Nad teinud parajasti tuld. Peetri Hans tahtnud neid narrida, ta ajanud suure raudkivi müraka kotti, võtnud koti selga ja jooksnud väljaäärt mööda lepavõsa varjus küürakil, nagu püüaks end varjata, aga parajasti nõnda, et soldatite kätte ära paistab. Venelased vaadanud, et näe, seal see suur varakoorem läheb. Kohe karanud neli meest ratsahobuste selga ja kihutanud Hansu järele. Saavad Hansu lähedale, Hans viskab koti seljast maha, kotisuu alaspidi, ise jookseb eemale. Soldatid tulevad, katsuvad neljakesi kotisuud ülespidi [-24-] pöörata, et vaadata, mis seal sees on, aga ei jõua kotti liigutadagi. Viimaks lõiganud üks neist mõõgaga koti katki, näeb - sees ei ole muud midagi, kui üks suur raudkivi mürakas. Sülitanud mehed ja sõitnud tule äärde tagasi. Peetri Hans tuleb jälle, võtab koorma selga ja jookseb sörkides edasi. Venelased näidanud käega sinna poole ja öelnud: "Sort, sort", et see on ju kurat, ega see inimene pole.
Ükskord vedanud Peetri Hans Sürgavere mõisa opmaniga kihla, et tema viib seljas neli vakka talinisu kotiga Sürgavere mõisast Võistre kõrtsi juure - rohkem kui viis versta maad - ilma, et ta korra kehitaks. Võidab ta kihlveo, siis saab selle nisu endale. Hans läinud kotiga ees, opman ratsahobuse seljas järele. Jõudnud juba oja ääre, mis Võistre kõrtsi ligidal, seal küsinud opman: "Kas sa veel ei kehita?" Hans vastu: "Karga ise ka otsa." Opman andnud kotile piitsaga plaks, öelnud: "Kui sa oled söönud, siis söö peale." Pööranud ümber ja sõitnud mõisa tagasi.
Need olid vanaaegsed jõumehed. Meie ajal leidub sääraseid harva. Rahva arvamise järele minevat aga inimeste sugu ikka nõrgemaks ja nõrgemaks. Viimaks jäävat inimesed nii väetiks, et mees kukke ei jõua sabast kinni pidada ja kaks meest peavad kangidega kanamuna veeretama. [-25-]
Vanal ajal olnud varastel hirmus kanged karistused. Kes teise põllult midagi varastanud, see pandud kaelani maa sisse ja siis küntud seanina adraga (puusahaga) ta pea otsast ära. Kui veskivaras kätte saadud, siis lõigatud ta naba lahti, soolikaots löödud naelaga veskivõlli külge kinni ja veski lastud jooksma. Võll keerutanud soolikad ja sisikonnad enda ümber. Mesipuude varas kistud alasti, siis võetud mesipuudel põhjad ära ja lastud mesilinnud varga surnuks nõelata. See karistus peetud kõige hirmsamaks. Kui rootsi sõja aeg kõik ära röövitud, jäänud mesipuud ometi igal pool puutumata.
Saarisu Metsaõuest viib metsavaheline hagudega täidetud tee Kaera-aasast üle Navesti jõe, Kuuseaasalt läbi Vändra poole. Sinna teele ilmunud vanemal ajal üks tige tont, see peksnud igaühe läbi, kes öö-ajal katsunud seda teed sõita. Mida kiirem sõit olnud, seda ägedamalt peksnud ka tont. Inimesed pole lõpuks enam julgenud õudset tonditeed tarvitada. Üks vahva mees sõitnud kord ometi jälle sealt kardetavast kohast läbi. Tont hakanud teda harjunud viisil peksma. Mees peatanud hobuse, et järele vaadata, mis [-26-] imeelukas see peksja õieti on. See olnud üks kõver kuusehaga, mis sõitja rattakodarate vahele kinni jäänud ja seal ümber keerutades sõitjat peksnud.
Kõo mõisa ja Venevere küla vahel on mets, mida nimetatakse Liivassaare metsaks. Enne olnud ta nimi Küüni mets. Rootsiaegsete sõdade ja katku aeg elanud seal metsas üks mees. Kord näinud ta puude vahel vilksatavat naisterahvast, kes kartlikult, nagu hirv, kohe tihnikusse kadunud. Mees pugenud naisterahva jalgraja lähedale hagude hunnikusse ning jäänud varitsema. Kui naisterahvas jälle seda rada mööda tulnud, püüdnud mees ta kinni. Nad olnud mõlemad üksikud ja läinud paari. Mees ehitanud Pilistvere jõele, siinpool Loopret, veski; seda kutsutakse Käosaare veskiks.
Rootsi sõdade ajal venelaste ja poolakatega teinud sõjad ja katkud meie maa inimestest nii tühjaks, et kuskil kuke-laulu ega koera-haukumist pole kuulda olnud. Ainult varjulistes metsanurkades jäänud mõned inimesed veel elama, need olnud suuremalt jaolt naisterahvad. Ruumi oli nüüd küll ja Rootsi valitsuse aeg asunud mitmed rootslased siia elama, võtnud eesti naised ja nende järeltulev [-27-] sugu muutunud eestlasteks. Niisugused rootslased olnud näiteks Kuldkeppide, Rasside, Rõukude, Koikide, Köstide, Köslerite, Köstnerite ja muude esivanemad.
Vända jõe ääres, allpool Kurgjat on Oriküla. Selle küla elanikud on ilusad, saledad, enamasti ruuged inimesed. Neid nimetatakse "roosarüütliteks." Rahva arvamise järele tähendavat see "rootsi rüütlid." Leetva küla elanikud erinevad ka välimuse poolest teistest eestlastest, nad on mustjad, kõhna poole inimesed. Arvatavasti on nad Poola valitsuse ajal Leedumaalt siia asunud. Teetsovid teavad ka, et nende esivanem olnud poolakas.
Kuldkeppide esivanema kohta käib vanarahva jutt järgmiselt: Rootsi ajal olnud kord väga külm talv, nii et ka Läänemeri kinni külmunud. Nii külmad talved tulevad aastasajas kord või kaks ette. Kuldkeppide esivanem, kes tol ajal noor mees olnud ja Rootsis elanud, sidunud endale uisud jalga ja jooksnud libedal jääl üle mere Eestimaale. Ta jõudnud Pärnu linna. Varsti selle järele tulnud sula ilm ja torm lõhkunud jää ära, nii et noormees pole enam saanud uiskudel tagasi kodumaale pöörduda. Ta jäänud Pärnumaale elama ja võtnud eesti naise. Tema nimi olnud Jüri.
Nii jutustas Kärdi-tädi, [-28-] kui ta õige vana ja nende juttude üleskirjutaja noor poisike oli. Autori isa ja onu teadsid küll, et Kuldkeppide esivanem rootslane olnud, kuid sellest uiskudega üle mere jooksmisest ei olnud nad kuulnud. Hilisemad jutustajad Pärassaarest, nagu rahvamuusika kontsertidel tuttavaks saanud Peeter Kuldkepp ja tema vennad, kinnitasid aga jälle, et ka nemad seda Kuldkeppide esivanema uiskudel üle mere jooksmist olid oma vanematelt kuulnud. Kuidas esimene Kuldkepp Eestis elanud, ei ole lähemalt teada. Rahvas mäletab temast selgesti ainult üht juhtumist, nimelt kuidas teda hakatud Kuldkepiks hüüdma.
Kui sõdade järele rahulisem aeg tulnud, siis lasknud Rootsi maavalitseja ehk tadoldar (võrdle saksa Statthalter), nagu rahvajutt teda nimetab, harvad rahvariismed kokku kutsuda ja need üles kirjutada. Teiste seas tulnud kehvas riides, liht toki najal ka üks vanamees ette. Tadoldar küsinud talt, kas ta on abielumees, kas ja kui palju tal on lapsi. Vanamees vastanud, et on abielumees ja tal on kaksteistkümmend elus last. Tadoldar küsinud edasi, mitu poega ja mitu tütart tal on. Vanamees teatanud, et tal tütreid ei ole, vaid kõik 12 last pojad.
Rootsis (ja ka Saksamaal) oli see vana seadus, et kui kellelgi seitsmes poeg [-29-] sündis ja kõik seitse elus olid, siis temal õigus oli kuningat oma viimase poja vaderiks kutsuda. Kuningas võttis niisugused kutsed vastu ja saatis oma ristipojale kauni kingituse. Arusaadav, et noil sõjarikkail ajul poisslapsi kui tulevasi sõjamehi kõrgelt hinnati. Kui nüüd tadoldar kuulnud, et vanamehel on 12 poega, siis öelnud ta: "Kui kuningas seda kuulda saaks, siis ei käiks sa mitte selle liht tokiga, vaid kuldkepp oleks sul käes olema." Rahvas kuulnud tadoldari sõna ja hakanud sest ajast saadik vanameest ja tema järeltulevat sugu "Kuldkeppideks" nimetama.
Saki, Pärassaare ja Muriku Kuldkeppide käest hiljem saadud teadete järele olla esimene Kuldkepp oma poegadega ka sõdadest osa võtnud ja nimelt isa mitte lihtsõdurina, vaid ohvitserina. Ta olla vahva mees olnud. Nii näib tadoldari sõna käivat mitte ainult esimese Kuldkepi poegade rohkuse, vaid ka tema vahvuse ning teenete kohta sõjas. Üksikasju selle kohta aga praegu keegi ei tea.
Kui pärast, mitu põlve edasi, juba Vene ajal, eesti rahva revisjon olnud ja talurahvas pidanud endale perekonna ehk liiginimed valima, siis olnud Jahu-Jüri, kes Vastemõisast kaugel metsas elas, taluperemeestest viimne mõisa minemas. Kirjutaja Amberg küsinud talt, missuguse nime ta endale [-30-] tahab valida. Et Jahu-Jüri metsanurga mees ja kütt oli, siis nimetanud ta mitmed metsloomade ja lindude nimed, kuid Amberg vastanud, et kõik on juba ära võetud.
Kui Jüri nüüd mõttesse jäänud ja pead süganud, siis küsinud kirjutaja, kas temal ja ta suguseltsil rahva suus vast mõnda nime ei ole, mille võiks perekonnanimeks võtta. Olid ju enne revisjoni ja ka pärast mitmel omad "spitznamen" ja paljudel suguvõsadel on need perekonnanimeks jäänud. Jüri ütelnud siis, et "meie suguseltsil on küll üks vana nimi, nimelt "Kuldkepp", mis te sest arvate?" Amberg vastanud: "See on ju väga ilus nimi, kõige kallim üle valla." Sedaviisi saanud Pärassaare rahvas Kuldkepi nime omale perekonnanimeks.
Jahu-Jüri oli suur vigurimees, naljahammas ja pilkaja. Tema rääkinud mõisast nimevõtmiselt koju tulles, et kui Amberg küsinud, kas Pärassaare rahval inimeste suus mitte mõnd nagu sõimunime ei ole, siis tema vastanud, et on küll. Pärassaare rahvast olla Vändras kirjulitsideks sõimatud, vast ehk võiks selle nime võtta. Kirjutaja hakanud vastu seisma, et see ikkagi ei kõlba. Siis alles tulnud Jahu-Jüril Kuldkepi nimi meelde. Arvatavasti puhus Jüri seda lõbusas tujus, et Pärassaare rahvast nokkida ja narrida ja teiselt poolt neile heameelt teha, et nad säärasest hädaohust pääsenud. [-31-]
Rootsi tadoldari sõna Kuldkeppide esivanemale: "...siis ei käiks sa selle lihtsa tokiga", muudeti vist rahvapärasemaks niiviisi: "...siis ei käiks sa selle sita tokiga." Sellepärast nimetatakse Kuldkeppisid naljatades ja nöögates ka "Sitatokkideks".
Kus nimede võtmise aeg mõisakirjutajaks oli mõni võrukael, seal tehti inetuid tempe. Kabalas tulnud Villiverest keegi rauk endale nime valima. "Missugust nime sa tahad?" küsib kirjutaja. Vana tudike vastab: "Mis nime minul veel vaja on. Ei mina tea midagi." "Panen siis sulle nimeks "Kitseputs"", pilkab kirjutaja. "Olgu peale," vastab vanamees ja läheb. Tema järeltulijad läinud vene usku ja vene papp muutnud selle nime ära. Kurlas oli üks saanud perekonnanimeks Vesivitt ja teine Munn. Pilistvere õpetaja Mickwitz muutis esimese Roosileheks ja teise Raagaks mehe talu nime järele.
Kuhu esimene Kuldkepp oma 12 pojaga jäänud, sellest ei teadnud vanarahvas midagi kindlat jutustada. Niipalju on teada, et esimesed Kuldkepid Suure-Jaani kihelkonnas on Taevere vallas Navesti jõe ääres Jiraval (Hiirehaual, Hiireaugul) elanud. Kui Vihikülast Suure-Jaani kiriku poole [-32-] minna, siis viib maantee läbi Siimu soo. Loode pool Siimu sood põllukingul on Sillaotsa talu, enne Vastemõisa, nüüd Taevere valda kuuluv. Selle talu maa sees on veel üks vana (talu)ahervare näha, mis endisest talumajast järele jäänud. Ses majas elanud vanasti Sillaotsa Mart oma naise Annega. Tema oli üks esimese Kuldkepi järeltulijaid. Tema on see teatav Kuldkeppide tüvi, kellest jutt nüüd katkemata edasi käib. Vana katku aeg olnud ta 6-aastane laps (vana katk 1657?).
Tamme talus, mis teinepool maanteed Navesti jõe ääres Vanaõue silla lähedal, elanud Mardi vend. Selle poeg olnud lühike, paks, ülitugev mees. Teda nimetatud "Tamme poesuks" ehk "Kaera poesuks". Need olnud praeguste Tamme Köslerite esivanemad.
Sillaotsa Mardil olnud neli poega: Hans, Jüri, Mäeltsauna Mihkel ja Testa Peeter. Rahvas olnud tol ajal väga kehv. Kui mõni vaene peremees pole omaga välja saanud, siis tehtud talle oksjon, saadetud ta talust minema ja pandud teine, jõukam asemele. Sillaotsa Mart pidanud Vastemõisa kroonumõisa valitseja käsul vägisi minema oma talust metsanurka Pärassaare elama, mis tol ajal tühi olnud. Enne teda olnud Pärassaares vana Naan, kes Kibarult (Kiviarult) sinna tulnud. [-33-]
Pärassaarest Vändra poole ulatunud suured metsad, kus kindlat piiri ei olnud. Kui Naan oma talu piiri Vändra poole tahtnud kindlaks määrata, siis tehtud see niiviisi: Naan läinud Pärassaarest metsa mööda Vändra poole ja samal ajal tulnud Orikülast üks Vändra mees talle vastu. Huigates liikunud mehed suures laanes teineteise poole. Kus nad kokku saanud, seal pannud Naan ühe männi peale piirimärgiks risti. Seda mändi kutsuti Naanu risti männiks. Kaua oli see mänd alles ja pärast ta känd näha. Nüüd teda enam ei ole ja praegune piir käib sest männi kohast kaugel Vändra pool. Ülepea võisid metsanurga mehed tol ajal puid ära märkida ja oma piirid nii kaugele ajada, kui aga soovisid.
Naanu poeg, Metsa-Jaak jätnud Pärassaare koha laokile, teda sunnitud sealt lahkuma ja ta kolinud üle Pärassaare naabruses olevasse Metsaõue tallu. Ära minnes sittunud ta veel Pärasaare ukse lävele ja öelnud: "Sitta saab siin süüa ja mitte leiba teha."
Sillaotsa Mart aga hakanud Pärassaares õige jõukalt elama. Metsad olnud põtru ja muid loomi täis. Kui Mardi väikesed pojad Vitsranna pajurägastikus ümber jooksnud, näinud nad ühes karjas seitse põtra, kes poisikesi sugugi ei kartnud. Poisid ei teadnud, mis loomad need on, tulnud koju ja rääkinud: [-34-] "Vahtisid, silmad punnis peas, suured sarved, ise ka päratu suured ja mitu tükki, sõid pajuoksi."
Sillaotsa Mardi järel jäänud tema vanem poeg Hans Pärassaare peremeheks. Hans käinud Suure-Jaani õpetaja Gutsleffi (rahvas ütleb Gutslepi) poegadega Tartus koolis ja jäi eluaeg nende sõbraks. Hansu naine Mall oli Rassi Vana-Jaani tütar.
Rassi tõug olla ka Rootsimaalt välja tulnud. Üks Rootsi soldat võtnud Lepakosest Vastemõisa vallast eesti naise. Nad läinud kahekesi Kabala valda Rassile, leidnud sealt jõed, ojad ja aasad ja suurte mändide vahelt ka roikatükid, mis endiste inimeste elust seal märki andnud, aga inimesi ei ole nad mitte enam ees leidnud. Selle abielupaari järeltulijaid kutsunud rahvas Koikideks ja küla kandnud Koigissaare nime. Kui revisjoni aeg pandi perekonnanimesid ja nimepanejad Koigissaare talutuppa astunud, ajanud väike laps parajasti põrandal prussakat taga, näidanud tema peale sõrmega ja öelnud: "Näe, rass, rass." Nimepanijad kuulnud seda, naernud ja pannudki talu rahvale nimeks "Rass". Kes sealt enne revisjoni välja läinud, neile jäänud Koigi nimi. Sellesama suguvõsa kolmas haru on "Rõugud", need on enne revisjoni Rassilt Vakki välja läinud. [-35-]
Pärassaare Hans nõudis nn. "teoraamatu" välja, mille järele mõisa temale ei võinud teoorjust peale panna, vaid ta maksis raharenti. Põhjuseks tõi ta ette, et Pärassaare talu on Vastemõisast 35 versta eemal ja teel kaks suurt jõge ilma sildadeta ees. Kui teoraamat käes oli, tuli ta koju ja suri seitsmendal päeval villisurma. Hansul lapsi ei olnud, sellepärast sai Pärassaare talu tema noorema venna kätte. See oli vana Pärassaare Jüri, ehk lühidalt "Vana-Jüri". Tema sündis viis aastat peale suurt katku. Kalendri järele katk 1710, järelikult Jüri sündimise aasta 1715. Hansu lesk Mall sai uuesti mehele ja mõtles Pärassaarest ära minnes: "Mis mul sest teoraamatust kasu on? Põletan ta ära." Jüri aga ei lasknud seda sündida, vaid ostis raamatu 2.5 rubla panko eest endale. Seda raamatut hoiti Pärassaares kaua alal. Ta oli kaitseks, kui ahned Vastemõisa rentnikud tahtsid Pärassaare rahvale teoorjust peale panna. Pärassaare peremehe Jahu-Jüri poja Andrese aeg põletas Vastemõisa pidaja Ratlef ta ometi ära. Aga sellest tuleb jutt hiljemini.
"Panko" raha seletuseks järgmist: Prantsuse ja Krimmi sõja aegu oli Vene riigi rahanduse inflatsioon. Liikvel oli viimaks ainult paberraha, mis pankorahaks nimetati, saksa keele [-36-] "Banknoten" järele. Mitte ainult riigivalitsus ei trükkinud paberraha, vaid ka üksikutele jõukatele isikutele ja isikute gruppidele, näit: pankadele, kes olid teatud suurema summa hädaajal kroonule sisse maksnud, anti luba paberraha trükkida ja liikvele lasta. Kaubajuudid hulkusid siis talusid mööda ja tegid oma sehvti, küsides järele, kas kusagil leidub veel vana "hõbedat." Pärast Krimmi sõda löödi jälle metallraha, mis oli kõrgema väärtusega. Sellepärast oli ühe kopika metallraha nimetus vanema põlve vene rahva suus "trješnik", see tähendab, kolm kopikat. Kahe kop. metallraha eest saadi 7 kop. pankoraha. "Semišnik" oli sellepärast kahe kopika ja "grivna" kolme kopika metallraha nimetus. "Grivennik" pärastine harilik kümne kopika nimetus.
Jüri naine Mari oli pärit Vändrast Lüüste külast Abi talust. Abi talu nimi olla nüüd Uuetoa talu. Nende esimesed lapsed surid ära. Mari läks targa käest nõu küsima, kuidas seda õnnetust edaspidi ära hoida. Tark ütles: "pane oma lapsele niisugune nime, mis selle suguseltsi seas enne ei ole olnud, siis jääb ta elama." Mari pani oma järgmisele pojale nime Mangel. Mangel ja järgmised lapsed jäidki elama. Jüri ja Mari lapsed olid: Nässu Mangel, Uuesauna Mart, Jahu-Jüri, Kangru Andres, Mari ja vist veel üks tütar, kes Kootsi Bakhofile [-37-] sai ja mehega Jüriõue läks.
Vana-Jüri oli suur, tugev, valju õhuga mees. Oma noores eas, kui ta õhtul töölt koju tuli, näitas ta mõnikord teistele oma jõudu: raius tee kõrvalt paraja noore lepa, mis peosse mahtus ja pitsitas teda nii, et vesi sirinal otsast välja jooksis. Niisugune jõuproov oli vanal ajal ka teiste rahvaste juures kombeks. Näiteks jutustab Poola kirjanik Senkievitš ühes oma romaanis ("Ristisõjad"), et tema jutu kangelane Sbõško sama jõuproovi teinud. Jüri noorema venna Mäeltsauna Mihkli tugevusest annab tunnistust karujaht, mida pärast jutustame. Vana Jüri lapsed olid ka tugevad, vahvad inimesed, kuid isaga võistelda nad ei võinud, nad olid enam emasse tulnud. Isa vaatas neid mõnikord, kui nad asjaga hakkama ei saanud, mis temal enesel kerge oli, siis ütles ta nende kohta: "Ega need minu lapsed pole; va' Vändra tõug."
Vana Jüri naise Mari isa-isa olnud Murru-Mikk. Tema elanud oma venna Aeduga Murrussaares. Neist arvatud, et nad on suured nõiad ja võivad end ka tuulispasaks ja hundiks moondada. Kui hunt Rassi karja tulnud või karjased tuulispaska näinud, siis hurjutanud nad: "Murru-Mikk, Murru-Mikk! Aet, Aet, Aet!"
Murrussaare talu oli Kabala valda kuuluv, Rassi Saaresiimu [-38-] talu lähedal, Vändra piiril. Tema naabruses oli Mikussaare koht. Need mõlemad kohad on nüüd metsa all Vaki metsaringkonnas. Kingul on veel Mikussaare õuekoht tunda kaevuga, mille ümber lepad kasvavad, nagu oleksid nad sinna istutatud.
Murru Mikk elanud tol ajal, kui Eesti- ja Liivimaal suur nälg valitsenud. Olnud õige vilu ja vihmane suvi, varane külm ja hallatis sügisel võtnud ka selle viljanatukese ära, mis metsanurgas Murrussaare põldudel kasvanud. Kartuleid tol ajal meie maal veel keegi ei tundnud. Kartuleid toodud alles pärast seda Pärnust ja soovitatud rahvale öeldes, et kui inimene päevas ka kolm kartulit ära sööb, siis tema ikkagi nälga ei sure. Sügisel pole Murrussaares enam toidu suutäitki olnud.
Mikul olnud hale meel vaadata, kuidas tema naine ja lapsed nälga surevad. Tal olnud veel natukene püssirohtu ja kuulisid, ta võtnud püssi õlale ja läinud Ropsoja poole metsa hulkuma, mõeldes, et surema peame muidugi; parem suren metsas üksipäini ära. Olnud just Pärtlipäev, põtrade jooksuaeg. Mikk juhtunud üht isapõtra kahe lehmaga silmama ja lasknud ühe lehma maha. Pull saanud selle üle vihaseks, jooksnud küti kallale ja tahtnud teda maha tallata.
Põdrad on muidu arad loomad, kes inimeste eest kõrvale hoiduvad, kuid jooksuajal [-39-] võivad pullid õige julgeks ja tigedaks minna, kui nad oma lehmi kaitsevad. Miku lähedal olnud õnneks üks suur kuusk, tormist ümber visatud. Ta pugenud ruttu selle alla. Põder hüpanud mitu korda üle puu ühelt poolt teise poole, aga kütti kätte ei saa. Mikul olnud puu all veel nii palju julgust, et ta oma püssi laadinud. Põder läinud viimaks natuke eemale, seisatanud, pööranud pea ümber ja vaadanud tagasi. Mikk sihtinud ja lasknud ka pulli maha. Siis läinud koju, võtnud naise kaasa, nad nülginud kahe tapetud põdra nahad seljast, viinud nahad Pärnu, ostnud nende eest soola, mis tol a'al kallis olnud, soolanud, tahetanud ja kuivatanud põdraliha, keetnud teda jänesekapsaste ja muude metsarohtudega ja juurikatega ning Miku perekond toitnud end sellega, kuni teisel aastal uus vili jälle lõikust andnud. Nõndaviisi jäänud nad kõik elusse.
Ükskord vahtinud Mikk öösel karu, keda ta oodanud hobusesööda kallale tulema, kuid karu asemel tulnud hunt. Kuna see tahtnud hakata hobust sööma, kuuldunud üks hääl, nagu vana mõtuse lennu hääl, ja must kogu liikunud sealt mööda. Hunt tõmmanud pea selga, saba selga, jätnud hobuse ja pistnud jooksma kogu järele. Kogu kiladi-koladi ees, hunt volkadi-volkadi [-40-] järel Murrussaarest Kibaru poole. Seda vahet on 15 versta. Kibaru perenaine lüpsnud päikese tõusu aeg lehmi ja näinud, kuidas must kogu ees ja hunt järel temast mööda suure raba poole kihutanud ja seal ära kadunud. Mis elukas see olnud ja miks hunt teda nii vihaselt taga ajanud, seda nad pole teadnud.
Pärast läinud Mikk Murrussaarest kibeda orjuse eest Vändrasse ja võtnud Lüüstes Abi talu. Seal saanud ta õige vanaks. Kord näinud ta laanes kõrge kuuse otsas ohutaja kulli pesa. Et vana kull mitte pole kodus olnud, siis tekkinud vanamehel himu kullipojad pesast ära viia, nagu ta noores põlves seda enne mitu korda teinud. Ta tikkunud üles, aga kuna ta pesast poegi võtnud, jõudnud vana kull koju ja löönud küüned Mikule näkku. Miku käed läinud valuga lahti, ta kukkunud kõrgelt maha ja olnudki surnud.
Vana Jüri elanud Pärassaares niisama priskelt, nagu enne ta isa Mart ja vanem vend Hans. Ta ehitanud endale veski Magenoja peale, mis Saar-jõkke jookseb, kuna Saarjõgi ise saarisu talu juures Navesti jõkke suubub. Jüri veskit ei ole ammu enam olemas, kuid Pärassaares näidatakse veel selle vana veski kahte jahvatuskivi.
Metsa-Jaak, kes seal naabruses Metsaõues elanud, vaadanud [-41-] kadeda silmaga oma asemele tulijate kosumist Pärassaares. Ta ise olnud Metsaõues niisama saamatu kui Pärassaares ja hakanud nüüd teiste poolt korda seatud Pärassaare talu tagasi nõudma. Esiotsa läinud see talle ka korda. Jüri jahvatanud veskis, kui tulnud kohtu käsk, et peab talust välja minema. Jüri löönud kohe veski kinni ja võtnud protsessi uuesti üles. Ta sõitnud ise Tartu "tadoldari kohtu" ette, visanud 40 hõberubla "nii mis lörisenud" (Jüri sõnad) kohtulauale. Siis tehtud otsus: Jaak lõhkugu oma hooned maha ja mingu talust välja. Maa jäänud Jürile ja on sest saadik metsa all. Kui palju Jaak enne oli maksnud, et esimene otsus ka tema kasuks tehti, seda ei tea. Ära minnes vandunud Jaak Pärassaare ukse peal põlvili, ta tahtnud kogu Pärassaare tõu pimedaks ja vigaseks vanduda. Pärassaare rahvas vastanud: "Ära vannu ühti, see tuleb kõik su enda kätte." Jaagu järeltulevas suguseltsis olla ka mitmed pimedad ja vigased. Mõned neist elavad Kabalas, nende perekonnanimi on Jaagu isa Naanu järele Naanelsonid. Pärassaare tõus on ka mõned vanas eas pimedaks jäänud, näit. Jahu-Jüri, tema noorem poeg Andres ja tütar Kärt, kes juba pimedana neid lugusid jutustas.
Magenoja ääres on ümberringi soo-laan (Pärassaares ei öelda mitte "laas" vaid "laan", niisama ka mitte "männipuu", [-42-] vaid "männapuu"), suurus kindlasti üks ruutverst. Kes sinna laande läheb, see eksib ära. Eksitaja vaim olla seal Soolaane Jaak. Tema naabruses teine haldja sorti elukas - Sütemetsa memm.
Rassi kalmeti juurest jookseb Kalmeti oja. Selle oja ääres, Saeveski pool Tagametsa sauna, all lohus, olla veel praegu (jutustatud aastal 1898) üks tugev kuusekänd näha. Enne kasvanud seal suur, pikk puu. Natuke maad eemal olnud Tagametsa saunamehe kaera-aed. Kord läinud Vana Jüri sinna karu vahtima, kes öösiti kaeras käinud. Jüri tikkunud selle suure kuuse otsa ja oodanud kaua - karu ei tule. Kesköö paiku kuulnud ta kärbist, mida mööda ta üles roninud, nagisema. Jüri vaadanud alla, kuupaistel välguvad inimese luud, tulevad kärbist mööda üles. Pea olnud paljas nagu kapsanui, silmad nagu rusikaaugud. Jüri pööranud püssiotsa tondi lagipea vastu, luud pööranud kalmeti poole tagasi. Mõne aja pärast kuulnud Jüri jälle kärbist nagisema, luud tikkunud teist korda üles. Jälle päästnud püss küti kimbatusest. Kolmandat korda kuulnud Jüri luid enese taga okste sees sabisevat. Taeva äärel olnud juba koidukuma näha. Rassi hobused tulnud kaera. Ilma tagasivaatamata tikkunud Jüri puu otsast maha ja läinud Pärassaare poole. Tee kõrval kuulnud ta kiiksumist ja vilet. Selle jutu juure tähendas nende lugude autori isa: "Jüri [-43-] oli julge mees ja mitte nii ebausklik, kui teised tema aegsed mehed, aga kui sest loost rääkimine tulnud, öelnud ta: "Mis see muud võis olla, kui mõni vana kalmuline tunnistas mind üles."
Kas siin ei olnud tegemist suure öökulliga, kelle pesa võis lähedal olla ja keda Jüri fantaasia kuuvalge hämaruses suurendas ja täiendas kalmuliseks? Igatahes oli Jüri ses usus, et ta midagi sellesarnast näinud. Pärast tuleb veel sarnane lugu umbes samal kohal Uuesauna Mardiga.
Ükskord küsinud Vana Jüri Vastemõisa parun Krüdeneri käest: "Mõisas on mitut sorti mehi: junkrud, pulgajunkrud, opmanid, kiltrid, kupjad jne. Ütelge ometi, kes neist kõige ülem peaks olema?" Krüdener vastanud: "Kuule, Jüri, kas sa lased sitta või peeretad, see on üks puha kõik."
Vana Jüri elas 96 aastat. Hambad olid tal veel viimsel eluaastal nii head, et ta pähkleid võis närida, mis karjased koju tõid. Silmanägemine oli tal surmani terav: ta võis ilma prillideta lugeda. Tema surm tuli niiviisi: Kootsil oli pulm ja kui nooremad Pärassaarest sinna pulma läksid, tahtis haiglane vanamees ka ligi sõita. Poeg Jahu-Jüri ütles: "Isa, siis jätke aga kõik aiateibad Jumalaga, ega teie neid enam elus näha saa." Pulmas anti vanamehele kanget õlut, ta [-44-] jäi uimaseks ja heitis rehe-ahjule magama. Kui naised tule ahju tegid, siis ei pannud nad tähele, et vanataat seal ahju peal magab. Reheahi oli ju lai, nii et inimene ahju pealt kergesti silma ei paistnud. Oli muidugi suitsutuba ilma korstnata. Pärast mindi vaatama, Vana Jüri oli surnud. Suits ja ving oli ta ära lämmatanud.
Krüdeneri aeg leidnud puuraiujad Vastemõisa metsas puujuurika all karu pesa. Läinud kohe mõisa teatama. Mõisahärra käsk olnud, et kes karu leiab ja piiri sisse saab, sellele antakse viis rubla vaevatasu. Juhtunud nii, et härrat pole sel ajal kodus olnud, kuid püssid ja muud jahiriistad olnud küll kodus. Nüüd pidanud mõisakokk toapoisiga nõu, et "lähme tapame karu ära." Läinud siis juhiga metsa, juht näitab karupesa, et seal ta on, ja läheb ise minema, kuna kütid jahti algavad. Kokk ees, seab ennast valmis, toapoisiga taga, ka püss käes, aga lasta ei oska. Kokk ütleb: "Ma panen paugu. Ole sina valmis, kui korda ei lähe, võtan sinu käest püssi, annan teise paugu."
Saanud kahekesi karu lähikonda, kokk laseb, karu kukub maha, aga ei ole surnud vaid hakkab rabelema. Kokk pöörab end ümber et teise püssi võtta - aga toapoissi pole kuskil. Kokal hirm nahas, et kui karu veel võim sees, siis tõuseb üles ja tuleb kallale. Kokk ruttab toapoisi jälgi mööda verst maad, vaatab - [-45-] toapoiss kuuse otsas. Kokk teda hurjutama ja noomima. Toapoiss vastab haleda häälega: "Mis sinul viga. Aga katsu, kuidas minu püksid on verd täis." Vaesel olnud püksid pärasoolika vedelikku täis. Tema jooksnud tulise rutuga koka eest, arvates, et karu teda taga ajab.
Vana Jüri aeg olnud Vändra mõisa ühe kaardiväe majori käes, nimega Meier. Tema käinud Pärassaare meestega läbi, pidanud nendega jahti ja söönud oma jahiseltsilistega sama silku-leiba. Kord tulnud ta oma kahe tütrega Pärassaare külla. Toodud külalistele musta aganaleiba lauale, muud paremat ju talurahval tol ajal ei olnud. Major sööb pererahvaga, tütred vaatavad kõrvalt, kärtsutavad nina, ei taha ühti võtta. Isa näeb seda ja ütleb: "Teie häbematud mõisa lagastajad, kas te' ka häda teate? Mina olen sõja-ajal hädaga ka seda söönud, mis teise tagant maha kukub."
Pärast major Meierit sai Vändra mõis Ditmari kätte. Ditmar oli Meieri väimees ja pidas, nagu ta äigi, Vändra kroonumõisat esiotsa rendil. Keisriproua Katarina kinkinud pärast selle mõisa Ditmarile kahe valge hurda eest päriseks. Lugu olnud nii: Katarinal olnud jahipargis üks vana jänes, kaval ja osav, keda keegi koer ei ole kätte saanud. See jänes olnud kuulus. Kaugelt käinud mõisnikud oma paremate [-46-] hurtadega õnne katsumas, kuid jänes pääsenud nende käest ikka ära. Ditmar sõitnud ka oma kahe valge hurdaga Peterburi. Ditmari hurdad saanud jänese kätte. Keisrinna Katarina öelnud: "Aga nüüd on need hurdad minu." Ditmar vastanud: "Aulik keisrinna, ma mõtlesin, et nad ikka minu pidid olema!" Katarina öelnud selle peale: "Valige endale nende hurtade eest missugune mõis teie tahate, aga hurdad jäävad minule." Ditmar mõelnud järele ja et just Vändra mõis tema käes rendil olnud, siis valinud ta endale selle mõisa. Nii saanud Ditmar Vändra pärishärraks. Ise jäänud Vana-Vändrasse ja Uue-Vändra andnud oma vennale.
Vändra majori aeg olnud Kabala mõisas üks teine major, selle nimi olnud rahva suus "Must-Major". Tema armastanud üksildast elu. Kui juhtunud mõni külaline tulema, siis andnud ta kokale käsu: "Pane aga musta rukkijahu pudru pada tulele! Muidu, kui ma võõrast hästi söödan, tuleb ta varsti jälle."
Iga mõisnik tohtinud tol ajal ainult niimitme hobusega sõita, kui tema seisus ja ametiteenistuse aunimi seda lubanud. Maantee läheb Kabala mõisa õuest läbi. Kui nüüd Must-major näinud, et keegi mõisnik, kel seaduse järele selleks mitte luba ei olnud, kolme hobusega tema mõisa õuest läbi sõitnud, lasknud ta sõitja kinni pidada ja äärmise hobuse jala liikmest läbi lõigata, öeldes: "Kui juba niisugune kolme [-47-] hobusega sõidab, mitu siis mina pean laskma ette rakendada."
Pilistveres olnud Mustamajori aeg üks Naak või Knaak kirikuõpetaja. See olnud õige käre mees. Kui näiteks keegi vader tulnud last ristima, siis küsinud Naak kohe: "Kas lugeda oskad?" Kui vader ei ole lugeda osanud, võtnud õpetaja varnast kantsiku ja rihmanud ta läbi. Must-major ja õpetaja olnud vingamehed (Just vinga-, mitte vingumehed. Ving, vingu, on suitsuving. Ving, vinga, on salaviha). Kui Must-major kirikusse tulnud, siis lasknud õpetaja kogudust põrguvalu laulu laulda. Must-major saanud aru, et see tema kohta käib, turtsunud küll aga ei ole võinud midagi parata.
Vallarahvaga saanud Must-major hästi läbi. Jaani päeval maksnud peremehed oma suvemaksud ära, seal olnud lõjad, kotid ja muud asjad. Siis lasknud major nendele õues viina anda ja ajanud nendega sõbralikult juttu. Peetud aru sellest, et kas ehk varsti sõda tuleb. Must-major öelnud: "Ärge kartke, nüüd veel sõda ei tule. Kui naisterahvaste hõbeasjad ära kaovad, teed kõrgeks ja rabad kuivaks tehakse, siis tuleb sõda."
Paide linn olnud Mäo mõisa krundile ehitatud. Mäo mõisa junkrud viinud mõisa linad Paide, et linnanaised nad ära ketraksid. Naistele pole see mõisaorjus meeldinud, nad hakanud [-48-] vastu. Lõpuks lahendatud tüliasi sellega, et Mäo mõisa omanik Paide linna krundi eest Ollepa (Olleva) mõisa omale saanud. Olleva oli pärast Kabala mõisa karjamõis.
Mustal majoril olnud üks jääger. Kord läinud see jääger vara kevadel Kallissaare rappa jahile. Õhtul kuulanud, mõtusemängu aeg olnud juba möödas. Jääger teinud tule maha ja tahtnud tule äärde magama heita. Enne kui tal uni peale tulnud, kuulnud ta, kuidas üks hääl hakanud kaugel tumeda bassihäälega karjuma: "Must tölpsaba härg maa sees, höll-öll-öll." Keegi tulnud rabavett mööda sulps-sulps-sulps ikka lähemale. Jääger aimanud, et see lähenev võõras keegi muu ei ole kui vanatont ise. Ta olnud kaval mees ja teadnud, kuidas end tondi vastu kaitsta: tõmmanud raud riistaga kolm ringi enda ümber. Tont tulnud päris tule lähedale, teinud enesega ümisedes juttu, tulnud kahest ringist üle aga kolmandast ringist pole julgenud üle astuda. Hoidnud ühe jala peos, karanud teise peale ja öelnud kargamise taktis: "Vat seda viisi. Vat seda viisi." Et juttu teha, küsinud jääger tondi käest: "Külamees, kas sealpool linde ka oli?" Tont vastanud: "Oli ka - ei oln'd ühti." Ei tea, kuidas tont viimaks ka kolmandast kriipsust üle saanud. Ta võtnud jäägri käed ja pistnud oma perse. Perse olnud külm nagu lumehang. [-49-]
See jääger pole aga Musta-majorile peaaegu kunagi linde toonud metsast. Kui major selle üle nurisenud, ütelnud jääger: "Ma ei saa, teised tapavad linnud eest ära. Ühe käest võtsin täna püssi ära." "Kelle käest?" küsinud Must-major. Jääger vastu: "Määru Mihkli käest." Määru Mihkel olnud metsavaht. Major saanud seda kuuldes vihaseks, öelnud: "Määru Mihkel on mulle alati linde toonud, sinu raipe käest pole ma kunagi saanud. Pange ta lurjus vankrile ja viige Kabala piirist välja. Andke talle veel mõni hea jutt piitsaga, et ta ei vedele, vaid leiba teenib."
Kolmas Sillaotsa Mardi poeg oli Mäeltsauna Mihkel. Tema võttis Metsa-Jaagu tütre naiseks. Vastemõisa parun Krüdener tahtnud teda Epra külasse saata, kuid Jürist venna palve peale jäetud ta Pärassaarde. Krüdener öelnud selle juures Jürile: "Nüüd on ta pisike ja vaga lammas, pärast ta läheb ehk nii suureks nagu karu. Hoia ennast, et ta sind ära ei murra." Metsa-Jaagu ässitamise peale tahtnudki Mihkel pärast Jüri käest Pärassaare talu ära võtta.
Seal, kus Mihkli saun seisis ja Mihkel endale metsamaast põldu tegi, on nüüd Pärassaare Kivistiku talu. Pärassaares oli esiti kaks suuremat talu: Jüri talu ja Testa-Peetri talu. Pärast asutati sinna teisi talusid juure, nii et neid, [-50-] ühes Haua taluga Pärassaare ja Saeveski vahel, on üheksa (popsiseaduse läbiviimise järel nüüd juba 16). Pärassaare mehed raiusid metsa maha, niipalju kui soovisid, tegid okstest alet ja ilma, et nad oleksid kännud üles kaalunud, purustasid karuäkkega maakamara kändude vahel ning külisid sinna viljaseemne. Nii tegi ka Rassi ja muu Metsanurga rahvas. Kui põld oli lahjaks jäänud, jäeti ta metsa alla ja valiti põldudeks uued kohad.
Pärassaarest Allekäära (Alakäära) pool jookseb Repna oja. Seal Repna oja ääres olnud tol ajal kaera-aed, nüüd on seal Peetri-Hansu karjamaa. No üks karu teinud kaeras suurt kahju: nagu karu on ahne, sööb kahe hobuse vastu ja sõtkub veel enama maha. Mihkel võtnud püssi ja läinud sinna kaeraaia juure kõrge kuuse otsa öösi karu vahtima. Karu tulnud ka, Mihkel pannud talle "rihvliga" paugu (rihvel = saksa keeles Reifel, inglise keeles rifle, suur püss mitte sileda, vaid joonetatud rauaga). Karu kukkunud matsti, kuusikusse. Kütt nüüd puu otsast maha ja käpuga hämarusse karu otsima. Juhtunudki karu peale, kuid see pole olnud veel surnud, vaid haavatud, ta karanud püsti. Mihkel rabanud ta käppudega kinni ja nüüd püüdnud nad teineteist maha väända. Kuid mõlemad tugevad, kumbki ei saa võitu. Mihkli taga olnud aga üks känd, ta komistanud selle kännu vastu ja kukkunud selili. [-51-] Karu mehe peale ja ajanud lõuad laiali, et hammustada. Mihkel pistnud kohe oma käe karu kõrisse, rabanud ta keelest kinni ja hakanud oma kahte karukoera, kes tal koju jäänud, appi kutsuma. Koerad kuulnud, pannud kohe jooksma, aga kaera-aed verst maad Pärassaarest eemal, läinud tükk aega ära, enne kui nad appi jõudnud, ja selle aja sees pidanud Mihkel üksi karu all oma elu eest võitlema. Viimaks saanud koerad sinna, karanud karu persest kinni, nüüd olnud Mihklil kerge asi vastasest jagu saada. Karu käpa kriipsud aga jäänud tal eluajaks rinna peale.
Mäeltsauna Mihkli lapsed olid: Mäeltsauna Jaak, Männiku Mihkel, Juhan, Ann.
Mäeltsauna Jaak jäi, nagu ta nimi ütleb, isa asemele koha peale. Tema oli üks õiglane, sõnapidaja, aga iseäralise tuuriga ja omapäraste kommetega mees. Mesilasi pidas ta palju ja nad läksid tal hästi korda.
Mesilaste õnne saanud Jaak järgmise kunstiga. Tema juure tulnud kord mustlase-puhkem sisse. Jaak pannud neile suure külimituse puuliua peale mesikärgi ette. Ise olnud juures, vemmal käes, ja sundinud mustlasi liua tühjaks sööma. Ei tea, kas ta neid selle peale ka kurjaga sundis oma mesipuid õnnistama, aga [-52-] asi läinud tal pärast mesilastega hästi. Mitmed mesilaste pered olnud tal ka metsades õõnsate puude sees laiali. Sealt vast on tulnud mesipuu nimi "taru" = staroe derevo. Kuidas Määru Jaan ühe neist ära lõhkunud, sellest jutustame hiljemini.
Oma väikest põllulapikest suurendanud Jaak sellega, et ümbruses metsad maha raiunud ja kütist teinud. Kaks aastat põletanud ja määndanud põldu, vedanud sõnnikut, puru ja prügi sinna peale, siis saanud pärast rukist küll mitme aasta leivaks.
Kätel olnud tal märgid, mida vaadates nõid öelnud, et tal ei olevat hobuse-õnne. Jaak kündnud, vedanud ja sõitnud sellepärast härgadega. Härgadega sõitnud ta ka kiriku ja hakanud mõnikord hobusemeestega võidu ajama. Härg aga ei märka kõrvale hoida, jookseb juhmilt edasi, sarved laiali peas, hobused kardavad ei julge mööda sõita. Sedaviisi jäänud võit ikka Jaagu poole.
Kord olnud tal üks õige vastik härg. Jaak maatsinud härga malgaga, et küll saanud, ja rääkinud pärast: "Ma peksin teda nõnda nagu Jeruusalimmas pekseti." Tema arvanud, et Jeruusalemmas see kõige hirmsam peksukoht olnud.
Oma öeldud sõnast, tehtud otsusest pidanud Jaak kangekaelselt [-53-] kinni. Kord kaubelnud lihunik tema härga. Jaak nõudnud 50 rubla, lihunik pakub 55. Jaak aga jäänud oma hinna juure kindlaks. Lihunik naernud ja öelnud: "Saa ometi aru, ma pakun sulle 5 rubla rohkem." Jaak saanud äkiliseks, pööritanud silmi ja vastanud: "Sina hull inimene, pista oma 5 rubla perse. Mina olen ammugi välja arvanud, et see härg enam väärt ei ole kui 50 rubla." Lihunik pidanud järele andma.
Teinekord olnud tal valge lehm. Jaak vaadanud, et lehm paistab kaugele metsa ära. Öelnud, et: "sihukest looma ei või pidada, ta paistab kaugele huntide ja karude kätte, need panevad ta nahka." Jaak tapnud ja söönud ise oma perega lehma ära.
Kord olnud tal jälle üks õige rammus härg. Mitu korda käinud lihunikud seda härga kauplemas. Jaak ei müü teda miski hinna eest. Oma poja varrudeks tapnud ta viimaks härja ära ja öelnud joodulistele: "Sööge nüüd va' sõbrad ja sugulased. Katsuge kui magus liha tal õige on. Kes teda nägi, see teda tahtis. Või mina annan oma kallist toitu maailma koerte kätte."
Pärassaares olnud üks teenija tüdruk Elts. Mäeltsauna Jaak pole Eltsuga hästi läbi saanud, alati tulnud nende [-54-] vahel vaidlusi ja nägelemisi ette. Kui Jaak juba 47 aastat vana olnud hakanud ta naisevõtmise peale mõtlema. Pannud endale uue kuue selga. Kuuel olnud seljatagune sile ja kahel pool kõrvas voldid nagu mulgi särgil. Kuuenööbid olnud samast riidest tehtud punnid, neid kutsutud "sõlmedeks."
Jaak olnud suure kasvuga mees. Pikk kaelakott kaelas, läinud ta tõsiselt ja pühalikult talutuppa Eltsule kosja. Astunud sisse, istunud pingile, vaadanud vaikides Eltsu ja ütelnud siis rabedasti ja valjusti nagu pooleldi vihane: "Elts, ma võtan su ää." Elts kostnud: "Ma ei või sulle tulla, sa oled kuri." Jaak kähvanud vastu: "Sina hull inimene, siis kakkuge mu kuuesõlmed maha, kui ma kuri olen; mina kuri ei ole." Viimaks saanud Eltsuga kaubad kokku.
Kõik pannud imeks, et niisugused alalised tülitsejad paari läinud. Nad elanud kaunis kenasti. Elts olnud Jaagul üks hea südamega naine. Alati käinud ta meega (mett oli Jaagul rohkesti) tittesid vaatamas. Esimene poeg olnud neil Jüri. Jaak olnud esiotsa väga rõõmus ja õnnelik, mänginud oma pojaga ja ütelnud: "Hull inimene, kes naist ei võta." Pärast aga, kui poiss teda pahandanud, võtnud teise jalust kinni, vedanud lehmasitast läbi, viinud siis Eltsu kätte: "Säh, puhasta ära. Hull inimene, kes naise võtab." [-55-]
Pärast olnud Jaagul karjast tarvis, ta pidanud Vändrasse minema karjast otsima. Teised kuulnud, kuidas ta teed mööda minnes valju iseendaga rääkinud: "No eks ma öelnud: Elts, ära kisu end kõverasse! Vaata, nüüd pean ilma mööda seda sita lapsepuru otsima."
Ühel Pärassaare peol saanud Mäeltsauna Jaak liig palju õlut. Ta oianud ja karjunud pärast, mis hirmus. Elts hakanud teda parastama, et mis sa nii palju jood? Jaak vastanud: "Ära räägi, sa hull inimene. See on saadud häda (nakkushaigus), see on surmatõbi."
Jaak saanud 86 aastat vanaks. Vanas eas käinud ta püksata karjas, pikk takune särk seljas ja rääkinud sagedasti valju iseendaga.
Kui Jaagul pojapoeg sündinud, siis soovitanud keegi talle vanaisa nimi Jaak panna. Teised vaielnud kohe vastu, et kui talle Jaagu nimi anda, siis saab tast "hull inimene."
Mäeltsauna Jaagu poeg Hans ja Kulliõue (Kivisöödi) Juhani isa Mihkel sõitnud kord talvel tuisanud teega Pärnust kodu poole. Taali mõisa väljal sõitnud neile üks saks kahe hobusega järele. Saks käratanud, et nad tõmmaku oma hobune kõrvale ja andku teed. Mehed ei taha aga hobusega kõrvale lumehangedesse minna. Härra öelnud kutsarile: "Anna [-56-] neile piitsaga!" Kui kutsar pole julgenud seda teha, rabanud härra ise ta käest piitsa ja rihmanud sellega mehi. Mäeltsauna Hans ütelnud siis: "Mihkel, kurat, kas meil piisa ei ole?" Nad andnud piitsaga palju tugevamini saksale vastu ja hakanud hobusega tuhatnelja kihutama, nii et saks maha jäänud.
Tori vallamaja juures pööranud nad suurelt postmaanteelt ära jõele, järsu kalda taha. Saks kihutanud neile järele ja sõitnud suurt teed mööda, neid tähele panemata, kuni Tori kõrtsi juure. Seal peatunud ja oodanud, et mehed järele tulevad, siis laseb kummalegi 100 vitsahoopi anda. Kõrtsis jutustanud ärritatult seda lugu, kuidas üks häbematu mees ütelnud: "Mihkel, kurat, kas meil piitsa ei ole?" Kõrtsiliste seas juhtunud aga ka Kulliõue Juhan olema, see saanud aru, et jutt on tema isast Mihklist ja selle kaaslasest. Ta sõitnud kõrtsist ära ja viinud oma mehed kõrvulist Kuiearu teed mööda koju, kuna saks neid veel kaua kõrtsis oodanud.
Jaagu noorem vend Männiku Mihkel olnud kuulus lusikameister. Kõik ümberkaudsed inimesed ostnud tema käest lusikaid. Iga lusikas maksnud kaks kopikat hõbedat. Juhtunud üks lusikas raisku minema, siis vandunud Mihkel kaks päeva naisega seda äpardust järele.
Kootsi Jaan olnud kord oma tädipoja Saeveski Hansu (nende [-57-] juttude kirjutaja vanaisa) juures külas. Mõlemad võtnud viina ja hakanud ennast kiitma. Saeveski perenaine ütelnud sekka Jaanile: "O-oh, mis sa ennast ka kiidad? Sa pole ju mulle üht lusikatki teinud." Kootsi Jaan vastu: "Kuule hullu! Mis komejant see Männiku Mihkel siis on, kui mina ise pean lusikaid tegema?" Nagu oleks see Männiku Mihkli kohus olnud kõigile lusikad kätte muretseda.
Mihkli lusikad olnud kämblalaiused. Üks Pärnu isand kuulnud neist lusikaist ja tulnud Mihkli juure neid vaatama. Ta pakkunud Mihklile kaks kopikat ainult vaatamise eest. Mihkel võtnud raha vastu, nõudnud nüüd aga kindlasti, et isand ka ühe lusika ligi võtab.
Männiku Mihkli poeg saatnud ühel laupäeva õhtul oma isa metsast hobust ära tooma. Hobune olnud kolm versta kaugel laanes "söötade asemel", kus enne karu söödad olnud. Vanamees pole tahtnud minna. Viimati läinud ometi paha meelega urisedes. Sääski olnud nii palju, et tahtnud vanamehe silmad peast ära süüa. Mihkel kukkunud hobuse juures vanduma, siis tulnud keegi lotskulli näol vurisedes hobuse nina ette maha, seal muutunud nagu lapseks. Mihkel karanud hobuse selga ja hakanud ratsa last taga ajama. Laps jooksnud ikka ees, hüpanud veeloikudest üle. Mihkel kihutanud kõigest väest ta [-58-] järele, öelnud: "Mis korrat sul on, et ma sind kätte ei saa." Jõudnud teelahkmele, kust tee Mihkli kodu poole kõrva pööranud, seal jooksnud laps otseteed edasi. Mihkel öelnud: "Mine aga peale, kui tahad, mina sinu korradi järele enam ei sõida!" Koju jõudes lõõtsutanud Mihkli hobune, olnud üleni porine. Mihkel jutustanud kodustele seda lugu, öelnud: "Oleks ma ta korradi kätte saanud, ma oleks ta teile näha toonud, mis nägu ta on." Jutustaja toonitab, et Mihkel ei olla öelnud Pärassaare murdes "saand" ja "toond", vaid "saanud" ja "toonud." Mihklil võis tegemist olla kuuvalgel ööl hobuse varjuga, mis tee pöördel vanamehe silmist kadus.
Sillaotsa Mardi neljas poeg oli Peeter. Tema oli punase peaga. Ta ehitas endale Pärassaares "Testa" (s.o. teise pere) talu. See talu on praegu Peetri järeltulijate käes, on Pärassaare taludest kõige suurem ja ta hooned on kõige paremini ehitatud. Peetri tõug on esiisa sarnaselt punased.
Testa Peeter võtnud Kaabaka Anne naiseks. Lugu olnud Kaabaka Annega nõnda. Ta olnud Tallinnamaalt Kuusalust pärit. Kord olnud ta teise tüdrukuga mõisas midagi süüdi teinud. Nad pandud ööseks aita kinni, et hommikul peksule viia. Öösi aga kiskunud tüdrukud aida põrandalauad üles ja põgenenud ära. Jahu-Jüri naise vanaisa tulnud Tallinnast tammelauakoormaga ja leidnud tüdrukud Laiuselt. Ta pannud nad lauakoorma otsa ja viinud Pärassaare. Teine tüdruk olnud terane inimene, ta saanud Sürgavere valda jõuka talu perenaiseks.
Kaabakas Ann olnud napakas, kuid hoolas inimene. Kui näiteks teised rehepeksjad sööma läinud, siis koristanud Ann nende rehad [-59-] rehe alt kokku ja pannud nurka hunnikusse. Testa Peetrile meeldinud sihuke hoolikus ja ta võtnud Anne naiseks. Peetri ja Anne lapsed olid: Ülejõe Jüri, Testa Hans ja Mari. Kaabakas Ann lubanud siis oma vanemaid vaatama minna, kui ta vanem poeg oskab juba hobust ette rakendada, aga ta surnud enne ära.
Peetri teine naine oli Vändrast Käära Aadu tütar, ta suri lasteta.
Üks Käära Aadu vaenlane nõidunud hundi tema karja kallale. Aadu läinud teise nõia käest abi otsima. Nõid küsinud: "Mis sa tahad, et ma pean tegema?" Käära Aadu vastanud: "Mis muud, kui pane hunt ta enese kallale." Nõid teinud ka nõnda. Hunt varitsenud uksel, mees pole julgenud ahjult maha tulla.
Testa Peetril olnud ka üks nõia-raamat. Selle raamatu saanud ta Suure-Jaani kirikuõpetaja Gutsleffi tütarde käest. Üks kunsttükk, mis ta sellest raamatust teistele rääkinud, olnud järgmine: Kui poiss ühe tüdruku nõidusega paneb enda järele jooksma, siis joogu tüdruk, et vaevast lahti saada, kolm oma pahema pastla nina täit vett ära. See aitavat kohe.
Selle jutu rääkija, Saeveski vana "bassa", lisas juure, et tema olla sama abinõu ühe noormehe, oma sugulase, juures tarvitanud, kes ühest tüdrukust lahti ei saanud. Noormehe [-60-] pahema pastla ninaga võtnud ta kolm korda vett, keerutanud pastelt veega kolm korda vastu päeva ümber pudeli kaela, kallanud vee pudelisse ja andnud noormehele juua, ilma et see oleks nõidusest teadnud. Rohi aidanud kohe, kuna enne kõik manitsused ja hurjutused sugulaste ja sõprade poolt asjata olnud.
Tüdruk, kellest siin jutt on, oli kindral Larka onutütar. Arvatakse, et ta kättemaksuks oma endise armsama heinaküüni põlema pistnud selle pulma ajal ühe teisega. Tüdruk teeninud Lubjaahjul ning visanud silma naabritalu noorele peremehele, kes olnud tema vastu ükskõikne. Kord pakkunud tüdruk talle muna. Noormees võtnud muna, pannud ta kännule, et teda rondiga lömaks lüüa. Söönud siiski muna ära, arvates, et "mis ta mulle ikka võib teha." Sest ajast hakanud ta tüdruku järele jooksma, kes peale käinud, et teda laulatusele viidaks. Nad määranud päeva, millal kirikumõisa lugema minna. Noormees pööranud teelt viis korda tagasi, kuues kord läinud ometi tüdruku juure, kuid õhtul, kui juba aeg oli hiljaks jäänud kirikumõisa sõita. Nüüd saadetud tüdruk Tallinna ja noormeest hakatud arstima jutustatud viisil.
Testa Peeter olnud õige raske unega. Kord kündnud ta väljal, jätnud hobuse seisma ja heitnud ise tukastama. Naine leidnud [-61-] ta magamas ja viinud hobuse koju. Peeter maganud kaks päeva ja ööd järgemööda, siis ärganud ja pannud imeks, et hobune olnud adra eest kadunud. Tema arvates tukkunud ta ainult tunnikese.
Pärast läinud Peeter oma nõiaraamatuga rahutuks ja olnud viirastuste kimpus. Kord tulnud üks must teder Peetri magamistuppa, jooksnud mitu ringi ja kudrutanud vurinal. Vennapoeg Jahu-Jüri, kes tol ajal veel poisike olnud ja seda ka näinud, küsinud: "Kuule, taat, mis see on?" Peeter vastanud: "Tõmba aga, poeg, riie üle pea." Siis hakanud ka teised peale käima, et ta nõia-raamatu käest ära annaks. Peeter teinud seda viimaks. Kui Jahu-Jüri pärast seda raamatut järele pärinud, öelnud Peeter: "Öö - mis sa va' vennapoeg, - öö - sest raamatust enam taga pärid - öö - see sai Vaskjala kangru kätetöö."
Mis raamat see võis olla? Ta oli muidugi eestikeelne raamat, vist käega kirjutatud, mitte trükitud. Vähemalt ei ole kirjandusloos säärane trükitud raamat tuttav. Mustkunst oli salakunst, ka Fausti nõiaraamat, mille abil ta Mephistophelese välja kutsus, oli ... "von Nostradamus eig'ner Hand." Igatahes tõendab see raamatulugu, et Peeter samuti lugeda mõistis, kui ta vend Jüri. Ja kui see oli käega kirjutatud raamat, siis oskasid nad [-62-] ka kirjutada.
Testa Peetri pojad Jüri ja Hans olid emasse tulnud ning kaunis kasina vaimuga mehed, kuid nende järeltulevas soos ei ole seda puudust enam märgata. Järgmised emad tõid sinna uut, värsket verd, kuid üks punase peaga Kuldkepp, arvatavasti Testa Peetri järeltulijaid, olnud nõdrameelne.
Jüri ehitas endale sauna teine poole jõge. Sellepärast hüüti teda Ülejõe-Jüriks. Tema pojad olid Muriku Mihkel ja Peeter.
Vennad Mihkel ja Peeter kiskunud kord Põikjõe keeles, seal, kus Rassi jõgi teise jõega kokku voolab, lõhmuseniidi. Öö tulnud kätte, vennad teinud tule üles ja heitnud sinna metsa kõrvuti magama. Mõne aja pärast ärganud Mihkel ja leidnud, et ta on üksi. Peeter olnud kadunud. Kaugelt kuuldunud kisa ja hüüdmist. Mihkel hakanud hääle peale minema, leidnud oma venna järskude kallastega jõe taga laane all mädamaa sees jalgupidi kinni. Ei tea vaene isegi, kuidas ta sinna saanud.
Hakanud vennad kahekesi tagasi minema, keegi visanud jõesuhu suure kivi, nii et vesi pursanud puude ladvust kõrgemale. Jões olnud sulpsakut ja [-63-] nagu rakikoera haukumist kuulda. Muriku Kuldkepid mälestavad ja jutustavad nüüdki seda lugu, mis nad oma esivanemate käest kuulnud. Püüavad seletada seda salapärast juhtumist niiviisi, et vend, kes öösel teise venna juurest ära kadunud, olnud kuutõbine. Üht okslikku kuuske mööda roninud ta jõest üle. Mihkel aga kinnitanud vandega, et säärast kuuske pole seal olnud.
Pistame teise seda laadi lookese siia üles. Arvata 50 aastat tagasi juhtunud ühel Särevere mehel, Hansul, niisugune lugu. Tema purjutanud laupäeval Särevere Saunaaugu kõrtsis ja hakanud õhtu pimedas koju minema. Pühapäeva hommikul, umbes pruukosti aeg, ärganud üles, leidnud end 7 versta kõrtsist kaugel Seinapalu soos heinakuhja all. Kõrtsi ja kuhja vahel on suured mädasood, aga Hansu pastlad-rätikud olnud puhtad ja kuivad. Arvatud, et vanapagan ise teda sinna kandnud. Selle juhtumi pärast kutsutud teda "Vanakuradi-Hansuks"
Testa Peetri teine poeg Hans jäi Testa talusse peremeheks. Testa talu peremeeste nimed on enamasti Peetrid ja Hansud. Sellepärast nimetatakse seda ka Peetri või Hansu taluks. Et eelpool nimetatud Testa Hans kohmetu mehike olnud, näitab järgmine lugu. Kord kaotanud ta aida võtme [-64-] ära. Läinud Saeveski Hansult nõu ja abi paluma. Ahastanud oma häda: "Oi vennike, mis nüüd teha? Mul on aidaukse ees tugev Kootsi Jüri tehtud lukk ja võti kadunud. Aidas on kallid peenikesed viinad, kuidas nad sealt nüüd kätte saame? Kes võtab selle kange Kootsi Jüri tehtud luku lahti?" Saeveski Hans läinud sinna, võtnud tubakakotioraga aidaukse lahti. Küll on Testa Hans seda imeks pannud ja hüüdnud: "Oi vennike, ei ma oleks uskunud, et see kuulsa Kootsi Jüri tehtud lukk nii hõlpsasti pidi lahti tulema."
Pöörame nüüd Sillaotsa Mardi teise poja, vana Pärassaare Jüri juure tagasi ja räägime tema lastest. Nagu enne öeldud, olid need: Nässu Mangel, Uuesauna Mart, Jahu-Jüri, Kangru-Andres, Mari ja vist ka Kadri. Tuletame meelde, et Mangelile oli ema "targa nõu" järele selle nime pannud, mis Kuldkeppide suguseltsis enne ette ei tulnud, et laps elusse jääks. Mangel läks pärast Pärassaare lähedale Nässu tallu elama, milline talu praegugi on tema järeltulijate käes.
Uuesauna Mart ehitas omale elamuks uue sauna sinna, kus nüüd on Pärassaare Kivistiku talu. Ta olnud õige vahva kütt, oma elus tapnud ta 42 karu ja 28 põtra ära. [-65-] Ükskord murdnud karu Rassi hobuse maha, söönud ise ning hundid ja koerad aidanud ka, varsti jäänud ainult luud järele. Mart mõelnud, ehk tuleb karu veel kord tagasi luude juure, sidunud luud toomingavitsaga puu külge kinni, et karu siis enam rabinat teeks, kui ta neid hakkab närima. Ise pannud neli harki püsti, kaks latti peale ja oma püssi laskevalmis lattide peale. Tal olnud tulelukuga püss, mis 14 naela kaalunud ja millesse laenguks pool kortlit püssirohtu kallatud. Nõnda jäänud Mart sügisööl valvama.
Karu tulnud ka luude juure. Mart saatnud laengu, kuulanud - kõik jäänud vagusi. Tema pole läbenud hommikuni oodata, läinud pimedas sinna juure, katsunud käpuga, karu olnud surnud. Siis saanud seda head karuliha kõigile. Saeveski Aadu, tol ajal veel väike püksata poiss, mäletas vanas eas selgesti, kuidas Mart oma põlvedel talle saaretaldrikult värsket karupraadi pakkunud.
Uuesauna Marti tahetud Prantsuse sõja ajal soldatiks võtta. Tema põgenenud metsa ja hoidnud end seal 14 päeva varjus. Öösiti käinud ta kodust leiba toomas, liha nõutanud endale püssiga metsas. Tulekiviga löönud tuld. Esiti olnud ta Kolu ja Lokuti metsades, pärast Rassi kalmeti metsas, kus ta nelja kuuse vahele kõrgemale roikad sidunud ja nendele [-66-] kuuseokstest magamisaseme teinud. Oma vana hobuseraisa vedanud ta ka sinna ja pannud karule söödaks pakkude alla, et kui karu öösi hakkab pakke veeretama, siis nad kolisevad ja ta kuuleb. Karu sööb elusloomi, aga ka mädanenud liha. Ta ronib lageda, mitte aga oksliku puu otsa.
Esimesel ööl ei ole midagi erilist juhtunud. Järgmisel ööl olnud vaikne ilm, Mart oma magamisasemel kuulnud, kuidas kärbis, mida mööda ta üles roninud, teinud nakk-nakk-nakk. Mart vaadanud - üks luukere suurte silmaaukudega tikkunud kärbist mööda üles tema aseme jalutsi poolt. Mart hoidnud oma püssiotsa talle vastu, tont läinud tagasi. Natukese aja pärast tikkunud tont uuesti peatsi poolt üles. Mart pööranud jälle püssirauaotsa talle vastu ja tont pidanud taganema. Rassi kuked laulnud juba, Mardil hakanud hommiku poole jahe, ta tulnud oma asemelt maha ja läinud Rassi Jaani talusse ahjule ennast soojendama.
Kolmandal ööl läinud Mart jälle endisele kohale karu vahtima. Tulnud isakaru, veeretanud pakud sööda pealt laiali ja hakanud teda sööma. Mardil olnud vana-aegne jäme püss, ta lasknud ühe kuuliga karule pihta, ei ole tahtnud teist laengut raisata, lõiganud pussnoaga madjaka, läinud pimedas karu juure ja andnud talle kolm mõrakat pähe. Karu ei olnud aga mitte surnud, ta ajanud end [-67-] püsti, kiskunud Mardi nahkpüksid lõhki ja kriimustanud kintsu. Mart põrganud kõrvale, aga püss kukkunud käest maha ja jäänud karu juure, kes jämeda kuuse kõrva maha langenud ja oianud. Kuidas nüüd püssi kätte saada? Mart sirutanud tasakesi kuuse tagant käe karu poole, võtnud püssi, laadinud ja lasknud kuuli läbi pea. Karu jäänud siis surnult maha.
Uuesauna Mardi minia Ann oli Aadam Jannseni äia Kangru-Andrese käest õppinud kunstkangaid kuduma. Ka Andrese teljed jäid tema kätte. Andrese suga olla praegugi veel Pärassaares alles. Kord kudunud Ann ilusa kanga ja pannud ta välja pleekima. Üks naine, Pommari Mall, lõiganud öösi sirbiga pool kangast ära ja läinud oma saagiga minema. Mart kuulnud seda varguselugu hommikul, öelnud: "Ärge minge jälgede peale enne mind kanga juure." Siis võtnud suure pussnoa, läinud ise sinna, piiranud kolm korda noa ümber pea ja pistnud ta lõigatud kanga otsa keskelt maa sisse. Seal juures öelnud: "Nüüd, kus see varas on, seal ta peab seisma, enam edasi ei saa."
Umbes kümne versta pärast Pärassaarest on Tamme talu. Tamme karjased olnud hommikul heinaküüni juures karja hoidmas. Vaadanud, et üks võõras naisterahvas magab küünis, kangas kuivamas penni peal. Nemad kisanud ja käranud, magaja inimene üles ei ärka. Jooksnud siis koju jutustama seda [-68-] imelikku asja. Mehed läinud küüni, katsunud magajat äratada, kuid asjata. Vedanud ta küünist välja veeloigust läbi - siis ärganud üles. Rääkinud, et korraga tundnud, nagu tina olnud jalgades, ta ei ole enam edasi saanud, pidanud küüni magama heitma. Ei oska ise selle nähtuse põhjust seletada. Tamme rahvas vaadanud, et sihukest kunstkangast ei võidud mujal kududa kui Pärassaares. Saadetud keskhommikul teade Pärassaarde. Mart tulnud, viinud kanga ära, andnud vargale veel malgaga kolm reekamit mööda tagumikku.
Jüri tütar Mari sai Kibaru (Kiviaru) Toomale mehele. Oli pärisorjuse aeg, neid kingiti Kilingi-Saarde valda. Pärast, vabaduse ajal, tulid nad sealt jälle Vastemõisa valda tagasi. Kibaru Toomas ja Leetva Jaak, kes ka Kuldkeppide suguvõssa kuulunud, olnud head tuttavad. Kord tulnud Toomas Jaagule külla. Jaaku pole aga kodus olnud. Perenaine keetnud külalisele pajatäie suppi. Külamees sööb, supp hakkab lõpma. Külamees ütleb: "Ei ühti, pane aga teine pajatäis keema, ei sest saanud hakatagi." Perenaisel häbi silmad täis, keedab teise pajatäie. Toomas paneb kõik nahka ja läheb koju. Kui Jaak koju tulnud, ahastanud naine oma lugu. Jaak vastanud: "Ole aga rahul naisuke. Küll ma lähen, söön jälle kätte." Teinud siis karvapealt niisama kui Toomas. Koju tulles [-69-] öelnud naisele: "Ära enam nurise, nüüd on tasutud."
Saeveski Hans (nende lugude üleskirjutaja vanaisa) olnud ka tubli sööja. Männiku Mihkli poja Jüriga, kes Saeveskil poisiks olnud, söönud nad suure külimituse liua täie kilet tühjaks, kui võid ka silmas olnud. Puudunud või, siis naljatanud Hans mõnikord oma naisele: "Meie olime Jüriga muidu õige tublid poisid sööma, tegime selle kopatäie alati tühjaks, no nüüd ei taha vastu saada. Siin peab vist üks sõnaviga (s.t. nõiasõna) juures olema."
Leetva Jaak oli Leetval karjapoisiks. Ükskord lasknud ta karja Põhjaka meeste heinamaale minna. Põhjaka mehed tulnud karja kinni võtma. Jaak näinud kinnivõtjaid ja hakanud karja Leetva poole ajama. Üks härg jäänud tal aga mädamaasse kinni. Jaak võtnud härjal sarvist kinni ja vedanud ta lusinal välja kõvale maale. Seda nähes kohkunud kinnivõtjad ja pannud plagama.
Teinekord tulnud harjulased-voorimehed Kaansoo kõrtsi ja jäänud sinna öömajale. Nende seas olnud üks vahva poiss, "kolme küla pull", kes kõik teised maadlemises maha pannud. Kolme küla pull toorustanud ja ärbelnud mis hirmus; ei ole temale vastast leitud. Viimati toodud ka Leetva Jaak ette. Jaak lasknud end maadlemisel kaks korda maha panna. Siis ütelnud läbi nina: "Kuule, külamees, senini kestis sinu mäng, [-70-] nüüd algab minu mäng." Võtnud siis oma vastase õlgadest kinni ja põrutanud ta maha, nii et poisi põlvesooned puruks läinud ja ta eluaegseks sandiks jäänud. Pärast rääkinud Jaak selle loo kohta: "Mis nemad minust küll esiti võisid arvata. Mind viidi ette just kui tilluke teolas's."
Maadlemine ja kiskumine olnud tol ajal kõrtsides väga moes. Viin olnud odav, poole kopika hõbeda eest antud hea lõuatäis, mis mehele ei tahtnud suhu mahtuda. Kolme kopika eest saadud vaskkortli täis, s.o. 0.25 toopi. Viie kopika eest võinud mees end purju juua. Suure-Jaani kirikukõrtsi sõitnud mehed ratsahobustel kokku purjutama ja kiskuma. Üks Päraküla mees, Ruusika Rits, kogeleja, öelnud ükskord: "Seal k-kisti k-k-k-kuue paariga ja mina olid s-s-s-seitsmes sekka minemas." Rahvas hakanud teda sest saadik "seitsmendaks" nimetama. Tema suguvõsal on praegu Seitsmes perekonnanimeks.
Viina põletati tol ajal mõisates palju. Keiser Pauli aeg olnud riigivalitsuse poolt järelepärimine, kui palju keegi viina põletab. Äratatud lootust, et need, kes kõige enam viina ajavad, saavad keisri poolt kiitust ja kingitust. Mõisnikud andnud siis õige ohtrasti üles. Sedasama teinud ka kirikuõpetajad, vist ka Suure-Jaani ja Pilistvere õpetajad, kellel viinakööki ei olnudki. Paul käskinud aga pärast [-71-] kõigile viinapõletajaile tubli maksu peale panna, sellejärele, kuidas keegi omalt poolt põletatud viina hulka oli üles andnud.
Vana Pärassaare Jüri kõige noorem poeg Andres oli koolitatud ja välja õppinud kunstkangruks, mispärast teda ka Kangru Andreseks nimetati. Pärassaare talu õue ehitati talle uus maja tolle aja kohta suurte kambritega ja klaasakendega, kus ta oma kangruametit pidas. Ta jäi noorelt leseks ja elas pärast oma tütre Malle juures. Vanas eas hakkas ta purjutama ja surigi viina kätte ära. Andrese kirjutusekasti tarvitas pärast nende lugude kirjutaja isa, kui ta poisikese põlves õppis kirjutama, niisama hiljemini ka tema lapsed. Nende lugude kirjutaja hoiab veel praegu seda kasti alles mälestusesemena.
Kangru Andrese ainus laps, tütar Mall, sai Vändra mehele Aadam Jannsenile. Mall olnud valget verd, ilus lahke iseloomuga jutukas neiu. Ta laulnud heameelega rahvalaule ja improviseerinud neid ise. Kord saadetud ta terakottidega Vändrasse veskil. Veskilisi olnud palju, Mall pidanud korda ootama kuni järgmise päevani. Ootajate seas olnud ka Särghaua talu tütar. Mölder Aadam Jannseni ema pannud mõlemad neiud ajaviiteks seelikut ehk körtsikut õmblema. Malle töö olnud korralik, sile, Särghaua tütre õmblus kiskunud mõned kohad kortsu. Ka olnud Mall teisest neiust ilusam ning meeldinud möldri emale enam. Ema andnud Aadamale nõu Malle kosida.
Kui Mall öösi kottide vahel maganud, pistnud mölder
talle salaja siidrätiku põue. See olnud kosimise algus.
Enne kui Mall jahukottidega koju sõitnud, olnud nad Aadama ja ta
emaga juba kosja-asjad jutti ajanud ning käed kokku
löönud. Kui Mall koju tagasi tulnud ja lauta läinud
loomi talitama, siis laulnud heleda häälega: [-72-]
| "Mina möldri minia, |
| jahvataja Jaani naine. |
| Kivi keerutab kosja, |
| mina taarun toassa." |
Teised kuulnud ja küsinud Mallelt, mis see laul tähendavat ja kust ta selle võtnud. Mall vastanud naerdes: "Küll saate varsti teada, mis see laul tähendab." Varsti tulnudki Jannsen Mallele kosja. Malle mehe eesnimi olnud Aadam. Selle asemel tarvitab Mall oma laulus Jaani nime, võib olla alliteratsiooni, assonantsi ja värsimõõdu pärast, võib olla ka sellepärast, et ta ei tahtnud kohe täit saladust teistele avaldada.
Jannseni esiisa olnud taanlane. Ta tulnud Taanimaalt Eestisse veskimeistriks ja ehitanud Vändras esimesed veskid. Tema järeltulijad langevad kahte harusse: Jannsenid ja Jensenid.
Malle mehe Aadam Jannseni käes olid rendil Vändra kõrts ja veski. Nende poeg oli pärastine kirjanik J. V. Jannsen. J. V. Jannseni ristiisa oli Vändra mõisa härra Ditmar. Aadam Jannsen suri noorelt, ta poeg jäi vaeslapseks ja pidi sugulaste juures karjas käima. Ühevahe oli ta Vändra metsavahi Magenaru Jüri juures karjaseks. Magenaru talu on Pärassaarest [-73-] kaks versta kaugel, sealt jookseb ka Magenoja välja, mis Saarjõkke suubub. Nüüd seda talu enam ei ole. Naabruses oleva Hauamäe talu peremees, metropoliit Aleksandri vend, ostis Magenaru koha, lõhkus hooned maha ja liitis maa oma taluga. Nende lugude kirjutaja isa Jüri Kuldkepp oli 1818a. samas Pärassaare talus sündinud, kust Jannseni ema Mall pärit oli. Jüri Kuldkepi isa Hans, pärastine Saeveski metsavaht ja Mall olid vennaste lapsed: Hans - Jahu-Jüri poeg, Mall - Kangru-Andrese tütar. Jüri Kuldkepp oli noores eas, kui ta Pärassaares karjas käis, sagedasti Jannseniga karjad kokku ajanud ja mängides temaga aega viitnud. Kui nende lugude kirjutaja läks Tartu seminari õppima, siis külastasid ta vanemad Jannsenit kui sugulast ja tuletasid meele noorepõlve seiklusi.
Leske Malle hakkas Vändra mõisa aidamees kosima. See
oli Magenaru Jüri vend
Solkoja Jaan. Solkoja on talu
nimi, see talu olla praegu veel alles. Jaan lootis vist Mallega
kõrtsi ja veski enda kätte saada. Ta oli libe ja kerge
mees, nii kui elavhõbe, kes kuskil paigal ei seisnud. Oma
libedusega võitis ta Malle südame, Mall läks talle
mehele. Pulm peeti Pärassaares.
Saeveski Hans oli Malle pulmast
osa võtnud ja mäletas väga hästi. Peiupoisiks
oli Kaansoo saunamees Hannus, kes Pärassaares tööl
käis. Hannus oli kergete kontidega [-74-] mees, suur latatara ja
paraski. Tal oli hea kõri. Kaansoo kõrtsis oli ta
lärmajate seas alati pealik. Pulmarongi ees sõitis ta ratsa
ja laulis:
| Ahven-Hannus, särjesoomus, |
| kullamoon ja kaalukell. |
Ahven-Hannuseks kutsuti teda sellepärast, et ta oli kihlveol neli naela tooreid ahvenaid ära söönud. Särjesoomus tähendab tema kirjut pulmaülikonda. Pulmarong jõudis Pärassaare õue. Pea viltu, teeb vänna-vänna, mõõk käes, sõitis Hannus väikese hobuse seljas säkati-säkati läbi õuepori Pärassaare vanatoa juure, ropsis kolm korda mõõgaga räästasse, ütles ka omad pulmakombekohased sõnad ära ja sõitis siis uuetoa juure, kus päris pulm peeti. Vanasti pidi pulmas peiupoiss kolm korda ratsa ümber langude toa sõitma, igakord ukse ees kolm korda mõõgaga räästasse ropsima ja kolm korda ütlema: "Tere, langud." Sellejuures ajasid langude poolt mehed peiupoissi taga, kes ennast pidi hoidma, et nad teda kätte ei saa. Söögiaeg istus Hannus lauaotsas ja lõikas mõõgaga pulmalistele liha ette säoh ja säoh. Noorikurautamised ja muud vanad pulmakombed tehti kõik läbi.
Malle teine abielu oli vaevaline. Kõrts ja veski võeti käest ära. Mall elas pärast oma poja J. V. Jannseni juures. Tema võtnud vanas eas tublisti viina, selle tagajärjel [-75-] juhtunud ühe lapsega suur õnnetus. Üks tema tütar, vist teisest abielust, elanud kehvasti ja surnud Vändras vaestemajas.
J. V. Jannsen oli noorpõlves erk ja terane poiss. Kui ema Pärassaares külas käis, siis jutustas ta sagedasti oma poja teravusest ja osavusest. Koerustükke teinud ta mõnikord ka. Kord supelnud salk tüdrukuid jões. Poiss näinud seda, jooksnud sinna juure, kahmanud kaldalt nende riided sülle ja pannud plagama. Tüdrukud karjuma, kiljuma, ei tea, mis teha. Üks vanem tüdruk tulnud aga veest välja, lipanud poisi järele, võtnud ta käest riided ära ja sugenud jõmpsika läbi.
Kui J. V. Jannsen 14 aastat vanaks saanud, siis olnud ta Särghaual karjaseks. Ta teinud seal ka lennukatset. Valmistanud endale kasetohust tiivad, läinud madala kuuri mätastest katusele ja püüdnud vahvasti tiibu lehvitades lendu tõusta. Katse ei olla hästi õnnestunud, poiss pidanud oma plaanidest loobuma.
Kord tikkunud ta kuuse otsa linnupesa otsima. Õrnasti linnumune hoides juhtunud tal käed lahti minema, ta kukkunud, aga mitte otse maha, vaid kõrval kasvava kase kahe haru vahele, mis teda nagu pihtide vahele pitsitanud. Poiss olnud seal lõksus nii kõvasti, et pole kuidagi viisi lahti [-76-] saanud. Teine karjapoiss toonud sae, saaginud kase läbi ja lasknud oma seltsilise kõige kasega maha.
Särghaual olnud tõke jõest läbi tehtud ja tõkke avauste taha kalamõrrad paigutatud. Jannsen varastanud kord ühest mõrrast kalu, siis aga hakanud kohe südametunnistus teda piinama, et ta metsa läinud ja seal männitüükal põlvili Jumalat palunud, et Jumal talle patuteo andeks annaks. Vist oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa."
Kui Karl Körber, kes oli Võnnu kihelkonna õpetaja poeg ja sünni poolest sakslane, Vändrasse sai õpetajaks, siis rääkis ta eesti keelt Tartu murrakus, nagu ta oma kodukohas oli kuulnud, kuna Tallinna murrak ja kirjakeel oli talle kaunis võõras. Ta kuulas järele, kas ei leiduks Vändra nurgas noormeest, keda ta võiks enda juure võtta, et tema käest selget Tallinna murret kuulda ja seda ära õppida. Särghaua peremees Aadu Peterson soovitas kihelkonna konvendi koosolekul siis Körberile Jannsenit kui vaest, aga anderikast poissi. Körber võttis Jannseni oma juure ja õppis tema käest Tallinna murde nii selgeks, et ta pärast kaunis ladusas, rahvalikus keeles võis raamatuid välja anda, näiteks piltidega "Maailma ajaraamat" ja vist [-77-] ka "Õndsa mehe Gotthold Skrieveri tähelepanekud." Omaltpoolt haris tema tasuks Jannsenit, õpetas talle saksa keelt ja muusikat, nii et Jannsen võis pärast Vändras kihelkonnakooliõpetaja- ja köstriametit pidada.
Esiotsa saanud Jannsen Körberiga väga hästi läbi. Körber laskis Jannsenit oma eestikeelsed raamatud, mis ta tahtis trükki anda, enne läbi vaadata ja keele poolest parandada. Jannsen sai sealjuures saksa rahvalikkude kirjanikkude, nagu Joh. Peter Hebeli, teostega (Hebels "Schatzkästlein") tuttavaks, mida Körber kavatses eesti keelde tõlkida. Jannsen taipas, et tõlketöö tal enesel paremini korda läks kui Körberil ja kasutas neid samu jutte oma "Sannumetojas." See Körberile ei meeldinud, õpetaja ja köster läksid riidu ning põlgasid viimati koguni teineteist. Körber ütelnud Jannseni kohta: "See mees on mulle enam kahju teinud, kui 12 hobuse koormaga jõuad välja vedada."
Nagu vingamehed kunagi, püüdnud Jannsen ja Körber jonnida ning teineteist kiusata. Köstri põldudel olnud aiad ees, õpetaja pole aga lasknud oma põldudele aidu ümber teha. Jannseni loomad juhtunud Körberi vilja minema. Körber lasknud nad kinni võtta ja nõudnud Jannsenilt trahvi. Nüüd võtnud Jannsen mõnest kohast ka omad aiad maha, nii et Körberi loomad tema vilja pääsenud. Siis võtnud Jannsen need loomad kinni ja [-78-] nõudnud ka Körberi käest kahjutasu.
Jannseni koerad jooksnud õpetaja õues ümber, mänginud ja haukunud. See tülitanud Körberit ja ta käskinud Jannsenil oma koerad ära koristada. Jannsen öelnud: "Mul on koerad hädasti tarvis, kuhu ma nad panen?" Körber vastanud: "Minupärast topi nad kas kotti." Jannsen ajanud koerad kotti ja saatnud nad Körberile. Körber naernud selle üle ja lasknud koerad lahti.
Körber kirjutanud ametlikus aruandes, et vaestekassasse olla 40 rubla sisse tulnud. Jannsen lugenud seda ja pannud salaja rahasummale veel ühe nulli juure, teinud nii siis neljakümnest nelisada. Körber saatnud paha aimamata oma aruande ära. Pärast olnud kimpus, et maksa kas omast taskust puuduvad 360 rubla.
Jannsen pidanud viimaks paremaks Vändrast lahkuda. Rahvajutu
järele ei olla ta Vändrast mitte otsekohe Pärnu
läinud, nagu harilikult kirjutatakse, vaid kolinud esiti Taali
valda, kus ta kaks aastat kooliõpetaja ametit pidanud Taali
härra niinimetatud "siidi vabrikus." Oma lahkumise puhul
Vändrast luuletanud ta laulu, mis omal ajal rahva seas laialt
tuttav oli. See kaunis pikk laul algas nõnda:
| Ma tahan maha jätta teid, |
| Vändra köstrimaad, |
| ja tahan Taali minna, |
| kus lapsed kasvavad. |
[-79-] Ehk viimase rea teine variant:
| Kus head heinamaad. |
Seda laulu lauleti tuttaval kirikulaulu viisil.
Nagu teada, pidas Jannsen Pärnus kooliõpetaja ametit ja andis Bormi kirjastusel ilmuvat "Perno Postimeest" välja. Iga numbri kirjutamise eest maksis Borm talle 50 kopikat.
On jutt kord Körberist tulnud, siis tähendame veel mõned teised tükid üles, mis rahvas vanemal ajal armastas sellest algupärasest isikust rääkida ja seda mitte ainult Vändras, vaid ka naaberkihelkondades.
Kadunud Suure-Jaani köster Joosep Kapp jutustas. Tema olnud ühel pühapäeva-hommikul õige vara veel voodis, kui keegi ukse pihta koputanud. Sisse tulnud üks väikese kasvuga, kaunis kuivetanud võõras mees, kes end Vändra õpetajana tutvustanud. Tema olnud kutsutud Suure-Jaani kirikus jutlust pidama, aga et aeg varajane olnud, pole ta kohe tahtnud kirikumõisa minna õpetajat Schnelli tülitama, vaid pööranud enne köstri poole sisse. Kergel sammul toas edasi-tagasi kõndides küsinud ta, kuidas köstri nimi on. Kuuldes Kapi nime öelnud ta: "Kapp - Körber, meie mõlemate nimed algavad k-ga, küll me teineteisega korda saame." Kantslis hakanud ta oma jutlust nõnda peale: "Vaadake, kirikul on kolm ust, kirikulae peal läigib kuldne kolmnurk [-80-] ja täna on kolmainu Jumala püha. Selle järele pidanud ta õige vaimustatud jutluse. Märkus: Nende lugude kirjutaja nägi veel lapsepõlves seda kuldset kolmnurka kirikulae keskel. Nüüd uuel lael seda enam ei ole.
Ükskord pidanud Körber Viljandi kirikus sakslastele jutlust. Mõisnikke olnud palju kuulamas, nende hulgas ka Kõpu Stryk. Körber ütelnud mõisnikkudele näkku: "Kas sa sedaviisi loodad õndsaks saada? Sa ei hoolitse mitte selle eest, et rahvas seda eluleiba saaks (sealjuures näidanud käega piibliraamatu peale, mis tal ees olnud), vaid joodad neile kihvti. Piinad vaeseid liigtööga, ehitad lakekohad üles, ahvatled seal kehvade käest viimase kopika välja. Ise elad nagu rikas mees evangeeliumis, sõidad uhkes tõllas mitme hobusega. Kisu lakekohad maha, müü tõllad ära, jaga raha abiks vaestele, võta kepp kätte, käi jala. Siis saad sa taevariiki." Mõisnikud saanud tulist viha täis, nii et püsti karanud. Kõpu Stryk jooksnud käärkambri Körberi järele, ise punane nagu keedetud vähk, näidanud näpuga kiriku viinakarika peale ja karjunud: "Ist das Giftbecher? Ist das Giftbecher?"
Mõisnikud andnud kindralkubernerile Körberi peale kaebuse sisse, et ta olla oma jutluses auväärt rüütliseisust teotanud. Körberile saadetud Riiast käsk, ta pidavat nimetatud päeval [-81-] seal olema enda eest kostmas. Mõisnikud sõitnud varaselt ära, et õigel ajal oma kaebusi Riias toetada. Körber jäänud meelega hiljaks. Sõitnud posthobustega kuni viimase jaamani Riia ees, seal võtnud Piibli kaenlasse, kepi kätte ja patseerinud jala Riia linna sisse. Tulnud kindralkuberneri juure, küsitud: "Kuidas Teie nii hiljaks jäite? Teie peale kaebajad on juba kolme päeva eest tagasi sõitnud." Körber vastanud, et tema on vaene õpetaja, tulnud jala, tee pikk, ei ole varemini kohale jõudnud." Küsitud: "Mis põhjal jutlust tegite?" Körber lööb piibli lahti, näitab sõnad ette, seletab ära. Jeesus ja apostlid on ka vaesuses elanud ja jalgsi käinud. Körberi vastus õige, kindralkuberner jääb rahule, ütleb Körberile: "Kuhu Teid kutsutakse, seal pidage jutlust selgel pühakirja põhjal. Kuhu Teid ei kutsuta, seal ärge tehke asja." Sel ajal tulnud kindralkuberneri proua, hakanud oma mehega prantsuse keeli rääkima. Körber ütelnud ka prantsuse keeli sekka, sedamoodi saanud pikema jutu peale. Kindralkuberneri proua kiitnud, et Baltimaal olla ta esimene kord nii selget prantsuse keelt kuulnud, kui Körber räägib (Körberil olnud nooruses isamajas prantsuse kasvataja).
Körber mõistetud süüst lahti, kutsutud veel kindralkuberneri juure lõunasöögile ja ta tulnud rahuga tagasi. Sürgavere kõrtsis rääkinud ta tagasisõidul seda lugu ja öelnud: "Nad tahtsid [-82-] minu küll ära puua, aga pitsita angerjas peosse..." Teine kord öelnud Körber: "Kui kakskümmend pastlameest minu poolt on, siis ei tee sada saapameest mulle midagi."
Mõisnikud jäänud sest ajast muidugi Körberi verivaenlasteks ja otsinud juhust, kuidas talle kätte maksta. Körber käinud aegajalt Kärus, Vändra abikirikus, jumalateenistust pidamas. Käru mõisa rentniku Suckny juures söönud ta hariliult pärast jumalateenistust lõunat. Rahvajutt nimetab Sucknyt Käru pärishärra Suhknaks. Suhknal olnud majas sohinaine ja sellega lapsi. Körber küsinud lõunalaual, mis naisterahvas ja kelle lapsed need on. Teada saades, kuidas lood on, hakanud ta Suhknat valjusti noomima. Suhkna saanud kurjaks ja visanud Körberi välja. Peale seda vedanud Suhkna teiste mõisnikkudega kihla, et tema peksab Körberi läbi.
Asi arenenud järgmiselt edasi. Ükskord saab Körber Suhkna käest kirja, et tema on raskesti haige, Körber tulgu talle Jumala armu andma. Jannsen ja teised hoiatanud Körberit Käru mõisa minemast. Nad aimanud, et seal on Körberile lõks valmistatud. Körber aga vastanud: "Ärge kartke, mina lähen ja teen oma seadused läbi ja tulen puhtalt tagasi." Suhkna kutsunud seks ajaks ka teisi mõisnikke kokku nalja pealt vaatama, kuidas Körber tema käest peksa saab. Körber sõitnud Kärusse, astunud tuppa näeb - Suhkna mängib rõõmsas seltskonnas kaarte. Körber [-83-] teretab, ütleb: "Teie pidite ju kangesti haige olema." Suhkna vastab: "Jah, olin haige, aga nüüd olen jälle paremaks saanud. Ma soovin ometi, et te mulle Jumala armu annaksite." Õpetaja tahab seda kõigi nähes teha, aga Suhkna ütleb: "Ei mitte. Ma tahan nelja silma all teile oma patud südame pealt üles tunnistada." Suhkna viib õpetaja üksikusse kambri, keerab ukse lukku, võti tasku. Siis võtab varnast kantsiku ja ütleb: "Mina tahan sinu ihust verd välja peksta, nagu Mooses kaljust vett." Körber sirutab käisest talle püstoli vastu ja ütleb: "Näe, siin on Aaroni suitsetamise-pann." Siis käseb Suhknat põlvili heita ja hakkab manitsema. Manitsus olnud nii vägev, et Suhkna viimaks nutma hakanud. Teised mõisnikud kuulanud ukse tagant, millas Körber hakkab karjuma. Kuulevad - Suhkna nutab. Körber andnud Suhknale Jumala armu ja tulnud rahuga ära.
Körber jäänud haigeks; tema vingamehed ja laimajad tulnud nüüd oma süüd temalt andeks paluma. Körber öelnud: "Ma annan teile küll andeks, kui teie ühe minu palve täidate." "Küll täidame heameelega," vastanud teised, "seletage aga, mis palve see on." Haige ütelnud: "Võtke see udusule-padi mu pea alt, minge kirikutorni ja puistake sealt seest suled ülevalt aknast välja." Andekspalujad teinud ka nõnda, kuidas Körber neid käskinud. Tulnud siis tagasi ja öelnud: "Nüüd on suled välja puistatud, [-84-] nüüd palume, et te meile ka meie süüd andeks annate." Körber vastanud: "Küll annan andeks, kui te veel ühe teise minu palve täidate. Minge nüüd ja korjake need väljapuistatud suled kokku ja pange nad jälle patja tagasi." Andekspalujad ütelnud: "Need udusuled on mööda ilma laiali lennanud, kust meie neid enam kätte saame. Seda teie soovi ei või me mitte täita." Körber vastanud: "Siis ei või ka mina teile andeks anda, sest teie laimujutud on veel kaugemale maailma laiali läinud, kui need udusuled kirikutornist. Neid ei või teie ka mitte enam kokku korjata ja ära hävitada."
Eelolev lugu on Kärdi-tädi poja Jääratsi Jüri jutustatud. See on aga üks mõistujutt, mida Körber arvatavasti oma jutluses tarvitas. Rahvas teadis, et Körberil palju vaenlasi oli, tundis ka Körberi teravmeelsust ning mõtles, et Körber selle loo oma isiklikust elust jutustab. See jutt leidub Caspari saksakeelses mõistukõnede ja õpetlikkude juttude raamatus.
Ükskord noominud Körber kantslist naisi, kes keelt peksavad ja oma ligimesi laimavad. Ta ähvardanud muuseas nõnda: "Kui see tuline kurat oma tuliste tangidega teie tulised keeled lõuge vahelt välja kisub, küll te siis lõugutamise unetate."
Körber näinud kord kantslist kirikus üht siidkuues härrat istuvat. Ta näidanud näpuga härra poole ja ütelnud: "Sina, kes [-85-] sa seal siidkuues istud, pead ükskord põrgus põlema."
Kui keiser Nikolai I ajal vene papid tulid eestlasi ristima ja rahvas näljahädas abi lootes suurel hulgal nende juure voolas, siis ei tohtinud keegi luteri usu õpetaja, ka mitte erajutuajamisel, midagi vene usu vastu ütelda. Körber aga vedanud kihla, et tema laidab kantslist avalikult vene usku ja venelased ei või temale midagi teha. Sellepeale pidanud Körber jutlust uskude väärtuste üle ja öelnud: "Mõned kiidavad ka vene usku, aga mina ütlen - vene usk, see on sitt, see on sitt, see on sitt." Rahvas kirikus kohkunud ja kahelnud, et kas Körber on hulluks läinud. Nad teadnud ju, et vene nuuskureid kirikus küll on kuulamas. Aga Körber seletanud edasi: "Teate ju, kuidas üks vene ka väikese tuule käes kiigub ja õõtsub. Mis kindlust võib usul ühe niisuguse vene sisse olla? Aga kreeka õigeusk, noh, see on riigiusk, seda peame meie ikka austama." Rahvas puhkenud naerma. Pärast, kui Aleksander III ajal jälle suur venestus ja vene usu levitamine vägivaldsete abinõudega tuli, olla Vändra õpetaja Sokolovski seda Körberi nalja kantslist korranud.
Körberil olnud veel üks suur protsess mõisnikkudega. Selle asja lahendamiseks sõitnud mõisnikud ja konsistooriumi liikmed Vana-Vändra mõisa. Ülekuulaja olnud kindralsuperintendent. Mõisnikkude [-86-] poolt kantud kaebus ette ja kutsutud Körber vastust andma. Körber istunud teises toas, mänginud klaverit, läinud aeg-ajalt kohtusaali uksele ja andnud tema asja harutajaile niisuguse ässa ette, et neil pool päeva kulunud selle kallal pead murda. Viimaks mõistetud Körber ometi ilmsüütuks. Peab arvama, et Körber oma õpetajaameti kõrval ka täiesti väljaõppinud advokaat olnud, nagu ta seda ka ise öelnud.
Viimati tüdinenud Körber neist alalistest sekeldustest mõisnikkudega. Ta leppinud nendega kokku nelja tuhande rubla peale, et selle summa eest annab õpetajaameti käest ära. Mõisnikud maksnud raha välja lootes, et Körberist lahti saavad. Körber aga lasknud lepingusse kirjutada, et temal õigus on Vändra kiriku poolt 4000 rubla pensioni saada. Selle sõna põhjal nõudnud iga aasta Vändra kiriku poolt 4000 rubla. Tema järeltulija pastor Sokolovski olnud temaga päris hädas. Ta olnud rõõmus, kui Körber 1000 rublaga aastas leppinud, milline summa talle iga aasta kuni surmani välja makstud.
Oma vanas eas elas Körber Tartus ja oli üliõpilaste keskel kui korporatsiooni vilistlane ja pidudest osavõtja oma teravate naljadega ja iseäraliste elukommetega väga populaarne. Teda kuulutati ebanormaalseks, mispärast teda ka seadusevastaste kõnede eest vastutusele ei võetud. Tartus oli tol ajal ülikooli lähedal haritlaste poolt eelistatud Hladiku [-87-] restoran. Ükskord, kõige kardetavamal poliitilisel ajal, kui atentaat oli olnud keiser Aleksander II elu vastu, astus Körber Hladiku restorani, kus rahvast õige palju oli ja tegi endale lõbu valjusti hüüdes: "Alexander der Zweite ist ein Hundsfott."
Rattamaa talu peremees Sürgaveres, kelle maa sees vana ohvrihiis mäekingul on ja dr. J. Luiga arvamise järele ka Lembitu haud olla, jutustas Körberist veel paar anekdooti. Körberil olnud umbusklik kutsar, kes oma härrale usuasjus mõnikord vastu vaielnud ja kinnitanud, et tema midagi ei usu. Et teda usu poole pöörata, näidanud kord Körber talle üht kõrget kuuske ja öelnud: "Vaata sinna kuuse otsa, mida sa seal näed?" Kutsar vaadanud ja vastanud: "Ma ei näe sael midagi." "Vaata hästi, ehk näed midagi," ütelnud Körber. Kutsar vahtinud, vahtinud, raputanud pead ja teatanud endist viisi: "Ei näe ikka midagi." "Noh," öelnud Körber, "sa ei näinud küll midagi, aga sa uskusid ometi, et seal midagi on, ega sa muidu poleks sinna üles vahtinud. Tähendab, umbusklik sa ei ole."
Körber sõitnud kord Pärsti mõisast läbi. Pärsti järve kaldal olnud mõisasakste suplemismajake riiete ja riietuse tarvis. Et ilm ilus ja soe olnud, lasknud Körber hobused peatada, võtnud end suplemismajas riidest lahti ja supelnud järves. Siis pöördunud majakesse tagasi. Samal ajal tulnud aga ka mõisa koolipreili lastega sinna suplema, ilma et tal võõrast suplejast meesterahvast oleks aimu olnud. Körberil pole muud [-88-] jäänud, kui astunud ihualasti preili ette ja jalad harkis, pea natuke viltu, lahke naeratus huultel, vabandanud end õige kavaleri viisakusega, et tema, võõras mees, ilma sellekohase loata julgenud ujumismajakest kasutada. Preili kohkunud ja pistnud lastega plagama.
Körberil olnud üks väga hea tuttav naisterahvas, nimega
Eeva. Millegi pärast hüpanud see Eeva Vana-Vändra
jõe sillalt alla ja uputanud enda ära. Selle surma üle
olnud Körber õige kurb ja luuletanud Eeva mälestuseks
troostilaulu:
| See ihu kukub silla pealt, |
| Kuid Jeesus võtab vastu sealt. |
| See ihu jääb küll veesse, |
| Kuid hing läheb üles taevasse. |
Vändra mehed kuulnud Körberilt, et maa on ümmargune ja keerleb enda ümber. Mehed raputanud pead ja arvanud, et see küll ei või tõsi olla. Sest kui maa enda ümber keerleks, siis peaks ta ju mõnikord kummuli olema ja kaevudest jookseks vesi välja ja mõnikord peaksid ka majauksed teise poole pööratud olema.
Nüüd tuleb jutt Vana Pärassaare Jüri pojast Jahu-Jürist, kes isa asemele Pärassaare peremeheks sai. See talu on praegune [-89-] Pärassaare nr.1 talu. Et ta enne Jüride käes oli ja ka praegune peremees Jüri on, siis nimetatakse seda ka Jüri taluks. Jahu-Jüri oli see, kes nime valimise aeg endale ja oma sugulastele, Sillaotsa Mardi järeltulijatele "Kuldkepp" nimeks võttis, nagu see enne sai jutustatud. Leisu papa Jüri, kes Jahu-Jüri poja-poeg oli, rääkis, et tema üks aasta enne seda kui ta Saeveskilt Leisule tuli, oma 83-aastase vanaisa hauda saatnud. Sellejärele oli siis Jahu-Jüri sündinud 1766 aastal ja surnud 1849. aastal.
Tema oli keskmise kasvuga, jämeda, laia luuga mees. Silmad olid tal hallid. Juuksed läksid keskeas halliks, aga pea paljaks ei läinud. Jahu-Jüri ehitas Saarejõele veski, kust ta sagedasti jahuse kuuega Kaansoo kõrtsis purjutamas käis. Sellest saigi ta Jahu-Jüri nime. Iseäranis narrinud teda selle nimega Pugal-Peet, lollakas mees, kange meele ja ägeda südamega, kes Pärassaares päiliseks oli. Ükskord, kui nad jälle üle jõe vaielnud ja Peet teda Jahu-Jüriks sõimanud, läinud Jüri üle jõe ja sugenud Peedi naha täis, siis jäänud poiss vaiksemaks.
Kui Jahu-Jüri olnud 72 aastat vana, siis kasvanud temale veel uus hammas suhu. Ta nägu läinud palju nooremaks, priskemaks kui enne. See oli arvatavasti tema kolmas noorus. Teine noorus algab harilikult siis kui, inimene on 48 aasta vanune. [-90-]
Jahu-Jüri veski ase on praeguse Pärassaare (Veski) Andrese nr. 2 talu maa sees näha. Kaks veskikivi olla seal alles. Peale Jahu-Jüri olnud Pärassaares veel üks õige kähara peaga Jüri, keda Kahu-Jüriks nimetatud. Nii olnud siis Pärassaares ühel ajal Jahu-Jüri ja Kahu-Jüri.
Jahu-Jüri noores põlves oli Vastemõisa ühevahe
Knorringi all, kelle käest Tallinnamaal ka Seljaküla,
Oruküla ja Vaeda mõisa olid. Knorrinig saatis
Jahu-Jüri ja tema venna Mangeli
Seljaküla mõisa telliskive tegema. Seal õppis
Jüri Järvamaa rahvalaule ja laulis neid käheda
häälega, kui ta parajasti purjus oli. Värsside vahele
käis ikka refrään:
| Ä'- ä'-äiu väiu väi, |
| Aidu vaidu vaidu vai. |
Oma väikest pojapoega Jürit armastas ta väga, laulis talle laule ja mängis vilispillil, mis tal alati voodipeatsis oli, lapsele lugusid ette.
Jahu-Jüri oli viinasõber. Mõnikord purjutas ta Kaansoo kõrtsis nädalakaupa ja naine viis kodust leivakoti järele. Kord tulnud Jüri purjus peaga tuikudes ja taarudes kodu poole ja sõidelnud teel oma varju: "Tagane, saadan, mis sul minuga asja on?" Hakanud kitsast veskitammist üle tikkuma. Teised teisel pool kaldal keelavad küll, aga Jüri ei hooli sest, astub trampides natuke maad edasi ja - üle kaela vette. Saanud teised ta veest välja aidanud, siis öelnud [-91-] Jüri: "Nüüd ta vanaraip (vanatont) ei saanud mulle muud teha, kui lükkas vette."
Teine sarnane lugu. Leisu papa, kui ta
noorpõlves veel Saeveskil elas, tulnud Kaansoo kõrtsist
üle Magenoja kodu poole. Leidnud purjus Kuusiku Mihkli Magenojas
vee sees rabelemas. Küsinud: "No kuidas sina, vanamees, siia
said?" Mihkel vastanud: "Jah, ma hakkasin põrguvalu-laulu laulma:
| Küll mitu vaeva ilma sees |
| Käib meie elu peale. |
Ta, kurivaim, tõmbas mu jalad alt ära, ma ei saa enam välja." See Kuusiku Mihkel, jäme, lai mees, olnud ka tugev sööja. Ta rääkinud, et ta suiste esimese püha roog olla: kaks nisu rõõska (=leiba), 50 kanamuna, hea karbitäis võid ja kaks pütitäit piima.
Pärast Knorringit valitsenud Vastemõisat üks
"prigadeeride ülem" (võib olla brigaadi ülem ehk
brigadir), kes Jahu-Jürile tahtnud orjust peale panna, ehk
küll ju vanasti oli määratud, et Pärassaare talud
pidid teoorjusest vabad olema. Jahu-Jüri käis selle asja
pärast viis korda viitsekuberneri juures, ei saanud õigust.
Üks klubi-isand Getz Viljandis tegi talle viimaks palvekirja,
sellega läks Jüri kindralkuberneri juure. Kindralkuberner
öelnud talle: Mis sa temast (prigadeerist) veel kiusad? Enne kui
sa koju saad, on tema mõisast väljas." [-92-] Jüri
tulnud tagasi Vastemõisa, prigadeeride ülema kraam olnud
juba koormatesse pakitud, hobused sõidu valmis, ta ise istunud
parajasti tõlda. Jüri laulnud talle järele:
| Tuul sull' persse puhugu, |
| Aiateivas auku mingu. |
Prigadeeride ülem löönud käega, öelnud kutsarile: "Lase sõita!"
Vist seesama prigadeeri härra tahtnud Saarisu taludest karjamõisat asutada. Saarisu peremees Hans Hansen, nende lugude kirjutaja ema isa, pole hädas muud nõu teadnud, kui viinud Pärnu vanapapile nuumhärja kingituseks. Papp kirjutanud palve, kuhu vaja, siis olnud uus rehi, mis sinna karjamõisa tarvis juba valmis tehtud, korraga nagu ära pühitud.
Selle prigadeeride ülema all olnud ka Reegoli, Arutsaare, Käo ja Välgita mõisad. Kui ta ükskord raskesti haigeks jäänud, kinkinud ta Pilistvere vaeste heaks ühe kapitali, mille protsendid pidanud iga aasta välja makstud saama, nii kaua kui kirik seisab. Esiotsa makstud ka need protsendid välja rahvale, sellejärele kuidas kellegi vaesus olnud. Aga kui Mickwitz Pilistvere õpetajaks saanud, näidanud ta, et mõned vaesed saadud rahaga kõrtsi läinud ja raha läbi joonud. Sest ajast saadik ei anta mainitud kapitalist vaestele enam midagi ja ei tea, kuhu see kapital on jäänud. Selle jutu rääkija on [-93-] Virtsjärve küla vana koolmeister Peeter. Peeter tahtnud ikka Mickwitza käest küsida, kuidas lugu selle kapitaliga on, aga asi jäänud niisamuti. Peeter on surnud.
Sõjaajal, kevade poole suid, toonud rikas Auksi "onu" (Auksmann Sürgaverest) oma rahakasti Pärassaare Jahu-Jüri kätte hoiule. Kas see Auksi onu tõeste lihane onu olnud, või nimetatud teda kui head tuttavat lastele onuks, seda ei teata lähemalt. Igatahes on ta Jahu-Jüri kõige noorema poja Andrese ristiisa olnud. Kast olnud suur, 6 jalga pikk, 4 jalga lai ja 4 jalga kõrge, 1,5 tollistest laudadest tehtud, nurkadest tapitud, tugevasti rautatud, pruuniks värvitud, kumera kaanega. Ees olnud tal ümmargune puu-nups kastikaane ülestõstmiseks. Kasti sisemine ruum olnud kolme ossa jaotatud: üks, kõige suurem osa, vase, teine vähem, hõbeda ja kolmas, kõige väiksem, vist kulla tarvis. Kuid kulda ei ole kastis olnud, ainult vaske ja hõbedat. Auksmanni kaks hobust vedanud kasti kuni Pärassaare jõe orgu, kuid ei ole enam edasi jõudnud teda mäkke vedada, sest suur kast olnud raha täis ja mäekallak järsk. Jahu-Jüri saatnud oma 16-aastase poja Andrese kahe tugeva ruunaga appi. Nii vedanud nad nelja hobusega raske rahakasti Pärassaare õue. Auksi onu tahtnud aitajale, noorele Andresele, [-94-] tänulik olla, öelnud: "Ega ma ristipoega ilma jäta." Andnud talle 5 kopikat vaske.
Umbes kaks aastat olnud see kast rahaga Pärassaares Jahu-Jüri hoole all. Suiks maetud ta maa sisse. Seda kohta nimetatakse praegu "Kirstulohuks." Lohk on tal ümber, keskel kink, millel paks kuusik kasvas. Talvel olnud kirst Jahu-Jüri kitsas magamistoas voodi jalutsis põiki. Kardetud, et kaabakad raha ära varastavad, sellepärast tehtud kuulujutt välja, et kaabakad olla juba raha ära varastanud. Jutt ulatunud Auksi onu kõrvu ja see sõitnud hirmuga Pärassaare järele pärima, kuidas lugu tema rahaga on. Seal vaigistatud teda, et raha on alles. Pärast viinud ta oma raha kottides ära. Kirst on praegu Pärassaares alles. Vana, mädanenud põhja asemele on uus alla tehtud. Teda tarvitatakse nisu salveks. Sisse mahub 10 vakka.
Mäeltsauna Jaagul, kellest enne jutt oli, olnud palju mesilaste tarusid ka metsas. Üks neist olnud õõnsas männis Saeveski metsas Koosa heinamaa taga Kabeli rabas, pealpool Nõmmista oja. Männirood olnud hiljuti veel alles. Määru Jaan lõhkunud selle taru ära. Jaak saanud Jaani kuriteo üle hirmus vihaseks ja võtnud nõuks Jaani pimedaks nõiduda ja kutsunud oma onupoja Jahu-Jüri appi. Aga nõiduse juures pidanud üks hing vanatondile tema abi [-95-] eest pandiks lubatud saama. Mäeltsauna Jaak oli õige otsekohene, sõnakas mees, ta tahtnud selle asja oma hinge peale võtta. Aga Vana-Jüri, kes veel elus olnud, öelnud: "Kaua's mina enam elan? Eks ma võta selle asja oma hinge peale." Sest sõnast on näha, et nende arvamise järele vanatont ainult siin maailmas enne inimese surma talt võib tasu nõuda, surmaga aga kõik arved lõpetatud. Jahu-Jüri viinud püssirauad metsa sipelgapessa ja käinud nõia õpetuse järele kaks neljapäeva õhtut seal tembutamas ja posisemas. Nemad otsinud varga poolt imetud vahad, pannud püssi sisse haavlite asemele, tropp peale, siis lasknud öösel Põhjanaela poole sihtides ja sealjuures kurja nimetades. Pihlaka- ja kadakamahladega (ülepea niisuguste puude mahladega, milledel ristid marjade ja õite otsas on) - 9 puu vitsad köidetud ühte kimpu - peksnud nad lõhutud taru.
Kolmandal neljapäeva õhtul, kui selle nõiduse lõpp pidanud tulema, heitnud Jahu-Jüri päikeseveeruaeg enne metsaminekut kodus sängis magama. Ärganud natukese aja pärast üles, kuulnud, kuidas üks hääl ütelnud: "Jüri, Jüri, eks sa tule. Mis sa mind petad?" Jüri avanud silmad, must kole kogu, kollased pikad hambad nagu rehapulgad suus, seisnud tema sängi ees. Jüri pööranud end kummuli, hakanud hirmul Issameie palvet edasi-tagasi lugema. Kui ta jälle selili pööranud, olnud viirastus kadunud. Jüri pole enam julgenud sinna sipelgapesa [-96-] juure minna, jätnud nõidumise katki. Määru-Jaan jäänud selle peale ühe silmaga. Ta ütelnud Pärassaare meeste kohta: "Ära tahtsid silma peast võtta."
Pärassaare mehed irvitasid ja pilkasid nõidu ja nõiduse ebausku, kuid nad ise nõidusid ja posisid kõik ning tundsid mõndagi salakunsti. Sagedasti oli neil, kui küttidel, tegemist püssiga, kui see mitte ei tahtnud oma kohuseid täita.
Pärassaare saunamees Kopa Jüri olnud suur nõid, aga pole tahtnud palvete ja meelituste peale vaatamata kellelegi oma nõiasõnu välja rääkida. Pärassaare poisid viinud ta kord Kaansoo kõrtsi, jootnud seal joobnuks, nii et vanamees ise pole jõudnud jalal seista, siis hakanud teda eneste vahel ja najal läbi metsa kodu poole viima. Üks poistest moonutanud end röövliks: suur puujuurikas peos, kargab tihnikust välja, teise poisid nagu ehmatavad, panevad plagama, jätavad Kopa-Jüri üksi mõrtsuka kätte. Röövel ähvardab Jüri pea lõhki lüüa, kui ta rabandusesõnu välja ei räägi. Jüri punnib vastu: "Ei tohi rääkida, muidu nad pärast ei aita." Röövel aga kisub Jüri pead mätta poole, et seal teda paremini lömaks lüüa. Jüri hüüab surma-hirmus: "Jumal issa pojuke, mis sa kurat inimest tapad?" Aga röövel ei mõtlegi armu heita, Jüri peab viimases hädas rabanduse sõnad ära lugema ja kolm korda kordama. Teised poisid kuulavad põõsa taga. Nüüd läheb röövel oma teed ja Pärassaare poisid tulevad viivad vanameest edasi. Natukese aja pärast kargab röövel uuesti nende kallale. Poisid, arad, põgenevad, [-98-] Jüri peab oma elu päästmiseks veresõnad ette lugema. Saanud nad Pärassaarde, siis olnud poistel ka kõik Kopa-Jüri nikatse-, ussi- ja muud nõiasõnad käes.
Kopa-Jüri laenanud Jahu-Jüri poja Andrese käest kolm paari pastlaid. Pärast läinud Andres Jürilt nõudma, et "maksa ära." Jüri vastu: "Oot, oot, küll ma tahan sulle pastlaid anda!" Järgmisel hommikul olnud Andresel kolm mullikat haiged. Andres pidanud nüüd Kopa-Jüri juure ruttama palvega, et ta mullikad terveks teeks. Kopa-Jüri kiidelnud enesest: "Kui puhun läbi putke, siis on häda käes. Kui puhun läbi pilliroo, siis suurem häda. Kui puhun läbi õlekõrre, siis on loom vaga", s.o. loom, keda tahab ära nõiduda on kärvanud.
Jahu-Jüri aeg toonud Pärassaare sulane Tiit kalitsas mõned kartulid Pärnust koju. Külinud need maha, saanud sõelatäie. Katsunud toorelt süüa, nagu õunu, nad pole hästi maitsenud. Küpsetanud siis neid tuha sees, leidnud, et õige hea, magusa lõhnaga toit. Tiidu käest saanud ka teised kartuleid, nõnda hakanud nad ümberkaudu levima.
Esimesi kompvekke toonud J. V. Jannsen Pärassaare. Enne seda kaupa Pärassaares ei tuntud.
Jahu-Jüri aeg olnud Pärassaares, Rassil ja mujal metsanurgas palju kaabakaid. Mõned neist jooksnud soldatihirmu eest [-99-] ära. Vanal ajal ei läinud väeteenistuse kohuslased ise end üles andmas, vaid valitsuse poolt määratud mehed käinud talusid mööda ümber, kus teatud noormehi olema, et neid vägisi kinni võtta ja komisjoni viia. Iga valla pealt nõutud kindel arv nekruteid. Et aga väeteeistus väga raske olnud ja kaua kestnud - enne 35, pärast 25 aastat - siis püüdnud noormehed kõrvale hoida, kuidas keegi saanud. Nende lugude üleskirjutaja nägi Venemaal üht endist alamohvitseri, kes keiser Nikolai I ajal oli sõjaväes teeninud. Ühe paraadi järel kutsunud kord keiser alamohvitserid enda ette, ja paljastatud mõõk käes, pidanud müriseva häälega neile kõnet, manitsenud neid, et nad õppusel noorte soldatite vastu õige valjud oleksid. "Kas tapke üheksa ära, kümnendast, kes ellu jääb, saab siis tubli soldat, nii et ta mul kõik kümme meest väärt on." Soldatite mundrid, mis ladudest välja antud, olnud kõik ühesuurused, nii et mõnele suuremale mehele mundrit selga tõmmates, vaja olnud põlvega mehe rindade peale vajutada.
Enamasti olnud aga kaabakad Tallinnamaa mehed, kellel elu tigedate Tallinnamaa mõisnikkude juures nii kibedaks läinud, et nad pidanud ära põgenema. Oli see ju pärisorjuse aeg. Suur osa Pärassaare kaabakaist olnud pärit Aru külast Laupa vallast. Kui Pärassaares kellelgi talla-alune nii tuliseks läinud, [-100-] et ta pidanud kaabakaks kargama, siis peitnud ta end sagedamini Aru külas. Metsanurga põllumeestele olnud kaabakad odavaks tööjõuks. Nad saanud päevatöö eest, peale söögi, vana (panko) raha järele 5 kopikat, s.o. uue metallraha järele 1.5 kopikat. Laubane päev orjanud nad ilma palgata pühapäevase söögi eest. Pärassaare mehed ise armastasid enam jahil käia ja kalu püüda, kui põllutööd teha.
Pärast leppinud mõisnikud kokku, et keegi neist ei tohi lubada oma valla piirides peremeestel kaabakaid pidada. Iga mõisnik pidanud selle järele valvama ja selle eest vastutama, et seda mitte ei sünniks. Muidu nõutud tema käest suurt trahvi. Kaabakad ise naernud selle keelu üle ja öelnud: "Ennem lõpeb suvivilja seeme, kui kaabakad metsanurgast."
Jahu-Jüri juurest leitud pärast üks kaabakas, kes oma süü üles tunnistanud. Kabala mõisahärra pidanud selle eest 1000 rubla trahvi maksma ja Jahu-Jüri saanud Suure-Jaani kirikusambas nuhelda. See olnud üks punane sammas kahe raud rõngaga käte jaoks. Muidu ta vedelenud ukse ees. Aga kui mõni mees nuhelda olnud, siis viidud ta kirikuukse ette, pandud sinna püsti maa sisse, või lastud talvel lumelobjaka sisse külmata. Nuhtlusalune pandud püsti samba juure seisma, nägu posti poole, käed rõngastesse. Ta võetud niueteni paljaks ja peale jumalateenistust nuheldud teda [-101-] vitsadega. Kiriku vöörmünder olnud lööja. Jahu-Jüri jutustanud pärast: "Sest löömisest polnud midagi, muudkui aga see häbi." Viimane, kes Suure-Jaani kirikusambas nuhelda saanud olnud üks Lõhavere mees. See nuhtlusviis kaotatud ära, sellepärast, et mitmed rasedad naised kirikust välja tulles ja seda peksu nähes ehmatanud ja suurt viga saanud.
Sohinaistele olnud tol ajal kiriku eeskojas häbipingid. Keisrinna Katarina lasknud, inimese liha nõrkust tundes, need häbipingid kaotada. Nii jutustab rahvas. Aga need pingid olnud veel palju hilisemal ajal alles. Nende lugude üleskirjutaja nägi ka nooruses neid pinke, kuid siis istusid neil kihelkonna vaesed, kellele kirikuskäijad armuande jagasid. Kui kaabakate aeg mööda oli, jutustati kaua veel Pärassaares neist lugusid.
Pärasaares ehitatud uut elumaja. Maja olnud peaaegu valmis. Nii et inimesed seal maganud. Ainult üks kaabakas, Tasa-Aadu, käinud vanatare parsil magamas. Kord kuulnud Jahu-Jüri vennad Mart ja Mangel keskööl karjumise ja appihüüdmise häält ning mõelnud: "No nüüd on vanamehele vist mõni palk pähe kukkunud." Karanud kohe asemelt üles ja jooksnud püksata sinna. Küsinud: "Mis sul, vanamees, viga on?" Tasa-Aadu ümisenud vastu: "Minge peale tagasi, mul pole viga ühti. Va' luupainaja tuli peale, ma rabasin tal jalast kinni - nüüd saan aru, et [-102-] oma va' seljasoone ots peos."
Pärassaares olnud köök natuke maad toast eemal. Taariastja seisnud suvel köögis. Kord saadetud tüdruk õhtu pimedas sealt taari tooma. Tüdruk olnud arg, pole tahtnud minna, punninud vastu. Sellevahel läinud üks kaabakas salaja kööki ette, tikkunud tühja tõrre alla. Tüdruk tulnud viimaks värisedes, võtnud köögi-ukse lahti, öelnud mahedasti: "Kulla pimedake, ää mind ilmis ära võta." Kaabakas kostnud tühja tõrre alt koleda häälega: "Ega ma sind enam ei jäta." Tüdruk jooksnud, julkade sadu taga, karjudes ja kiljudes toa juure tagasi.
Üks kaabakas tahtnud üle Saarjõe lennata. Saaresiimu Kaarel olnud tal seal juures juhatajaks ja avitajaks. Nad vaadanud koha valmis, kus kaks kuuske kummaltki poolt kaldalt teine teise vastu längus seisnud. Seal võtnud kaabakas nõuks lennates ühe puu otsast teise otsa minna. Tikkunud üles, võtnud ühe viha paremasse, teise pahemasse kätte, kolmanda olnud endale sabaks sidunud. Nõnda hakanud kaabakas lendama, kuid kukkunud ülekaela vette. Saaresiimu Kaarel öelnud: "Sa ei plehutanud hästi vihtadega, sellepärast sa alla kukkusid." Ta läinud ise vahvamini katset tegema, kuid tagajärg olnud ikka seesama.
Üks tüdruk läinud talveõhtul leternaga laudile, et sealt [-103-] lammastele heinu tuua. Tikkunud redelit mööda üles, pööranud aga varsti hirmuga tagasi ja jutustanud teistele, kui imelikku looma ta laudil näinud: hirmus paksud mokad, pikk keel suust väljas. See olnud aga kaabakas laudi põhul puhkamas, ta lasknud püksid maha ja näidanud tüdrukule oma paljast tagumikku.
Üks kaabakas Pärassaares käinud pühade-aeg mäel saunikkude juures külas. Seal turgutatud teda ohtrasti õlle ja viinaga. Ta pidanud läbi pori aiaäärt mööda talutoa juure tagasi minema. Mehike pole suutnud jalul seista, kahmanud käpuga aiast kinni ja vedanud keha nagu lootsikut läbi pori järele. Ise tundnud end purjus peaga üliõnneliku, tulitarga olema ja öelnud: "Oh annaks Jumal, et ma alati nii tark oleksin, kui nüüd!"
Üks kaabakas tahtnud end üles puua. Sidunud nööriotsa parre külge, teise oma kaela ümber. Nöör olnud aga pude, katkenud poomisel. Kaabakas kukkunud maha kõvale põrandale, sülitanud ja pahandanud: "Ära tahtis põrutada." Selle valu pärast jätnud poomisenõu maha. Aga harilikult olnud poojatega lugu nii: kui esimene katse äpardunud, tulnud kohe jälle himu teis ja kolmandat katset teha. Poomine ei olla sugugi nii valus olnud, et neid oleks ära hirmutanud. Ainus mõjuv abinõu poomistõve vastu olnud, kui poojale hea palav keretäis vitsu antud. Siis jätnud ta poomise järele. [-104-]
Vanal ajal oli kuulus oma seiklustega üks kaabakas, nimega Lõmps-Jaan. Ta olnud "lõmps" oma kõnega, sellest saanud ka oma nime. Ta õige perekonnanimi olnud Kuresson. Lõmps-Jaan varjanud end väeteenistuse eest, mis tol ajal 25 aastat kestnud. Kinnipüüdjaid kartes, pidanud ta ühest metsanurga kohast teise hulkuma. Kui ta kündnud, siis lohisenud suur madjakas nööri otsas järel, et kui keegi ootamatult tuleks teda töö juures tabama, siis tal kohe oleks kaitseriist käepärast.
Kord õnnestunud tagaajajail Lõmps-Jaani ühes teise kuulsa kaabakaga Hannusega Kuusekäära metsavahi talus kinni püüda ja nende käed kõvasti nööriga seljale siduda. Et hiline õhtu käes olnud, siis pidanud vahid ühes vangidega ööks metsavahi juure jääma. Vangid öelnud: "Kui tahate näha, siis teeme jänest ka." Vahid pole sest sõnast hästi aru saanud või pidanud põgenemist koguni võimatuks. Kaabakad aga nokitsenud salaja keermekaupa oma nöörid katki, karanud ööpimeduses järsku püsti, tõuganud peaga vastu akent, purustanud akna, hüpanud välja ja olnudki jänestena metsa kadunud.
Teinekord võtnud tagaajajad jälle Kuusekääras Lõmps-Jaani kinni. Jaan pidanud vahtidega ühes minema ja jõudnud nendega Kuusekäära jõe äärde. Seal andnud Jaan järsku ühele vahile tugeva võmmaku, vaht kukkunud maha, Jaan ise karanud jõkke. [-105-] Jõgi olnud sel kohal sügav, vahid maismaamehed, ei julge Jaanile järele vette karata. Nii pääsenud ta teisele kaldale, öelnud: "Visake mulle natuke kuiva tubakat. Mu oma tubakas on märjaks saanud."
Hannus raidunud kord Kuusekäära metsas puid, kui püüdjad üks Kabala ja teine Mallemardi mees, talle peale juhtunud. Hannus pistnud põgenema, mehed ajanud hobusega talle järele. Kui nad lähedale jõudnud, haaranud Hannus maast palgikangi ja öelnud: "Kui tulete, siis löön. Ega mul muud üle ei jää." Kabala mees tahtnud ennast nõiana näidata ja öelnud: "Kui lööd, siis lööd iseennast." Hannus vastu: "Ei löö iseennast." Mehed kihutanud ikka Hannuse järele. Hannus pööranud järsku ümber, löönud tagaajajate hobuse maha ja ise jälle jooksma. Mehed polegi teda kätte saanud.
Kord tulnud nekrutiotsijad salaja keskööl (vist Saarisu) rehetuppa, kus Lõmps-Jaan varjul olnud. Vahid jäänud toaukse ette. Otsijad ütelnud Lõmps-Jaanile, kes parsil maganud: "Oled sa ennast küll hoidnud, aga nüüd ei pääse." Jaan paljajalu, särgiväel, tuleb parsilt maha ja vastab: "Kuhu ma nüüd enam pääsen." Pakub otsijale tubakat ja hakkab nendega rahulikult juttu ajama. Parajal silmapilgul aga põrutab jalaga vahealuse ukse välja, volksatab sealt rehe alla, kisub kärmi rehealuse [-106-] värava tagantpoolt lahti (seda oli kerge teha - poisid, kes öösi laudile tikkusid tüdrukute juure, teadsid seda kunsti väga hästi) ja pistab putkama. Teised kih-kah hobusega järele. Vändra soos saanud juba ligidale. Lõmps-Jaan rabanud kuiva männi kätte, löönud tagaajajate hobusele otse pähe, ise lipanud edasi. Nõnda jooksnud ta särgi väel, paljajalu käreda talve külma käes läbi lume 7 versta kuni Vändra veski kõrtsi. Seal pannud verised jalad kohe piiritusesse. Pole mehel pärast midagi häda olnud. Teda püütud veel mitu korda, aga väeteenistusse ei olla teda saanudki. Lõmps-Jaani taolisi väeteenistuse eest varjajaid püütud sellepärast hoolega, et püüdjad ise olnud ka väeteenistusse minejad. Jooksiku tabamise läbi päästnud nad oma naha ning võinud koju jääda.
Sagedasti tuletati vanal ajal meelde ka Lutsu-Mardi tükke. Tema olnud Tapiku mees Tallinnamaalt. Ta peksnud kord oma mõisa kubjast. Selle eest pandud ta viljaaita kinni. Mart kühveldanud salvedes kõik seemneviljad segamini. Siis tõstnud ühe laua üles, pugenud välja ja pannud laua jälle vanale asemele, et keegi aru ei saaks, kust tema välja pääsenud. Ise läinud Aava Kõrtsi-Mardi juure purjutama. Kõrtsi-Mart andnud talle soolanartsu sakste viha vastu. Arvatud, et ega Marti nüüd keegi enam seal mail näha saa.
Kubjas tulnud hommikul kõrtsi juure, küsinud, kas keegi on Marti näinud. Mart [-107-] purjus, tuleb ise lällutades kupjale vastu. Kubjas viinud ta härra juure ja jutustanud härrale, missuguse kelmusega Mart aidas hakkama saanud. Härra öelnud: "Kui suurt kahju oled sa mulle teinud! Mis sest viljast nüüd veel saab?" Mart vastanud pudeda keelega: "Härra, eks viina saab ikki." Soolanarts aidanud: Mart pääsenud ilma nuhtluseta.
Orjadel, keda sagedasti peksti, olnud ka vitsasõnad peksmise valu vähendamiseks. Need alanud nii: "Kurat, sa kuulus kuningas, mässi kuub kuuekorra, kasukas kaheksakorra kaitseks mu tagumiku ette" jne. Viimased sõnad olnud: "Päri mu hing." Siis võidud peksa, nii palju kui tahetud, peksualusel pole midagi häda olnud.
Aga sakslased teadnud seda nõidust, neil olnud jälle oma kunst, kuidas vitsasõnu mõjutuks teha. Näiteks Audru parun Pilar von Pilchau lasknud vitsad enne peksmist külma vette kasta ja pahema jala alt läbi tõmmata, siis pole orja nõidus aidanud.
Kui kellelgi saksa juure asja olnud, siis pidanud ta valvel olema, et tema enne saksa näeb, kui saks teda, siis läinud ta asi hästi.
Kes kohtus protsessinud, see hoidnud endal ussi-pea taskus, siis lõpnud kohus tema kasuks.
Aga räägime Lutsu-Mardist edasi. Tema andnud teinekord ka [-108-] mõisa junkrule keretäie. Nüüd pandud ta aita kinni, kus võipütid sees olnud. Mart saanud puu kätte, teinud kõige suurema püti keskele või sisse augu, nagu teibaga maasse ja roojastanud augu sisse. Selle eest tahetud teda kõvasti nuhelda, kuid pekstud junkur hakkas ise tema eest paluma: "Kui te teda veel peksate, ta tapab mu ära." Lutsu-Mart karanud siis kaabakasse ja tulnud ära metsanurka.
Kaabakad teeninud metsanurgas enamasti kaks aastat. Kolmandal aastal olnud himu täis ja nad kadunud ära. Rassil olnud suilisteks sagedasti ka kaabakad. Et nad sügisel salaja ära läinud, nagu ära kadunud, siis tehtud jutt välja, et Rassi peremees Jaan nad ise maha tapnud ja nende käest röövitud töörahaga rikkaks saanud.
Ära minnes varastanud kaabakad peremehe järelt ka mõne hea asja, mille ühes viinud. Lutsu-Mart varastanud ära joostes Jahu-Jüri kõige parema püssi. Jahu-Jüri leidnud Mardi jäljed purdelt, kust põgenik üle jõe läinud. Jälgi aimates läinud ta Mardile järele Tallinnamaale kuni Vaida valda. Astunud talu rehetuppa, Lutsu-Mart maganud üleval parsil lootsikus, mis sinna kuivama pandud. Jüri öelnud: "Tere hommikust, Mart." Mart vastu: "No kes sind kuradit siia juhatas?" Jüri jälle pilgates: "Eks ma öelnud sulle, kui sa varastad, siis varasta minult, mitte teistelt. Anna püss siia." Jüri saanud oma püssi [-109-] kätte ja toonud Pärassaare tagasi. Kõik olnud nüüd arvamisel, et Jüri on nõid ja "kunstimees", ta "midagi teab."
Pärast prigadeeride ülemat olnud Vastemõisa ühe härra von Hogeni (välja rääkida Hoogeni) käes. Pärassaares oli tol ajal kaks talu: Jüri ja Peetri talu. Kumbki talu maksis siis üks rubla renti. Ja et peremehed oma rendiga välja tuleksid, oli neil luba soovi järgi riigi metsast palke raiuda ja jõge mööda Pärnu parvetada. Leetva küla tõi Hogenile metslinde, Riisa küla kalu teatud määral. Muud renti neil ei olnud.
Kummalegi Pärassaare talule tahtnud Hogen veel üks rubla renti juure panna. Aga Jahu-Jüri saatnud oma vanema poja Hansu Tartu ühe kõrgema ametniku juure, keda jutt Rootsi aja järgi "tadolariks" nimetab, ehk küll see lugu vene ajal sündis. Seal mõistetud temale õigus, Hogen pidanud oma vana rendiga leppima. Et aga õigust saada, maksnud Hans kohtule vist 25 rubla.
Siis tahtnud Hogen Jahu-Jüri veski peale renti panna. Jüri läinud mõisa asja seletama ja rääkinud Hogenile, et jää ja suurvesi kevadel lõhkunud temal veski ära. Veskikivi läinud mis müranud jõge mööda alla-poole, tema rabanud äkke-aisa kätte, jooksnud kivi järele. Allekäära (Alakäära) ninas, s.o. 1.5 versta allpool Pärassaart, saanud aisakonksu veskikivi silma lüüa, kiskunud kivi kaldale. Valla mehed [-110-] kuulanud seda Jahu-Jüri hullu juttu, mis ta Hogenile tõsise näoga puhub, kõhutanud naerda ja oodanud, mis Hogen vastab. Hogen aga jäänud Jüri seletustega ilusti rahule ja pole enam talt veskirenti nõudnud.
See härra von Hogen olnud omal ajal väga rikas mees, salanõunik ja hirmus rahva nuhtleja. Kui mõni mees läinud tema peale kaebama, siis olnud igas kohas Hogen ise jälle ees kohut mõistmas.
Rikkust kandnud talle tulihänd kokku. Tolleaegses Jääravere külas (nüüd on see küla kadunud) olnud Lellepi talus Pärt, suur nõid ja Hogeni sõber. Ükskord öelnud Hogen Pärdile: "Tiku Jüri-Matsi talu kuuse otsa ja oota mind seal veerand tundi peale päevaloodet." Pärt oodanud. Hogen tulnud tulihänna lootsikuga läbi õhu sõudes, võtnud Pärdi lootsikusse, kinnitanud aga kõvasti: "Mis sa ka näed, ära midagi räägi." Nüüd hakanud Hogen sõudma, tõmmanud korra mõlaga mööda lootsikuäärt, Pärdil käinud tulesädemed suu ja silmad täis. Pärt öelnud hirmuga: "Issa, pojuke." Siis kukkunud mõlemad lootsikuga kapragati kuuse alla maha. Teisel päeval kutsunud Hogen Pärdi mõisa, lasknud talle 35 nübelikku anda ja öelnud: "Sa kurat ei jõudnud suud pidada, ma oleksin su õnnelikuks teinud, aga mis nüüd? Nüüd olen ise ristluist ära."
Üks mees tulnd Hogeni käest nisu ostma. Hogen öelnud aidamehele: [-111-] "Mine, anna talle." Aidamees vastu: "Meil nisu aidas ei ole." Aga nisu olnud küll, kuid aidamees pole seda teadnud. Hogen käinud enne seda toapoisiga kratina üle Olustvere luha Kõo mõisa aidast suure viinatõrrega nisu toomas. Toapoiss juhtunud kord lennul ütlema: "Issa, pojuke." Siis kukkunud nad kohe ülevalt maha. Pärast tõusnud oma noosiga jälle õhku.
Hogeni enda peale pole teiste nõidus hakanud. Tal olnud kõrgete kontsadega saapad, nii et tuul talla alt läbi käinud, abinõuks nõiduse vastu. Ta teadnud kõik ära, mis teorahvas temast mõelnud.
Hogen moondanud end vahel kulliks, istunud kuuse otsas ja valvanud teomehi. Tema käskinud ka teomehi püssiga kulli lasta. Teomehed lasknud. Kull muudkui lehvitanud tiibu, ei tee väljagi. Vana Kaarli-Prits Kabina külast Vastemõisa vallast pannud püssi palgesse, siis ehmatanud kull ja kisendanud: "Ära lase, ära lase!" Pritsul olnud kuulide asemel hõbevalge püssilaenguks.
Hogenil olnud üks kuiva kerega kubjas, kes kergesti teorahva järele jooksnud. Üks kaval tööline öelnud: "Küll ma tean, mida talle kuradile teha." Ta lasknud ussi laetud püssiraua sisse minna, lasknud siis laenguga ussi välja. Esimene lind, kes peale seda pauku püssiga maha lastud, viidud kupjale kingituseks, et ta sööks ja paksuks läheks. Kubjas läinudki rasva. Ei ole [-112-] jala enam kusagile saanud, pidanud ratsa sõitma, kui tahtnud teomehi üle vaadata. Et hobuse selga istuda, või sealt maha tulla, pannud hobuse kuhugi auku seisma.
Hogen ei ole lasknud töölisi väljalt ka "asjale" minna. Naisterahvas pidanud väljal riided üles siduma, et neid põie või kõhu pakitsemise korral mitte roojaseks teha. Kui pärast Hogeni surma töörahva elu tikkus kitsikuks minema, siis õhati: "No nüüd on jälle Hogeni põli käes."
Enne surma tahtnud täid Hogeni elusalt ära süüa. Ta vahetanud päevas kuus särki. Iga särk, mis seljast võetud, olnud päris täihunnik. Jahu-Jüri läinud mõisa haiget Hogenit vaatama. Tüdruk olnud härra ukse juures, tapnud täia. Jüri soovinud tõbisele tervist. Hogen vastanud: "Kuule, vana, ei saa enam terveks." Ära minnes ütelnud Jüri üle õla tagasi: "No küll oleks ka kahju, kui sihuke tont veel terveks saaks. Täid ja ussid söögu su, kuradi, sinna paika!" Hogen surnudki täide kätte. Aga kuhu on ta pärast surma saanud?
Tamme talu peremees Jaan Kösler räägib, kui teda küsitakse, kuidas ta nii jõukaks saanud, järgmist juttu. Tal pole raha olnud renti maksta, ta võtnud kirve kaenlasse ja läinud ühel talisel hommikul teed mööda Suure-Jaani poole. Siimu soo sillal (see oli soosild, puupakkudest mädamaasse tehtud) tulnud talle üks vanamees vastu ja küsinud kuhu ta läheb. [-113-] Kösler seletanud, et nii ja nii, rahapuudus suur, lähen teenistust otsima. Vanamees tellinud teda kolmeks päevaks omale puid raiuma ja vedama. Iga sülla eest lubanud talle sada rubla. Tema raiunud esimesel päeval ühe sülla puid ja vedanud nad vanamehe musta täkuga talle koju. Selle eest maksetud talle 100 rubla välja. Teisel päeval raiunud 2 sülda puid, ladunud nad reele ja must täkk vedanud nad suure vaevaga vanamehe koju. Antud 200 rubla palka kätte. Kolmandal päeval raiunud kolm sülda puid ja pannud nad kõik korraga reele. Aga nüüd pole must täkk enam jõudnud vedada, ehk küll Kösler teda vitsaga löönud.
Must täkk vaadanud viimaks tagasi lööja poole, ütelnud haleda häälega: "Kas sa mind ei tunne? Mina olen härra von Hogen." Kui Kösler seda kuulis, siis mõelnud ta: "Kuradi päralt, ma tahan sulle jalad alla teha." Toonud tubli sitke malga ja hakanud sellega õige mehemoodi täkku materdama. Siis tulnud täkule elu sisse, ta viinud, nii et lumi keenud, oma kolmesüllase puukoorma vanamehe õue. Raiujale antud 300 rubla kätte. Ta maksnud teenitud rahaga rendivõla ära, ehitanud endale veski ja saanud nõnda jõukaks meheks.
Jahu-Jüri naine oli Saeveski Hansu tütar. Saeveski Hans ja Rassi Vana-Jaan olid vennapojad. Nad olid mõlemad kõvad usumehed ja käisid tihti metsa mööda vaimulikke laule lauldes. Rassi rahvas oli juba vanasti kuulus oma rikkuse [-114-] tõttu, ehk küll jõukuse poolest talude vahel oli ka vahe. Jaani talus laulnud kukk: "Meie rikas rahvas." Mihkli talus vastanud teine kukk: "Sinna rinda meiegi ajame." Peedi talu kukk hüüdnud omalt poolt: "Vaesel leiba kah."
Vanasti oli Rassil nimetatud kolm talu. Et aga aegamööda metsamaalt uudismaid juure tehti nagu Pärassaareski, siis on nüüd juba Rassi küla. Ta koosneb Saaresiimu taluga kokku üheksast talust.
Rassi Jaani talus oli kuusteistkümmend Jaani üksteise järele peremeesteks olnud, sellest ka mainitud talu nimetus. Nüüdne peremees on Jüri, nüüd pole ka endisest rikkusest suurt kuulda.
Rassi kuulsa Jaani talu peremehega läbikäimist pidanud ka mustlased endale suureks auks. Kord läinud Suure-Jaani kirikukõrtsis kaks mustlast tülli. Üks neist öelnud oma vastasele: "Ära sa, vend, mind teota. Mina ei ole kuskil oma au pillanud. Halle kullakene, mina olen Rassi vana Jaaniga ühes lauas istunud."
Teinekord olnud mustlaste leer Rassi kalme peal. Eks üks mustlane võtnud teise mustlase naise ära. Mahajäetud mees läinud, kaevanud silmaveega oma häda vana Rassi Jaanile. Jaan võtnud kepi kätte, läinud trampides mustlasega nende leeri, küsinud õige valju näoga: "Kus su naine on?" Mustlane näidanud: [-115-] "Halle kullakene, näe, seal ta on." Jaan põrutanud kepiga ja käratanud naisele: "Võta oma mehe käest kinni!" Naine pole julgenud niisugusele võimsa mehe kõvale käsule vastu panna. Võtnud mehe käest kinni ja nad läinud mehega Vändra poole nagu noorpaar kunagi.
Rikkaks saanud Rassi rahvas oma ütlemata visa tööga ja äärmise kokkuhoiuga. Rassi mehel pole palju aega olnud süüa ega puhata. Varasest hommikust kuni poole ööni veninud ta tasa kündes oma härja järel. Tol ajal küntud Rassi ikka härgadega. Rassi metsanurga maad on lahjad, liivased. Ilma kõige hoolikama harimiseta nad head saaki ei anna. Sellest arenenud välja ka rassilaste põline töökus ja kokkuhoidmise kirg.
Reheööl maganud peremees toaesises, pea uksepakul, et aegsasti üles ärkaks. Sui keskhommikul unele heites pannud peremees jalad ülestikku teine-teise otsa, ühe jala kanna teise jala varvastele, et kui silmad natuke ripatavad, siis pealmine jalg maha kukuks ja peremees kohe ärkaks. Rassi Nõmme Peedil olnud üks poiss, suur vigurimees, nimega Punder. See tõstnud kord, kui peremees natuke tukastanud, tasakesi ta ülema jala maha. Nõmme Peet maganud pool söögivahet ja temaga ühes ka pere. Viimaks ärganud üles, ehmunud ja kirunud: "Oh sa saadan, oh sa saadan! Oh sa Pundre saadan!" Olnud laupäev, neil olnud [-116-] parajasti kuiv loog maas. Oma pikema uinaku peale vaatamata saanud nad loo ilusti õhtuks üles.
Liha ja soola tarvitamine Rassil oli äärmiselt piiratud. Soola ostuks ei raatsitud raha kulutada, soola toodi tol ajal Pärnust ja ta näis Rassi peremeestele, eriti Krimmi sõja aeg, liig kallis olema. Perele anti, ja seda tehti erilistel juhtudel - näiteks suurtel pühadel - liha, mis terve aasta oli soolas seisnud. Rassi Vana-Jaan (üheksas Jaan esimesest Rassi Jaanist rehkendada) kiitnud Saeveskil: "Muku, muku, mul on veel tunamullust liha, mis sünnib suhu pista." Et aga soola liig vähe pandi, läks niisugune liha mõnikord läppima ja sai hapuks, nii et teda ainult Rassi rahvas võis oksendamata "suhu pista."
Rassil olnud see vana komme, et iga inimene sööma ajal ainult ühe räime söönud. Kui poiss liig sagedasti leiba silgusoolavette kastnud, saanud ta peremehelt ka selle eest noomida. Oma vennapoja Saeveski Hansu kohta öelnud Vana Jaan pahandades: "Vaata logardit. Toob igal kevadel rannast koorma räime. Mina saan aastas ühe pütiga läbi küll."
Vana Jaani ämm tulnud Tammelt Rassile külla. Toodud leemevaagen lauale, selle kõrval olnud kausis liha. Ämm tahtnud söögi aeg leeme kõrvale ka liha võtta, kohe teinud väimees märkuse: "Või näpuga liha külge! Kas leem pole hea küll?"
Kui Vana Jaani [-117-] naine, Tamme Kösleri tütar, suremas haige olnud, palunud ta endale kilet keeta. Vana Jaan saanud kurjaks ja ütelnud: "Muku, muku, kaerajahujuuk - vaat see peab veel su hinge sees hoidma." Ei ole lasknud kilet taha.
Nende tütar saanud Saaresiimu Kaarlile mehele. Oma uues kodus pidanud ta kõvasti isatalus külgeharjunud kokkuhoidlikkusest kinni. Kord söönud pererahvas. Nendega ühes ka rätsep. Kastetud kartulilõikeid noa otsas vedela piima sisse. Kartuli külge pole piimast midagi jäänud. Peremees öelnud rätsepale: "Eks võta piima ka lusikaga, kartuli külge ei jää midagi." Perenaine kohkunud, hoiatanud: "Või lusikaga! Vaata kui ma taadile kaeban!"
Midagi Rassil ei ostetud, mida vähegi võidi kodus valmistada. Kehakate ja jalavarjud olnud muidugi kõik oma tehtud, ühes arvatud ka nööbid, mis puust lõigatud, või nahksõlmed olnud. Et mitte tuletikkude ostuks raha kulutada, kandnud Mihkli talus talutütar pangega ahjust hõõguvaid süsi piibu süütamiseks taadile, kes väljal kündnud. Rassi vana Jaan manitsenud nooremaid: "Kui tahad rahameheks saada, siis osta omale nii vähe kui võimalik, ja mõni aeg ole üsna ilma."
Rassi Peedil oli kaks poega: Peedi Jüri ja Valge Tõnis. Peedi Jüri oli kütt ja nagu kütid enamasti ikka, hea [-118-] jutumees ja suur luiskaja. Tema olnud kord Muraka rabas mõtuse mängul. Püüdnud sinna ligidale saada, kus mõtus laulnud. Mõtus on õige ergu kuulmisega lind. Ainult kui ta laulab, siis ta ei kuule midagi. Sellest ka ta venekeelne nimi "gluhar." Kütt peab just mõtuse lauluaeg katsuma talle mõni samm lähemale karata, laulu vaheajal aga vagusi paigal seisma. Varasel kevadel, soo külmas vees, kord edasi karata, kord paigal seista, ei ole kuigi lõbus ega tervisele kasulik asi. Aga mis ei tee ja kannata õige kütt kõik ära. Jüri saanudki mõtuse mänguplatsi lähedale. Vaadanud kahe silmaga olnud üks mõtus. Vaadanud ühe silmaga olnud kaks. Sihtinud sinna kahe vahele, lasknud ja raputanud veel tagant püssi, kuulnud: mits, mats, müts. Olnud kolm mõtust maas. Tema pole viitsinud neid võtma minna, läinud otsekohe koju.
Teinekord tulnud Peedi Jüri ühes naisega sügise õhtu aeg Pilistvere kirikust. Saanud nad Liivoja silla juure, seal lennanud üks tont musta linnu kujul tema kohale puuoksa, öelnud kareda, krooksuva häälega: "No a-a-a-kkame." Jüri rabanud maast rondi kätte, millega paras tonti visata, ja tulnud edasi Veskiaru otsa peale. Tont jälle järele, ütleb: "A-a-akkame." Jüri läinud edasi, saanud Kullkaika oja ääre, tont maha ei jää. Jüri arvanud, et siin on paras koht tondiga võidelda. [-119-] Kui häda kätte tuleb ja vaja appi hüüda, siis Saaresiimu rahvas kuulevad (jutustaja ütleb "kuulevad", mitte "kuuleb") ja Rassil on ka kuulda. Tont öelnud jälle: "A-a-akkame." Jüri südilt vastu: "No hakkame siis ka!" Visanud rondiga tondile pihta. Tondist jäänud paljalt lai saba järele, nagu talv.
Peedi Jüri tõendas, et hundid niisama üksteisega räägivad nagu inimesed. Tema olnud kord Lepskatku oja ääres peljus sellepärast, et oma vana onu oli ära purustanud. Seal ta kuulnud, kuidas ühed teekraavis nõu pidanud, et "hakkame üsna uluma, siis Rassi rahvas mõtlevad, et hundid uluvad." Tema arvanud, et need Pärassaare poisid on vigurit tegemas. Ta karanud maast üles, läinud sinna juure, hundid pannud volkadi-volkadi minema, nii mis võsa keenud.
Peedi Jüri vend oli Valge Tõnis. Valgeks Tõniseks hüüti teda sellepärast, et tal helevalged juuksed olid. Ka Rassi vana Jaani, kellest enne jutt oli, järeltulev sugu olnud valget verd, sest nende ema, Tamme Kösleri tütar, olnud linalakk naisterahvas. Valge Tõnis olnud noores eas jaamapoiss Tallinnamaal, kus ta oma laulud õppinud. Hakkas ta Villevere külakupja käsuga Rassilt läbi metsa Saeveski poole tulema, siis teadsid Saeveski mehed juba mõne versta tagant ta lauluhelist ära, et käsk tuleb. Üks vanamees, kes Saeveskil töös oli, [-120-] hakkas alati sülitama, kui ta kaugelt Tõnise laulu kuulis, ja turtsus: "No vaata vedelejat, kõige kibedama töö ajal temal küll aega oma joru ajada. Ime, et niisugune ula inimene süüa on ikka suanud..."
Alati Tõnis laulis, kuid teised ei pannud neid laule
tähele, ei kirjutanud üles, nõnda läksid nad
kaduma. Isegi oma poegade käest, kes vennaste seltsis liikmed
olid, sai ta nende eest noomida. Ükskord kuulnud
Saeveski Aadu, kui ta veel karjapoisike olnud,
kuidas Tõnis läbi metsa tulles laulnud. See olnud tema
kuuldes üks padramine, millest ta muud pole aru saanud kui aga
viimased värsid:
| Siit mina raid'sin rattapuida, |
| koputasin kodarapuida, |
| 2 isa härja ikke'eida, |
| 1 venna ruuna rangipuida |
See algupärane laul on alles hoidnud Hurda "Vanas kandles." Tema
algus on:
| Tere, tere, tetematsi |
("Vana kannel" 11, lk. 368).
Teised Valge Tõnise laulu riismed:
| 1. Lähme kojuda, vennakene, |
| taadi tapesta ihuma, |
| venna vestu haljastama. |
See kõlab nagu mõni sõjalaul algus. Ei tea, kas ta
on kusagil üles kirjutatud. [-121-]
| 2. Meie Ann oli allitralli, |
| ei tema võtnud lehma-võida, |
| lehm oli härjasta aetud. |
| hoop-opp. |
| Meie Ann oli allitralli, |
| ei tema katsund kanamuna, |
| kana oli kukest kannustatud. |
| hoop-opp. |
Viimasel laulul, olgu see küll üks nalja- ja pilkelaul, on seesama motiiv, mis ka "Kalevala" lõpplaulus Marjatta, häbeliku neitsi loos ette tuleb.
Rassi Jaani vend Nõmme Jüri oli "Talitaja" nime all tuttav. Tema tütar sai mehele Pärassaare Kulliõue Juhanile (ka Kuldkepp). Kui nad uue koha asutanud, siis läinud Jüri ja Juhan Taga-Valga-targa käest oma kohale õnne nõutama. Targa nimi olnud Sarapuu Kaarel. Nad jõudnud Tündri kõrtsi ja küsinud seal, kus see kuulus nõid Sarapuu Kaarel elab. Kõrtsis naerdud nende üle. Mehed aga sõitnud edasi ja leidnud viimaks Sarapuu Kaarli üles. See elanud pisikeses, kehvas onnikössis. Ta tulnud ise kasukaräbalais sisse - tükk nahka, tükk ihu. Toas pole muud olnud ümber näha, kui üks vana sõelakere, purika lõualuu ja vana määrdunud leht. Nõid kraapinud luuga [-122-] mööda sõela äärt, posisenud ise sääl juures: "Püha papi raamatu nimel," ja lõpetanud sõnadega: "üttesakümmend üttessa - aamen." Andnud neile pudelitäie vedelikku, käskinud kodu õueväravale riputada.
Nad pidanud oodatava õnne eest tondile selle lubama, kes neile kodus esimesena vastu tuleb. Juhan arvanud, et kes muu mulle vastu tuleb, kui mu erk õuekoer. Talle tulnud, aga ta raskejalgne naine vastu. Suurt õnne ei ole mehed sest nõidusest saanud. Talitaja surnud varsti peale seda järsku ära. Tema tütar olnud haige lapsevoodis, ta jõudnud end vaevalt liigutada. Kui aga teised kord välja läinud, tõusnud ta nagu imejõuga järsku üles, võtnud kõrgest laetala vahelt pudeli lõngaõliga ja joonud tühjaks. See olnud ta surm.
Kui vene usu tuhin eestlaste sekka tuli, siis läksid ka mõned Rassi mehed vene usku, nende seas Mihkli Hans. Kord sõitnud Suure-Jaani õpetaja Schnell Rassilt läbi. Mihkli Hans olnud lähedal, näinud õpetajat, võtnud ta eest tänavavärava lahti ja teretanud teda viisakalt. Schnell vaadanud uurivalt ta otsa ja küsinud: "Kas sa oled see Peedi Jüri?" Hans vastanud: "Ei, ma olen see Mihkli Hans." Selle jutu juure lisas Hans: "Õpetaja ei lausunud küll midagi, aga ta näost oli kohe aru saada, et ta minu peale vaadates mõtles: "Venelane lits jah." [-123-]
Jahu-Jüri lapsed olid: Hans, Jüri, Mari, Kärt, Madli ja Rõõt. Nende seast olid Hans ja Mari kõige suuremad ja tugevamad. Mari sai Leetvasse Vanatoa Letnerile mehele. Leetvas elavad praegu ta lapselapsed. Poeg Juhan on surnud, selle poeg peab nüüd kohta. Ka oli Maril neli tütart: Anu, Tiina, Eeva ja Ann. Mari oli nii tugev, et ta kerge vaevaga kuus külimittu rukkeid maast selga tõstis, Pärnus ostnud ta kord tünni soola, mis 10 puuda kaalunud. Kaupmees näinud, et ta tugev naisterahvas on ja naljatanud, et kui Mari üksipäini oma jõuga soolatünni vankrile tõstab, siis saab selle hinnata endale. Mari tõstnudki tünni vankrile ja kaupmehel tulnud oma sõna pidada. Vett kandes olnud Maril pangede asemel toobrid kaelakookude otsas. Kui ta hakanud särke pesema, siis söönud ta iga särgi jaoks enne ühe räime ära. Kui Mari juba Leetval olnud, siis juhtunud tal kaheaastane härg mädamaasse jääma. Mari võtnud ohjadega härja selga, viinud koju.
Jahu-Jüri esimene poeg Hans läks Kabala valda Saeveskile metsavahiks. Saeveskil olnud enne Rassi Jaani vend Jüri, teda nimetatud Saeveski vanataadiks. Saeveski vanataat läinud kord metsa mööda ja laulnud vaimulikku laulu. Korraga joosnud tema juure üks tütarlaps. See rääkinud, et tont varastanud teda vanemailt ja kannud teda seitse aastat kättpidi seljas. Nemad hulkunud mööda maailma ümber ja näinud kõik, [-124-] aga keegi pole neid näinud. Kui mõni inimene piimapüti või leemeliuaga läinud, pannud tont talle jala ette. Inimene komistanud ja läigutanud piima või leent maha. Kui ta sealjuures jumala nime nimetanud, siis pole tont sealt midagi osa saanud ega lapsele võinud anda. Hakanud ta aga kiruma, et: "mis kurat siin ees oli," siis öelnud tont lapsele: "Söö julgesti, nüüd on meie oma." Teomees vandunud kord hobust, millega töötanud ja laps öelnud: "Kuule, taat, ta lubab hobuse meile." Tont vastanud: "Va teo sitt, kas sel ka hobust on?" Teinekord vandunud joobunud mees tee ääres. Laps öelnud: "Näe, see on ka meie mees." Tont hoiatanud: "Ära puutu! Joobunud mees on julge."
Ükskord võtnud tont jälle lapse selga. Laps hakanud nutma, et: "ma olen väsinud, tahan magada." Tont öelnud: "Nüüd on väga rutuline aeg," pannud lapse seakünale, võtnud küna õlale ja joosnud Väike Maarja poole, kus mehed kõrtsis parajasti kiskunud. Seal pannud tont lapse maha ja hakanud kiskujaile veel enam hoogu andma. Üks mees löödud maha, ta hing tulnud liblika näol ninast välja. Tondil olnud toos juures, ta püüdnud liblika toosi, pannud punni peale. Siis hakanud teisi riidlejaid üksteise kallale hässitama. Laps vaadanud, et tondi toosis olnud kolm elavat liblikat. Ta võtnud salaja punni pealt ära, liblikad tulnud välja. Kaks lendanud ära, kolmas läinud surnuks löödud mehe ninast jälle sisse, mees hakanud toibuma. [-125-]
Peale seda läinud tont lapsega kõrtsist ära ja heitnud metsa magama. Ta olnud tülitsejaid taga kihutamast väga väsinud. Lapsele öelnud: "Valva sina, kui Vanakõu põrutab, siis ärata mind kohe üles." Piksepilv tõusnud, müristanud korra, laps pole ühti tonti äratanud. Müristanud teise korra, laps lasknud tonti ikka edasi magada. Aga kui kolmas kärgatus käinud, siis jäänud tondist paljalt natuke sinist suitsu järele. Laps eksinud nüüd metsas, ei ole teadnud, kuhu poole minna. Seal kuulnud ta Saeveski taadi vaimulikku laulu ja lauluhääle peale tulnud ta taadi juure. Nõnda saanud tütarlaps päästetud. Ta pahem käsi, mispidi tont teda seljas kannud, kuivanud ära.
Selle tondiloo jutustamisel tuleb paar teist naljakat tondilugu meele. Ühe pere rahvas läinud kõrtsi vastlaõhtut pidama. Vist olnud see Kurla kõrtsis Kabala vallas. Joodud viina, lauldud ja tantsitud. Väike laps, kes nendega ühes olnud, rääkinud pärast, et tema näinud kõrtsis oma inimeste seas kolm võõrast musta meest. Üks neist aidanud kõrtsmikule viina kallata, teine olnud torupillimängijal abiks lugu löömas, kolmandal olnud hark käes, millega ta tantsijaid ergutanud. Laps öelnud: "Kui ta oma hargiga meie Marile saba alla sahmas, siis tahtis Mari tantsides lakke karata ja kiljus heleda häälega: "ii-ii-ii-ihtsahtsah." [-126-] (Kui leiduks kunstnik, kes selle loo pildile maaliks.)
Mees teinud üksinda heina, tööd palju, ta väsinud ära ja õhanud: "Keegi tont ka ei tule mulle appi." Üks noor tondike, kelle Vanapagan esimest korda välja saatnud inimeste hingi püüdma, olnud lähikonnas, kuulnud seda ja pakkunud end mehele heinatööl abiliseks, kui aga mees töö eest oma hinge temale lubab. Mees lubanud ka, istunud siis maha ja vaadanud pealt, kuidas noor tont südilt peale hakanud ja lühikese ajaga töö ära teinud. Nüüd tulnud palgamaksmine. Mees käskinud tonti selili maha heita ja suu lahti teha, ajanud oma püksid maha ja lasknud tagant oma sooleauru tondile suhu. Küsinud siis: "No kas on hing suus?" Tont pole võinud vastuseandmiseks suud lahti teha, et saak mitte välja ei pääseks, noogutanud ainult peaga ja ümisenud: "mm-mm-mm." Karanud siis üles ja joosnud rõõmuga kodu poole taadile inimhinge suus kätte viima.
Saeveski vanataadi Jüri järele sai tema poeg Hans sinna metsavahiks. See oli, nagu enne jutustasime, Jahu-Jüri äi. Tol ajal olnud seal Saarjõel üks saeveski, millest koht oma nime on saanud. Praegu ei ole seal mingit veskit. Enne olnud selle metsavahi koha nimi Anni koht. Kabala teomehed pidanud Saeveskil käima laudu eest ära võtmas, koristamas ja vedamas. Vallarahval [-127-] olnud väga tülikas asi kaugelt mööda vaevalisi metsateid sinna kokku käia. Pühapäeva õhtul pidanud teomehed hobustega juba Saeveskil koos olema ja sealt lauakoorma ligi võtma, muidu pole neid esmaspäeva hommikul mõisas tööle vastu võetud. Harilikult ei ole teomehed sel reisil mitte väga kurvad olnud. Jõudnud nad Rassi Andemäe juure, siis võtnud hobused lahti, pannud kammitsasse sööma, võtnud torupillid välja ja tants alanud. Tol ajal kasutanud veoloomadeks ka hobueesleid, kes head mädamaas käijad olnud. Mõnikord aga, liiati vihmastel aegadel, olnud teomeeste südamed selle tülika lauaveo pärast küll täis. Üks neist pannud veski põlema, sest ajast saadik seal veskit enam ei ole. Süütaja saadud pärast kätte, aga jutustaja ei mäleta, mis temaga tehtud.
Metsavaht Hans pidanud kohalt ära minema, talle tehtud pärast oksjon, sest ta pidanud üht kaabakat. Asi tulnud välja, Kabala mõisa härra Liphart maksnud tema eest üle tuhande rubla trahvi. Hansu järele saanud Prii-Mihkel Saeveski metsavahiks. See pidanud varsti salajase metsamüümise pärast Saeveskilt lahkuma. Prii-Mihkli järeltulija olnud Nurga-Jüri. See olnud enne Meossaares karjameheks, sealt saadetud ta metsavahiks. Ta pole kütiametit sugugi õppind, muudkui teinud metsa teesid ja müünud vargsi veel enam puid, kui Prii-Mihkel. Ka ei ole ta nii palju linde mõisa saatnud. Sellevahel [-128-] oli Kabala pärishärra Liphart surnud ja mõisa sai tema väimehe parun Vietinghoffile. Asjatalitus oli mõisas Vendebrcki käes, kelle Vietinghoff Tartumaalt Kabala mõisa valitsejaks tõi. Jahu-Jüri vanem poeg Hans läks Vendebrcki juure, lubas rohkem linnurenti kui Nurga-Jüri ja sai metsavahi koha omale.
Liphart ostnud Kabala mõisa parun Üksküla käest. Mõisa müüdud ühes kraamiga. Peale ostuhinna kättesaamist pidanud endine omanik kepi kätte võtma ja jala mõisaväravast välja minema. Mõisa hind olnud, jutustaja ei mäleta kindlasti, mitu vakka hõberaha. Maksutärmin olnud väga lühike. Parun Üksküla olnud enne juba mitmele teisele samade tingimustega oma mõisat müünud, kuid ostjad kukkunud sisse - pole jõudnud tärmini pidada ning jäänud käsirahast ilma. Üksküla lootnud ka Liphartit sisse vedada, aga Liphart olnud väga rikas mees, tal olnud 16 mõisat, ta maksnud raha enne tärminit välja ja Kabala mõisa jäänud kõige kraamiga temale. Üksküla pidanud kaubalepingu järele kepi kätte võtma ja jala mõisa väravast välja minema. Siis tulnud tagasi, ostnud Lipharti käest tõlla ja hobused ning sõitnud oma teed. Lipharti ajal olnud Kabala valla rahval kaunis hea elu. Magasiait olnud vilja täis. Rahvas pole teda palju tarvitanud, vili läinud mädanema, veetud viimaks põllule.
Lipharti aeg olnud vana Steingetter Kabala mõisa opman. [-129-] Tema kirjutanud üles, kui palju päevi keegi teomees teinud. Kes kupjaga sõber olnud ja talle peosse pistnud, saanud alati oma päevad täis, kuna teised sagedasti kimpu jäänud. Steingetter öelnud kord: "Jah, mina saab küll aru: kes tark ja terane, see seisa ja maga ja saa ikka oma päeva kätte. Rumala ja kohmetu, see orja ööd ja päeva, saa peksa veel pealegi ja päevast ka ilma."
Liphartil olnud üks toapoiss, Toa-Juhan. See arvanud kord, et härra temale ülekohut teeb. Ta ähvardanud härrat kohtusse kaevata. Liphart öelnud talle: "Kuule, Juhan, ära hakka minuga kohut käima. Kui sinul ka viie tuhande rubla eest õigus oleks ja minul viie tuhande rubla eest süüdi, siis saab see kohtus kõik ümber muudetud: sinul jääb viie tuhande rubla eest süüdi ja mina jään õigeks. Ära kuluta ilmaaegu oma kopikat."
Liphart tahtnud Kabala piiriseid laiendada ja tellinud selleks Rootsist kolmesaja rubla eest vana kaardi. Savi-Madis olnud tal ustav kubjas ja nõuandja. Liphart näidanud Madisele oma kaarti ja öelnud: "Nüüd võtan hulk Taevere ja Vastemõisa maad ära sinnamaale, kust saadik vanasti Kabala piir on käinud. Näe, vana piir läheb Pilliroo veski pealt Koosanõmme kaudu Koerakabeli mägedele, sealt Piksekose hauast üle, Tõrva laanest läbi, tulevad vastu Härja muhk ja Lehma lohk. [-130-] Madis öelnud vahele: "Oh, härra, see piir tuleb ju sügavasse meie maa sisse." Liphart süganud seda kuuldes pead, öelnud: "Siis olen mina need kolmsada rubla maha visanud." Ta toppinud kaardi tuleahju ja kinnitanud Madisele: "Ära sina sest räägi, ka mitte oma naisele ja mina ei räägi sest ka oma naisele."
Parun Vietinghoff võttis Lipharti noorema tütre ära ja sai Kabala mõisa oma proua kaasavaraks. Tema läks joomisega hukka. Kardeti, et niiviisi ta lastele midagi ei jää, vöörmündrid asusid vahele, lahutasid Vietinghoffi ja tema proua ära, et teine peab teisal elama. Pärast lahutust elas Vietinghoff Saksamaal, lõi iga aasta kuuskümmend tuhat rubla läbi, müüs oma suure Luupani mõisa Lätimaal ära. Suri kahe aasta pärast Saksamaal.
Kui Vietingoffi proua oma mehest lahus elas, oli Kabala mõisas kümnik Christiani. Tema oli kõige suurem rahva nülija. Pärast tuleb temast pikemalt jutt. Imelik, et niisugune ülekohtune rahvasööja lilli ja puid armastas. Christiani laskis metsavahid lilli ja kõiksugu väikesi puid korjata, milledel ilusad õied on ja mis harvemalt ette tulevad, nagu kibuvitsad ja lodjapuud. Nendega istutas ta suure platsi oma elumaja ees täis. Kui noor Vietinghoff Kabalasse tuli, laskis ta [-131-] kohe selle platsi tühjaks teha. Christiani pidi pealt vaatama kuidas tema hoolitsetud kasud välja visati.
Pöördume nüüd Jahu-Jüri vanema poja Hansu, Saeveski metsavahi juure tagasi. See oli nende lugude üleskirjutaja vanaisa. Tema oli suure kasvuga, täis, tugev mees, lühikeste jalgadega, jämeda, pika karukehaga. Niisuguse kehaplaaniga mehi armastas ta ja kiitis neid. Pikkade koivadega meestest rääkis ta põlgusega. Vägikaika vedamisel oli ta oma noores põlves selja ära venitanud ja pidi vanas eas sellest palju valu kannatama. Kesk meheeas läks ta rehepeksul sagedasti palavast rehetoast välja, kargas Saarjõkke, tuli märja särgiga tagasi ja peksis niiviisi rehte edasi. Tema oli suur naljahammas, otsekohest juttu ta palju ei rääkinud. Tema languga, Saarisu Hans Hannseniga, neil jutt enamasti ei sobinud. Üks neist oli suur vigurijutu puhuja, teine äärmiselt otsekohene, tõsine, arukas mees, kelle kohta Vastemõisa Ratleff oli öelnud, et niisuguseid tarku mehi aastasajas vähe ette tuleb.
Saeveski Hansust oli juba enne jutt, kuidas ta J. V. Jannseni ema pulmi näinud, Männiku Mihkli poja Jüriga vahvasti kilet söönud ja tubakakotioraga kuulsa Kootsi Jüri tehtud aidaluku lahti võtnud. Jutustame nüüd veel mõned kentsakad lood tema elust.
Saeveski Hans, olles veel noor poissmees, söötnud õitsis hobuseid. [-132-] Hobustel olnud kellad kaelas. Hans toppinud hobuse kella kinni, istunud hobuse selga ja sõitnud ehale Tamme Kösleri tütarde juure. Tema kosis pärast Kösleri tütre Kadri omale naiseks. Kadri õdedest sai üks Rassi Jaanile, teine Jüriõue Bakhofile, kolmas Vanaõue Kiivikale.
Tamme talu on 11 versta Pärassaarest kaugel, tee soine ja halb. Hansu hobune olnud hommikul muidugi väsinud ja kurnatud. Testa Peeter märganud poisi tempu ja juhtinud Jahu-Jüri tähelepanu sellele, rääkinud kaudselt ja vigurdades. Jahu-Jüri öelnud Hansule: "Sa, poeg, söödad küll hobust, kuid see ei aita. Ta on hommikuti märg, vist käib tal luupainaja peal." Hans vastanud: "Pole viga, küll ma selle vastu rohtu leian. Vaadake, kas ta teisel hommikul veel märg on." Järgmisel ööl pole ta ehale sõitnud, hommikul olnud hobune kuiv ja erk. Isa rõõmustanud ja kiitnud poega: "Vaata kärnkonna, kui tark ta on! Kohe leidis abi luupainaja vastu."
Saeveski Hans, Kootsi Jaan ja Kootsi Moorits sõitnud ükskord kevadel Pärnu randa räime tooma. Tori Selja kõrtsi juures jäänud nad öömajale. Seal olnud ilus rohumaa, kus hobused süüa saanud. Mehed teinud omale tule maha ja ajanud seal tule ääres juttu. Eks üks Türi köstri poiss, kes ka Pärnu poole sõitnud, pidanud nendega ühes öömaja. Köstri poisil olnud sinised [-133-] hantvärgi riided seljas ning ta pidanud ka end suureks saksaks. Tema hakanud oma isandat, Türi köstrit, kiitma, et see köster on nii vägev mees, ta külib kas sohu või rappa, vili kasvab ikka. Saeveski Hans öelnud: "Minu vana ruun on palju targem kui sinu peremees." Ruun oli vana hobune, kui oma inimene hakkas rääkima, siis öhötas ta kohe vastu. Ta oli harjunud ikka midagi saama.
Türi mees tahtnud Hansu uskuma panna, et tema ise on ka vägev nõid, ta ähvardanud: "Paari tunni pärast peab sinu ruun otsas olema." Eks Saeveski Hans võtnud ähvardaja mütsi peast ja toppinud ruuna saba alla. No kus teine saanud tulist viha täis, ning tahtnud Saeveski Hansu juba lüüa. Aga Hans võtnud mehe kaenlasse ja pistnud ta kõige ta targa peaga ruuna p. juure. Seda võib arvata, missugune pahandus seal tuli selle Türi isanda poolt. Ta rakendanud kohe oma hobuse ette ja sõitnud Pärnu poole suure ähvardamisega, et tema läheb Pärnu kohtusse Hansu peale kaebama.
Teisel hommikul hakkab Saeveski Hans oma seltsilistega ka Pärnu poole sõitma. Saavad Pärnu, näevad: Türi isand tuleb teisest uulitsast ka sinna suurele uulitsale välja, kus nemad on. Saeveski Hans ütleb käredasti oma seltsimeestele: "Vaadake tema järele, et ta ära ei pääse. Ma käisin praegu kohtus, kästi vaadata, kus raeteenrid on, et nad ta silmapilk keldrisse viivad." Kus Türi saterkuue-mehe [-134-] hingest lõikab see ähvardus läbi, mis kohtu looga tahetakse temale teha. Siis pole muud olnud, kui ta annud ühtepuhku piitsaga hobusele pihta, et niisugusest kardetavast mehest eemale saada. Hobuse saba keenud aga kõrges ja varsti kadunud sinisekuusaks silmist. Saeveski Hans naernud, öelnud Kootsi meestele: "Teie usute nõida. Vaadake, kus nõid läheb." Nemad käinud pärast rannaäärt mööda edasi tagasi, aga Türi isandaga pole nad enam kokku puutunud. Saeveski Hans ütles kodus, seda lugu jutustades: "Kus põrgu tema ometi puges, et teda kusagil teiste seas nähe ei olnud?"
Teinekord sõitnud Saeveski Hans ilma seltsilisteta räimekoormaga Pärnust kodu poole. Vändra kõrtsi juures tõmmanud hobuse hoovi, et natuke puhata. Seal olnud ka teisi rannamehi ja palju muud rahvast. Rannamehed olnud väsinud, kuid keegi ei julge oma koormal magada, nad teadnud, et seal küll ka niisuguseid inimesi on, kes just luuravad, et parajal ajal magaja räimekoorma kallale minna vargile. Sellepärast pidanud rannamehed tukuvaeva kannatama ja hoolega ümber vahtima. Saeveski Hans aga võtnud kõik oma kottide suud lahti, seadnud iga koti suhu räimed viisnurgaks kokku. Ka vankripõhja all olnud räimedest viisnurk. Viisnurk on saladuslik nõiatäht ja Hans teadnud, kui kangesti Vändra rahvas nõidust kardab. Siis [-135-] heitnud ise magama ja norsanud muretult. Vändra mehi käinud sealt mööda küll. Möödaminejad vaadanud võrki magaja mehe, tema lahtiste räimekottide ja kardetavate viisnurkade peale. Nad katsunud, et hirmuga eemale saanud, kellelgi pole julgust olnud Hansu räimekottidesse puutuda. Niiviisi maganud Hans rahulisti oma une välja ja ta räimekotid olnud kõik terved.
Teised rannamehed küsinud talt pärast: "No kuis' sa ometi julgesid magada? Teadsid ju, kui palju siin vargaid on." Hans teinud saladusliku näo ja ütelnud: "Kes oleks minu räime võtnud, see oleks siia seisma jäänud." Mehed vaadelnud viisnurke, kiitnud: "Vaata, mis ta ära teinud! Kuradi tark mees."
Ükskord tulnud Rassi Jaan oma pererahvaga heinamaalt koju, vaatab - rahakast, mis tal tagakambris seisis, on ära... Kodus olnud ainult üks vana naine, see pole näinud ega kuulnud, millas vargad toavundamendi kivid välja kiskunud ja rahakasti ära viinud. Rassi rahvas arvanud kohe, et kes see muu võis olla kui Jüri Palmeos, üks Reegoldi mees. Tema hulkunud seal metsanurgas ümber, teinud Rassil puutööd ja näinud ka seda rahakasti. Teine hulgus, kelle süüks ka see tegu arvatud, olnud Kööka Tõnis.
Rassi mehed saanud Tõnise kätte, sidunud nööridega ta käed kinni, peksnud teda mehemoodi ja usutanud kõvasti. [-136-] Tõnis teeb end vagaks ja pühaks, et tema hing on puhas, vargusest ta midagi ei tea. Tõnise käed, mis nööridega kinni tõmmatud, olnud paistetanud nagu pillid, aga midagi ülestunnistamist Rassi mehed ta käest ei saa. Eks siis Rassi Jaan tulnud Saeveskile oma kälimehe Hansu juure (neil mõlemail olid Tamme Kösleri tütred naiseks) ja öelnud: "Tule, va' kälimees, appi. Meie saame aru, et tema käes on, aga ta ei tunnista üles, me oleme teda küll piinanud."
Saeveski Hans läheb ka sinna. Kööka Tõnis näeb teda, ütleb: "Vaata nüüd, mu vana leivaisa, kudas mind ilmsüütut piinatakse. Aga ma olen nii puhas, et võin kasvõi täna altari ette minna." Saeveski Hans ütleb: "Mis sa nüüd niisugust juttu ajad. Teie viisite ikka Jüriga kasti välja. Ega sina vaene saanud midagi, Jüri sööb selle raha nahka. Mis sul sest kasu on, et sa piina kannatad?" Tõnis ajab ikka endist viisi vastu. Siis ütleb Saeveski Hans: "Kas sa mäletad, kui teie Jüriga Pärassaare poole tulite? Teie hoidsite Ülenõmme teed, et teid Saeveskilt ei nähtaks. Tulite Kabelimäge mööda edasi sellel jalgrajal, mis mööda mäeseljakut käib. Sul on ju meeles, kuidas teie sellele männipakule istusite, mis seal risti tee peal on. Seal tegite nõu kindlaks ja Jüri ütles sinule: "Küllap' me kasti kätte saame, aga kas sina ka jõuad suu pidada?" Aga mis sina ütlesid? "Oh-oh, hoia aga sina ise oma lõuad, ära minu ette karda." Jüri paneb [-137-] ikka selle raha kõik nahka, sinule andis ainult näpuvalget."
Tõnis kuulab, ohkab ja ütleb: "Mis see enam maksab vastu ajada. Võtke käed lahti. Ta on ju nõid. Ta on seal juures olnud." Eks siis saatnud Rassi mehed Niinemäele, võtnud ka Jüri kinni ja läinud raha otsima. Raha olnud nelja või viide kohta maha maetud. Saeveski Hans oli sest saadik kuulus tark ja nõid, kes kõik ära teab, mida ta ise pole näinud.
Saeveskil teeninud üks Sürgavere valla tüdruk. Hans läinud Sürgaverest tüdrukule passi tooma. Sürgaveres olnud tol ajal üks tige küürakas opman. Opman pole tahtnud mingil põhjusel passi anda. Saeveski Hans käinud peale, nad läinud tülli. Vihane opman võtnud ukse lahti, käskinud Hansu välja minna. Hans öelnud: "Oh, mispärast opmani härra nõnda palju vaeva näeb ja mulle au teeb. Ma oleksin isegi ukse lahti võtnud."
Seesama küürakas opman tahtnud mõnikord süüdlast teomeest peksta. Aga kuidas küürakas teomehe enda alla saab? Opman visanud kepi maha ja käratanud teomehele: "Anna kepp kätte!" Teomees kummardanud maha keppi võtma, siis saanud opman ta turjast kinni.
Jüriõue vihusaunas elas Saks-Jüri, üks kohtlane, otsekohene, tõsise jutuga mees. Kord olnud Jüriõues joodud, varruliste seas olnud ka Saeveski Hans ja Saks-Jüri. Saeveski Hans armastas alati naljatada ja vigurijuttu puhuda. [-138-] Ta öelnud, otsekohe pudelist viina rüübates, nagu see vanemal ajal kombeks oli, ja nähes, kui jõudsasti see märjuke kahaneb: "Meie aja pudelid viina ei pea." Saks-Jüri ajanud silmad jõlli ja hakanud vastu vaidlema: "Minul on üks vana laevapudel, see peab küll viina kinni." Hans irvitab, ei anna järele. Saks-Jüri aga kinnitab ühtepuhku, et tema vanast laevapudelist viin välja ei pääse. Vaidlevad edasi. Jüriõue peremees kuulab pealt, ütleb viimaks Jürile: "Tohho sõge, sa võtad ju punni pealt ära, eks ta siis pääseb ikka välja, olgugi vana laevapudel."
Üks Alliku valla mees olnud Kabalas karujahil. Ta rääkinud, missugune õnnetus tal kord karujahil juhtunud. Ta olnud karuajajate seas. Vigaseks lastud karu tõmmanud küüntega tagant ta kuue, püksid ja p-kannika lõhki. Saeveski Hans öelnud selle jutu peale: "Kahju jah, et kuue ja püksid lõhki tõmmas, aga persekannikast ei maksa rääkidagi, see kasvab ilma kuluta terveks." Alliku mees vaadanud Hansule otsa ja öelnud: "Küll sa ikka seda litsi puhud."
Saeveski Hans leidnud tagant Muraka rabast karupesa, tapnud ema maha ja toonud pojad koju. Ta kasvatanud neid ja üks neist saanud nii taltsaks, et nagu koerakutsikas mööda tuba joosnud. Kui Hans pikali sängi heitnud ja hõiganud: "Poesu, kus [-139-] sa oled?" Siis tikkunud karupoeg ka sängi Hansu kaissu. Ükskord magades norisenud Hans valjusti. Poesu kuulanud, kuulanud ja viimaks präuh, küüntega vanamehe näkku. Hans ärganud ja visanud meelepahaga ta nagu nuustiku põrandale. Noor karu karanud uksest õue ja kadunud kui tina tuhka. Teisel hommikul leiavad kambri otsas suure hunniku õlgi maha pillutatud. Õled olnud koo kõrvale üles lattidele seatud, aga katus alles tegemata. Viimaks vaadanud üles, näevad: poesu istub nagu nunn üleval harjal. Küll meelitanud ja kutsunud teist maha, aga poesu ei tulnud enam, plaganud metsa.
Saeveski Hans rääkinud kord kodus oma targa jahikoera kuuldes, kuidas tema ajanud Muraka rabas ühte mõtust taga. Koer pannud teravasti seda juttu tähele, kadunud siis kodunt ära ja Hans näinud teisel päeval koera jälist, et ta kõik need kohad ja puud oli üles otsinud ja läbi käinud, mis vanamees jutu ajal oli nimetanud.
Saeveski Hans otsinud vanas eas kord oma piipu. Pahandanud ja kärkinud, et teised olla tema piibu ei tea kuhu pannud. Teised juhtinud ta tähelepanu sellele, et piip olnud tal endal suus.
Saeveski Hans põdes mitu aastat enne surma, sest ta oli kui jõumees kõige tugevamate vastastega vägikaigast vedades [-140-] oma selja ära katkestanud. Suvel oli ta kaunis kraps mees, käis väljas töölgi, aga talvel lamas enamasti ägades voodis või soojendas oma haiget selga ahjutule paistel. Istmelt ülestõusmine oli tal raske ja vanamees ohkas seal juures pool sosistades: "Kulla Jeesuke, püha ristike." Hans suri seitsmekümne aastases vanaduses veetõppe.
Hansu noorem vend Jüri, keda pärast ta teise elukohta järele Saki Jüriks kutsuti, oli lühema kasvuga ja Hansust nõrgem, aga teistega kiskudes jäi ta enamasti võitjaks. Kiskumine tekkis sagedasti siis, kui talvel sügava lume ajal kaks voori teel juhtusid teine teise vastu tulema. Raske koormaga teelt kõrvale pööramine oli ju õige tülikas asi. Seda tuli nõrgemail teha. Mõnikord vaatasid seltsilised naerdes pealt, kuidas Jüri üksipäini pika vastutuleva voori läbi kiskus ja neistki võitu sai, kes temast palju tugevamad olid. Jüri ise ütles: "Ega kiskumisel jõudu tarvis pole, peaasi on osavus ja kärmus. Katsu aga, et sa vastase kõrisõlme kätte saad, siis jäävad ta käed kohe võimetuks."
Noores põlves õppis Jüri vana soldati Lusivan'ka (služiven'kii = soldat) juures rätsepaametit ja vene keelt. Ta pidas end suureks vene keele tundjaks ja vene keel oli temal nagu ta vanemal vennal Hansulgi, üsna sorav, kui ta parajasti vintis oli. Kaine peaga asi nii ladusalt ei läinud. Kord olid [-141-] Smolenski kubermangu venelased Kabala metsas laudu saagimas ja kümnik Christiani saatis Jüri, kui vene keele tundja, neile üht asja seletama. Venelased ei võinud Jüri keelest hästi aru saada ja asi ei edenenud. Jüri pahandas pärast: "Kudas sa nendega korda saad? Nad, sitad, ei mõistagi õiget vene keelt."
Esiotsa jäi Jüri Pärassaare elama ja tegi veel rätsepatööd. Vanemad ütlesid: "Kuhu sa lähed. Siin saab elada küll. Meil jätkub sinu jaoks leiba." Kui Jüri Vakist naise võttis, siis aitas vend Hans, kes ise juba Kabala vallas Saeveskil metsavahiks oli, et Jüri sai Määru metsavahi koha. Pärast võttis ta Kallissaare koha ja pidi selle eest teatud aeg Kabala mõisas kupjana teenima.
Mõisas oli kaks viinakööki, need olid ka tema, kui kupja, ülevaate all. Seal oli Jüril viina ilma maksuta saada küll. Varsti pidas ta harilikku viina liig nõrgaks ja hakkas puhast piiritust jooma. Ja kuna tal sügisel mõisa minnes paksud juuksed olid, oli kevadel pea paljas kui kaal, ainult ümberringi oli harv juustevõre jäänud. Jüri rääkis ise alati noorematele, et ta just ühetalvise piirituse-joomise läbi oma ilusad juuksed kaotanud. Aga isa joomine mõjus ka laste juustele: ta lastel ja mõnedel lastelastel, kes joodikud ei ole, kaovad juuksed enneaegu peast.
Kuidas tolle aja mehed ülepea võisid juua, näitab järgmine [-142-] lugu, mis Kabala mõisas sündinud. Üks viinavoorimees tulnud viinakööki, kus viinameister ise juhtunud ees olema. See küsinud mehelt, kas ta ka viina soovib. Mees teinud maheda näo ja vastanud: "Kes head asja ära põlgab?" Viinameister kallanud pool toopi piiritust täis ja annud mehe kätte. Mees joonud ta ühe sõõmuga tühjaks. Viinameister küsinud, kas ta ehk veel tahab. Mees vastanud: "Eks kuluks ää küll." Viinameister täitnud teinekord pool toopi piiritusega ja ulatanud jälle mehele. Mees tahtnud ka selle korraga tühjaks juua. Viinameister karanud hirmuga ta käest kinni ja öelnud: "Tohho hull, sa kukud ju siinsamas surnult maha." Mees saanud pahaseks, sülitanud ja öelnud: "Isand ise pakub ja nüüd hakkab hurjutama. Mis see tilk peaks mehele tegema?"
Piiritus veeti suurtes aamides Riiga. Tee oli pikk, kuid sõit lõbus. Nupukad vooripoisid puurisid peenikesed augud vaadilaudadest läbi kohtadel, kus see mitte hästi silma ei paistnud, - näiteks vaadivitsa all, mis natuke kõrvale nihutati ja pärast oma kohale pandi ja imesid õlekõrre läbi nii palju piiritust, kui soovisid. Pärast punniti auk kinni ja maskeeriti osavasti.
Räägime nüüd Saki Jürist edasi. Õhtuti käis Jüri, kui ta kubjas oli, Kabala mõisa kümniku Vendebrücki juures oma ametiasjus [-143-] aru andmas. Kümnik oli mõisavalitseja, kes 1/10 mõisa sissetulekust omale palgaks sai. Jüri läks Vendebrückiga tülli ja kiskuma. Ükskord andis köögis nelja silma all kümnikule niisuguse müraku, et see p-seli veetoobrisse kukkus. Ja kui Vendebrück jälle ta kallale tikkus, tõmbas ta vastase enda peale maha ja peksis ta armetult läbi, seal juures appi karjudes, nagu saaks ta ise peksa. Siis jooksis kihelkonna-kohtusse kaebama, ta olevat kümniku käest peksa saanud ja ei võivat enam mõisas teenida. Jüri rääkis pärast naerdes seda kohtulugu: "Ime, et Vendebrück kohtulaua ees päris vait oli; ei hakanud vastu ajama ega mind süüdistama." Nii jäi kümnik süüdlaseks ja Jüri sai kupja ametist lahti.
Jüri armastas purjutada kuni vanaduse päevini. Mõnikord jõi ta viirastusteni. Kord sõitnud ta Testa Jüri ja Tölpt Tõnisega ühel vankril Saarisu poolt Suure-Jaani kaudu Vastemõisa magasimaksusid õiendama. Päike olnud selgesti looja läinud, tulnud juba videvik. Nemad olnud maanteel Lahmuselt üle Puhkruoja Suure-Jaani poole. Seltsimehed istunud nägudega ettepoole, Jüri, aga tahapoole, s.t. päikese loode poole. Kõik kolm olnud hästi vintis.
Omaette vaadates näinud Jüri, et korraga üks päratu suur must hobune nende vankri järele joosnud ja nagu temale kallale tahtnud tikkuda. Taeva all olnud raudketi kõlisemist [-144-] kuulda. Jüri näidanud pealetükkivat hobust oma kaaslastele ja tahtnud talle rusikaga pähe anda. Seltsimees hoiatanud teda: "Ära puutu temasse, las tema puutub enne sinusse." Hobune ei ole aga Jürile midagi viga teinud, vaid muutunud varsti suureks heinasaoks, mis lohinal nende järel liikunud. Sellepeale saanud ta verstapostiks, lõpuks taganenud maanteelt kõrvale Puhkruoja ääre pajupõõsasse. Sealt karjunud nääksuva häälega: "Jaan" ja "Jaan." Jüri öelnud: "Mis Jaani sa seal karjud? Siin Jaani ei ole, siin on kaks Jürit ja üks Tõnis."
Üks naine tulnud neile vastu, nad küsinud sellelt, kas ta põõsas midagi näeb ja seal midagi kuuleb. Naine ei olla midagi näinud ega kuulnud. Ka Jüri seltsimehed salgasid selle nägemuse maha, kui neilt pärast küsiti. Kuid Jüri ise jutustas seda lugu sagedasti.
Olles metsavaht ja kütt, teadis Saki Jüri ka palju jahiseiklusi jutustada. Kui ta noores eas veel Pärassaares elas, läks ta Saeveskilt oma venna Hansu juurest talvel Vaki metsa karujahile. Teda saadeti karu sisse piirama. Kütt leidis karujäljed, ei läinud aga neid mööda karu järele, vaid pöördus kõrvale, tegi suurema ringi ja tuli teisest küljest endisele kohale karujälile tagasi. Kui ta sel ringkäigul enam kuskil karujälgi ei näinud, siis oli karu piiri sees. Läksid karujäljed piirist välja, [-145-] siis pidi ta uue ringi tegema. Jüri saanudki karu piiri sisse. Jaht võinud alata. Karu lastud maha ja viidud Vaki ülejõe sauna. Sinna tulnud Vaki peretütred tapetud mesikäppa vaatama. Neil sobinud sellejuures tutvus ja sõprus Jüriga ning Jüri kosis ühe Vaki tütre endale naiseks.
Kord läinud Jüri kevadel üksipäini Saeveski metsa Linnumängi nõmme mõtusejahile. Leidnud sealt eest Mäeküla vana küti. Nad korjanud õhtul metsast kuivi puid, et tuld teha. Teinud tule üles, puud hakanud hästi magusasti põlema, mehed soojendanud end seal juures. Õhtust ööd ilmunud metsast üks saksa naisterahvas tule ääre, tõmmanud saba :ules, hakanud oma reisi soojendama. Jüri võtnud tasakesti sarvest püssirohtu ja visanud tulle. Võõra naisterahva sabaalune olnud korraga tuld täis. Ta joosnud metsa, nii et puud ragisenud ja kiununud.
Mäeküla vanamees öelnud: "Oh, poeg, ega see asi sedasi ei jää, täna saame veel palju näha. Kas sul "saavel" ehk jahinuga ligi on?" Jüri käest saadud saavliga tõmmanud vanamees kolm kriipsu endi mõlemate ümber: esimese lähedale, teise kaugemale ja kolmanda nii kaugele, kui käega ulatanud. Kinnitanud veel Jürile, et mis nad ka näevad või kuulevad, nad peavad vaikima ja ei tohi, kui neid küsitakse, kellelegi vastata.
Tulnud siis varsti sugulasi ja sõpru metsast välja neilt küsima, mis nad seal teevad. Kuid mehed vaikinud. Pärast muutunud [-146-] need külalised sigadeks ja sikkudeks, kes tule ümber tantsinud, nii et tuletukid keenud, tantsinud kahest kriipsust üle, aga meestele kõige lähemast üle ei saa. Rassi kuked laulnud hommikupoole, siis kadunud kogu see imelik seltskond ära.
Teinekord olnud Jüri jälle Linnumägi nõmmes üksipäini jahil. Ühe tuulemurtud puu ehk "rampe" ääres teinud ta õhtul tule üles ja heitnud ise rampe ääre magama. Niipea kui ta natuke tukastanud, püüdnud keegi teda rampe alt läbi kiskuda teisele poole. Jüri öelnud: "Kui siin sinu tee on, siis lähen ma ära teise kohta." Ta heitnud teinepoole tule ääre ja võtnud kasuka üle. Natukese aja pärast tundnud, et keegi tõstnud kasuka äärt, piilunud alla. See olnud vanasarvik ise, hambad suured nagu rehapulgad. Jüri teinud näo, nagu magaks vagusasti. Tont naeratanud, võtnud küti käed, surunud kokku ja pistnud küünarnukist saadik oma p-sse. see olnud külm nagu lumehang.
Nagu eelmistest lugudest näha, hulgub küttide kogemuste järele laanes küllalt tondilasi, kuid seal olla ka teise iseloomuga saladuslikke elukaid, nagu järgmine seiklus näitab.
Leetva külas teeninud üks mustaverd Sürgavere valla tüdruk, keda Mustaks Anneks hüütud. See läinud Liinoja perenaise Ann Liinsoniga kord kevadel Leetva Kuresoo ääre Lehtmetsa arusse pajudelt viisuniini (Vändra murdes "sugasi") kiskuma. Vanemal [-147-] ajal käis ju maarahvas harilikult viiskudes ja need kulusid ruttu, neid oli palju tarvis. Pajusid koorides kadunud naistel päev kiiresti. Päike olnud juba looja minemas. Koju Leetvasse minna olnud hulk maad ja nad otsustanud ööks metsa jääda. Puhkepaigaks valinud endale kõrgema koha raba serval, väikese oja ääres, kus üks üleaasta väike heinakuhi olnud. Sinna teinud tule üles ja hakanud õhtut sööma.
Liinoja perenaine öelnud: "Vaat, kui ilus vaikne koht on siin inimeste elamutest kaugel. Ainult lage raba ümberringi, nii kaugele kui silm ulatub vaatama. Ka õhtu nii selge ja vaikne. Ma hõikan õige korra, saab kuulda, kas metsas kajab hästi vastu." Must Ann keelama: "Ära huika, päike juba loojas." "Miks mitte huigata?" küsib Liinoja perenaine ja huikab: "Uhuui!" Aga vaevalt vaikib huikaja häälekaja, kui kaugelt keegi naisterahva häälega vastu huikab: "Uhuui!" Must Ann ütleb: "Kas ma ei keelanud pärast päevaloodet huikamast! Viimaks ehk tulevad rabahaldjad ja "metsavõekad" meie tule juure." Liinoja Ann aga huiganud veel kaks korda ja mõlemal korral huiganud keegi vastu. Ta hääl kõlanud ikka lähemal. Lõpuks ilmunud laanest nende juure kena näoga mustlasetüdruk. See küsinud: "Kas tohin ka teie seltsis tule ääres selle öö viibida?" Leetva naised andnud talle luba.
Mustlasetüdrukul olnud riidekomps ligi, ta istunud tule ääre, võtnud oma kompsust mõned koogid välja ja [-148-] söönud nende nähes ära. Andnud ka nendele kummalegi ühe koogi. Must Ann pistnud oma koogi põue hommikuks. Liinoja Ann söönud oma koogi kohe ära. Olnud odrajahu-kook ja hea maitsega. Peale sööki läinud nad ja heitnud kuhjamao alla magama.
Natukese aja pärast ütleb mustlasetüdruk: "Pean endale parema aseme tegema, ma pole üksi. Mul sünnib varsti laps." Ta läheb ja kraabib sammalt ja rohukulu aseme jaoks. Must Ann vaatab võõra askeldamist ja ütleb: "Eks võta kuhjast ka heinu natuke endale külje alla. Need on kuivad ja pehmed." Aga mustlane vastab: "Ei mina ei võta. Sel kuhjal on "vöö" ümber aetud. Võtke teie." Vanal ajal, kui kuhi oli valmis saanud, siis käidi kuhja ümber ja suruti mõlema käe laialisirutatud sõrmedega rinnakõrguses kuhjamao sisse. See oli "vöö" ja seda tehti selleks, et keegi siis heinu ei võta. Must Ann võtnud heinu ja aidanud mustlastüdrukul aseme valmis teha.
Varsti olnudki tal laps ära. Olnud tütar. Must Ann ütleb: "No mis nüüd teha? Siin pole talusid ligidal ja meie ei saa titte äragi pesta." Aga mustlane vastab: "Ooh, pole midagi." Võtnud oma kompsust riidetükke ja lappisid, mis igate karva olnud ja mässinud oma lapse sinna sisse. Laps pugisenud ja kägisenud nagu määrimata vanker, kuid päris nuttu pole kuulda olnud.
Koidul tõusnud mustlane üles, võtnud lapse ja riidekompsu ning öelnud: "Ma pean minema." Anned teda keelama, et kuhu sa [-149-] lähed." Mustlane vastu: "Ei või kauemini jääda, muidu tuleb päike ennemini välja, kui sinna saan, kuhu ma pean minema." Nemad pärinud veel, et "kust sa siis tulid ja kuhu lähed?" Mustlane öelnud: "Mis te sest pärite? Metsast tulin ja metsa lähen." Läinudki sinna poole, kust ta õhtul tulnud.
Hommikul Anned arutavad öösist lugu. Mustal Annel tuleb meelde õhtune kook ja ta ütleb: "Vaatan õige valges, mis kook see on, mis mustlane mulle andis." Pistab käe põue, kook on aga muutunud vanaks pärnakoorest viiskrajakaks. Must Ann visanud ta raba-laukasse, kus ta vee peal ujuma jäänud. Koju tulles rääkinud naised seda lugu Liinoja vanale Hansule. Hans öelnud: "Need poolvaimud, poolinimesed käivad laialist rada. Ega nad paha ei tee kellelegi. Kust nad tulevad ja kuhu nad lähevad, seda ei tea keegi."
Kallissaarest kolis Jüri üle Otsapeedile. Aga temale meeldis enam suur, hea Saki metsavahi koht. Seal oli tol ajal üks metsavaht Aadu ja Jüri sepitses plaane, kuidas Aadu asemele saada. Ta läks, kooris salaja Saki metsas hulk kuuski ära ja ruttas ise Kabala mõisa seda kahju üles andma ja Aadu peale kaebama. Aadu tehti ametist lahti ja Jüri sai Saki koha endale. Seal elas ta kauemat aega ja sai nii jõukaks, et ostis oma poegadele naabruses olevad talud: Mihklile Lubjaahju ja Jürile Saare (Kivistiku) talu, kuna ta poeg Andrese isa asemele Sakile jäi. Sakil ja Lubjaahjul elab praegugi tema järeltulev [-150-] sugu.
Oma vanad päevad elas Jüri oma poegade juures. Tal oli nende talude vahele metsamaale oma saun ehitatud. Ta oli kaks korda abielus ja tal oli palju lapsi. Kord kiidelnud Jüri Navesti kõrtsis oma lasterohkusega: tal olnud 15 last. Seda kuulnud kingsepp Hermann, Olustvere krahvi vana jäägri Reinoti poeg ja hakanud Jürit hurjutama: "Oh sa häbemata inimene, 25 last!" Jüri ajab vastu, tema ei olla öelnud 25, vaid 15 last. Hermann ei kuula seda sugugi, hurjutab ja häbistab vanameest senikaua, kui vanamees hakkab viimati nutma.
Saki Jüri oli omal ajal kuulus nõid, rahvaarst, kirmirikkuja ja loomade kohitseja. Kui naisterahvastel soovimata titehäda kätte jõudnud, siis rutanud nad salaja Jüri juure abi otsima. Saeveski Aadu küsinud kord Jüri käest, kas te ei karda, et tal teises ilmas oma nõiduse ja naiste tohterdamise eest tuleb vastutust anda. Jüri vastanud: "Noh, egas' jumal juut pole. Aga kui ta ka nuhtleb, eks kannatama peab ikka. Kust ma siis raha ja viina saan, kui ma ei lase rahvast enda juures käia?"
Kirmirikkumine oli vanemal ajal rahva seas tähtis arstimiseviis, nagu kupu- ja aadrilaskmine. Kui inimesel oli veretung pähe ning sagedased peavalud, siis öeldi: tal on "kirmid", ja ta saadeti kirmirikkuja juure. Kuid ka kõiksugu muid haigusi, mis olid ühenduses peavaluga ja millele muud nime ei [-151-] leitud, tembeldati "kirmideks." Kirmirikkujal oli puupulga otsas väike terav raud ja teine liht puupulk. Haige pidi suu lahti ajama, kirmirikkuja pistis talle pahema käega puupulga hammaste vahele, et ta vast valu tundes ei hakkaks hambaid kinni pigistama ja oma kirmirauaga paremas käes tõmbas ta mõned korrad, mitte sügavasti mööda suulage, nii et veri hakkas jooksma. Siis kummardus haige ettepoole ja laskis mõni aeg verd joosta, kuni see pärast iseenesest kinni jäi. Arvati, et see haigele kergendust toob ja mõnikord tõi ka.
Lastel lasti sagedasti kirme rikkuda, kuid lapsed muidugi kartsid seda. Oli ju valus ja jooksev veri hirmutas neid. Seda laste kartust kasutasid vanemad ja ähvardasid kirmirikkujat kutsuda, kui lapsed liig vallatuks läksid. Pahajänese kõrtsis oli kõrtsmik ja hobusejaama pidaja "Juks" (õige nimega Masing) väike, käbe mees, pudeda keelega. Kui ta lapsed tikkusid kelmistükke tegema, siis hüüdis isa kohe: "Pulk suhu, pulk suhu."
Abiotsija inimene tõi Saki Jürile pudeliga viina, Jüri kallas viina välja enda tarvitamiseks ja täitis pudeli Saki kaevuveega. Siis tõi pudeli tuppa, pani tõsise, tähtsa näoga pudeli enda ette ja pomises inimese nähes oma salasõnad vee peale. Pani siis ruttu korgi kõvasti pudeli peale ja raputas pudelit, et nõiasõnad veega hästi segamini läheksid. Nii oli [-152-] kange rohi valmis. Jüri ise ütles oma arstimisviisi kohta, et kui aga abiotsijal inimesel kindel usk on, siis mõjub tema rohi suurepäraselt. Teinekord, kui ta parajasti vintis oli, kiitis ta ka: "Küll on Saki kaevu vesi palju inimesi aidanud." Tuli sarnasel puhul mõni tüdruk titehädas tema juure, siis käskis ta tüdruku käpakile maha heita ja nii neljatöllakil kord ühele poole, kord teisele poole joosta, siis ülesse tõusta ja rahuga oma teed minna.
Oli aeg, kus hakati Tartu Ülikoolis teadusmeeste poolt rahvameditsiini vastu huvi tundma ja seal tarvitusel olevaid abinõusid uurima. Arstiteaduse üliõpilased, nende seas ka kadunud Peeter Hellat, reisisid suvel ümber, rahvaarste usutlemas. Hellat jutustas mõnikord lõbusasti, kuidas tema, noor ja tugev mees, mingit haigust teeseldes tarkade juures käinud abi otsimas, et nende vigureid, pettusi ja rumalust paljastada. Hellati õhutusel läks ka nende lugude kirjutaja Saki Jüri juure kuulama, missugused arstirohud ja arstimisviisid temal olemas on. Jüri oli siis oma poja Mihkli juures Lubjaahjul. Ristluist halvatud, lamas vana rauk voodis. Tema halvatuse kohta ütlesid inimesed: "Noh, eks ta ole oma noores eas küllalt hulle tükke teinud."
Jüri ei hakanud mulle oma arstimise kunsti seletama, küsis ainult kavalasti naeratades: "Kas õpetatud mehed peaksid niisugust asja uskuma?" [-153-] Ma olin ühe asja ära unustanud, nimelt et nõiad oma saladusi kõige suurema hoolega enda teada hoiavad ega igale uudishimulisele välja ei lobise. Sest kui nad välja räägivad, siis arvavad nad, et need sõnad nende endi käes enam ei mõju. Aga enne surma peavad nad oma salatarkuse kellelegi üle andma, muidu ei saa nad rahulikult surra.
See esimene äpardunud katse ei vähendanud nende lugude ülestähendaja huvi vanade ebausukommete ja rahvatarkade saladuste vastu. Kuldkeppide ja mõnede muude isikute käest läks korda sellest vallast ka mõningaid teateid hankida. Neid tuli ennegi siin juttudes ette. Vana Saki Jüri, selle Kuldkeppide suguvõsast võrsunud kuulsaima nõia, mälestuseks järgnegu siin veel mõned kirjus reas.
Hans Kannelaual Kõunoja saares olnud üks väga hea põdrakoer. Riiner (võibolla Grüner) ostnud selle koera ära, kuid loom ei taha kuidagi viisi uue peremehega ühes minna, põrmitseb ja uriseb vastu. Vaja olnud siin küttide kunsti tarvitada. Riiner võtnud leivatüki, vedanud kolm korda vastu päeva ümber oma higise ihu, hõõrunud teda ka higises kaenla-augus, keerutanud kolm korda ümber koera pea ja andnud ta siis koerale [-155-] süüa. Peale seda tulnud koer ilusasti järele, uue peremehe jälgedes käies.
Vennakesed Kuldkepid sõitnud kord Paide laadalt kodu poole. Teel Kuivassaarest Soomeniidu poole sattunud nende tiine mära teekraavi, nii et vankri aiski murdunud katki. Nad kartnud, et mära viskab nüüd varsa ära. Aga nendega ühes sõitnud ka Kopa saunamehe poeg Hans Rösler, see teadnud abi. Mära aidatud kraavist välja, Rösler tõmmanud teda sabast kolm korda niks-niks-niks ja tutist ka kolm korda niks-niks-niks. Hobune jäänud veata ja toonud õigel ajal ilusa varsa.
Pärassaare Kivistiku talus jäänud loomad järsku haigeks. Kolm neist kärvanud laudanurgas ära. See haigus olnud [-156-] "läbilööja" ehk "lendva." Kutsutud vana Rösler arstima. Rösler öelnud: "Pole viga, küll ma tulen vaatan järele." Ta tulnud, raiunud ühe kärvanud looma katki ja võtnud südame seest välja. Looma enese matnud karjaaia värava alla, kust teised loomad üle käivad. Südame pannud vana rattarummu sisse, pihlakapunnid ette. Rattarumm pandud kodaraauku pidi teivasse. Siis laetud püss hobuse rautamise naela neetidega ja vana hõbedaga ning lastud tagaspidi üle pahema õla kolm pauku rattarummu pihta. Nüüd tehtud tuli kadakaist ja pihlakaist ning põletatud rattarumm ära ühes looma südamega. See pidanud hävitavalt mõjuma kurjategija südame peale, kes loomadele haiguse saatnud. Lõpuks riputatud sinna, kus haiged loomad laudas seisnud, lupja ja vitrioli. Siis kadunud taud. Loomaarst Raska, kes pärast seal käinud, ütelnud, et muud midagi poleks vaja olnud teha kui seda viimast, nimelt lupja ja vitrioli riputada haigete loomade kohta.
Magenaru talus elanud peremees Jaan, kes lapsepõlves oli Jannseniga koos karjas käinud. See mees teadnud ussisõnu. Kord nõelanud uss Pärassaare Peeter Kuldkeppi, rahvamuusika kontsertidel esineva viiuli- ja sarvemängija, hobust. See olnud kaheaastane täkk, teda leitud karjamaalt üleni paistetanud, hinge vaakumas. Toodud loom vankril koju ja pandud lauta. Siis saadetud Magenaru Jaani järele. Jaan tulnud ja kiitnud, [-157-] et nad looma mitte ei olnud viinud "tulihoonesse", s.o. niisugusesse hoonesse, kus ahjud sees on. Tulihoonesse ei tohi ussi nõelatud looma ega inimest viia, muidu on ta kadunud.
Jaan läinud lauta, võtnud taskust kolm tükki, nagu põlenud kondist, herneterasuurused, pannud nad oma suhu, võtnud mütsi peast, pannud käed kokku nagu palveks, laskunud põlvili, näoga nurga poole, siis lugenud midagi salasosinal. Peale seda tõmmanud hinge sügavasti, nagu ohates, tagasi. Nii kordunud see palvelugemine ja ohkamine kolm korda. (Ussihammustuse vastu loetakse Issameiet ühe hingetõmbega, hinge kinni hoides, edaspidi ja tagaspidi. Kas ei ole siin eesti nõidadel india jogiinide võtted? Jogiinidel mängivad hingamised, kauaaegsed hinge kinnipidamised õige tähtsat osa) Siis võtnud Jaan taskust tuppe. Seal olnud nartsu sisse mässitud must, kiiskav mutinahk. (Mutinahk võeti enne jüripäeva looma seljast). Selle peale sülitanud kolm korda, keeranud ta kokku ja pühkinud temaga seda kohta, mis arvatavasti oli nõelatud, nimelt täku mokki, 3 korda. Siis keeranud lapi teisepidi, sülitanud 3 korda peale ja pühkinud jälle 3 korda ja veel kolmas kord teinud niisama. Siis öelnud: "Pange heinad ette. Lähme tuppa, poole tunni pärast tuleme vaatama, kas sööb; kui ei söö, siis arstin uuesti." Läinudki tuppa.
Poole tunni pärast öelnud Jaan: "Minge nüüd vaatama, kuidas hobusega lugu on." Mehed läinud, näevad: hobune tõusnud [-158-] püsti, sööb heinu. Teisel hommikul olnud paistetus ära alanenud. Hobuse omaniku vend Hans, selle loo pealtnägija ja jutustaja, palunud Jaani, et ta temale ussisõnu ütleks. Kuid Jaan vastanud: "Enne ma ei räägi, kui viimasel surmatunnil." Jaan saanud ligi 90 aastat vanaks, kuid surmatunnil ei saanudki rääkida.
Testa Hansu, nüüdse Hansu vanaisa, hobust nõelanud ka uss ja Magenoja Jaan käinud teda arstimas. Kuid seal ei ole tema kunst mõjunud, hobune kärvanud ära.
Vana Rösleri laps jäänud haigeks. Arvatud kohe, et ta on nõiutud. Rösler võtnud püssi ja läinud neljapäeva õhtul, kui kuu hakkab kahanema, ristteele. Seal lasknud püssi üle õla tagasi. Samal ajal aga juhtunud üht teed mööda noor poiss Kuresson tulema, laeng oleks peaaegu tema pihta läinud. Rösler saanud selle eest kiruda ja hurjutada. Kas ta laps pärast terveks saanud, seda ma ei tea. Kui laeng lahti ei lähe, siis ei aitavat säärane arstimine ülepea mitte.
Kargussaare Taavit Kiivikas olnud suur kütt. Küttimine olnud tal nagu haiguseks saanud. Talutöö kodus jätnud ta teiste hooleks. Kubu viiske seljas, läinud ta terveks nädalaks metsa jahile. Kui püss pole enam oma kohust täitnud, siis läinud Taavit Puiatusse teda arstima. Seal olnud üks puu, ülevalt ja alt kokku kasvanud, aga keskelt rangimoodi haraline. Kolm [-159-] korda tõmmanud ta sealt vahelt oma püssi läbi, siis olnud jahiriist jälle korras.
See puu olnud küttidel kaugelt tuttav ja kuulus. Taavit näinud seal palju teiste küttide jälgi. Taavit käinud püssiga ka nõia juures. Nõid arstinud püssi välja, kuid hoiatanud: "Ära püssi nüüd teiste kätte anna, muidu sünnib õnnetus." Kord võtnud poeg Voldemar selle püssi, pannud kapsakoorma peale, et vareseid hirmutada. Voldemar käinud ise vankri kõrval, noorem vend Hans istunud koorma otsas. Voldemar hakanud püssi võtma, püss läinud lahti, tapnud Hansu ära. Taavit tuletanud siis nõia hoiatussõnu meele.
Kusta Laas, rahvasuus ka Aru Kusta nime all tuttav, elanud oma saunas Lepakose arumaal. Tema olnud joodik. Ükskord purjutanud ta Pilistvere Loopre kõrtsis. Üks võõras mees tulnud sisse, Kusta kohe peale käima: "Osta viina!" Võõras vastu: "Mina ei tunne sind, mis viina ma sulle ostan?" Kusta ostnud ise ja pakkunud võõrale: "Rüüpa ka." Pärast hakanud võõrast haugutama: "Sina ei ostnud, aga minu viina jood. Sa pead punast kusema." Kustal olnud joobunud peaga see harilik sõna. Lugu olnud kevadest talvet. Rukkilõikuseaeg tulnud sama võõras mees Kustat taga otsima ja tema käest abi paluma. Ta kusnud kevadest saadik tõesti punast.
Leetva Hans Liinson ja Tiit Letner vedanud Vastemõisa Murru metsast palke Viljandisse kaubamaja Lang & Petersonile. [-160-] Liinson ostnud linnast uue sae ja andnud selle Letneri kätte koju viia. Ise olnud tugevasti vintis. Letner olnud ka auru all ja jäänud reel magama, hobune viinud ta koduteelt kõrvale Ristse kõrtsi juure, mis Vastemõisast kolm versta Kõpu poole. Letner ärganud, läinud kõrtsi sisse teed küsima, tulnud välja, näinud, et uus saag olnud reelt kadunud. Mees pöördunud kõrtsi tagasi, kaevanud kõrtsimehele oma kahju ja lisanud juure: "Ma sülitasin kolm korda sae peale. Kes võttis selle keha jääb ummuksesse. Homme hommikul saada kas väike poiss järele, et välja kisuks." Üks noormees kõrtsis kuulnud seda, tulnud Letneri juure juttu tegema ja pakkunud talle viina. Letner vastanud: "Joo ise oma hinge õnnistuseks, mina su viina ei võta." Noormees jäänud nii kurvaks, kadunud kõrtsist ära. Letner läinud ka natukese aja pärast kõrtsist välja, saag olnud reele tagasi pandud.
Kulliõue Juhan Kuldkepi noorem vend Mihkel olnud kusagil Põltsamaa pool Külmoja veskil. Veski omaniku naine õpetanud teda: "Kui tahad oma tulevast pruuti näha, siis mine jõululaupäeva õhtul üksipäini tuppa, istu südaööl seljaga ukse poole, sea endale peegel ette ja loe Moosese raamatut (Kust kohast, seda jutustaja ei tea, võibolla ükskõik kust kohast)." Mihkel teinudki nõnda. Kuulnud - uks lõksatanud. Mees löönud kartma, puhunud tule ära. Proua küsinud pärast: "Kas nägid oma pruuti?" [-162-] Mihkel: "Hakkasin kartma, lõin enneaegu raamatu kinni."
Pärassaare Andres Kuldkepi poeg Jüri oli ka kirmirikkuja. Kord tulnud tema juure Tartust üks rikas ema oma langetõbise pojaga. Ema olnud kuulnud, et haige pannakse Pärassaare õues kuhugi teatud kivile istuma, kui tal kirme rikutakse. Tema palunud tungivalt, et ka tema poeg samale kivile istuma pannaks. Jüri öelnud küll, et siin mingit nõidust ei ole ja ükstapuha on, kus haige kirmirikkumise ajal istub. Ema pealekäimisel pandud poiss ometi just sinna kivile istuma, kus keegi teine haige oli enne istunud, kes Jüri kirmirikkumise läbi terveks saanud. Aasta pärast tulnud sama ema tänuga ja suurte kingitustega [-163-] Pärassaarde. Ta pakkunud Jürile 100 rubla, et ta langetõbine poeg olla terveks saanud. Igaks juhuks lasknud poisil veel kord kirme rikkuda. Jüri võtnud harilikult oma vaeva eest ainult 10 kopikat.
Ühel Kuusekäära poisil olnud roos küljes rindade kõrgusel. See mädanenud nii, et juba augud olnud sees. Mingi abinõu ei ole aidanud. Üks rändav kaupmees õpetanud teda. Võta must lambanahk, kõrveta vill pruunikaks ja pane siis nahk roosi peale. Poiss teinud nii ja saanud terveks.
Abinõuks roosi vastu võetakse ka, ilma mingisuguste nõiasõnadeta, sinine paber, hõõrutakse see suure tisleri pliiatsiga ära ja tehakse sama paberi keskpaika viienurgaline täht. Ka tarvitatakse roosi vastu tsinkveissi, mida sinisele paberile riputatakse.
Kui nende lugude kirjutaja koolis käis, oli ühel tema kõrval [-164-] istujal kaasõpilasel käed soolatüükaid täis. Varsti ilmusid soolatüükad ka nende lugude kirjutaja kätele. Tuletikuotsaga põletamine, piibutuha üleriputamine ja selle tuha sissehõõrumine, noaga lõikamine ja niidiga ümbersidumine ei aidanud: ühe ära hävitatud käsna kõrvale tekkis rohkem uusi. Keegi andis poisikesele järgmist nõu. Kui suvel äikese ajal vihmavesi katuseräästast maha jookseb, siis mine põhjapoole räästa alla ja pese selle vihmaveega oma käsi. Poisike tegi seda ükskord ja järgmise nädala jooksul kadusid kõik käsnad tema kätelt. Nad ei ole enam tagasi tulnud.
Teatud nahahaigust nimetab rahvas "maalisteks." Arvatakse, et inimene on kuskil paha koha peal lamanud, seal end pesnud või pesuvee sinna välja valanud. Saunast saadakse kergesti maalisi. Abinõuks nende vastu võta kolm peopesa suurust paksu paberitükki, pane igaühe sisse soola, lõika ka punast lõnga sinna peale ja kaabi hõbedat juure. Siis loe pakikeste peale maaliste sõnad (missugused, seda jutustaja ei tea). Nüüd seo paberipakikesed kinni, keeruta neid 9 korda enda ümbr ja vajuta 9 korda enda külge, ülevalt alates allapoole, eriti neile kohtadele, kus maalised on. Siis viska üks pakike sinna, kus oled lamanud või end pesnud, teine sinna, kuhu oled pesuvee välja valanud ja kolmas pakk vii surnuaiale, viska teiste tähelepanemata värskesse hauda, kuhu surnu peale maetakse. Olgu maalised ka kümme aastat [-165-] kallal olnud, nad kaovad selle arstimise järele. Ja kui nad ei kao, siis ei ole nad maalised.
Kui inimene kadeda pilguga teise inimese või mõne ligimese looma peale vaatab, teda kadestades kiidab, siis võib ta teda ära "kaetseda." Kaetsetud inimene või loom ei kosu enam, tal juhtuvad äpardused, ta jääb kängu. Mõnel inimesel olla eriti kade, kahjutoov silm, mille eest end peab hoidma. Mida tuleb "kaetsemise" vastu teha? Kui keegi näiteks on su siga vaadanud ja teda kiites ära kaetsenud, siis võta 9 tulist sütt, riputa nendele puru sealt kohalt, kus kaetseja on seisnud. Selle suitsuga suitseta siga, 9 korda ta ümber keerutades, siis saab ta terveks.
Vanemal ajal kui meie maal veel raudteesid ei olnud, sõitnud kaks noormeest talvel saaniga Pärnust Riiga. Nad peatunud Kiisa kõrtsi ees, sidunud oma uhke täku puu külge kinni, laotanud teki ilusasti saani üle ja üks neist visanud ka oma ilusa "hõbevaskedega" piibu saanitekile. Paremat sorti piibul ja ta varrel on ju vaskvõrud. Kõige kallimatel piipudel on need võrud hõbedast ja säärast piipu nimetati hõbevaskedega piibuks. Piibuomaniku seltsiline hoiatanud: "Ära jäta oma piipu siia, mõni võtab ehk ära." Teine vastu: "Katsugu keegi kurat mu piipu võtta, küll ma ta kätte saan." Nad läinud kõrtsi ja natukese aja pärast tulnud salk mehi kõrtsist välja. Üks neist näinud seda piipu ja öelnud: "Näe, kui tore piip, vaja ta ära võtta." Teised keelama: "Ära võta, ega see nii lihtne mees polegi, kes oma piibu siia ula jätnud." Piibu himustaja vastu: "Mis kurat mina sest küsin, kes piibu siia jätnud. Viin ta ära." Mees läinud sammu kümme saanist eemale, pööranud oma tagumiku saani poole, lasknud oma püksid maha ja läinud nii tagurpidi töllakil [-167-] saani juure, sirutanud reite vahelt oma käe tahapoole ja võtnud piibu ära. Siis läinud ilma tagasi vaatamata saani juurest piibuga oma teed.
Mõne aja pärast tulnud ka mõlemad Riiga sõitjad noormehed kõrtsist välja. Näevad - piip kadunud. Ütleb nüüd piibu peremees: "Või ära varastatud! Oot, oot, küll ma selle kuradi varga kätte saan." Läinud kõrtsi tagasi, tellinud pool kortlit viina, posisenud midagi viina peale, loksutanud teda ja hakanud sealt piibuvarast vaatama. Siis aga teinud pika näo ja ütelnud: "Olen mina küll kaval mees, aga see kurat on veel kavalam. Tulge, vaadake!" Teised tulnud, vaadanud: viinas pole muud näha olnud, kui kellegi paljas tagumik solkuva munakotiga. Mees jäänud oma tarkuse peale vaatamata piibust ilma.
Taga Valga targad olid rahva seas suures kuulsuses. Tark elanud 20 versta Valgast, 4 versta Koitküla raudtee jaamast eemal. Mitmed käisid nende juurest abi otsimas. Üks tütarlaps põdes 9 aastat juba luuroosi. Haigus ei tahtnud lahkuda. Kui üks paise välja mädanes, siis tekkisid uued asemele. Tütarlaps sõitis viimati oma õega, kes silmahaige oli, õemehe saatel Taga-Valga targa juure. Targa majakeses olnud kaks tuba, ühes elanud tark ise oma naise ja lastega, teine tuba olnud haigeid täis, kes abi oodanud. Tark pole õhtul aga end näidanud, ehk küll ta õel väike naine just kui rautsikas teda sõimanud ja üles torkinud. [-168-] Tark pidanud aga igast viinapudelist, mis talle toodud, ise katsuma ja siis viina vägevaks arstirohuks nõiduma. Nii olnud ta õhtul purjus ja pole saanud välja tulla. Hommikust ööd, umbes kella kahe aeg, ärganud ta ja hakanud haigeid ravima. Tark olnud suure kasvuga mees.
Esimene, kelle ta ette võtnud, olnud üks noor naine, kes karkudel käinud ja ööl valu pärast sugugi rahu ei saanud. Tark pannud ta toolile istuma. Võtnud ta särgi niueteni maha, katsunud ja silitanud ta keha seljast ja ristluist, midagi seal juures "lausudes." Pärast käskinud naist üles tõusta ja minna. Naise valud olnud kadunud ja ta võinud ilma karkudeta ära minna, end natuke käega seina vastu toetades.
Siis võtnud tark haige jalaga tütarlapse ette. Katsunud ja pigistanud jala haiget kohta korduvalt ja lausunud: "Kinnita liha, luud ja verd." Kallanud pudelist viina õlleklaasi, võtnud kolm tuletikku üksteise järele, süüdanud iga tiku põlema ja pigistanud ta põleva otsaga klaasi viina sisse. Tikuots jäänud põhja, tikk aga seisnud viinas püstloodis. Siis kallanud selle nõiutud viina pudelisse tagasi, andnud searasva, käskinud haiget jalga esiti rasvaga määrida, siis viinaga pealt hõõruda. Kolmekuninga püha aeg käinud nad nõia juures, pärast tulnud õige palju mäda välja. Jaanipäeval olnud jalg täiesti terve ja on siiamaani (20 aastat) terveks jäänud.
Tema õde, kelle silmad kuupuhastuse aeg alati punetanud ja valutanud, pidanud nõia käsul ise kaevule [-169-] minema ja sealt pudeliga vett tooma. Selle vee sisse ei ole nõid omalt poolt midagi pannud. Võib olla, küll sõnu sinna juurde posisenud. Vee viinud silmahaigust põdeja naine koju ja teinud tarbekorral selle veega silmadele kompressi. Silmad saanud päris terveks. Vesi muutunud päris paksuks läbipaistvaks süldiks. Tark rääkinud, et tema oma tarkuse võtab 7. Moosese raamatust.
Silmahaige naisterahvas kaevanud talle veel, et neil kodus on
äpardus loomadega: lehma piim hakkab suvel venima ja vasikad on
täia täis. Tark küsinud: "Mitu looma teil on?" Naine
vastanud: "Kuus." Tark pannud kolm esimest sõrme kokku,
koputanud nendega altpoolt laua pihta ja öelnud naeratades: "Kuus
jah. Seitsmes on veel liig tilluke, seda teie arvesse ei võta."
Naisel tulnud siis meele, et neil hiljuti lehm toonud vasika -
seitsmenda looma. Tark rääkinud edasi: "Teil on laudas
paremal pool ukse kõrvas mustakirju lehm. Selle piim hakkab
venima ja rikub ka teiste lehmade piima ära. Üks
"laiapükstega" inimene (s.o. naisterahvas) on selle looma
kiusaja." Naisel olnud ka tõeste paremal pool ukse kõrvas
laudas mustakirju lehm. Naine saanud targa käest nartsu sees
soola, lehmale ja vasikale sisse anda. Sest saadik ei ole ta lehmade
piim enam veninud ega vasikate selga täisid tekkinud.
Jutt on jutt. Za čto kupil, za to i prodal. [-170-]
Jahu-Jüri poegadest oli kõige noorem Andres. Tema oli isatalu pärija. Ta isa oli vanas eas umbes 10 aastat pime. Andres, siis veel poisikeseohtu, pidi isa ümber talle abiks olema ja piipu toppima. Sealjuures tegi ta mõnikord vigureid ja narris pimedat rauka. Vanaduses tabas teda ennast isa saatus: ta jäi ka pimedaks ja veetis kustunud silmadega mitu aastat.
Andres kosis naiseks Sürgaverest Mikalai tütre. Ta oli ilusat neiut leeris näinud ja see meeldis talle nii, et ta õpetaja kantseleisse läks ja sealt neiu aadressi järele uuris. Nende esimene poeg Juhan oli lollakas ja suri noorelt ära. Järgmised lapsed: kolm poega ja kuus tütart elasid kaua. Neist tuleb edaspidi juttu.
Vastemõisa oli Andrese aeg rendil Ratlefi (ta kirjutas end Rathlef) käes. Andres püüdis mõisasakstega hästi läbi ajada ja tõi neile sagedasti vabatahtliku kingitusena metslinde. Teoorjusest olid aga Pärassaare talud vabad. Sillaotsa Mardi vanem poeg Hans oli selleks Rootsi "passid" välja nõudnud. Sest oli juba enne jutt. Kui Ratlef jälle Andresega Pärassaare meeste teoorjusest juttu teinud, toetanud Andres oma õigusi mainitud Rootsi passile.
Ratlef käskinud endale seda passi näha tuua. Andres viinud passi mõisa ja annud Ratlefi kätte. Pass oli rootsi keeles kirjutatud. Ratlefi esivanemad olid ka Rootsist pärit, kuid Ratlef [-171-] juba rootsi keelt ei mõistnud. Ta andnud Andrese passi oma õele vaadata. Kas seegi passist aru saanud, ei tea. Õde seletanud vennale midagi saksa keeles ja annud paberi talle tagasi. Siis öelnud Ratlef Andresele: "Nüüd on teine valitsus ja teised seadused. See pass nüüd enam ei maksa." Nemad olnud just küdeva ahju juures ja Ratlef visanud Andrese passi tulle.
Ratlef oli täie kasvuga mees ja suur naiste armastaja. Ilusamad neiud ja naised oma vallarahva seast valis ta endale armukesteks. Kui armuke teda juba ära tüütas või sellele titehäda juhtus tulema, siis sokutas Ratlef ta mõnele oma valla poisile naiseks, andes kaasavaraks mõne talu või kõrtsi rendile. Ja kui mõni mees katsus vastu punnida, siis oli Ratlefil abinõusid küll, et teda sundida. Üks tema endistest hooradest olnud Vanaõue kõrtsinaine Riiu (Triinu), kellest ka mujal paaril korral juttu tuleb. Ratlefi proua oli ilus, terve, paks naisterahvas. Tal oli aga ainult üks tütar. Kui küsiti, miks tal nii vähe lapsi on, siis vastas ta, et "härra oma jõu teiste naiste pääle ära kulutanud, sellepärast mina enam lapsi ei saa."
Ratlefi toatüdruk Liisa jäänud härrast rasedaks. Kutsutud kärneripoiss Baum sinna ja Ratlef käratanud: "Pead kohe Liisa kosima. Kas oled nõus?" Arglik poiss vastanud: "Kuidas härra käseb." Ja Ratlef põrutanud edasi: "Ja laps, kes tal sünnib, on SINU laps." Ratlef ostnud Säreverest [-172-] 7 ruutversta metsa, sinna saatnud Baumi metsaisandaks, lasknud seal asutada suure Soomeniidu talu, kuhu Liisa poeg jäänud pärast metsaisandaks ja oma sohilapsi edasi teistele sokutanud.
Ratlef ei olnd naiste suhtes mõisnikkude seas erand. Suurem hulk mõisnikke tegi niikaua, kui neil sugulist jõudu oli, samuti. Tabavalt ütles Suure-Jaani kiriku kõrtsimees Pärna: "Mõisnik on uhkust täis, lihtrahvaga ei taha palju tegemist teha. Kuid meeste käest raha ja naiste käest nussi võtab ta vastu küll."
Ratlefi aeg oli Taevere mõisa Wahli käes, kes samasugune sugutäkk oli, kui Ratlef. Tulnud Wahli juure üks tema armukestest - vist olnud ta nimi Leenu - ja teatanud, et tal olla laps tulemas. Wahl öelnud: "Mis häda sest on. Vali endale poiss, keda sa tahad, ja ma panen su ilma pikema jututa mehele. Tule homme ja ütle, kes sulle meeldib."
Tüdruk tulnud teisel päeval. Wahl küsinud: "Noh, kellele tahad minna?" Tüdruk öelnud: " Ruusiaugu Jaanile Pärakülast." Wahl vastanud: "Seda sa ei saa, see on valla puusepp ja on väeteenistusest muidugi vaba. Vali teine, keda võib soldatiks saata."
Järgmisel päeval tulnud tüdruk jälle ja öelnud: "Tahan Kõnnu Joosepit." Selle perekonnanimi oli Sääsk, ta oli Taevere metsavahi poiss. "Hea", öelnud Wahl, "teda võid saada." Kutsutud poiss kohe sinna ja öeldud: "Kas tahad soldatiks minna [-173-] või võtad Leenu ära?" Poiss leppinud Wahli hooraga. Nad pole Wahli käest mingit kohtagi saanud Leenu kaasavaraks.
Esimese öö õigust tarvitanud mõisnikud veel nende lugude kirjutaja vanaisa ajal. Ühes mõisas läinud abielumees oma noorikuga laulatuselt tulles paruni juure, et see seaduse järele tema naiselt esimest matti võtaks. Parun olnud just heinamaal heinaliste juures. Noorik pidanud sealsamas heinte peale heitma ja parun tikkunud talle ligi nagu kult emisele otsa, kuna mees kaugemal seistes ja toimingut pealt vaadates piipu popsitanud. Noorik tahtnud nüüd üles tõusta, aga parun öelnud: "Jää põhule. Mina jalutab ja koinib veel kord."
Viimane jus primae noctis tarvitaja olnud üks must Tuglas Tallinnamaal. Aga üks noorik valmistanud noa, et kui teda pruudiööks mõisa viiakse, siis ta tapab Tuglase ära. Tuglas saanud nooriku kavatsustest enne kuulda, löönud kartma ja jätnud sest ajast saadik oma õiguse kasutamata.
Kirikukantslist müristati rahva hooraelu vastu, kiriku eeskojas olid sohinaistele häbipingid. Kuid selle vastu, mis mõisnikud naistega tegid, keegi häält ei tõstnud. Niisuguseid kihvamehi nagu Vändra õpetaja Karl Körber teisi ei olnud.
Jätkame juttu Andres Kuldkepist. Nagu kõik Pärassaare mehed, oli ka Andres innukas kütt, teadis küttide saladusi, pidas nende [-174-] ebausukommetest kinni ja jutustas oma jahiseiklusi.
Tedre jahil tarvitati tedrekujusid. Nimelt tehti ematedre kujud, pandi nad puudele nähtavale kohale ja kütt aimas nende häälitsust järele isatedre juuremeelituseks. Et suuremat jahiõnne saavutada, pidi oskama häid tedrekujusid valmistada. Andresel oli see kunst selga ja ta õpetas teisigi: "Kaabi kividelt seente ja reejalase jälgi, võta vargsi teiste inimeste lävede juurest rämpsu ning topi tedrekujude pea sisse. Lisa sinna ka suure vee ajal oja või jõe kaldale jäänud kõrkja- ja muud rämpsu. Südame kohta topi kõige paremini mustlaste laagrisse mahajäänud narusid. Kujud kata musta riidega või määri nad tahma ja rasva seguga mustaks. Siis suitsuta neid hõõguvaile sütele paigutatud narudega. Tee seda kõik kuuvarjutuse aeg, siis on sul kõige parem tedreõnn."
Andres leidnud kord Kabala metsas Rammasaare paigus Saarjõel saarma. Olnud sügiseaeg, jõeääres juba paks jää, keskelt aga jõgi veel lahti. Jääl olnud saarma jälgi näha. Andresel olnud väike kirves ligi, nagu seda kütid rihma vahel kannavad, kui tõhkude ja määrade pesi otsivad. Ta hakanud kirvega saarma urka sissekäiku lahti raiuma. Juba olnud saarma saba ja jalad näha, kuid kirvega ei või looma lüüa, muidu rikud ilusa naha ära. Andres haaranud saarma sabast kinni, et teda urkast välja tirida. Aga [-175-] saarma saba on ülilibe ja sabakonts palju jämedam kui sabaots, sellepärast on väga raske saarmat sabast kinni hoida. Andres tõmmanud kaua saarma saba, nagu sõõrutaks lehmanisa. Viimaks saanud saarma ometi kätte, keerutanud looma hooga enda ümber, peksnud ta pead vastu kallast ja jääd kuni tapnud oma saagi ära.
Ilveseid on meie metsades kahte liiki, ühed on huntilvesed, hundisuurused. Nad on kirjumad ja neid nimetatakse sellepärast ka "kirivasteks." Nende jäljed on nagu kaheaastase sälu jäljed. Vanad isased kirivased võivad ka inimestele kardetavaks saada, liiati, kui nende peale jahti peetakse ja neid haavatakse. Teine liik ilveseid on väiksem ja nõrgem. See kardab inimest. Ilves kuulub kaslaste sugukonda. Tema käik on väga kerge ja sammud täiesti kuulmatud. Kui jänes söödal on ja kütt kahekümne sammu kaugusel käsi tõstab, et püssi palgesse panna, siis kuuleb jänes seda ja pistab putkama. Aga ilves võib jänesele läheneda kolme sammu peale, ilma et jänes seda kuuleks.
Andres läinud kord Saarisu Metsaõue oja äärt mööda Jüriõue poole. Väike tõhukoer olnud tal ligi. Sädeme metsas leidnud lumes värsked jänesejäljed, pärast ühes nendega ka rebasejäljed, kes jänest taga ajanud. Jõudnud kohale, kus rebane olnud jänese ära murdnud ja ta pead närinud. Seal leidnud ta veel ilvese jäljed, kes rebast taga ajanud. Jäljed juhtinud Andrest edasi [-176-] sinna, kus rebane ilvese saagiks langenud. Ilves murdnud rebase maha, kuid jätnud tervelt sinna paika ja jätkanud oma teed. Andrese koer leidnud ka ilvese üles, see olnud ühe pika, lageda männi otsas. Andres võtnud püssi, lasknud ja ilves kukkunud, kuid mitte maha, vaid kahe männiharu vahele. Sinna jäänud ripnema.
Mis nüüd teha? Suurt, lagedat mändi mööda üles ronida ei saa. Andres viinud oma endise saagi, jänese ja rebase, Jüriõue välja. Sealt palunud sae ja Jüriõue peremees läinud ka ise appi. Nad saaginud männi maha, mille otsa ilves rippuma jäänud. Nüüd rakendanud Jüriõue peremees hobuse ette, viinud Andrese kogu ta saagiga Pärassaare. Pärasaares näinud ta Andrese tütart ja hakanud teda soovitama oma pojale. Nii saanud Andrese tütar Mari Jüriõue perenaiseks.
Vanem tütar Anu sai Sagevere Reinu Koigile, järgmine tütar Kadri Pärassaare Testa talu perenaiseks. Tema meest nimetati Vene Hansuks, sest ta oli vene usku läinud. Nende poeg Jüri võttis Väljaotsa Madis Jääratsi tütre naiseks. See oli tubli tugev naisterahvas. Noores eas käis ta Õunapuuaia Bakhofi juures karjas. Andrese tütar Ann sai Kabala külasse Vaheväljale, nende perekonnanimi on Roosa. Viies tütar sai Kibaru Pikasöödi tallu Vastemõisa vallas, kümmekond versta Pärassaarest. Kuues tütar Madli sai mehele Põhjaka külasse Reinu [-177-] tallu Ventselile.
Teinekord olnud Andresel Saeveski metsas ilvesejahil suur äpardus. Ta lasknud ilvese maha, aga kui ta selle juure läinud, karanud surija loom ta jalasäärest kinni, ja nii kõvasti, et Andres pole kuidagi viisi saanud ta lõugu lahti kangutada. Looma lõuad kangestunud surmas ja jäänudki nii. Hirmsas valus hakanud Andres kisendama. Saeveski metsavaht Hans kuulnud, läinud ja päästnud ta jala vaevaga lahti surnud ilvese lõuge vahelt. Siis läinud Hans koju, rakendanud suiaeg hobuse ree ette, et vähem vapustust ja põrutust oleks ja viinud haavatud onu Saeveskile. Andres pidanud sellejärele kaua voodis lamama ja võinud pärast pikema aja jooksul ainult tooli abil toas liikuda.
Põhjaka küla Käärdi talus elanud Hans Pärtmann, keda ka "Kärdi karuks" kutsutud ta jämeda, käreda, mõmiseva karuhääle pärast. Kord oli pihlakapunn talle kurku lennanud ja ta hääle jäädavalt ära rikkunud. Lugu olnud nii. Nemad läinud Pärassaare Andres Kuldkepiga Muraka rappa mõtusemängile (Pärassaares öeldakse "mängile", mitte "mängule"). Lasknud mõlemad, aga linde kätte ei saa, ikka pauk läheb mööda. Andres öelnud: "Püssid on "magedad" ei lase linnule pihta. Kas sa ei kuulnud, mis Vändra pool tehti?"
Kui taheti teise küti püss [-178-] jäädavalt ära rikkuda, siis, kui püssipauku kuuldi, anti kirvesilmaga vastu palgiotsa ja öeldi: "Kivi kotti ja lind metsa." Nemad kuulnud, Vändra pool löönud keegi kõlks, kõlks, kõlks.
Nüüd olnud vaja püsse arstida. Kütid teinud tule maha, võtnud püssidest laengud välja, kusnud sisse ja pannud ka lumelobjakat sinna juure, siis tagunud pihlakapunnid ette ja et kindlam oleks, mässinud pulga ümber veel kasetohtu. Hoidnud siis püssiraua teised otsad tulle, pihlakapunnid oma poole. Andres hoidnud punni viltu kõrvale, Hans aga otse suhu. Korraga käinud kange pauk, punn lennanud Hansule suhu, keeva vedelikku tagant juure, rikkunud Hansu kurgu eluks ajaks ära.
Andres oli osav lehepilli mängija. Võttis kase- või haavalehe ümberpöördud äärega huulte vahele ja laskis keerulisi lugusid.
Andres pidas põdrapraest lugu ja tappis põtru, kui salaja sai. Avalikult põdrajahti pidada oli seadusega kõvasti keelatud. Meie metsades leidub nüüd kahte liiki põtru: mustjad, madalamad ja valkjad, kõrgemad. Nad on umbes hobuse suurused. Sarved on mõlemal liigil ümmarguste harudega. Laudsarvedega põtru nüüd Pärassaare ümbruses ei leidu. Enne on neid aga olnud. Hans Kuldkepp Pärassaares leidnud Hundimurru talu ukse alt paku äärest maa seest suured põdrasarved. Need [-179-] olnud laiad, labidakujulised. Niisugused sarved olla põdrapullil siis, kui ta 6 aastat vanaks saab. Nüüd aga ei lase salakütid neid enam nii vanaks saada.
Pärassaares pestud jões lambaid. Seal leitud suur loomasarv. Esiti arvatud, et see on suur puujuurikas. Tol olnud läbi mõõta kuus tolli. Leidjad viinud selle sarve oma peremehe Testa Hansule. See müünud ta Kabala metsahärrale ning viimane saatnud ta muuseumi.
Vastemõisa ligidal on Kobruvere küla, Vändras Kobra küla. Need külad saanud oma nimed sellest, et vanasti seal jões koprad elutsenud.
Harvasti leidub meie suuremates metsades lendavaid oravaid, lühikeste, karvadega kaetud lennunahaga eesmiste ja tagumiste jalgade vahel, kes idapoolt siia rändavad.
Harvati tulevad ka lõunapoolt metssead meie metsadesse. Pärassaare Hiiemäel, kus nüüd kasvab kaasik, olnud enne põld. Kord seisnud seal hilissügisel kaerarõugud. Olnud juba natuke lund sadanud, aga jõed veel lahti. Inimesed märganud, et keegi loom kaerarõukude kallal käinud. Arvati esiti, et kes see muu võis olla kui karu. Kuusiku Mihkel võtnud püssi ja läinud karauulima. Rõugu juure tulnud karu asemel suur metskult. Mihkel lasknud, haavanud siga, see joosnud karjudes üle Saarjõe Saarisu [-180-] poole, Metsaõue ojasuu juures üle Navesti jõe, siis Jüriõue ojast üle Oksajõe poole ja sealt ka üle. Pärassaare kütid ajanud teda taga jälgi mööda kuni Kõpu ehk Kuusekäära jõeni. Sealt ka ujunud siga läbi. Et jõgi sügav ja ülesaamine raske olnud, siis pöördunud kütid sealt tagasi.
Mina olen sündinud jõuluööl 1818. aastal Pärassaares oma vanaisa Jahu-Jüri talus. Pärassaares saatsin ma oma lapsepõlve mööda kuni 11. eluaastani. Kui ma seitsme aastane olid, võttis isa mulle koolmeistri. Koolmeistri nimi oli Rumm.
Tema oli Saksamaa mees, Leipzigi linnast pärit. Kui Napoleon Saksamaal möllas ja riisus, siis põgenesid mitmed sakslased väljamaale. Sel ajal tuli ka Rumm Tallinna ja sai seal kohtukirjutajaks. Ei tea, mitu aastat ta seda ametit pidas. Joomise pärast ta sai sealt lahti. Siis oli ta Säreveres Väikejõel metsaisandaks. Seal oli ta eesti keele üsna selgeks õppinud. Pärassaare mehed olid kütid ja nagu Väikejõgi on metsanurgas, siis said nad Rummiga tuttavaks. Rumm võttis Särevere Väike-Riinu kõrtsi oma kätte, hakkas vana viisi jooma ja kaotas jälle koha. Peale seda kadus ta siitnurgast, ei tea kuhu.
Kaks-kolm aastat läksid mööda. Ükskord tuleb Rumm oma sõprade juure Pärassaare [-181-] ja jutustab oma haledat lugu: emand ja lapsed olla tal surnud, tema üksi jäänud ellu, hakatust ei leia kuskil. Siis ta hakkas ise ennast pakkuma, et tema koolitaks Pärassaares lapsi, oleks talu ülespidamisega rahul ja muud palka ei nõuaks. Pidasid siis nõu: minu isa, esimene, Määru Jaan ja Leetva Mari, et nemad panevad oma pojad Rummi juure kooli. Pärassaare uues elumajas oli ruum lahe, seal võis hästi kooli pidada.
Meid oli kolm koolipoissi: mina, seitsmeaastane, Määru Peeter, niisama vana, ja Leetve Peet, natuke vanem. Esiti paar nädalat läks asi õige ilusasti, aga sai kolmas nädal, siis tulid pahandused. Määru Peeter oli tuhm, koolmeister nurises temaga. Peetri isa ei kannatanud välja, võttis poja koolist ära. Leetva Mari võttis oma poja ka ära, et "mis neist koolitatud poistest ikka välja tuleb." Minu isal läks siis raskeks üksi koolmeistrit pidada, nõnda kestis see kool kõigest neli nädalat.
Selleaegne Vastemõisa rentnik Tiit Sander võttis mu isa soovitusel Rummi mõisakirjutajaks vastu. Sai Rumm Vastemõisa, siis laskis naise ja lapsed järele tulla. Kui ta Pärassaare külla tuli, küsis minu isa: "Kas pole ime asi. Kuidas nad elusse said? Nad olid ju surnud." Rumm naeratab, kehitab õlgu. Aastat kaks elas Rumm Vastemõisas, siis läks jälle joomisega raisku ja kaotas koha. Peale seda kadus ta ära, ei tea kuhu jäi. Räägiti, et ta olla [-182-] Tartumaal end üles poonud.
Ma unustasin varsti ära mis ma Rummi juures õppinud. Õppimise sundust vanemate poolt ei olnud. Nad arvasid, et ma olla tark küll. Isa kiitis alati teistele, et tema poeg on saksa koolis koolitatud. Suure-Jaani kiriku juure asutati kihelkonnakool. Teised isad panid sinna oma pojad õppima. Minu isa lubas mind ka panna ja arvas, et kui poiss seal paar nädalat õpib, siis on ta tark küllalt. Aga see jäi paljaks lubamiseks.
Kui me Saeveskile ümber kolisime, siis hakkasin ise meele tuletama, mis ma enne Pärassaares olin õppinud. Suvel käisin karjas, talvel oli aega küll. Tegin ise endale kirjutuslaua, kirjutuskast oli Kangru Andresest, Jannseni ema isast, minu kätte jäänud. (NB!: Nende lugude kirjutaja on selle kirjutuskasti siiamaani alles hoidnud). Korjasin rongasulgi, teritasin neid, võtsin vanad kirjatähed. ette. Hakasin nende järele torkima ja õppima, et tähtedest võiksin sõnu kokku seada. Siis läksin Laeva koolmeistri vana Peet Jääratsi juure. Jäärats oli armuline mees, kirjutas mulle mõned laulusalmid ette, nende järele õppisin ma nagu oma häbi katteks kirjutama.
Mind vaevas see mõte, et teised, koolitatud mehed mind mustaks, rumalaks peavad. See tegi õppimise-himu ja ma õppisin, et võiksin [-183-] pärast ka teiste sekka välja minna. Õppisin hoolega, sain teiste järele, mõnes tükis teadsin enam, kui selleaegses kihelkonnakoolis õpetati. Koolmeistrid, kellele ma oma harjutusi näitasin, kiitsid mind. Pookstavid olid mul ilusad, ma kirjutasin pärast trükitud raamatu järele ja viimaks ilma eeskirjata. Hiljem läks see kirjaoskus mul metsavahi- ja vallavanemaametis väga vaja. Kus kirjutamist tarvis oli, seal võeti mind ette.
Rehkendust mulle Rummi koolis ei õpetatud. Minu tädipoeg Tõnu Rass käis Viljandi elementaarkoolis. Sui, kui koolid lahti olid, elas ta Rassil. Meie käisime läbi, vaatasime teineteise kirjutusi. Tema juures leidsin Masingi väikese rehkenduse raamatu. Hakkasin seda raamatut lugema, nägin, kui lihtsalt ta algab ja last õpetab aru saama. Mul tekkis himu ja ma küsisin Tõnult: "Kuule, tädipoeg, anna see raamat minu kätte, sul ei ole muidugi teda suvel tarvis." Tema vastab: "Ega ma keela, aga mis sa temast saad? Minul koolmeister seljataga ja ma ei suuda siiski hästi aru saada. Kuidas sina ilma abita temast võid õppida?" Mina ütlesin: "Ära karda, ega ma su raamatut ära kuluta." Nõnda sain rehkendusraamatu oma kätte.
Tuli sügis, Tõnu läks jälle Viljandi kooli. Mina viisin tema raamatu talle tagasi ja ütlesin: "Sa ei arvanud sest tembust midagi, et ma [-184-] su käest raamatu võtsin. Aga näe, ma tegin selle raamatu läbi. Küsi kust tahad." Tema katsub ka mind, naerab ja ütleb viimaks: "Vaata, koer, mis sa mulle selle raamatu eest peaksid maksma; kui palju oled temast tarkust juure saanud." Mina naersin vastu: "Minul oleks õigus sinu käest kiituskirja nõuda, et ma tema nii lühikese ajaga olen läbi teinud ja ilma õpetajata."
Tõnu sai pärast Kabala paruni kokaks ja elas vanas eas Tartus, kus tal Emajõe kaldal, puusilla lähedal, maja oli.
Noores põlves õpetasid seltsilised mind kaarte mängima. Mängisime ajaviiteks, mitte raha peale. Kui ma viimati arvasin, et mul on kaardimäng päris selge, siis tegin teiste pealekäimisel kord katset raha peale mängida. Mängisin ühe kopika peale ja andsin endale tõotuse, et kui nüüd võidan, siis hakkan ka edaspidi raha peale mängima. Kui selle kopika kaotan, siis ei lase ma enam iial end raha peale mängimisele ahvatleda. Ma kaotasin kopika ja olen sest saadik sõna pidanud: raha peale ei ole ma enam kaarte mänginud. Minu vanaisal Jahu-Jüril olnud sama lugu: ta andnud samasuguse tõotuse endale, kaotanud järgimööda kolm kopikat ja jätnud sest ajast saadik raha peale kaartimängimise sootuks maha.
Ükskord olin Jüriõue talgul. Seal olid ka Hüpassaare pojad Mihkel, Tõnis ja Jaagup. Jaagup läks pärast Nõmmitsale vana [-185-] "tata" asemele metsavahiks. Tema poeg Peet kosis Saeveski Aadu tütre Tiina. Hüpassaare poisid olid kottides viiulid ligi toonud ja hakkasid talgu lõpul muusikat tegema, kolme viiuliga kokku mängima. Mina kuulasin nende mängu läbi ukse ja see vaimustas mind nii, et ma koju tulles kohe hakkasin endale viiulit meisterdama. Kui lambatapmine oli, siis palusin õdesid, et nad soolikad mulle jätaksid ja tegin neist oma viiulile keeled. Õppisin mängima ja mängisin Hüpassaare poistega ühes. Käisime Villevere meistri Jaan Köbleri juures endid harjutamas. Pärast oli meil koorijuhatajaks Laeva koolmeister Peet Jäärats, kes meid õpetas nelja häälega kirikulaule mängima (NB!: Hüpassaarest on pärit eesti helilooja Mart Saar).
Minu isa oli Saeveskil metsavaht. Enne oli Kabalas viis metsavahti, pärast kuus. Siis anti üks tükk metsa minu hooleks vahtida. Ma sain mõisast moona ja elasin isa juures korteris. Isa oli peremees, pidas kohta, mina vahtisin meie mõlemi metsatükid ära. Sain 26-aastaseks, võtsin vanemate pealekäimisel naise.
Siis tuli vene usu mäss, mis rahva keema ajas. Mõisnikkude ja kirikhärrade valitsus oli rahva elu liig kibedaks teinud. Kõige raskem põli ei olnud rahval siis, kui ta mõisnikkude päris oli; mõistlik pärishärra pidas enda huvides oma orjade [-186-] eest hoolt, nagu tubli peremees oma tööloomade eest. Kõige hirmsam piin tuli alles siis, kui rahvale oli priius kuulutatud. Seadus andis inimestele küll luba sealt ära minna, kus ta elu liig kibedaks läks, aga mõisnikud olid nõu kokku pidanud, et ükski neist ei tohtinud rahvale paremat põlve pakkuda kui teine. Kes nüüd ühest vallast teise läks, see sattus enamasti vihma käest räästa alla.
Kabala vald oli vanasti üks kõige viletsamaid. Tallinnas avatud aknad, et Kabala raabakat näha, kui mõni neist harva juhtus linna tulema. Vitsanuhtlus oli Kabalas harilik asi. Kutsuti mees mõisa, ta aimab juba, et head oodata ei ole. Läheb ühest maanteeäärest teise taarudes ja õhkab: "Kes teab, mis suab." Enamasti ei saanud aga muud, kui anti talli taga palav keretäis kätte. Nüüd tuleb mees pooljoostes tagasi. Teised teel küsima: "No mis seal siis sai?" Mees lööb käega: "Sai, mis sai. Mis te sest enam küsite," ja ruttab edasi.
Inimesed elasid suitsuses rehetoas. Aknaluugid olid väiksed, mõnel pool ei olnud neid sugugi. Inimesed olid harjunud ilma nendeta läbi saama. Rootsi sõjast saadik, kui akende peale ränk lihamaks pandi. Siis oli lihapuudus nii suur, et ka kassid ja koerad ära söödi. Kui ilma korstnata reheahi küdemas ja tuba suitsu ning vingu täis oli, läksid inimesed talvel lammaste lauta, et sooja saada. Seal pidid ka naised [-187-] ja tüdrukud ketrama. Tulid nad tuppa tagasi, siis oli mullapõrand külmetanud, sest suitsu väljalaskmiseks hoiti uks kaua lahti. Pärast, kui uks kinni pandi, hakkas põrand sulama ja niisket auru üles ajama. Inimestel ei jäänud muud, kui laiale reheahjule või parsile tikkuda. Valguse puudusest ja kibedast vingust jäid mitmed vanas eas pimedaks. Rumalad emad, kes lastehällid pimedas toas vastu valguseluuki seadsid, tegid oma lapse viltuvaatajaiks.
Söök oli enamasti sõelumata odrajahu kört ja hapud silgud. Silgud läksid aga sellepärast hapuks, et sool oli kallis ja iga peremees ei jõudnud või ei raatsinud teda osta. Eriti kalliks läks sool Krimmi sõja aeg. Rassi rahvas olnud kord söömas. Supp olnud mage, rahvas olnud sellega harjunud. Kõik vaikinud sellepärast ja leppinud paratamatusega. Ainult peremehe lollakas poeg, karjapoiss, öelnud: "Soola tahaks." Peremees, Rassi Vana Jaan, saab äkiliseks ja käratab: "Või soola, jah soola! Kas see sool on õege muast võetud, või suab teda Pärnust ilma kopakata?" Lihakauss toodi suurtel pühadel leemevaagna kõrva maja auks lauale. Kuid pere sõi ikka leent ja ei tohtinud liha puutuda. Peremees ja perenaine sõid pärast kahekesi liha ära.
Rahvas püüdis ülepea end nii kitsalt läbi aidata, kui vähe võimalik. Vanamõisa Juhkam käinud harilikult Tallinna tee [-188-] ära, ilma et oleks kopikatki kulutanud. Kord pidanud ta ometi kolm kopikat maksma kõrtsimehele pange eest, millega hobust joota. Oma pang, mis harilikult ligi võeti ja vankri taga rippus, oli millegipärast seekord koju jäetud ja kõrtsimehe käest muidu pange ei saa, kui osta midagi ta käest või maksa pange eest kolm kopikut. Eluaeg seisnud see Juhkamil meeles, kui suur kulu seekord Tallinna teel olnud. Noil nälja ja piina ajul oli ainult säärastel vigurimeestel lahedam elu, nagu vanapagana poiss Hans ja Suure-Jaani kirikumõisa rehepapp Sea Jüri.
Muidugi mõista oli rahvas tulist viha täis mõisnikkude vastu ja kui ta elus ei saanud neile midagi teha, siis saatis ta oma juttudes neid, nagu härr von Hogenit, ometi pärast surma vanapaganat teenima.
Ma olin kord Vändra Suurejõe veskil jahvatamas. Sinna käis rahvast kaugelt kokku, sellepärast pidid jahvatajad sagedasti korda ootama. Üks Tori mees sai oma jahvatusega valmis ja sõitis ära. Teine, tema tuttav, jäi korda ootama. Tuleb üks Tori mees teradega veskile, nüüd küsib see, kes korda ootab: "Kas sa sedak-sedak meest nägid kuskil vastu tulema?" See tulija, kellelt küsitakse, vastab: "Just seal põrguhaua ukse kohal tuli vastu." Põrguhaua ukseks nimetas ta Vändra mõisasakste matusekabelit. Olgugi, et Vändra Ditmarid olid võrdlemisi paremaid mõisnikke.
Kiriku jutluses oli enamasti ainus manitsus rahvale: "Iga [-189-] hing heitku ülemate alla, sest ülemad ep' ole mitte muidu kui Jumalast." Kabalas oli üks Kubja-Peet, suur joodik ja teomeeste peksja. Mõned, keda ta pool vigaseks peksnud, läksid Pilistvere õpetaja von Mickwitzile oma häda kaebama. Õpetaja pidas sellepeale kantslist jutlust ja ütles: "Oh teie tuimad, tuimad loomad! Nurisete ilmaliku valitsuse vastu, et ta teid nuhtleb. Kui ülem sind karistab, ega ta sind oma vitsaga löö. See on Jeesuse kepp, mis tal käes. Ta karistab su ihu, aga peastab su hinge hukatusest." Vana Saki Jüri oli ka kirikuliste seas seda jutlust kuulamas. Ta tuli turtsudes kirikust välja ja pahandas: "Kas pole hull asi! Va' joobund Kubja-Peedil peab nüüd Jeesuse kepp käes olema!"
Ükskord tulid lapsed koolist koju. Laeva küla pops Roometi Mart parandas sel a'al parajasti tänava-aeda ja küsis: "Noh, head lapsukesed, mis täna ka koolmeistrile vastasite?" Lapsed ütlevad: "Eks ikki vanast seadusest." Mart näitab kurja nägu ja ütleb: "Oh teie karvandid, kas teie võite ka teada, mis vana seadus on? Mind küsige, mina tean, mis vana seadus oli. Heida maha ja võta kolmkümmend (vitsahoopi) vastu - vaat, see oli meie vana seadus."
Kirikuõpetajail oli suuremaks hooleks see, et aga kirikumaksud, ja neid oli õige mitmesuguseid: rahaga, asjadega, tööga, [-190-] saaksid ära makstud. Saeveski rahvas käis enne Suure-Jaanis armulaual. Nüüd pidid nad oma lauakirja Pilistveresse viima, ehk küll Pilistvere kihelkonna kirik Saeveskilt palju kaugemal on. Põhjuseks oli see, et vana seaduse järele kogu Kabala valla maa-ala Pilistvere kihelkonda kuulub ja sinna peab kirikumaksud maksma. Esiplaanil ei olnud mitte rahva, vaid kirikuisanda kasu. Kõige selle häda juure tulid veel ikalduse aastad 1842-1845. Viimasel aastal oli suur põud. Kus paene maapõhi oli, seal olid kaevud nii kuivad, et veetilka ei olnud oma silme loputamise jaoks.
Siis lagunes jutt eestlaste seas laiali, et lätlased (vennaste seltsi liikmed) käinud Riias vene piiskopi juures abi otsimas. Piiskop öelnud neile: "Teie olete teise usu inimesed. Kui te' vene usku tuleksite, siis võiksin küll teid aidata." Lätlased lasknud end salvida abi lootes. Eestlaste seas läks kärin õige suureks, et kes vene usku läheb, see saab kroonu poolt abi. Kirikuõpetajad olla ka enne riigivalitsusele kaevanud, et nende kogudused lähevad liig suureks, nemad ei jõua enam kõiki ära õiendada. siis keiser Nikolai I saatis neile vene papid abiks. Rumalal rahval oli õnn lahti.
Esiti oli vene usku minemine pitsikuse all. Kes läks vene usku vastu võtma, pidi mõisast tähe tooma, et kõik maksud on makstud. Inimesed [-191-] pidid Kabala mõisa teopuid raiuma ja vedama. Mina, kui metsavaht, andsin tähe, et kõik on korras. Tähega läks mees mõisa ja mõisast papi juure. Puude raiumine oli lumemineku aeg. Siis oli vene usu kärin õige lahti. Suured salgad jooksid Kabalast, Saeveskilt läbi, Pärnu poole, et ennast salvida lasta. Suurem hulk neist olid naisterahvad. Kõigil olid valged rätikud peas. Eemalt vaadata võis arvata, et seal liigub mõni luigeparv või lumepilv. Mitmed, kes olid juba ära käinud, kiitsid oma õnne ja andsid teistele hoogu. Mina vaidlesin nendega järjesti, aga tuhin oli nii suur, et minu sõnad vähe mõjusid. Öeldi, et kes ei võta seda kuulda, mis kroonu ette paneb, selle palk on "mustad tangud ja hallid oad" (s.o. püssirohi ja kuulid).
Esiti pidid need, kes end ülesse kirjutanud, kohe laskma salvida. Pärast määrati kuus kuud mõtlemise aega. Oleks kõik, kes end lasksid üles kirjutada ka tõesti vene usku läinud, siis ei oleks siin maal peaaegu midagi luteri usust järele jäänud. Pärast pandi ka politsei sinna juure, et rahvast ei saaks suurte lubadustega petetud. Selles andis end tunda Balti mõisnikkude mõju keisrile. Aga vene köstrid sosistanud ikka uste taga rahvale kõrvu, et "võtke usk vastu, küll kroonu headus ja kingitus tuleb pärast. Meie ei tohi nüüd avalikult [-192-] lubada, olge aga kärmed, papid lähevad varsti ära."
Piiskop oli Riiast kaks pappi siia saatnud ristima (rahvas ütleb just "ristima", mitte salvima, pidades vist salvimist uueks ristimiseks.) Papid tegutsesid esialgu Pärnus, pärast ka maal. Pärassaarest läksid mõned vene usku, näiteks Testa peremees Hans, keda sellepärast "Vene Hansuks" hüüti. Minu isa oli esiti ka vene usu nõus. Teised vennad tulid tema juure aru pidama ja aega määrama, millas minna. Isa oli mulle pahane, et ma vastu seisin, ägedasti vaidlesin ja nende asja ära rikkusin. Kui mina eestoas vaidlesin, läks isa tahakambri, lõi ukse enda tagant kinni ja ütles turtsudes: "Ärge rääkige! Minu poeg on liig tark." Pärast sai ta asjast aru ja hakkas teisigi hurjutama: "Hullud, läksid kroonu käest moonavakka otsima, no mis te narrid olete saanud?"
Näljahädas tulnud üks lesknaine papi juure, lubanud end lasta salvida, kui temale ja ta lapsukesele jahu antaks. Papp vastanud: "Sinu jahu ei saa, sinu saab õige usu." Näljane naine ohanud: "Kui jahu ei saa, siis pole ka õiget usku vaja."
Vene usku minejad olid suuremalt jaolt kehvad, maata inimesed, kes omast pesast unistasid. Alguses jagati mõned kroonumõisad veneusulistele ära, et teisi ahvatleda, neile hoogu anda. Nimetame siin näiteks Reegoldi ja Arutsaare mõisat, [-193-] esimene Suure-Jaani, teine Pilistvere kihelkonnas. Kes pärast vene usku läks, pidi suu puhtaks pühkima ja põhjendatud kadedusega neid vahtima, kes olid usuvahetuse läbi maalapikeste peremeesteks saanud.
Missugused elukad pappide seas olid, näitab järgmine lugu. Läksin kord Vanaõue kõrtsi sisse. Kõrtsinaine Riinu, endine Ratlefi armuke, räägib, et üks vene papp pidanud seal ööd. Papp soovinud, et kõrtsitüdruk temaga ühes magaks. Tüdruk ei taha, punnib vastu. Kõrtsinaise sundimisel läinud ta lõpuks ometi papi kaissu. Kõrtsinaine kiitis nüüd: "Tüdruk üsna rõõmus. Sai papilt öö eest kolm rubla."
Kui kirikuõpetajad nägid, et rahvas nende meelevalla alt ära läheb ja tal on, kuhu minna, hakkasid nad oma heldust üles näitama. Andsid luba, et igaüks võib jälle seal armulaual käia, kus ta soovib ja kus tal kõige lühem on. Mina läksin Kabala mõisa metslinde viima. Sõitsin ratsahobusega siis mõisast Pilistvere poole, oma lauatähte sealt ära tooma ja Suure-Jaani tagasi viima. Salvijad papid olid siis lähemale küladesse ja Põltsamaale tulnud. Pool versta maad mõisast ära sõites nägin, et kaks tuttavat meest: vana Jaan Jooneratas ja teine vana Vormi Jaan, kes seal mõisa kraavi lõikasid, parajasti oma risu-raksu [-194-] kohmivad. Mina küsin: "Kuhu te lähete?" Nemad ütlevad: "Peakohtumees Niinemetsa Jaan rääkis enne, et vaatke, kui mina lähen, siis on paras aeg. Jaan läks täna vara hommikul Põltsamaale papi juure end üles kirjutama. Mida me siis nüüd veel peaksime ootama?" Mina ütlesin selle peale: "See võib olla, et tema ka on petetud. Näete, siin on rehi. Kui ta põleks ja Jaan sisse jookseks, kas te ka tema järele läheks? Aga see tuli seal Põltsamaal on nägematu." Rääkisin veel mõned sõnad ja sõitsin edasi. Pärast tulin kirikust sedasama teed tagasi. Vaatan, vana Jooneratas koobitseb üksi oma kraavis. Küsin, kuhu vana Vorm jäi? Tema vastab: "Vorm läks Põltsamaa poole." Küsin, miks tema siis ei läinud. Vastab: "Ma hakkasin su jutu pärast värisema, ei olnud julgust minna."
Siin tuleb teine naljakas lugu meele. Vastemõisa kõrtsi tulnud kord õhtul suur naiste ja tüdrukute parv ning jäänud sinna öömajale. Nad läinud kõik Pärnu vene usku vastu võtma. Eks üks poiss olnud samal ajal kaubakambris ukse kõrval, see näinud tüdrukuteparve ja hakanud oma sõbrale rääkima, mis imet tema Pärnus näinud. Poiss ei ole tüdrukutega asja teinud, ta ajanud ainult oma sõbraga tasakesi juttu, aga parajasti nõnda, et iga sõna läbi kõrtsi tüdrukute kätte kostab. Jutustanud, et tema käinud vooriga Pärnus ja näinud seal nahksillal väga haledat [-195-] lugu. Seletuseks sõbrale lisanud juure, et ega see nahast sild pole, vaid on puust ehitatud ja kannab voorisid küll. Nahksillaks nimetatakse teda sellepärast, et ta veel ujub ja vesi teda kannab nagu parve.
Jutustanud siis edasi: "Eks mina läksin ka sinna vaatama, kui ristimise-kord tuli. Sild oli puupüsti inimesi täis, soldatid püssidega, piikidega ees ja taga silla otsas. Papp keset silda, köster kõrvas. Papp võttis inimesed ükshaaval jalust kinni ja kastis peadpidi vette. Mõne jalad olid libedaks läinud, lipsasid ristija käest lahti. Seal polnud papil muud, kui ütles: "Tsort vosmi", s.o. mine kuradi kätte. Siis vaatas poolviltu tagasi ja köster andis talle jälle teise kätte. Küll oli minul hale vaadata, mis seal tehti. Aga kuhu sa pääsed. Ära joosta ei saa, soldatid mõlemal pool sõjariistadega ees."
Kelm jutupuhuja olnud ise ka vene usu poiss. Tüdrukud kuulanud teravasti seda juttu, hakanud üksteisega sosistama. Hommikul läinud kõik kodupoole tagasi nagu kured kevadeaeg. Kõigil olnud ristimise himu kadunud.
Nojah, see veneusu tuhin tuli vahele, nüüd räägin oma kodust asja edasi. Mõisa moon sai isa kätte. Mina talu küljest muud ei võtnud kui hobusemoona. Isale tikkus see raskeks minema. Olin naisemees, ämma ja minia vahel tuli segadus. Järgmine asi tõi aga kõige enam pahandust.
Minul oli püssilaskmisest haigus [-196-] sõrmedes, nii et ei võinud kusagile liikuda. Isa pidi oma metsatükki ise vahtima. Vanaduse nõrkus ja seljahaigus takistasid ka teda kaugemale liikumast. Siis olid tuttavad inimesed, Taevere valla mehed, ilma metsavahi teadmata metsa läinud, Pärdi Taavit oli omapead hulk kasemetsa maha laganud. Teised sõbrad, nagu Rassi Mats, olid selle asja metsaisandale üles annud. Metsaisand pidi järele vaatama, see oli tema kohus. Varsti peale seda olin ma tema juures. Tema räägib mulle seda asja ja ähvardab kurjasti. Mina hakkasin paluma, ütlesin: "Eks te või järele anda ja asja pehmemaks muuta. Ega kaebustega teda enam parandada ei saa." Metsaisand tegi lahkema näo ja ütles: "Ikka SINA räägid, vanamees ise ei tule välja." Mina kuulasin veel järele, et metsaisand pidi teisel päeval Kullirannas olema ja lubasin isa sinna saata.
Koju tulles rääkisin isale ette, mis mõtted metsaisandal on. Isa hakkab kohe kohutama: "Või tema tahab minu peale keavata! No küll ma katsun, mis mees tema õige on." Mina andsin isale nõu enne paluda ja kui palve ei aita, siis vast ähvardada. Isa läks. Metsaisand Reich rääkis pärast: "Mina olid tule ääres. Näen, vanamees tuleb. Minu süda langes sees üsna ära; mõtlen, vanad oleme mõlemad, Jumal teab, kuidas see viimne ots meil läheb. Ta väeti tuleb toki najal, kui ta mulle mõne hea sõna ütleb, on see asi lõpetatud. Aga vanamees [-197-] jõuab ligidale ja hakkab: "Ah, kas sina tahad mind lahti teha? Oot, oot, ma tahan sulle näidata." Need olid need palvesõnad. Minu süda kargas täis, et peame nüüd katsuma, kas langed sina või langen mina.
Reich kaebas Kabala mõisa kümnikule Christianile. Kutsuti ette, räägiti süüd. Isa pööras selle peale, et tema on vana. Siis öeldi: "Sina ei või mitte metsavaht olla. Sina oled selleks, nagu ise ütled, liig vana. Sinu poeg saab su asemele pandud."
Nõnda sai mõisavalitsuse poolt Saeveski metsavahikoht minule arvatud (Märkus: "Saab pandud", "Sai arvatud" - passivi vormid, mis jutustaja tarvitas, on muutmata jäetud). Asi ei tuurinud aga pikemalt kui üks aasta. Christian visati ametist lahti, noor parun Vietinghoff tuli ise Kabala mõisat valitsema. Metsaisand Reich läks ära. Isa hakkas uute valitsejatega läbi käima. Kinkis uuele mõisaisandale lehma, opmanile võipütid ja meekirnud, et metsavahikohta endale tagasi saada. Valet puhus ta minu kohta nii ilusal viisil, et teised pidid seda uskuma ja ta nõusse lööma.
Jüripäeval olime meie, metsavahid, mõisas koos. Isal ei olnud käskugi, kuid ta tuli sinna minu peale kaebama. Kaebus ei mõjunud. Ei jäänud vanamees ka seekord rahule. Ema kihutas taga, et teistkord sisse kaevata ja paari nädala pärast kutsuti meid jälle ette. Ülemad pidid pooleldi uskuma: ega vanem muidu ei kaeba, siis peab laps suur [-198-] süüdlane olema. Vanamees kaebab põlvili paruni ees, näha, et häda on õige suur. Küsiti minu käest, ma seletasin lühikese sõnaga ära.
Isa kaebab jälle omalt poolt ja opman Raudit ütleb mulle: "Sina koer, vaata, kuidas sa oled isaga teinud!" Mina ütlesin: "Mina ei tea midagi ülekohut olevat teinud. Aga see on loodusseadus, et vanemal lapse vastu peab õigus jääma. Mina pole ise kohtusse tulnud, minu isa on mind siia vedanud. Teie usute ja peategi uskuma, mis tema räägib. Mina isa vastu minna ei taha, küll pärast saate isegi tunda, kes minu isa on." Opman ja parun jäid sellepeale tõsiseks ja mõtlema. Tehti otsus, et mina saan kohast lahti ja isa võib noorema poja Aadu enda asemele metsavahiks võtta (Autori märkus: Minu ema lisas oma mälestustest selle loo juure, et kui Jüri ja Adu tagasi tulid mõisast, kus Jüri oli oma ameti üle annud Aadule, siis Aadu nuttis ja Jüri naeris).
Lühikese ajaga oli isal ka Aadust himu täis. Ta läks jälle mõisa opmani juure kaebama, et selle hulluga ei saa keegi läbi. Kuid siis oli noomida saanud opmani käest: "Sina ei oska kellegagi elada. Jüri on meil nüüd kõige targem mees üle Kabala valla. Sina ei saanud temaga läbi. Kasi välja."
Kui mind metsavahi ametist lahti lasti, siis hingasin kergendatult, et kodused pahandused ja tülid olid lõppenud. Aga mul [-199-] oli nüüd kibedasti vaja selle peale mõtelda, kuidas ennast ja oma perekonda edaspidi toita. Isa käis ümber, rääkis minu üle paha, kõik ilm oli käsinat täis. Mulle öeldi suu sisse: "Sa oled küll selle isa poeg, aga ega sul isa tarkust pole." Pean aga sel puhul jälle ütlema, nagu ma alati oma elus olen tähele pannud, et kiusajad ei ole mulle iial saanud paha teha, vaid saatus on nende paha alati heaks pööranud.
Ma tahtsin teise valda elama asuda ja läksin mõisa, et sealt tunnistus välja võtta. Siis küsis mult opman Raudit: "Kas Kabalas ruumi ei ole, et sa tahad ära minna?" Mina vastasin: "Ma otsin koha, mis renti maksab, et vagusamalt elada võiksin. Teoorjuse kohta ma ei taha, sellega ma pole lapsest saadik harjunud. Ka metsavahiamet on mind ära tüüdanud." Raudit ütles: "Vali omale Kabala vallast koht välja, mis sulle meeldib, see peab sulle saama."
Mulle tuli meele Metsa-Leisu koht, mida ma olin metsaisandaga vaatamas käinud. Koht oli lagunemas. Vana peremees Leisu Tõnn oli lasknud Kõo ja Arutsaare mehed metsa ära vedada, see asi tuli kaebtuse alla. Hooned ja aiad olid kõik maha kukkumas. Anti käsk, et Tõnu peab välja minema, ja mina sain koha omale. Mina ei võtnud meelega niisugust kohta, mis teine oli ehitanud, et kellelgi ei oleks põhjust nuriseda, et ma olevat talle ülekohut teinud. Tahtsin parem kõik ise ehitada. Kui ma Saeveskilt lahkusin, [-200-] ütles isa pahaselt: "Ega mina sind enam vaatama tule." Mina jätsin lahkelt jumalaga ja vastasin: "Küll te, taat, tulete." Sain natuke aega uuel kohal elanud, oligi vanamees varsti järel ja ei rääkinud endistest segadustest enam midagi.
Venna Aadu naine oli ükskord kuulnud, kuidas minu isa ja ema tagatoas tasakesi teineteisega rääkinud: Isa öelnud emale ette heites: "Minu kõige parema pojaga ajasid sa mind tülli." Kui minia sisse astudes küsinud: "Mis te seal räägite?" öelnud isa: "Ei ühti," ja jäänud vait.
(Märkus: Kui Leisu Jüri Kuldkepi noorem vend Taevere Jaan kuulis, et see tüliasi isa ja poja vahel oli üles kirjutatud, siis ütles ta: "Jah, see oli küll kõik nõnda, kuid kustutage see asi parem maha, sest isal on ka teisi lapsi, kes ei soovi, et ta saaks alal hoitud." Kui nende lugude kirjutaja oma isat palus, et ta oma elulugu jutustaks, ei tahtnud isa seda esiotsa mitte teha, öeldes: "Noh, kuidas ma oma elu jutustan? See käiks minu isa au vastu." Niisiis pidas tema seda tülilugu üheks oluliseks ja õige tähtsaks sündmuseks oma elus, ilma milleta ta ei võinud endale oma elulugu ette kujutada. Sellepärast ei arvanud nende lugude kirjutaja endal õiguse olevat selle tüliloo üle kriipsu tõmmata).
Aga minu lootus uuel kohal vagusamat elu leida ei läinud [-201-] mitte täide. Oli vesine sui olnud, kus võimata oli heina teha, ja minul tuli põhupuudus. Sõitsime naisega Saarisusse äia juure, et sealt põhku muretseda. Just sel kevadel oli Kabalas kohtumehe valimine ja mina ei läinud meelega sinna, et nad mulle mitte kohtumehe rangid kaela ei pane. Tuleme Saarisust heinakimpudega, käsk ees - mind on kohtumeheks arvatud. Läksin Rauditi juure, kaebasin: "Te olete mind jälle kammitsasse pannud." Tema vastab: "Ära seda looda, et sa lahti saad. Teeni kolm aastat ära." Said kolm aastat täis, siis ütlesin Rauditile, nüüd on aeg täis, nüüd laske mind lahti, et ma puhata saan. Raudit vastab: "Nüüd saad peakohtumeheks, vald on sind valinud. Varsti tuleb kihelkonna kohtumehe valimine, ära lase ennast valida. Parun maksab sulle kihelkonnakohtumehe palga 25 rubla. Valla poolt saad ka seaduse järele." Põhjuseks, miks mind vallaametitest lahti ei lastud oli see, et ma kirjaoskaja ja sellega ühes ka talurahvaseaduse tundja olin, mispärast kerge ei olnud mind mõne teisega asendada. Nii pidasin Kabalas ühte järgi 15 aastat peakohtumehe ametit. Mulle anti selle eest ka auraha. Pärast, kui vallavanemate valimine tuli olin veel kolm aastat vallavanem.
Selle aja sees, kui ma peakohtumees olin, tuli mul protsessida Kabala endise kümniku Christianiga. Asi seisis järgmises: [-202-] ühel nälja-aastal, kui magasiait ja vallalaegas tühjad olid, pidi Kabala vald kroonu käest abiraha paluma. Pärast maksis iga hing pearaha kõrval veel 50 kopikat selle kroonuvõla intressi katteks.
Kui Christiani teist või kolmandat aastat Kabalas kümnik oli, tuli õnnistuseaasta ja magasiait oli vilja täis. Christiani oli siis kohtumeestega nõu pidanud, et vaja osa vilja ära müüa ja raha tarvitada kroonu käest võetud võla vähendamiseks. Kümnikul oli suur võim ja kohtumehed pidid tema käsku täitma. Nii saatis siis Christian 53 koormat rukkeid magasiaidast Tallinnasse.
Kui mina peakohtumeheks sain, oli ait jälle tühi. Kroonuvõla protsente maksis vald endises suuruses edasi. Mina küsisin kirjutajalt: "Kust see tuleb, et valla rukiste eest saadud raha kroonuvõlga sugugi ei ole vähendanud?" Tema ütleb: "Ma olen kõik raamatud läbi vaadanud, seda raha ei ole kusagil üles märgitud."
Et nüüd kõik vastutus minu, kui peakohtumehe, peal oli ja mina valla varanduse üle pidin aru andma, kartsin ma, et seda raha vahest minu käest hakatakse nõudma. Ma andsin kirjutajale kaks nädalat aega, et ta kõik arveraamatud veelkord hoolega läbi vaataks. Sain kahe nädala pärast temalt sama vastuse: Raha raamatute järgi kusagil ei leidu. Mul oli nüüd selge, et pean hakkama protsessima. Aga et iga eksituse vastu julge olla, käskisin kirjutajat veel kolmas kord oma raamatud läbi vaadata. [-203-] Kahe nädala pärast pidin tema poolt sedasama kuulma: ei ole kuskil näha, kuhu see raha jäänud.
Siis sai kaebus kirjutatud Christiani peale ja kihelkonnakohtusse sisse antud. Kohus kutsus mind ja needsamad vanad kohtumehed ette, kelle aeg valla vili oli müüdud. Mehed vabandasid end ja ütlesid, et nemad asjast lähemalt ei tea. Christiani olnud suur aulik härra, nemad usaldanud teda, et mis tema teeb, on muidugi õige. Magasi vöörmünder ütles, tema olla põdur inimene, olla palju aadrit lasknud, mälestus peast ära, ta ei võivat midagi seletada.
Kihelkonnakohus pidi siis Christiani Kabalasse ette kutsuma. Meie ilmusime esimese kohtukäsu peale. Christian ei tulnud, ei võidud siis mingit otsust teha ja Christiani kutsuti teistkord ette. Ka seekord ei näidanud end Christiani. Kolmanda kutse peale oli ta viimaks ilmunud. Kohus pärib tema käest aru, kuhu see valla rukiste eest saadud raha on ära tarvitatud. Christiani näitab esiteks tunnistuse ette, mis talle Kabalast antud, et kõik tema arved on selged ja midagi tema käest enam ei ole nõuda. Teiseks seletab, et kui nälja-aastal 1845 poole Kabala valla elanikud pole jõudnud oma pearaha ära maksta, siis olla tema selle viljaraha nende eest maksnud. Sellega rehknung puhas.
Nüüd oli nagu kõik otsas ja meil hakatust ei kuskil enam. Aga Raudit oli terane mees niisuguseid [-204-] asju arvama ja ütles: "Christiani on tahtnud lühidalt ja kergesti rahu teha, kuid sellega on ta ennast köitnud. Nüüd võtke kätte, andke kõigile, kes sel ajal pearaha maksid, käsk kätte, et nad oma pearahakviitungid kokku toovad. Kui üks või kaks kviitungit rohkem leiame, kui Christiani näitab, siis on tema rehnung võlts ning saab tühjaks mõistetud."
Nõnda sai käsk antud, et kviitungid toodagu kokku. Vaesemad, kellel mitte igakord ei olnud raha maksta, olid oma kviitungid alles hoidnud, kartes et ehk tullakse neilt teinekord nõudma. Aga kes alati korralikult maksid, need ei viitsinud ka kviitungeid alles hoida. Nad olid julged, et nende käest uut nõudmist ei ole. Meie saime ometi kaks korda enam kviitungeid kätte, kui Christiani arve näitas. Kviitungid aeti nööri sisse ja saadeti kihelkonnakohtu. Kohus mõistis siis, et Christiani peab tervelt kapitali välja maksma ja veel intressi intressid selle aja eest, kui summa on tema käes seisnud.
Christiani ei olnud selle otsusega rahul vaid kaebas keisrikohtu, kus kihelkonnakohtu otsus kinnitati. Nüüd saatis Christiani edasikaebuse Riia hoovikohtu. Hoovikohus oli tema vastu nii armuline et ta kohustas välja maksma ainult kapitali, kuna protsendid kingiti talle. Meie oleksime selle otsusega peaaegu rahule jäänud ja parun [-205-] Vietinghoff ütles ka: "Teie olete selle asjaga küll mässanud, parem jääge nüüd rahule." Meie jäimegi vagusi. Aga ükskord tuleb parun Tartust tagasi ja ütleb: "Aga kuulge, Christiani on kindralkuberneri juures käinud ja edasi kaebanud. Nüüd ei või teie rahule jääda. Tema on hantvärgi seisusest, kindralkuberneril on ühtepuhku suured asjad ees, visatakse tema kaebtus kõrvale ja võibolla seisab sääl kümme aastat, enne kui ette tuleb. Nüüd võtke kätte ja sõitke kindralkuberneri juurde, kuna aeg veel pole hiljaks jäänud. Võta üks teine mõistlik mees, keda sa soovid, ligi, muidu on nagu näotu üksi niisuguse suure tüki peale välja minna."
Valisin siis endale seltsiliseks Reinu Jüri Koigi ja meie sõitsime Riiga. Siis oli Suvorov kindralkuberner. Meil oli aga see koht tundmata, kus tema vastu võtab. Seal lossis on mitu kohtuasutust ja kuberner on ka seal. Lossi ees juhtusime ühe Pärnu linna prouaga kokku. See rääkis selgesti eesti keelt ja juhatas meid otsekohe kindralkuberneri ukse taha. Meie tahtsime sisse tikkuda, aga vahisoldat ees, ei lase, tõrjub tagasi, räägib ainult vene keelt. Mina vaatasin teravamalt ta otsa, ta naeratab. Ma ütlesin: "Mis tükki siin mängite, olete ju päris eesti mees." Tema vastab: "Te saate ju karvast aru", aga juhatab meid ühe teise ukse juure: "Sealt peate enne läbi käima, muidu kindralkuberneri [-206-] juure ei saa."
No läksime sinna. Seal oli 34 kirjutajat laudade ümber. Meil oli kiri ka ligi, ma näitasin seda kirja, siis astus nende seast eesti keele mees kohe välja, vaatab kirja, mis asi meil on ja ütleb: "Oodake natuke, te saate varsti ette." Noh, siis saime ka ette. Viitsekuberner (see oli selge eesti keele mees) küsib, mis asja pärast me tulnud. Siis seletab, et Christiani olla järgmist sisse kaebanud: Kabala valla rahvas olnud näljas ja otsas. Tema toitnud neid omal kulul nii ja nii kaua. Kehvemaid inimesi lasknud ta tõrvasepuid raiuda, maksnud selle eest jahu ja muu moonaga ning kandnud ise kogu seda kulu.
Mina ütlesin: "See on väga hea, et Christiani seda on kaebanud. Mina olin sel ajal metsavaht ja just nende puude mõõtja ning vastuvõtja. Ma tean, et Christiani andis ainult 0.25 vakka jahu ühe sülla tõrvasepuu eest, mis kõik pidid olema lõhutud ja linki laotud." Selle minu seletuse peale ütles viitsekuberner (Suvorov oli ka juures), et preagu, lapsed, ei või me teile midagi öelda. Vaja enne nende kohtute protokollid, kust see asi läbi käis, välja nõuda ja läbi vaadata. Küll me siis aru teeme.
Siis mina kaebasin jälle hoovikohtu otsuse peale, et seal olid Christianile intressid ja intresside intressid maha jäetud. Juhtisin tähelepanu sellele, et Kabala rahvas oma võla eest, mis ta nälja-aastatel riigivalitsuselt [-207-] sai, peab intressid ja intresside intressid maksma. Nii oli ministri poolt käsk. Aga hoovikohus on Christianile, kes valla raha varastanud, armulikult intressid kinkinud.
Meie tulime nüüd koju. See oli kaks nädalat enne Jaani. Kohtuasi jäi üsna vagusi ja ootamise peale, et saab näha, mis Riiast tuleb. Nii kestis see kuni Tartu laadani kolmekuningapüha ja küünlapäeva vahel. Siis tuli Tartu keisrikohtust kiri Kabalasse. Christiani elas nimelt sel ajal oma Kabina mõisas Tartu lähedal. Meid kutsuti Tartu raha vastu võtma, mis Christiani oli kohtusse sisse maksnud. Selle kuuesaja rubla eest, mis meie Christiani käest nõudsime, saime me kõigi protsentidega 1045 rubla kätte.
Hoovikohus oli omalt poolt kihelkonna kohtule seletanud, et kihelkonnakohus ei olevat hoovikohtu otsusest aru saanud, kui ta arvanud, et hoovikohus protsendid kingib. Mina naersin selle pääle ja ütlesin kohtuhärrale: "Katsuge siis teie õnne, saatke see hoovikohtu otsus kindralkuberneri kätte, tema ehk saab aru." Kohtuhärra lõi käega: "Mine niisugustega jahtima. Teie olete oma kätte saanud ja jääme nüüd üsna vagusi."
See protsess oli seitse aastat kestnud. Christiani oli protsessi kestes öelnud: "Mis nemad minust vanast inimesest veel vintsutavad, ega nad minu käest ikkagi midagi ei saa." [-208-] Aga näe, saime ometi. Kabala vald oli selle protsessi läbi kuulsaks saanud. Siis saime pärast ka mõned teised, väiksemad summad vallaraha kätte, mille olemasolu meile teadmata oli ja mille üle muidu vist oleks vaikitud. Kord laskis Pajusi Wahl mind enda juure kutsuda ja teatas, et seal mitu aastat juba üks suur summa Kabala valla raha seisvat. See makseti mulle välja.
Kroonu võla maksime nüüd nelja aastaga ära. Kroonu jättis meile sest võlast 900 rubla maha. Meie aga ei teadnud seda ette, sellepärast võtsime nii palju vilja sisse ja müüsime ära, et terve võlg oleks tasa. Sellepeale tuli veel üks kena nali. Ühel magasipäeval olin mina teiste kohtumeestega aidas. Rahvast oli paksu koos. Nüüd ei tahtnud teised kohtumehed, kui nad pidid ära minema, veel aidauksi kinni panna, et muidu peaksid mõned asjad täna õiendamata jääma. Kohtumehed andsid oma kaks võtit minu kätte. Kolmas oli juba enne minu taskus. Mina pidin kohtu käsul, ma ei mäleta kui palju raha, ega seda palju ei olnud välja maksma. Läksime kirjutajaga kahekesi, võtsime leaka lahti. Selsamal ajal juhtus Raudit toast välja tulema ja leidis meid laeka kallal olemas. Ei ta lausunud midagi.
Tulevaks kohtupäevaks saime käsu laekavõtmed ligi võtta ja nõnda sai ka tehtud. Eks siis tuli parun ja ütles: "Tehke laegas [-209-] lahti, ma tahan järele vaadata, kas kõik on korras." Vaatas enne kirjad, siis laekaraha läbi ja ütles: "Hea küll, pange jälle laegas kinni." Mina küsisin: "Paruni härra, kas nüüd on kassa üle vaadatud ja asi selge?" Tema vastas: "Jah, on korras kõik." Siis ütlesin ma: "Noh, kui ma tahaksin varas olla, siis saaksin palju saaki ja kiitust veel päälegi." Parun pärib: "Kas teil veel mujal raha on?" Mina võtsin siis paki välja, mis oli üle loetud ja kokku pandud, seal sees oli täpselt 1000 rubla. Parun nõuab seletust: "Kust teie selle raha võtsite?" Mina vastan: "Ega meie teda pole varastanud, vargust meie poleks vallalaekasse toonud. See raha oli meil vallarahva käest kokku võetud, enne kui me teada saime, et kroonu meile 900 rubla võlga kingib." Sest saadik ei tulnud parun minu ametiajal mitte enam vallalaegast üle vaatama.
Mina vallalaekast mitte ühte kopikat enda kasuks ei tarvitanud. Aga kui ma vallaametist lahkusin, siis peeti mind rikkaks ja arvati, et mu rikkus vallalaekast tulnud. Vend Vakina Andres, jõukas mees, haugutas mind mõnikord selle eest: "No mis sa sest said, et end puhta hoidsid ja kehvust kannatad? Ega rahvas ikkagi sinu õigemeelsusesse ei usu, pead ometi varga nime kandma. See on sulle ka paras; ei märganud võtta, kui sul kõik käe all oli." [-210-]
Leisu Jüri Kuldkepp oli natuke alla keskmise kasvuga, aga õige suure peaga, nii et tal raske oli poest endale valmis mütsi saada. Silmad olid tal suured, sinised, juuksed tihedad, mustjad, noorepõlves käharad. Need läksid vanas eas hallikaks, kuid pea paljaks ei läinud. Jüri oli elava iseloomuga, töö peale südi, kokkuhoidlik, korraarmastaja. Jutt oli tal enamasti terava naljaga vürtsitatud. Vaidluses oli ta õige osav. Ta oli närvilise iseloomuga ja õige äkiline, sealjuures, kaastundliku südamega. Oma lapsi kasvatas ta hoolega ja valjusega, kuid vitsa ei tarvitanud, ei löönud ka käega.
Mälu oli tal imehea ja ta tõreles sagedasti lastega, kes ei jõudnud kõike meeles pidada nii hästi kui ta ise. Oma elulugu ja palju muid siin ülestähendatud lugusid jutustas ta üks aasta enne surma, kui ta oli 80 aastat vana. Üksikasjus ei olnud tal midagi ära ununenud. Lugeda ja õppida armastas ta kuni kõrge vanaduseni. Kui ta mõne uue hea raamatu sai või värskeid ajalehti toodi, siis luges ta ööd läbi. Körberi, Masingi, Kreutzwaldi, Freundlichi raamatud, Jannseni Sõnumitoojad ja Siioni kandled, Pärnu ja Eesti Postimehe numbrid olid tal kõik olemas ja kummuti kastides alal hoitud.
Et Jüri oskas lugeda, kirjutada, rehkendada, laulda ja viiulit mängida, siis soovinud ta noores eas Kurla külakoolmeistri kohale asuda. Kuid Pilistvere õpetaja Mickwitzile, kes külakoolmeistreid ametisse saatis, [-211-] pole ta sellepärast meeldinud, et tal tore piibuvars vaskkettidega olnud. Arvatavasti kahtles ta, kas noorel koolmeistriameti kandidaadil ka küllalt alandust jätkub kiriku ülemuse vastu.
Pühapäeva hommikuti pidas Jüri alati perekonnaga kodujumalateenistust vaimulikke laule lauldes ja jutluseraamatut ette lugedes. Pühakirjast olid tal Saalomoni ja Siiraki salmid hästi meeles ja alati käespärast, kui ta neid vajas oma arvamise kinnitamiseks. Nõidust ja nõidu ei uskunud ta ega sallinud silma otsas.
Rahvalaulud omade vanade pikendatud sõnalõppudega olid
talle vastumeelt. Ta mäletas pahandades, kudas külapoisid
hoobeldes laulnud:
| Kootsile mind kutsutie, |
| Pärassaare päritie, |
s.o. kosilaseks. Jüri oli, nagu ka Jannsen omal ajal, ses arvamises, et rahvalaulus paremat ei leidugi. Kui pojad dr. Hurda õhutusel rahvalaule korjasid, siis pidid nad seda isa seljataga pool salaja tegema. Viiulil mängis Jüri hea meelega vaimulikke laule, aga lõõtsapilli ja tantsulugusid ei võinud ta kannatada.
Teine vastuolu isa ja poegade vahel oli poliitilise iseloomuga: isa austas Jannsenit, oma sugulast, kellega teda head lapsepõlve mälestused sidusid. Poegi vaimustas enam tuline Jakobson.
Riiete uhkust ta ei sallinud. Ülikond oli tal alati lihtne. [-212-] Pühapäeva hommikul end kirikusse kohmides nurises ta sagedasti, et teised riietusega nii ruttu valmis ei saanud kui tema.
Olles valla ametites jõi ta viina ja õlut, mis tolle aja kombe järele talle igalt poolt pakuti, kuid joodikuks ei saanud. Tema kohta öeldi: "Leisu Jüri võtab viina ja õlut, kuid peab oma aru." Pärast ametist lahtisaamist elas ta kainet, vaikist elu. Viimasel kümnel eluaastal tikkus veetõbi talle kallale. Kuna ta noores ja meheeas mõnikord pahur oli, oli ta haiguse ajal tusane ja kannatlik nagu tuvi. Poeg Hans pidas ta eest haiguse ajal nii hästi hoolt, et isa ainus nurin oli, miks lapsed tema pärast nii palju vaeva näevad. Oma haiguse ajal ta surma ei kartnud ning oli alati valmis minemas. "Kui ma suren," ütles ta, "siis laulge lapsed mind saates seda salmi: "Suur himu on mul minna siit ilmast rõõmuga.""
Saeveski Hansu teine poeg Aadu jäi Saeveskile isa asemele metsavahiks, nagu sellest enne jutt oli. Kui teda poisikesepõlves kodus lugema õpetati ja sealjuures aabitsa järel katekismust tarvitati, tuli Aadul palju vaeva näha, sest ta oli visa saamisega. Sagedasti tuletati talle meelde, et ta jälle raamatu kätte võtaks ja õpiks.
Kord maganud ta rehetoa nurgas. Kui tuli ahju tehtud ja suits sisse tulnud, hakanud vanem vend Jüri, kes [-213-] talle lugemise õpetajaks oli, teda üles ajama, et ta välja läheks. Poisike tõusnud poolunes istukile ja arvanud, et teda jälle sunnitakse katekismust lugema. Ta hoidnud endal oma peopesa lahtiselt raamatu asemel ees, vaadanud õige tõsisel sinna peale ja lugenud: "Kes - pattu - vihkab - see - läheb - korda." Jüri hakanud naerma: "No miks see korda ei lähe," tõstnud unise poisikese üles ja viinud suitsu seest välja.
Kui Aadu oli juba täiskasvanud noormees, kuulis ta, et Õuetäie Matsil (nende lugude kirjutaja ristiisal Navesti vallas) on ilus tütar Mari ja tahtis sellele kosja minna. Oma noore sugulase, Lubjaahju Mihkli võttis ta kaasa, sest ta ei teadnud, et Mihkel ise ka oli Õuetäie Marisse armunud. Astusid sisse. Aadu nägi, kuidas Mihkel värises. Pani käe ta rinnale ja ütles: "Oi vennas, kuidas su süda valjuste põksub!" Aadu ise oli südim. Võeti viinapudel välja ja aeti majarahvaga juttu ikka ääriveeri mööda, nagu see eesti kosilastel moeks. Sest asjast hakkasid mõlemad noormehed Õuetäiel käima.
Aadu kartis, et Mihkel, kes küll natuke kohmakas oli, aga seal lähemal elas ja ennast sagedamini Matsi juures võis näidata, Mari tema nina eest ära napsab. Ta läks Mihkli isa, kuulsa nõia Saki Jüri juure, turgutas teda hästi napsiga ja kaebas, et Mihkel olevat "kunstiga" pannud Õuetäie Mari enda järele jooksma, et mis nüüd selle vastu teha. Nõid teadis head [-214-] nõu ja õpetas: "Pole viga. Võta heinakott ja varitse, kui Mihkel Õuetäiele läheb, siis vea kott tema ees üle tee."
Aadu tahtnud küll selle nõu järele teha, kuid löönud kartma, et Mihklil on ehk püss ligi ja annab tuld. Sellepärast sidunud koti pika nööri otsa, kükitanud ise paksu puu taha, nööriots peos. Kui Mihkel õhtuvidevikul tulnud, hakanud ta vastane varjul nööriga heinakotti üle tee tõmbama. Mihkel näinud, läinud selle kummalise nähtuse juures araks ja pööranud Õuetäie teelt tagasi. Ta pole sest ajast enam julgenud Õuetäiel käia. Aadu oli südim ja ettevõtlikum, nii sai ta Mari omale. Lubjaahju Mihkliga jäid nad selle kosjaloo pärast eluaeg natuke vingameesteks.
Aadu oli suur vigurijutuajaja ja viguritükkide väljamõtleja. Teistele oskas ja armastas ta toredaid plaane anda, kui nad rasketes olukordades tema poole pöördusid. Pulmadel oli tema see, kes oma kometitega külalistele nalja ja lõbu tegi. Tee ääres, Pärassaare veski talust Nõmmitsa orelitegija Toru Jaani sauna poole, kasvas üks madal kolmeharuline kuusk, mille latv pealt ära kuivanud. Pärassaarest Saeveskile tulles olla Aadu sagedasti nende kolme haru vahel istunud ja piipu popsitanud. Seal olla ta ka suure hulga oma viguritükke ja vigurijutte välja mõelnud. Nüüd seda puud seal enam ei ole. Ta võeti 1928. aastal maha. [-215-]
Vene-Türgi sõja ajal sai ajalehtede kaudu Türgi "bassa" nimi rahvale tuttavaks. Aadu armastas teda tarvitada. Sõja ajal tulnud üks hunt kusagilt Pärassaare metsa, sealt Saeveski metsa, edasi Kabelimäest üle Lepskatku poole. Aadu saanud ta piiri sisse. Kutsutud mehed kokku ja mindud hundijahile. Säärma Peeter Pärassaarest (praegu pime vanamees, elus) lasknud hundi maha. Olnud haruldaselt suur loom. Aadu, kaunis vintis, tulnud tapetud looma juure, annud talle jalaga pähe, öelnud: "Aga nüüd on ometi vana "bassa" siin maas." Pärast hakati Aadut ennast selle nimega nimetama. Aadu kuulis seda heameelega ja uhkustas oma bassa-nimega.
Ükskord olnud kõle talveaeg, lund olnud vähe, rahvas pääsnud kerge vaevaga mõisametsa varastama. Metsavahil olnud raske kõigi järele valvata ning vargaid kätte saada. Sel ajal oli "Postimehes" lühike teade, et Riia loomaaiast põgenenud üks orangutang ära. Rahva hirmutuseks, et nad omapead ei julgeks metsa minna, jutustanud Aadu neile, et "rangu-tang" või "tang-urang", nagu rahvas teda ümber ristinud, Saeveski metsas ümber hulkuvat. Ja et inimesed hakkaksid ka juttu uskuma, pannud ta endale imeliku torbiku pähe, võtnud pikad palakad ümber ja kõndinud kõrgetel karkudel metsas puude vahel, kus inimesed võinud teda kaugelt näha. Üheksa jalga [-216-] olnud ainult käsi pikk. Rajadega teinud ta suure tee ääre imelikke jälgi.
Rassi valge hobune kärvanud ära. Aadu võtnud hobuseliha, kasukanahatükke, veriseid narusid ja riputanud metsa laiali. Ise teinud jutu välja, et orang-utang olla juba ühe juudi ära murdnud. Inimesed olnud nüüd hirmu täis, pole julgenud üksikult metsa minna. Saki saunamees vana Tõnis Kukk pole julgenud enam ka oma saunas magada. Aadul olnud aga muretu elu, ta võinud sagedamini metsas tule ääres sirukil olla ja nalja heita. Siis oli seda jutuhelinat kõik Suure-Jaani ja Pilistvere kihelkond täis. Kui teada saadi, et Aadu selle viguritüki oli välja mõelnud, kutsunud parun Vietinghoff ta oma juure ja hakanud teda noomima. Aadu naernud ja seletanud asja ära, et ta niisuguse tüki pidanud välja mõtlema mõisa metsa kaitseks.
Mustlased hulkusid sagedasti metsanurgas ümber, tulid Vändrast ka Rassile ja Saeveskile. Üks mustlane tulnud suvel, kui mustikad valmis olnud, Kabeli mäge mööda Saeveski poole. Ta kaks last olnud kahepoolse kotiga hobuse selga seotud. Üks neist rippunud ühele, teine teisele poole. Mustlane jätnud hobuse lastega teele, ise läinud metsa mustikile. Aadu juhtunud seltsilistega seda teed tulema. Näinud mustlase hobust ja lapsi kottides, pead väljas. Öelnud: "Oot, oot, teeme [-217-] siin väike vingerpuss."
Ta leidnud maast männikäbi lahtiste teravate soomustega, pistnud selle hobusele saba alla ja löönud veel rusikaga peale. Oi sa jeeber! Hobune hakanud tulist valu tundes koledasti kargama, lapsed karjuma. Mustlane joosnud metsast välja, pillanud mustikad maha ja püüdnud suure vaevaga peruks läinud hobuse kinni. Ta öelnud: "Sitt hobune, näe, kardab vapsikaid. Vaja laadale viia ja ära müüa." Aadu naernud, et küll saanud.
Seltsimees hakanud teda noomima, et asi oleks võinud pahasti lõppeda. Mustlase lapsed oleks ehk maha kukkunud ja elu kaotanud, kaks hinge otsa saanud. Aadu vastanud: "Tühja kah. Kas mustlase lapsel hinge on? Ilmarahva leivaga üles kasvatatud, kellele nende elu kasu või surm kahju tooks?"
Aadul olnud ükskord odrad maha tehtud. Odrad hakanud juba idanema, kuid põllu lähedal kuuse otsas olnud varesepesa. Emavares haudunud mune ja karjunud vahest näljase häälega: "Nääks-nääks!" Isavares kandnud talle idanenud odrateri pessa kätte nälja kustutuseks. Aadu kohutanud isavarest mitu korda põllult, kuid paha lind tulnud natukese aja pärast jälle tagasi, et oma abikaasat pehme, magusa toiduga kostitada. Aadu öelnud siis poisile: "Mine, koputa natuke kuuse pihta!" Poiss koputanud ja emavares tõusnud kohkudes lendu. [-218-] Aadu poisile jälle: "Tiku puu otsa, too munad pesast maha."
Aadu ise olnud pehmet vaiku korjanud, sellega määrinud mahatoodud munad üle. Käskinud siis poisile nad pessa tagasi viia. Emavares tulnud varstigi mune hauduma. Nüüd pidanud poiss uuesti kuuse külge koputama. Vares tõusnud lendu, kuid vaigused munad tal kõhusulgede küljes kinni. Aadu saanud nüüd poisiga nalja näha, kuidas ehmunud vares siia ja sinna, üles ja alla lendanud, ikka kael konksus oma mune vahtides ja hirmuga kraaksudes. Sest ajast saadik kadunud mõlemad varesed ära ning Aadu olnud odravarastest lahti.
Aadul olnud lapsed koolis. Isa viinud neile iga nädal leiba ja liha kodust järele. Ta pidanud Suure Jaanist läbi sõitma. Seal peatanud, ajanud hobuse kirikukõrtsi hoovi, leivakott ja lihapütt jäänud saani, ta ise astunud kõrtsi suitsetama ja napsi võtma. Kuna ta nii kõrtsis aega viitnud, läinud kabajantsikud kõrtsist välja, leidnud Aadu lihapüti ja söönud pooleni tühjaks. Aadu pidanud pahandades lastele lihamoona juure ostma.
Kord juhtunud peale seda, et Aadu vana hundi maha lasknud. Ta öelnud naisele: "Mari, keeda hundiliha üsna tümaks." naine punninud vastu, et "mis pöörane mõte sul pähe tuli?" kuid pidanud käsku täitma. Aadu pannud siis püti põhja hundikäpad ja peale hundiliha, kuni pütt ilusasti [-219-] täis saanud. Nüüd sõitnud pütiga Suure-Jaani ja läinud nagu ennegi kõrtsi. Kabajantsikud jälle õnnega koos, tikuvad Aadu lihapüti kallale ja söövad kõhud täis. Aadu läinud siis välja, võtnud pütipõhjast hundikäpad, viinud kõrtsi lauale ja hakanud kõrtsitäie rahva hulgas lihavargaid hurjutama, kes hundiliha söönud. Teinud seal kola ja müra, et küll saanud. Sest ajast peale pole enam keegi julgenud Aadu lihapüti kallale minna.
Metsavahid käinud sagedasti metsaisanda juures oma ametiasjus aru andmas. Metsaisandal olnud üks lollakas poiss Hans, kes metsavahtide käest tubakat norinud. Ta pidanud end mingiks mõjumeheks, kellele metsavahid ei julge ära öelda. Aadu mõelnud vigurtüki välja, kuidas tubakamangujast lahti saada. Ta korjanud kodus kukesitta, kuivatanud selle ilusasti ära, hõõrunud peenikeseks pulbriks ja seganud oma tubakaga. Metsaisanda juures tulnud Hans kohe jälle oma harjunud tubakamatti võtma. Aadu andnud talle tubli piibutäie. Hans tõmmanud ja öelnud: "On sul ka kange tubakas!" Aadu vastu: "Saksa asi, ega ma muidu poleks ta eest kõrget hinda maksnud." Hans hakanud seda kallist saksatubakat veel ahnemalt suitsetama, läinud kahvatuks ja jäänud pärast keeletuks. Kardetud, et viskab hinge välja. Toibunud viimaks suure vaevaga. [-220-] Sest ajast pole ta enam tulnud Aadu käest tubakat norima.
Aadul olnud kaks kitse, kes veistekarjaga ühes metsas käinud. Koju tulles pidanud kari Saarijõest madalast kohast läbi minema. Natuke eemal kitsama, aga sügavama koha peal palk üle jõe pandud. Kitsed pole tahtnud veistega jõest läbi minna ja seal oma sõrgu, mis nagu viksitud saksa kingad läikinud, märjaks teha. Nad läinud meelsamalt ringi ja tikkunud teine teise järgi purdest üle. Aadul kohe vigur välja mõeldud: ta taob purde-palgisse keset jõge hea talva, ise peidab end lähedale võssa nalja vaatama.
Kitsed tulevad karjaga ja pööravad harjunud kombel jälle purdele. Saavad vaia lähedale, Aadu hakkab põõsas oma jahitaskut rabistama ja passkuulidega robistama. "Oh sa jeeber!", nagu Aadu armastas ütelda, kitsed ehmunud ja kukkunud talva juurest ülekaela vette, kust nad üleni märgadena kaldale jõudnud. Sest saadik pole nad enam purdele tikkunud, vaid tulnud ühes veistega jõest läbi.
Kui Aadu reht peksnud, pidanud karjapoiss öösel metsast hobused koju tooma, et neid lasta pahna sõtkuda. Unine poiss pole aga tahtnud üles tõusta ja jäänud ka metsas hobuste juures kauemaks tukkuma, enne kui nendega koju tulnud. Aadu [-221-] nurisemine ja noomimine pole aidanud. Poiss vabandanud end sellega, et aeg kulunud tal ära pimedas hobuseid otsides. Kord võtnud Aadu vana hobusepealuu ja tuliseid süsi ning läinud salaja poisi järele. Leidnud poisi jälle hobuste juurest tukkumas. Pannud siis hõõguvad söed hobusepealuu aukudesse, peitnud end tihedate, kõrgete sõnajalgade keskele, sirutanud sealt pika teiba otsas hobusepealuu välja poisi poole ja käratanud koleda tondihäälega: "Ma kägistan su, karvandi ära, kui sa siit kohe hobustega ei kasi!" Ehmunud poiss pannud hoostega plehku, aga et tal tulnud ringi sõita, olnud Aadu enne teda otseteed koju jõudnud ja kuulanud vabiseja poisi juttu, kuidas poiss suure hädaga koleda tondi käest pääsnud. Sest ajast pole poisil metsast rehehobuseid tuues enam tukk peale tulnud.
Pilistvere mehed tulnud Kabala metsast puid tooma. Peale lubatud puude võtnud nad ka salaja ilma metsavahi teadmata lisa. Asi toodud Aadu ette. Varaste seas olnud Pilistvere koolmeister, kes Aadu vastu veel jämedaks läinud. Aadu öelnud: "Mina olen härr von Vietinghoff," ja mõistnud koolmeistrile 25 vitsahoopi. Tuttavad saanud Aadu käest viina, et koolmeistrile keretäis kätte anda. Metsas võetud mees käsile. Iga viie hoobi järel peetud pausi. Aadu ise seisnud, käed [-222-] puusas, eemal puude vahel ning vaadanud pealt. Koolmeister kaevanud pärast Aadu kohtusse, aga peksjad ja tunnistajad olnud ühekülje mehed, need seganud selle asja ära. Aadu salanud samuti, et Pilistvere mehed olla üheskoos metsa varastanud ja üksteisega tülitsenud. Tema selle üle lähemat ei tea. Kohus mõistnud Aadu õigeks.
Olnud kindel komme, ehk nagu kirjutamata seadus, et kes mõisa metsast läinud puid saama, see viinud metsavahile meeleheaks vähemalt sorokovka viina. Selle eest olnud ka metsavaht paruni kulul puude saajale mõnda viisi vastutulelik. Kui Aadu kellelegi hea noosi annud, siis kinnitanud sealjuures, et mees peab teda kõrtsis suure suuga kiruma ja ütlema: "No selle sindri käest ei saa keegi midagi."
Aadul olnud niiviisi viina küll. Mida pole jõudnud korraga ära juua, selle matnud oma teada metsa puujuurte alla. Kui pärast himu tulnud üksi või mõne sõbraga juua, siis toonud pudelid peidupaigast välja. Mõned napsisõbrad saanud aga haisu ninasse ja valvanud, kuhu vana bassa napsipudeli paneb. Selle varastanud tema järelt ja joonud tühjaks. Bassa ei olnud aga mehike, kes ennast laseb karistamata narrida. Ta kusnud poolikusse viinapudelisse, pannud pilpaga ka natuke "paksu" sinna juure ja matnud niiviisi tembitud märjukese puujuurte [-223-] alla, nõnda, et vargad võinud peitmise toimetamist näha. Pärast, kui pudel ära kadunud, olnud tal hea irvitada ja napsinäppajaid häbistada. See olnud vana bassa "goldwassersnaps."
Bassa käest saanud sedasi narrida ka Saare-Siimu Kaarel Rõuk, kellest paar korda ennemini jutt oli. See oli pikk, inetu mehekolask, paksude, väljapoole keeratud mokkadega, mispärast ta pole saanud selgesti rääkida. Ta ise öelnud enda kohta: "Mokad kiarivad, ei sua hästi riakida." Säärast murrakut, kus pikad vokaalid diftongideks muudetakse, räägitud vanasti kogu Kabala vallas. Nüüd on see murrak Kabalast kadunud, teda kuuleb veel mõnel pool Kõo vallas.
Kaarel oli Rassi Jaani väimees. Jaani tütar pole tahtnud Kaarlile minna, et ta on inetu, laisk, joodik, ulakas, varas. Kui valla mehed talvel läinud Tõrvaaugu metsa puid maha võtma, jätnud nad oma leivakotid Saaresiimule. Kaarel, kelle hoole alla kotid antud, olnud suur sööja ja käinud ise neist meeste kottidest oma koduse toidu juure lisa võtmas. Kui tütar tõrkunud Kaarlile minemast, saanud Rassi Jaan pahaseks ja öelnud: "Kes sind sitta võtab, kui sa Kaarlile ei lähe?" Tütar olnud nimelt madala kasvuga. Ta olnud nii sunnitud Saaresiimu perenaiseks minema. Neil olnud mõned lapsed. Siis aga pole naine enam tahtnud lapsi saada ja pole meest oma ligi [-224-] lasknud. Niiviisi läinud 15 aastat mööda. Kord võtnud naine tagatoas särgi seljast, et kirpe otsida. Töölised näinud seda ja sosistanud Kaarlile kõrvu, et "mine tahatuppa, nüüd saad." Kaarel läinudki ja teinud endale veel tubli poja, kes jõuka naise võttis ja praegu on Türil kaupmees.
Kabala mäe otsast käib risttee mööda, kust puudevedajad talvel metsa ja metsast tagasi sõidavad. Risttee ääres Kabeli mäe otsa peal tegid Saeveski, Rassi, Määru ja Vakiaru metsavahid tule üles ja viitsid seal aega, sest seal oli neil hea puudevedajaid üle vaadata. Arusaadavalt pidid puudevedajad metsavahtidega sõbrustama ja neile viina pakkuma. Üks Reegoldi mees sõitnud iga päev mööda, tuliuus valge pikk katmata kasukas seljas, metsavahtidega tegemist ei tee, suuniisutust ei paku. Bassa nõu järele veeretanud metsavahid ühe kivi tulle ja pidanud teda seal, kuni Reegoldi mees metsast puukoormaga tulnud. Määru metsavaht olnud valvamas; niipea kui valge kasukas kaugelt paistnud, veeretanud nad kivi tulest välja. Siis kutsunud lähedale-jõudnud mehe tule ääre ja palunud teda kivil aset võtta. Mees istunud kivil, kuni kuumus juba läbi kärssu kõrvenud kasuka pükstesse tunginud...
Metsavahtide tule lähedal olnud üsna tee kõrvas üks okslik [-225-] kuusk. Möödasõitjad kirvemehed proovinud selle kuuse kallal oma kirvesete kõvadust ja teravust. Kirvejäljed kuuse küljes aga kihutanud igat möödasõitjat seda tegema, mis teised enne teinud. Ilma hoopi andmata pole keegi tihanud kuusest mööda sõita. Vana bassat pahandanud see komme. Ta tagunud salaja kuuse koorealuse vanu äkkepulki, roostetanud naelu ja pajatükke täis.
Tulnud üks Taevere mees, kiitnud kangesti oma uut kirvest, see olla kuulsa Suure-Jaani sepa tehtud. Bassa andnud nõu: "Eks mine sinna kuuse juure, katsu, kas oksa võtab." Mees andnud kõigest jõust hoobi, uuest kirveterast kukkunud suur lahmakas välja.
Murrussaare metsas, Vakiaru vahtkonnas, saaginud Villivere poisid Siimeoni Mihkel ja Nahkru Mats suure männi maha, naistele kanga-peergudeks. Metsavaht Saki Andres (Kuldkepp) võtnud nad kinni ja pidanud Saeveski vana bassaga nõu, et kas neid Tõrvaauku saata metsaisanda Waldmanni juure, kus neil tuleks 25 rubla trahvi maksta, sest mänd olnud kasvama jäetud just seemnepuuks. Bassa löönud käega, et pole vaja metsaisandale teatada. Las parem kumbki poiss annab oma seltsimehele vibalikuga 10 head jutti ja siis las lähevad koju. Poistele tehtud ettepanek, nad olnud sellega nõus. Mihkel hakanud Matsile hoope jagama, kuid teinud seda liig pehmelt. [-226-] Bassa võtnud tasakesti tema käest vibaliku ja andnud Matsile tagant kaks viimast hoopi õige soolaselt. Mats saanud vihaseks ja peksnud Mihkelt ka pärast kõigest jõust. Ära minnes hakanud poisid teineteisele etteheiteid tegema valusate hoopide pärast. Siis alles selgunud nende eksitus, kui Mats teada saanud, et oma viimased tulised jutid ta polnud mitte Mihkli, vaid vana bassa käest saanud.
Metsaisand Löffler olnud vana bassaga hammast vastu. Sakslasele ei meeldinud see, et bassa Bismargist põlgavalt rääkis. Metsa revideerimisel juhtunud Löffler ühe kännu juure, kust vargad hiljuti puu ära viinud. Metsaisand käratanud bassa peale, et miks tema nii hooletu on ja laseb puid varastada. Asi juhtunud sel ajal, kui keiser Aleksander II tapeti (1881. a.). Bassa öelnud Löfflerile: "Kui kõikvõimsa keisri ihukaitsjad ei suutnud ära hoida oma valitseja tapmist, kuidas mina siis võin iga puu eest metsas hea seista, et teda mitte ära ei varastata?"
Bassa armastas ka teiste viguritükke jutustada. Juttude hulgas ei puudunud rasvaseid anekdoote, mille üle aga kuulajad ei nurisenud.
Rassi Jaani talu tüdruk käinud mõisas teol. Orjus
olnud raske: päeval olnud tal parmud ja palav, öösi
sääsed ja poisid kallal. Nii pole tüdruk saanud end
välja magada. Pühapäeva hommikul [-227-] pidanud ta
vara üles tõusma ja lehmi lüpsma. Tukkunud,
lüpsnud ja laulnud:
| "Sõõru, sõõru, sõge lehma. |
| Anna piima, hangud sarved." |
Poiss näinud tüdrukut lüpstes tukkuvat, nihutanud lehma eest ära ja pistnud oma "nisa" asemele. Tüdruk pole aru saanud ühti, kastnud sõrme ja sõõrutanud, aga piima ei tule, muudkui "nisa" läheb ikka suuremaks.
See poiss, Andres Lukk, olnud lollakas, sealjuures aga ulakas tükimees. Ta hoidnud sagedasti oma kepi flööte kombel suu juures, löönud tantsulugusid ja tantsinud kepeldes teiste lõbuks. Kord tulnud ta Tallinnast koju südaöösel, kui kõik pererahvas raskesti maganud. Tüdruk maganud laia sooja reheahju peal, harud laiali ja paljad. Poiss tikkunud tasakesi ta peale. Tüdruk hakanud all rabelema ja karjuma. Poiss viidud mõisa ja seal mõistetud talle selle kuriteo eest 25 vitsahoopi. Kui ta üles tõusnud ja pükse kohendanud, karjunud ta: "Ai, ai, valus, valus. Aga pole sest kedagi, magusat nussi sain ikki."
Harva leidub niisugust ladusat jutumeest, kui vana bassa oli. Suu jooksis tal vahetpidamata nagu tatraveski. Kuulajad hüüdsid sagedasti: "On sel mehel ka lõuad!" Naljatamise, lõõpimise ja luiskamise sekka poetas ta ootamata tähtsaid tõsise tarkuseteri, mis nagu mõnelt teiselt isikult tulid ja näitasid, et vigurijutupuhujal ometi tõsine, sügav iseloom oli. Suur hulk [-228-] siin kroonikas leiduvaid jutte on temalt üles kirjutatud.
Aadu vendadel ja õdedel oli see komme, et nad sagedasti jaanipäevaks Saeveskile, oma endisesse kodupessa, kokku sõitsid, kus Aadu ja ta abikaasa neid alati sõbralikult vastu võtsid. Nende juttude kirjutaja sõitis mõnikord ka ühes ja need külaskäigud kuuluvad tema kõige armsamate mälestuste hulka.
Aadu oli õige iseteadlik, seda näitas juba tema eriline nõtkuv kõnnak. Isa taltsutamatu loomus tuli temas mõnikord nähtavale. Et tal viina igalt poolt ja muidu külluses saada oli, siis hakkas ta vanemas eas tugevasti purjutama. Kui karta oli, et teda sellepärast ametist lahti lastakse, püüdsid vennad teda hoiatada. Aadut see aga pahandas ja tegi teda kangekaelsemaks. Vend Taevere Jaan öelnud talle kord: "Kuule, vend, jäta see liigjoomine üsna maha. ma kingin sulle siis 25 rubla." Aadu vastanud naerdes: "Ei ma seda rüübet küll ei jäta." Teinekord, kui Aadu Jaani noomimise üle irvitanud, küsinud Jaan: "Kas sina siis kellegi nõu vastu ei võta?" Aadu vastanud: "Ei võta, ma olen ise tark küll." Kui Kabala parun teda hoiatanud ja talle soovitanud, et ta oma vanema venna Jüri sõna kuulda võtaks, vastanud Aadu trotslikult: "Mina seda meest ei tunne. Mis insener see on, et mina peaksin tema sõna järele tegema?"
Nii läks asi nõnda kaugele, et vana bassa metsavahi ametist lahti [-229-] lasti. Kui ta vintis oli, siis kaebas ta kõigile, et ta oma vendade kiusu pärast pidanud Saeveskilt lahkuma, et vennad püüavad seda kohta endale. Venna Jaani käest laenas ta 300 rubla ja ta vanem poeg Hans 1000 rubla. See võlg jäi tasumata. Peale selle kinnitas Aadu kõigile, et Jaan talle ülekohut tegevat. Riius nimetas ta Jaani "kapusta krahviks", sest Jaan oli, kui aednik, kapsastega äri teinud ja pidas hiljem Taevere mõisat rendil.
Oma vanaduspäevad elas Aadu sugulaste juures, suuruselt osalt oma tütre Tiina ja väimehe Peet Saare juures Nõmmitsa metsavahikohal. Tervis oli tal kõrge vanaduseni hea, hambad tugevad suus. Läbisaamine väimehega ei olnud kõige parem, sest tütar Tiina oli vastu vanemate tahtmist mehele läinud, mis pahandust tõi noorte ja vanade vahele. Kui Aadu Saeveskilt lahkus, pidi ta põlatud väimehe juures peavarju otsima. Väimees haugutas talle nüüd purjuspäi vanu tüliasju kätte. Aadu tahtnud ka viguriga oma südant kergitada. Ta maganud parsil, kus kaerad kuivanud. Seal kusnud ta kaertesse ja öelnud väimehele: "Peremees, vaja on katust ja lagi parandada, nad lasevad vihma läbi. Mine, katsu, kaerad on märjad."
Pärassaare ja Saeveski vahel Saarjõe ääras on Mardihaua ehk [-230-] lihtsalt Haua talu. Ta on Kuldkeppide käes. Need on Nässu Mangli järeltulijad. Haua Mardi poeg, noor Mart teeninud Krimmi sõja aeg 8 aastat Rotermanni kontoris Tallinnas. Mart olnud tugev poiss, vahva tööle, korralik ja täpne. Kui Määraaugu sepp hobusega Tallinnast käinud rauda toomas, kiitnud Rotermann talle Marti ja teisi Vastemõisa poisse. Neid olnud tal Kaansoo poolt neli. Sepp öelnud: "Kui te, härra, näeksite Märdi isa. See on üks imelik mees. Võõra jutu pääle ütleb ta alati: "Vaat, see ju tõsi.""
Rotermann saatnud vanale Mardile sõna, et ta tulgu linna. Olla vaja temaga poja pärast rääkida. Mart sõitnud Tallinna, Rotermann võtnud ta lahkesti vastu, andnud hästi süüa ja juua ja ajanud vanamehega juttu. Kiitnud, et ta poeg olla tubli töömees, täitvat käsud alati hoolega. Mart vastanud alati: "Vaat, see ju tõsi, härra." Sekka ka: "Tõsi, tõsi, härra."
Rotermann iseendas mõtlema, kas ta iga jutu peale peaks järele kiites ütlema: "Vaat, see ju tõsi."? Jätkanud juttu siis niiviisi: "Sinu poeg on küll tubli ja aus töömees, aga ega ta Hauale küll enam tagasi tule. Mina olen järele mõelnud, et ma lasen ta vist ära tappa." Mart jäänud väheseks ajaks vait, siis kostnud pead raputades: "Ei, härra, see või küll tõsi olla. Ärge seda tehke, milles ta siis süüdi on?"
Rotermann naernud, silitanud Mardi halli pead ja öelnud: "Ei ole su poeg midagi kurja teinud. Ma [-231-] tahtsin ainult katsuda, kas sa selle peale ka ütled: "Vaat, see ju tõsi, härra. Tõsi, tõsi, härra."" Mart aga kostnud kohe: "Vaat, see ju tõsi, härra. Tõsi, tõsi, härra." Rotermann löönud kahte kätt kokku ja korranud tagantjärgi: "Vaat see ju tõsi, Mart. Tõsi, tõsi, Mart. Sinu poega ei tohi keegi ära tappa."
Poeg Mart tulnud pärast Rotermanni juurest isakodu Mardihauale elama, kus ta poissmehe põlve pidanud, harilikult küttimise ja kalapüüdmisega tegemist tehes, mesilasi pidades ja ajuti ka põldu harides. Peremeheks Haual oli ta vanem vend Peeter.
Üht nurjaläinud jahilkäiku jutustas Mart sagedasti. Tema läinud kord Kabala metsa Muraka rappa mõtusemängule. Et veel varajane laupäeva õhtupoolik olnud, hakanud ta laanepüüsid laskma. Esimene püü, keda Mart lasknud, jäänud sulgedest päris puhtaks, kuid lendanud siiski ära. Mart pannud imeks, et linnul suled maha jäänud, ta ise aga eluga pääsenud. Laadinud püssi uuesti, astunud laane all mõni samm, näinud jälle üht püüd. Tema muudkui püss palge ja kõmm. Aga ei paremat ühti, sulgi kõik kuuseoksad täis, kuid lind läheb minema.
Mart mõelnud: laengud maksavad raha, mis ma neist ilmaaegu püüde peale raiskan. Katsun õnne mõne suurema loomaga. Keegi on vist minu püssi "sonind." Püüde laskmine näitas, et ta on "mage."
Mart läheb natuke maad edasi, näeb, seal paras ilus koht istumiseks. Istub kännu otsa, [-232-] millele veidi sammalt peale kasvanud. Vaatab oma püssi, et mis imelugu see oli püssiga? Alati oli ta enne kui parem käsi, ei "valetanud" iialgi, nüüd püüsid ei võta.
Nii aru pidades näeb Mart, kuidas üks jänes tuleb kööpadi, kööpadi umbes kahekümne viie sammu kaugusel jääb ühe pajupõõsa äärde kakõks seisma. Mart mõtleb: "No poiss, nüüd oled mu kotis." Ja silmapilk käib vali pauk, nii mis mets kohab. Mart ei tõuse kännult üleski, ootab, et kui püssirohusuits lahtub, siis lähen võtan jänese ära. Kuid näeb - jänes tõusnud kahe jala peale istuma ja vaatab nagu kõrgemale, et mis kõrvetanud hais see küll on ja mis hirmus kärsak see oli? Siis läheb pikkamööda kööpadi, kööpadi oma endist rada mööda tagasi.
Mart laeb uuesti kähku püssi ja vaevalt ta saab laengu sisse tonganud, vaja veel lender otsa panna, näe - juba jänes tuleb kööpadi, kööpadi ja istub kakõks sinnasamasse, kus istus esimene jänes. See juba ärritab Mardi vihale, ta sihib hästi ja jälle käib tümm! Kui suits lahtub, näeb Mart, et jänes nagu ennegi läheb tuldud teed tagasi.
Nii lasknud Mart kuus korda sinna pajupõõsa ääre. Jänes hakanud iga kord ikka kiiremalt tulema, nii et Mardil polnud tema ilmudes veel leang püssiski. Mart mõelnud siis: "Vahest oli mul hõbeprees särgi ees, nüüd ei ole seda ka. Muidu katsuksin hõbedat püssi panna. Hõbe peab ju vanatondi peale hakkama." Mart näinud, et seal, kus jänes [-233-] istus ja kuhu ta kuus korda laskis, olnud kogu pajupõõsas puruks lastud nagu näru, kuid jänes läinud ikka kööpadi, kööpadi metsa tagasi.
Mart tõusnud siis kännult üles ja tulnud ilma tagasi vaatamata koju. Seda lugu jutustades ütles Mart nooremaile küttidele: "Ei lähe mina sest saadik enam laupäevaõhtu küttima. Ärgu tehku seda ka keegi teine, see on suur patt." Koju tulles pannud Mart püssi haput taari täis, lasknud teda ahju taga nurgas kolm ööpäeva liguneda, siis nühkinud püssi kuivaks.
Kord olnud Mart Kaansoo kõrtsis oma sõpradega purjutamas. Seal küsinud talt Leetva küla mees Liinoja Peet: "Mardihaua Mart, kuidas on, kas põdraliha ka on?" Mart vastanud: "Miks ei ole? On, on. Siin mul ligi küll ei ole. Aga sa oled ju ise sama suur jahimees, kudas siis minult põdraliha küsid?" Peet ütlema: "Kütt olen küll, kuid põdraliha pole ma eluajal söönud." Mart jälle: "Tule minu poole, lähme metsa, küll me põtru leiame. Siis võid ise mõne maha tappa."
Peet läinudki Mardiga ühes Kabala metsa. Mart öelnud: "Muidu ma metsa ei lähe, toop viina olgu mul nahkjahikotis." Mart oli kõva viina-võtja, viina tagavara oli tal alati kodus. Läinud siis kahekesi Saarjõe kallast mööda kuni palgimetsa sihini. Mart teadnud seal põtrade asukoha olema. Neil olnud põdra-ajaja koer nööriotsas. Nad istunud ühele tuulest maha murtud puule, et vähe jalga puhata ja [-234-] aru pidada, mis nüüd teha. Korraga kuulevad - paksu kuusetihniku all prõks. Mehed pööravad end sinna poole, näevad, kaks põtra tulevad peaaegu kõrvuti. Üks vanem, kuueharuliste sarvedega, teine noorem ja väiksem, umbes aastane. Mart sosistab Peedile kõrvu: "Üks sinu, teine minu; lase sa suuremat."
Põdrad sammuvad otse küttide poole ja peaaegu korraga kõlab kaks pauku. Mart seltsimehele: "Võta viinapudel kotist välja. Näed, me peame kodust hobuse tooma, et neid ära viia." Astuvad põtrade juure. Mart ütleb: "Näe, kui ilus mokk sel noorel põdral, küll saab tast hea viina sakuska." Aga põdrad maas värisevad kangesti, Mart pole seda ennem näinud. Mart läheb, lõikab suure toore kasemalga, et sellega põdra kõrvajuurika peale lüüa. Lasta enam ei julge, sest pauku kuuldes võib metsavaht peale tulla. Mart lööb esimese korra, põder ajab enda kahe jala peale. Lööb teise korra, põder tõuseb üles ja hakkab minema. Teine põder hakkab ka tõusma, ajab esimese otsa püsti. Koer kargab põdra kõrvast kinni, aga põder läheb mis rüsinal laane alla ja kaob teisega meeste silmist metsa.
Nüüd tulevad meestel püssid meele, kuid need
mõlemad tühjad. Vaatavad veel metsa all jälgi ja
verelaike, aga punaseid haavalehti palju maas, ei saa midagi aru. Mart
sõnab Liinoja Peedile: "Eks ole see va' Toru-Jaani
(Nõmmitsa orelitegija Jaan Saare) temp? Temal on kuri silm. Ta
oli põllu ääres aeda [-235-] kohendamas ja nägi,
kui me tulime. Ta on suur nõid, ise küll ka kütt, kuid
ei salli, et me põdrajahile tulime." Rahvale oli aga laul
järele jäänud sest põdrajahist algusega:
| Kaks põtra olid maha lastud, |
| just palgi metsa sihi peal. |
Pärassaare Uuetoa Jüri jahikoer haukunud kord oktoobrikuu ööl metsas öö läbi. Haua Mart kuulnud seda ja hoiatanud oma pererahvast: "Olge valvel, hunt on metsas, ega koer muidu haugu. Hommikul olnudki talu kuus hane hundi murtud, kes nad maha jätnud vist sellepärast, et tal kõht täis olnud. Mart kaevanud siis hundiaugu ja pannud ühe murtud hane põhja söödaks. Hommikul olnud auguäär hundijälgi täis, kuid auku ei ole hunt läinud. Mart arvas, sellepärast, et ta mitte elus, vaid surnud hane oli auku pannud (Märkus: Nähtavasti ei osanud Mart õiget hundiauku teha. Augu keskele pannakse tulp ja tulba otsa söödaks hani või part. Pealt kaetakse auk nõrkade okstega kinni, et kui hunt tuleb tulbalt lindu püüdma, langeb alla sügavusse).
Mart tegi metsas ka hundiaedu, nagu neid Siberis tehakse. Kaks tugevatest püstteivastes tihedat ringaeda ehitatakse teineteise ümber, nende vahe on nii kitsas, et hunt seal saab edasi liikuda, mitte aga end ümber pöörda. Välimises aias on uks, mis sisse poole lahti käib ja praokile jäetakse, et hunt aedade [-236-] vahele pääseks. Sisemises aias ust ei ole. Sisemisse aeda pannakse ööseks kits ja mõlemad aiad kaetakse pealt kinni. Kits kardab ööseks jääda ja hakkab mökerdama ning ahvatleb sellega hundi ligidale, kes lahtisest uksest aedade vahele läheb, seal ringi käies ja ahnesti kitse vahtides ukse juure jõuab ja selle ise kinni lükkab, et edasi pääseda, millepeale ta vangis on.
Kord sõitnud Haua Mart Tallinnast kodu poole. Astunud Saku kõrtsi sisse, küsinud kõrtsmikult üks kortel paremat viina. Kõrtsmik vastanud, et tal ei ole. Ka topelköömelt ja piiritust ei ole olnud. Harjumaa rahvas olla vaene, joovat ainult karjajaaku, paremat ei nõua. Mineva-aastal seisnud üks pudel paremat viina terve aasta riiuli, keegi pole teda küsinud. Praegu olnud seal kõrtsis üks mees oma terve aasta palka - 25 rubla - maha joomas. Kõrtsmik öelnud: "Oleks niisuguseid rikkaid mehi enam, mis siis oleks viga kõrtsi pidada." Mart sekka: "Ah 25 rubla, on see mõni rikkus? Oleks 25 sada (rubla), see oleks juba rikkus." Kõrtsmik kahmab kähku mütsi peast, küsib: "Kust poolt paruni härra on?" Mart vastab: "Pange aga müts pähe, ma ei olegi parun, olen Riiamaa mees Mart Kuldkepp."
Mart tuleb kõrtsist välja, samal ajal sõidab neljahobuse-tõld kõrtsi ette. Kõik võtavad mütsid saksa ees maha, Mart ei liigutagi oma peakatet. Saksale [-237-] pole see meeldinud, ta küsinud Mardilt, kes ta on ja miks ta mütsi maha ei võta. Mart seletanud, et ta on Riiamaa mees Viljandi kreisist, tulnud praegu Tallinnast Rotermanni kontorist. Saks öelnud: "Ma tiap kill, et Riiamaa miis ei vötap paruni härra ees müts maha. Viljandimaa mehe olema keik mulgi." Saks - see olnud Valtre mõisa noor parun Pilar von Pilchau - astunud tõlda ning sõitnud edasi.
Mart läinud kord palgiparvega jõge mööda Pärnu. Papiniidu all kaldas pannud nad Turmanni Jaaguga parve kinni ja läinud linna vaatama. Ehitatud parajasti raudteed. Vedur sõitnud nelja vaguniga, mis liiva täis olnud. Mart vaatab, ütleb: "No küll on ka härg, tugev nagu vanapagan ise. Ta peab seest vist puhast tina täis olema." "Miks just tina?" küsivad teised. "Noh, muidu jookseksid ta rattad ju lihva," ütleb Mart. Jaak näeb ka esimest korda seda elukat, ütleb: "Mardil on õigus, sel on jõudu, see veab mitu penikoormat ära." Tema arvas, et penikoorem on mõni üliraske kaal.
Mardil oli Haua talu maa peal mesipuuaias väike ait, kus ta harilikult elas. Ainult talvel kange külmaga läks ta talutuppa. Mesipuid oli tal palju. Esimese mesilaspere püüdnud ta metsast, kuna ta kärgedega mesipuu oli kõrge kuuse otsa pannud. Rahva arvamise järgi ei tohtinud mesilasi osta ega müüa. [-238-] Ostetud mesilaste kohta ütles Mart: "Need ei ole mesilased, neil pole õnne." Ja kui ta ükskord ometi, oma parema teadmise vastu, ühe pere ära müünud, siis olnud tal ka mesilaste õnn otsas.
Mesipuud jäid tal talveks aeda. Pärastpoole mattis ta nad sügisel maa sisse, kust õhuauk välja käis. Kevadel olid pered terved. Mart kaebas ainult, et talvel hiired mesipuude kallale tikuvad.
Varas viinud talt kord kõige parema pere ära. Seda pidanud Mart Toru-Jaani süüks. Ta läinud Jaani juure ähvardusega, et kui see teda rahule ei jäta, siis paneb ta Jaani loomadele sajajalgsed selga. See ähvardus mõjunud. Mardi mesilasi ei ole pärast enam puudutatud.
Teinekord viinud vargad Mardi aidast ta paremad tööriistad ja riided ära. Mart lasknud Vanaõue sepa Siimu oma plaani järele raudvedru sissepoole aita teha, mis vargal, kes sisse astub, mõlemad jalad alt ära lööb. Küla mööda rääkinud ta, et kes nüüd tema äraoleku ajal tuleb aidast varastama, sel on "massid maas." Pole aga keegi julgenud tulla oma massisid jätma. Sinna aidaesisele surnudki Mart viimaks südamerabandusse ära. [-239-]
Leetva Mari Letneril, nende lugude kirjutaja vanatädil, oli kaks poega: Peet ja Mihkel. Peet jäi peremeheks isatallu, see oli Leetva Vanatalu. Mihkel ehitas endale Kaansoo kõrtsi lähedale poe. Teda nimetati millegipärast Hunt-Mihkliks. Ta oli suurte silmadega, laia näoga, suur naljahammas, üldiselt, välimuse ja iseloomu poolest sarnane oma onu Saeveski Hansuga. Mihkel võttis naise, kui ta oli juba vana mees. Lapsi nad ei saanud. Mihkli onu Pärassaare Andres Kuldkepi kõige noorem poeg Mart tuli neile kasupojaks. Mart sai seal kuidagi viisi jõukaks meheks. Ta kiitis kõigile, et "mul on kapitaal" (tugeva rõhuga viimasel silbil) ja pilkas neid, kellel ta arvas seda puuduvat. Räägiti, et temal olnud ühes Pärnu pangas 5000 rubla.
Kord tuli Mart Pärnust äriasju ajamast ja heitis oma toas poe kõrval magama. Aeg suvine, kasuvanemad magasid üleval pööningul. Hommikul leiti, et Mart oli tapetud: talle oli kirvega sügav haav meelekohta löödud ja veel nöör ümber kaela tõmmatud. Mardi lähedal teises toas maganud teenija tüdruk. See olnud raske unega, ei olnud öösist sündmustest midagi näinud ega kuulnud. Toauks olnud hommikul niisama lukus nagu ta õhtul oli. Ukselukk olnud küll viletsavõitu. Mõrtsukad jäid avastamata. Arvatavasti saanud nad saagiks 60 rubla Mardi raha.
Mardi poe läheduses, [-240-] Viidika talus ehitati samal ajal uut elumaja ja raha olnud ehitajail napilt. Viidika perenaine öelnud pärast Mardi tapmist oma onupojale Andres Kõrgele, kes Õunapuuaia Bakhofi juures oli poisiks: "Maja ikkagi ilma võlgadeta valmis ei saanud; parem oleks võinud Mart elama jääda." See teade on vanalt Bakhofilt saadud. Mart oli tugeva tervisega, paks mees, kõige paremas eas, kui ta tapeti.
Tol ajal oli Võhmas kaupmees Jüri Martinson. Tema isa oli enne Taevere mõisas karjameheks, pärast elas oma poja juurs. Tema ema oli Kärdu tädi tütar Ann. Kärdu-tädil oli nimelt kaks poega: Jüri ja Hans ja kuus tütart: Rõõt, Anu, Ann, Mari, Madli ja Kadri. Jüri Martinson oli Paide kaheklassilise kreisikooli läbi teinud ja pidas Võhmas poodi, majas, mis Taevere Kuldkepi äi, endine kaupmees Miller, oli endale ehitanud.
Martinson läinud tapetud Mardi kasuvanemate juure ja öelnud: "Mardi raha teie Pärnu pangast kätte ei saa, sest seaduse järgi ei ole vanemad laste varanduse pärijad. Tulevad Mardi õed ja vennad ning saavad raha endale. Aga kinnitage mind Mardi asemele oma kasupojaks, siis olen ma Mardile kõige lähedasem, saan selle raha kätte ja annan teile." Mardi kasuvanemad olnud sellega nõus. Martinson läinud siis Pärnu, võtnud Mardi raha pangast [-241-] välja, ei ole aga selle annud kasuvanemaile, vaid hakanud saadud rahaga suuremaid ärioperatsioone ette võtma. Oma kaupluse Võhmas jätnud ta nüüd enamasti sellide hooleks, ise sõitnud ümber, ostnud linu, vilja ja metsalankisid. Teda peeti osavaks, jõukaks ärimeheks, ta kuulsus kasvas ja hea meelega usaldati oma raha tema kätte.
Martinson oli nooremas eas mõistlik, viisakas, kaine, kokkuhoidlik, õige mees. Pärast, kui sugulased intriigide abil olid tema naisevõtmise nurja ajanud ja ta oli tapetud Mardi raha kätte saanud, näis, nagu oleks üks teine võõras vaim tema kehasse asunud. Ta hakkas purjutama, kaarte mängima, naistega lõbutsema, pidusid mööda sõitma ja jättis oma koduse äri lohakusse.
1905. aastal oli ta punane agitaator, kes rahvale kõrtsis ja mujal seletas, et Jumalat pole olemas (ta enda sõnade järgi hakanud ta Jumala olemasolus kahtlema juba, kui ta 15-aastane olnud), kirikuid ja vaimulikke, neid rahva petiseid, pole tarvis, kauplemine peab vaba olema, ilma mingisuguste patentideta jne. Kui Besobrasovi karistussalgast püüdjad teda tahtsid kinni nabida, siis leidis ta kaitset ja eestkostmist Taevere mõisa rentniku Jaan Kuldkepi poja Alberti poolt, kes oli Kärevere mõisa omanik ja tegutses üksmeelselt teiste mõisnikega revolutsionääride vastu. Sellepärast oli Alberti sõnal mõju, kui [-242-] ta tahtis Martinsoni päästa, kes oli oma ema poolt tema sugulane ja tema vanemate poe rentnik Võhmas.
Mainitud Taevere Jaan Kuldkepp oli nende lugude kirjutaja onu. Isa andis ta poisikesena Lahmuse mõisa Rathlefi juure kärneripoisiks. Rathlef laskis ta Riias ühes suuremas äris kunstkärneriks õppida. Noormehena pidas ta mõisates aedniku ja juustniku kohta. Teenides sellega raha ja saades raha ka oma naise, Võhma kaupmehe Milleri tütre, kaasavarana, mõtles ta juba mõne suurema ettevõtte peale. Kui tolleaegne Taevere mõisa rentnik von Bunge selle mõisa käest ära andis, võttis Kuldkepp, alguses Kurikoffiga koos, Taevere mõisa ja valla enda kätte rendile ja jäi sinna varsti, kui Kurikoff üle kolis Vastemõisa, ainukeseks rentnikuks.
Keiser Paul oli selle mõisa ja valla sissetulekud kinkinud millegipärast ühe von Lipharti perekonnale jäädavaks tarvitamiseks. Kuldkepi aeg oli juba 40 isikut, kelle vahel rendiraha ära jaotati. Igaüks neist sai aastas 300 rubla, katsus aga sellega ära elada, pidades endale, kui aristokraadi võsule, ebakohaseks ja alandavaks, kuhugile teenima minna. Jaan Kuldkepp oskas selle perekonna hooldajaga endale kasulikku kaupa sobitada, sai mõisa ja valla enda kätte rendile esiti 12, siis 24 aasta peale. Viimane rendiaeg küll lühendati ja lepingu tingimused muudeti uue hooldaja Friedensteini [-243-] pealekäimisel.
Valla talude rendi tõstis Kuldkepp nii kõrgele, et vald maksis kogu rendi ära ning mõis jäi temale ilma rendita kätte. Ka riigimaksud oskas ta isiklike "läbirääkimiste" abil asja korraldavate ametnikega valla peale veeretada. Vallas tekitas see nurinat ja kohtuskäimist, kuid Kuldkepi leping oli vormilisest küljest nii seadusega kooskõlas, et ei harilik kohus ega senator Manasseini revisjon millestki ei saanud kinni haarata. Jaan Kuldkepp elas vanaduseni Taeveres ja suri seal.
Taevere Kuldkepp oli omal ajal kaugel tuntud isik. Teda peeti targaks meheks ja ta ise oskas ennast hinnata. Oma asju ajas ta osavasti, ettevaatlikult, tagajärjekalt. Hoides ülepea end seaduslikkuse piirides, ei sattunud ta kohtuvõimudega vastuollu, vaid protsessid lõppesid enamasti alati tema kasuks. Protsessidega oli ta nii harjunud, et ütles: "Minul on ükskõik, kas ma istun kõrtsilauas või kohtulauas." Ta pidas end aumeheks ja kuuldes süüdistust, et ta olla ülekohtusel teel jõukaks saanud, hüüdis ta pahaselt: "Tulgu ometi üks inimene ette, kes võiks tõeks teha, et mina olen ülekohtuga midagi temal ära võtnud."
Ta selfmademani iseteadvus ei näidanud end tõusiku upsakusena, ta kokkuhoidlikkus ei läinud kitsinduseni. Mõisnikest pidas ta lugu, seadis neid mõnes asjas endale eeskujuks. [-244-] Püüdis neilt õppida oma majapidamise korraldamist, ilma nende seltskonda tikkumata, ilma nende ees end alandamata. Tundes end eestlasena eesti seltskonnas koduselt, ei olnud tal siiski opositsioonimeeleolu sakslaste vastu. Oma lastele andis ta saksa hariduse. Ta nägi meeleldi, et nad sakslastega sõbrustasid, saksa seltskonnas liikusid. Tal polnud midagi selle vastu, kui nad seal assimileerusid. Teiselt poolt oli ta sõbralikus vahekorras C. R. Jakobsoniga ja andis sellele mõnigi kord rahalist abi "Sakala" väljaandmisel. Kadunud Jakobsoni võlgu ei nõudnud ta tema pärijailt tagasi.
Muidu ta väga heldekäega ohverdaja ei olnud. Ta oli kuulnud, kuidas mõisnikud, eriti vana Navesti "Jin" (parun Hoeningen-Huene), oma kitsiduse vabandamiseks harilikult ütles: "Kui ma millegi kasuks raha ohverdan, siis varastan seda oma laste taskust." Seda Jini sõna kordas Kuldkepp irooniliselt natuke naeratades, kuid mitte hukka mõistes. Tema abikaasa suust oli seda sentensi sagedamini ja heakskiitvalt kuulda. Oma sugulaste vastu oli Taevere Kuldkepp lahke ja heasoovlik, mida talle mõnikord küll tänamatusega tasuti. Nende lugude kirjutaja isiklikult mäletab teda ja tema abikaasat heaga.
Kuldkepi abikaasa oli mehest palju noorem. Kui ta mees, olles üle 70 aasta vana, jäi põduraks ja ta hingamine oli veresoonte [-245-] lubjastumise tagajärjel nii raskendatud, et ta harilikult pehmes, ratastega leentoolis istus ja seal magas, kartes voodis lämbuda, siis õhkas naine: "Peaks ta veel kolmgi aastat minu seltsis elama!" Ta ise tundis end tervena ja ta elulõpp näis olevat kaugel.
Ükskord oli neil kellegi nende pereliikme sünnipäevapidu. Koosolejate tuju oli kõige parem. Isegi haige isa, keda leentoolis teiste sekka veeretati, võttis nooremate lõbust osa. Korraga nägi nende kõige noorem tütar Ella, et üks nagu valges vahariides pikk inimkuju tuli teisest toast läbi lahtise ukse sisse, pööris oma näo koosolejate poole ja kadus siis. Teiste jutustajate järele seisnud see kummaline kuju Ella enda voodi juures.
Neiu kahvatas seda viirastust nähes. Ta küsis toatüdrukult, kas see olla ka midagi näinud, sai aga eitava vastuse. Üks nädal peale seda, kui nende perekond istus söögilauas, perenaine oli õige lõbusas tujus, naljatas palju ja laskis viimaks sisse kutsuda ühe jutuka vanaeide Võhmast, Tooma Liisa, et selle naljatusi kuuldes saaks enam naerda - tundis ta, et temal üks jalg, siis varsti ka teine jalg hakkas nagu surema. See tunne kerkis ikka ülemale poole kehasse. Ta käskis oma jalga hõõruda, mis aga ei aidanud. Ta tõsteti toolilt üles, et voodi viia. "Nüüd ei ole enam nalja," õhkas ta voodi heites, kus ta varsti suri. [-246-]
Vapustatud naise ootamatust surmast, ütles ta haige mees: "Kui tema on surnud, siis mina ka enam ei ela." Tõesti, nädalapäevad peale seda suri ta ka ise. Üks halastajaõde Viljandist, kes oli kutsutud haige eest hoolitsema ja viibis surmatunnil tema juures, jutustas pärast, et nii õudset surma ei ole ta enne oma eluajal näinud. Haige olnud deliiriumis, soninud ikka kohtust, näinud kuradit ja näidanud teistele: "Näe, näe, seal ta seisab." Surija viimne hääl ei olla mitte inimese, vaid nagu hirmus vali pasuna hääl olnud.
Oma ainsa poja Alberti laskis Taevere Kuldkepp Riia polütehnikumis agronoomiks studeerida ja ostis talle Kärevere mõisa vallaga. See mõis oli seal, kus nüüd on kitsaroopalise raudtee Kärevere jaam. Tema koosnes kahest väiksevõitu mõisast. Üht neist nimetas rahvas enne "Kärevitu", teist "Vansi" mõisaks. Vansi on vist võetud saksakeele sõnast Schwanz. Arvatavasti on üks mõis olnud kellegi naisterahva, teine kellegi meesterahva käes. Nende ebaseaduspärasest armastusvahekorrast on vist rahvas põhjust saanud mõisatele pilkenimed anda, mis pärast Kärevereks muudeti.
Kuldkepp oskas talud nii hea hinnaga ära müüa, et mõis talle peaaegu hinnata kätte jäi. Sinna ehitas ta uue, soliidse elumaja, seadis teised hooned korda, asutas sinna ka hea viljapuuaia, milleks Taevere mõisast laskis paremad [-247-] puud ja põõsad viia.
Vanemate, eriti ema, soov oli, et pojast saaks päris mõisnik, kes teiste "vonnidega" oleks üheväärne. Albert pidi sellepärast Viljandi aadligümnaasiumist ja Riia polütehnikumi korporatsioonidest alates noorte mõisnikega läbi käima ning nendega sõprust sobitama. Ja et need tõusikut eneste sekka võtaksid, pidi ta ohtrasti raha välja puistama.
Isa tundis oma poega ja tal ei olnud poja vastu mitte suurt usaldust. Kui nende lugude kirjutaja vend Hans kord Taeveres onu juures külas oli ja jutt tuli Albertist, kes tol ajal veel polütehnikumis studeeris, siis ütles isa murelikult: "Jumal teab, mis minu pojast saab." Tõusis sellejärel ruttu üles ja läks teise tuppa. Kui ta tagasi tuli, olid tal silmad punased, nagu nutetud.
Seda enam aga hindas ja hellitas ema oma ainust poega. Ta öelnud kord söögilauas mehele valju näoga: "Albertile pead sa teise, parema mõisa ostma, kui Kärevere on." Mees teinud tõsise näo, vaadanud selja taha ja vastanud: "Ma vaatan õige, kust see raha siis teise, parema mõisa ostmiseks peab tulema."
Isa oli koduse testamendi teinud selle kohta, kuidas peale tema surma asi ta varandusega peab jääma. Kuulu järgi olnud selle testamendi sisu üldjoontes järgmine: lesknaine pidanud oma surmani mehe varandust valitsema, mis alles pärast naise [-248-] surma tuleks jagamisele laste vahel. Kärevere mõis oli poja Alberti nimele ostetud kohustusega, et ta õdedele teatud summa selle pealt välja maksaks. Albert nurises, et tema mõis olla pärandustombus liiga kõrgelt hinnatud. Võhma talu ja kaubakoha oli naine oma isalt pärinud ja kavatses selle oma lonkavale tütrele Allale (Alviinale) jätta. Kaks vanemat tütart: tohter Tannebaumi abikaasa Marie Tallinnas ja loomaarsti Raska abikaasa Nelly Viljandis, olid suure osa oma pärandusest juba meheleminekueas kaasavarana kätte saanud.
Testament hoiti ühes koduse rahaga kapis. Vana Kuldkepp öelnud, et igaüks tema neljast lapsest saab päranduseks 20 tuhat rubla. Pärast isa surma oli aga kapp tühi: raha ja testament olid kadunud... Õed süüdistasid venda Albertit raha omandamises ja testamendi hävitamises, mis oli tema huvides. Nad annud selle asja kohtu-uurija kätte Põltsamaal ja ähvardanud Alberti Siberisse saata. Kindlate tunnistuste puudumisel aga lõpetanud kohtu-uurija selle asja.
Onupoeg Vakina Hans Kuldkeppi taheti tunnistajaks kutsuda. Et aga kadunud testamendist temale Taeveres üldjoontes oli ainult räägitud, testamenti ennast ta ei olnud näinud, ega selle kadumisest midagi lähemat ei teadnud, siis keeldus ta minemast. Pärast ütles Albert Hansule irvitades: "Hea, et sa ei läinud. Mida sa oleks võinud selle testamendi [-249-] kohta seletada? See on ammugi ahju läinud." Seda jutustas Vakina Hans ise nende lugude kirjutajale.
Kuna Kärevere mõis oli Alberti nimele ostetud, jäi õdedele ema pärandus, nimelt Võhma kaubakoht ja talu jagada. Vanemad õed ei astunud mitte nooremate kasuks tagasi. Raska Nellile näiteks oli isa Viljandis maja ostnud ja selle eest vist 20 tuhat rubla maksnud. Kui ta mehele sai, ei lasknud ta endale pulmi teha, vaid palus, et isa annaks pulmaraha ka talle kaasavaraks. Nüüd nõudis ta Võhma kaubakohast samat osa kui teisedki. Ta ähvardanud nooremete õdede, Alla ja Ella, veimekirstudki läbi sorida, et näha, kas seal mitte ei leidu vanemate vaskkastruleid. Võhma kaubakoht ja talu jäigi loomaarst Raska kätte, kes teistele õdedele nende osad välja maksis. See pärandustomp hinnatud 11 tuhande rubla peale.
Loomaarst Raska lesk Nelly oli nooreseas ilus, terve näoga neiu. Tema õemees dr. Tannebaum ütles tema kohta: "Ein kerngesundes Mädchen." Nüüd on ta juba mitu aastat peaaegu kurt. Vist ei ole tal elus kõik õnnestunud, sest ta ütlevat mõnikord õhates: "Minu elutöö on kaduma läinud."
Isa oli sihiajajate insineeridega kitsaroopalise raudtee ehitamisel mehkeldanud, et nad sihi tingimata Võhmast läbi ajaksid. Ta lootis, et seeläbi tema kaubakoha väärtus Võhmas [-250-] suuresti tõuseb. Ka kavatses ta tema krundis leiduva turbaga head äri ajada ja laskis seal turbakuure ehitada. Veel oma viimses haiguses vaeveldes öelnud ta: "Enne ma ei sure, kui turbakuurid on valmis." Surm tuli siiski varemalt ja kuurid olid nii laiad ehitatud, et tuul mitte vabalt läbi ei puhunud ja turbad hästi ei kuivanud. Kuurid kõdunesid ja lagunesid tarvitamata ja oodatud kasu turvastest jäi tulemata.
Pärast isa surma andis Albert Taevere mõisa käest ära. Endine ülitulutoov rendileping oli nii muudetud, et rentnikul tulnuks omast taskust mõisale juure maksta. Vald, kes enne ühes ka mõisa rendi ära maksis, oli nüüd mõisast lahutatud ja teda pügada enam ei saanud.
Albert oli Suure-Jaani tuletõrjeseltsi asutajaid, on vist praegugi selle seltsi auliige, kuid äpardusi või ebaõnnestumisi tulega juhtus tal elus enam kui üks kord. Enne ta lahkumist Taeverest põles mõisa härrastemaja maha. Nooremad õed olid oma veimekirstud, mis enne seisid Võhmas, tulekahju ees toonud ka Taeveresse. Kelle nimel olid mõisahooned tulekassas kindlustatud ja kas õdede kirstud ka olid tulekassasse üles võetud, seda ei tea.
Pärast tulekahju Albertil ja ta õdedel nähtavasti rahapuudust [-251-] ei olnud. Ella sõitis Berliini, et sealses konservatooriumis lauljannaks õppida ja ta õde Alla läks ühes. Albert hakkas Kärevere mõisat pidama. Võlgu tal mõisa peal ei olnud. Isa oli hooned täiesti korda seadnud. Ilus palgimets tõstis mõisa väärtust.
Albert ei olnud lihtsa, kokkuhoidliku elu, visa, kestva töö ja selle tagajärgede kannatliku äraootamise harrastaja. Ta tahtis ruttu, kergesti, leidlike kombinatsioonide abil haljale oksale tõusta ja seal lõbusasti õõtsuda. Ta arendas oma mõisas turba-tööstust, ehitas endale turbaküttega jahu- ja saeveski, mille juures tal Oisu härra osanikuks või abiliseks olnud. Vist oli Albert ühevahe ka Viljandi maakonna agronoomi ametis. Maamõõduasjad näiteks olid tema kontrollida. Kabala mõisas tegi ta kaks korda aastas parun Taubele inventuuri.
Tema sõber Eistvere von zur Mühlen ütleb, Albert olnud tark mees, kuid teda hukutanud liig suur mängimisekirg. Kord kaotanud ta õhtul kaardimängus Mühlenile 20 tuhat rubla ning olnud hommikul õige tusane. Mühlen öelnud talle: "Ära karda, ega ma sinult ei hakka seda raha nõudma. Kui ma sulle oleks kaotanud, ma poleks ka maksnud." Võib olla, et Mühlen tookord talle mänguvõla kinkis, kuid Kärevere mõisa ilus mets olevat viimati ikka ära müüdud just Alberti kaardimängu võlgade eest Mühlenile. [-252-] Albert käis ka korduvalt, kui tal olid suuremad summad raha, Monte Carlos mängimas.
Huvi ja indu eesti rahvaelu arenemise vastu Albert ei näidanud. Kord oli ta lubanud Viljandi põllumeeste seltsis kõnega esineda. Pärast oli ajalehes muuseas selle koosoleku kohta märkus: "Et Albert Kuldkepp ei olnud ilmunud lubatud kõnet pidama, siis loeti selle asemel koosolijatele midagi raamatust ette."
Albert kosis ühe kindral von Enteli tütre. Tema äia peeti rikkaks meheks, kellelt tütar oli suurt kaasavara loota. Alberti proua oli Peterburis üles kasvanud. Maaelu võõra rahva seas ei võinud talle meeldida. Kodumajapidamiseks ei olnud ta võimeline, ei teinud sellega tegemist. Muidu olnud ta heasüdameline, lahke inimene, kes aga eesti keelt sugugi ei rääkinud. Mees pidi oma prouale mitu teenijat pidama ja igapidi tema seisusekohase elumugavuse eest hoolitsema. Üks teenijatüdruk saadeti kohe Tallinna "Kuld lõvi" hotelli peente söökide valmistamise ja õiget härraste passimise kunsti õppima. Värsket liha ja muud vajalikku toidukraami toodi Käreveresse iga päev Paidest raudteega, sest tolleaegses väikeses Türi alevikus ei olnud kõike soovitavat saada. Kodune elu oli aristokraatlikult sisse seatud. Kui härrased sõid, oli söögilaual [-253-] kelluke, mille nupule vajutati, kui kedagi teenijat vajati. Ühe korra helistamise peale ilmus üks tüdruk, kahe korra peale teine jne.
Albertil tuli mõisnike seltskonnas pöörelda. Ta ei võinud seal "lump" olla vaid pidi "anständig" elama, kulude peale vaatamata. Tõusik pidi pärismõisnike seas eriti helde käega raha välja puistama, et teised teda, vähemalt väliselt, kui endaväärilist kohtleksid. Eistvere von zur Mühleni jutu järgi maksnud Albert kogu arve kinni, kui ta teiste mõisnikega koos Tallinna paremas hotellis mõne lõbusa olengu pidanud. Noored mõisnikud käisid küll Alberti juures pidutsemas, kaarte mängimas, eriti veel sügiseajal Kärevere metsas jahil. Kui aga Albert soovis, et nad teda aurahukohtuniku kandidaadiks üles seaksid, siis kukkus ta läbi.
Alberti võlad hakkasid kasvama. Tema noorik ei võinud, mehe püüetele vaatamata, igavat maaelu väikeses mõisas välja kannatada. Sagedasti elati Tallinnas ja Peterburis. Käreveres käidi nagu enam suvitamas. Lõpuks otsustas noorpaar Kärevere päris maha jätta ja linna elama asuda. Kärevere härrastemaja, mis isa oli ehitanud ja 5000 rubla eest tulekassas kindlustanud, suurendas Albert ja tõstis kindlustussuma 16 tuhande [-254-] peale. Proua lapsega oli juba ära sõitnud, Albert üksinda veel kodus end ka ärasõidu vastu valmistamas. Seal puhkes tuli lahti, sahvrist alates, ja mõisa elumaja põles põhjani maha. Albertile maksis kindlustusselts 16 tuhat rubla kahjutasu välja. Oma äialt saanud ta umbes samal ajal 80 tuhat rubla naise kaasavaraks. Selle summaga sõitis ta kohe Monte Carlosse mängima, kus ta ka enne oli käinud. Kui palju raha ta sealt tagasi tõi, on teadmata.
Albertil oli poeg ja vanaisa von Entel oli poisi nimele pannud panka 30 tuhat rubla, kui äi suri, tahtis Albert seda raha kätte saada, kuid ilma proua nõusolekuta ei olnud seks võimalust. Proua nõusoleku saanud ta niiviisi, et ta prouale ühe paberi pannud allakirjutamiseks, öeldes, et see olla volitus, millega ta minevat postile üht proua nimele saadetud pakki vastu võtma. Saanud oma poja päranduse kätte, sõitis ta jälle Monte Carlosse õnne katsuma. Õnn aga ei naeratanud seegi kord talle.
Monte Carlost telegrafeeris ta ühele tuttavale, nimega Johanson, kes turbaasjanduses oli tema abiline ja nõuandja olnud, et ta olla end päris paljaks mänginud. Sõber saatku talle raha kojusõiduks. Johansoni kulul sõitiski ta tagasi. Siin oli ta enne kogu oma vallasvara [-255-] Scheeli pangale pantinud. Pärast katsunud ta panka tüssata, kirjutades oma vallasvara äia nimele, kuid see number pole läbi läinud. Kärevere mõis oli panditud Krediitpangale (mõni räägib, et Riia kaubanduspangale) ja pangast palju suurem summa raha välja võetud, kui oli mõisa väärtus. Viimasel ajal pole Albertil töövankreidki olnud. Vili veetud sügisel palja maa ajal regedega rehte.
Siis tuli Peterburist teade: Albert olla end maha lasknud. Ta kuulutati surnuks, pank jagas Kärevere mõisa asundustaludeks ja müüs nad maha, et osagi laenuks antud kapitalist tagasi saada. Teised Alberti krediitorid jäid oma rahast ilma. Kui Kärevere mõisa naaber, Oisu härra parun Rausch von Traubenberg kuulis, et Albert osanud oma varanduse peale nii suured võlad teha, siis kiitnud ta: "Kuradi tark mees!"
See Oisu härra oli huvitav isik, sihvakas, ilus, terve mees, osav, kaval, ülilibeda keelega, talurahva vastu õige ladna ja lahke, kui tema huvid seda nõudsid. Kui kitsaroopalist Pärnu-Tallinna raudteed ehitati, oli tema kokkuleppe sobitaja tasu suhtes nende talumeestega, kelle maad raudtee alla võõrandati. Võhmas kirus teda mõni mees ja ei lubanud koguni mitte kokkuleppele alla kirjutada, sest parun pakkuvat liig madalat hinda, [-256-] andis aga siiski varsti oma allkirja. Küsijale, miks ta oma sõnale truuks ei jäänud, seletas mees pärast: "Ma ei tahtnud küll alla kirjutada, kuid ta võitis oma libeda keelega mu südame ära."
Kui nende lugude kirjutaja vend, kes rääkis kaunis hästi saksa keelt, samas asjas pöördus Oisu härra poole saksa keeles, vastas härra temale ka saksa keeles, kuid sellises, millel natuke "Oberpalse Wreindsafti" maiku juures oli ja kus igas saksakeelses lauses eestikeelseid sõnu juure võeti, nagu kartes, et mats muidu härra kõnest aru ei saa. Näiteks "Ich bin ein nõuandja", "Der Mann hat dort seine linaligud," jne. Juuresoleva inseneriga rääkis parun puhast saksa keelt.
Selle Oisu härra juurde anti Albert peale polütehnikumi lõpetamist praktikale, et elus nii ihaldusväärilist kunsti selgeks saada, kuidas osav tegelinski, kasutades soodsat momenti, ruttu ja kerge vaevaga ajab raha kokku, mida kohmetud mehed pika aja jooksul peavad töö ja vaevaga teenima. Oisu mõisas elas paruni proua oma lastega. Parun ise elas kas Tallinnas, kus ta ühevahe oli aktsiisi ametnik, või sõitis ümber, nagu kitsaroopalise raudtee ehitamise ajal, kasulikke ärioperatsioone läbi viies. Ühe raudteeharu ehitamise kontsessiooni Lätimaal andis üle Kärevere Albertile 10 tuhande rubla eest. Saadud rahaga tuli parun koju ja hakkas seal [-257-] ehitama, öeldes: "Nüüd, lapsukesed, on jälle raha, nüüd võime ehitada."
Oma Oisu mõisa andis parun enne pooletera peale, pärast rendile. Rentniku Heimbergiga tegi ta lepingu 12 aasta peale selle tingimusega, et kui rentnik enne lepinguaja lõpule jõudmist taganeb, siis peab ta kogu 12 aasta rendi parunile välja maksma. Parunil oli kaks rehte. Üks vana, teine uuem. Nad olid omaniku poolt kõrge hinna all tule vastu kindlustatud ja põlesid teineteise järel maha. Üks neist isegi kaks korda. Nii sai parun tulekahjudest kasu. Rentnik aga, kelle põhk ja muu kraam oli tule vastu kindlustamata, kannatas suurt kahju. Kuid rendileping hoidis teda paigal, nii et ta ka ei pääsenud ära minema.
Oli põhjusi arvata, et kolmest tulekahjust kaks ei tekkinud mitte paruni usaldusmehe kaasabita. Kui parun pärast tulekahju koju tuli, ütles ta rentnikule: "Vaata, mis mats matsile teeb!" tahtes sellega mõista anda, et keegi eesti soost vihamees olla rentnikule, kes ka oli eestlane, kättemaksuks rehe põlema süüdanud. Nii segati osavasti rebasesabaga jälgi.
Ühevahe katsus Oisu parun suurt äri turvastega. Ta tellis Saksamaalt turba-pressi, millega turbaid brikettideks pressiti. Eriteadlasena oli tal selle juures abiks keegi Johanson. [-258-] Sama isik, kes Kärevere Albertile Monte-Carlosse saatis kojusõiduraha. Kui Oisu turbatööstus oli hästi sisse seatud, võttis parun Türi paberivabriku kütmise enda peale. Oodatud kasu asemel saanud ta seal aga kahju. Oma turbapressi andis ta pärast üle Kärevere Albertile.
Kui kitsaroopaline raudtee oli valmis, siis pidas Oisu parun selle valitsuses mingit ametit. Oli see tee ju Balti aadli käes. Ka arendanud ta ühes Tallinna lähedases soos riigi turbatööstust, mille alal teda juba kogenud spetsialistiks peeti. Tallinnas tegutsedes puutus parun harva kokku oma perekonnaga. Oma proua vastu olnud ta kaunis toores. Kui ta aga Kärevere Albertiga linnas asju ajas, siis olnud neil preilisid ümber lipitsemas küllalt.
Üks kapitalistide rühm tegi Oisu parunile ülesandeks riigivalitsuselt välja nõutada kontsessiooni uuele raudteele, otse Moskvast Tallinna. Oisu parun oli sääraseis asjus juba oma osavust näidanud ja teda peeti sellepärast kõige kohasemaks meheks, kes asjaga toime tuleb. Tasuks lubati temale pool miljonit kuldrubla.
Parun hakkas, vaeva ja kulu kartmata, energiliselt peale, sest lubatud tasu oli liig ahvatlev. Igasuguseid vahendeid kasutades saanud tarmukas mees oma nõusse kõiki isikuid, kellest asi ära rippus. Ainult Kokovzev jäänud veel võita, kuid see toetanud sõrad tugevasti vastu. Tema olnud sunnitud vastu panema, sest lesk keisrinna Maarja Feodorovna olnud [-259-] oma kapitali paigutanud Rõibinski-Vindava raudtee aktsiatesse ja nüüd oli karta, et uue raudtee avamise puhul võiksid Rõibinski-Vindava raudtee aktsiad hinnas langeda. See oli Kokovzevi kangekaelsuse põhjuseks. Ei aidanud ka see midagi, et kontsessiooni paluja seletas, kui suur strateegiline tähtsus uuel raudteel on. Kokovzev jäi kõigile põhjendustele kurdiks. Oisu parun jutustanud pärast turtsudes seda lugu: "Küll ma teda söötsin ja jootsin. Pakkusin talle suurt altkäemaksu, vedasin talle kõige paremat sorti litsisid, kuid kuradist võitu ei saanud."
See äpardus andis parunile suure paugu. Tagakihutatud suurest saagilootusest, julgustatud oma esialgsetest edusammudest, oli parun kõik kaardile pannud ja kõik kaotanud. Kogu selle mängu tagajärjel siples ta nüüd suurtes võlgades. Ta laskis oma mõisa ääremaad väiksemateks kohtadeks välja planeerida ja müüs nad võlgade katteks ära. Selleläbi päästis ta mõisasüdame ühes hoonetega oma õele, kellele pärandusosa veel oli välja maksmata. Muretsedes ja kahjatsusest piinatud hakkas parun morfiumi tarvitama. Kui talle veel teatavaks sai, et üks tema armuke oli talle truudust murdnud, võttis ta nii suure annuse morfiumi sisse, et igaveseks uinus.
Tema õde ja lesk proua elavad praegu Oisu mõisas. Ta vanem poeg on autoomanik ja juht, kes, keeli [-260-] osates, enamasti välismaalastest turiste sõidutab. Poeg tänab kadunud isat järele, et see tema, kui ta ei viitsinud koolis õppida, oli pannud lukussepa juurde. Seal omandatud oskused minevat talle nüüd hädasti vaja. Ta kosinud endale Tallinnas eesti soost abikaasa. Noorem vend elavat Saksamaal, ka autojuhina, kuid kehvemais oludes, kui vanem vend Eestis.
Aga jutt Võhma kaupmehest Martinsonist jäi pooleli. Pöördume nüüd tema juure tagasi. Kärevere Albert Kuldkepp, kes 1905. a. mõisnikega ühel meelel tegutses, ning kelle sõnal mõju oli, päästis ta Besobrasovi karistussalga käest, nagu enne sai jutustatud. Selle abi eest pidi aga Martinson oma päästjale 12 tuhat rubla laenuks andma. Teatavasti jäi Albert pankrotti ja Martinson oma rahast ilma. Seda oli Õunapuuaia vana Bakhof tema enda suust kuulnud. Martinsonil oli enne kavatsus olnud oma ärid likvideerida ja korjatud kapitaliga rahulikult elada. Aga suurema osa kapitali kaotus Alberti süü läbi ja mõned muud enne seletatud põhjused mõjusid temale nii, et ta enam ei mõelnud sipelgausinusega raha korjamisele ja kokkuhoidmisele. Pidudel käis ta sagedasti, purjutas ise ja maksis arved kinni oma joomakaaslastel, kes tema ümber lipitsesid ja teda austades "isaks" hüüdsid. Kodus oma kauplustes näitas [-261-] ta end ikka harvemini.
Viimati oli ta Tallinna üleüldisel laulupeol nädal otsa lõbutsenud. Võhmasse tagasi jõudes rakendanud nad joomakaaslase Vaasmanniga kaks hobust kalessi ette ja läinud edasi pidutsema. Sealt tagasi tulles tundis Martinson nii suurt valu selja sees, et ei võinud voodist üles tõusta. Pilistvere tohter Loorberg ennustas talle pikaldast haigust ja pidas vajalikuks kõige hoolsamat ravimist. See aga Martinsonile sugugi ei meeldinud, oli ta ju oma elu lõbudele pühendanud. Nende lugude kirjutaja vennale, kes teda siis külastas, ütles ta: "See pole kellegi elu, nii vaevelda." Võttis padja alt revolvri, pani selle otsa oma meelekohta ja ähvardas: "Kui asi varsti ei parane, siis pole muud vaja kui üks plõks ja on kõik lõpetatud." Kuuljal käisid judinad üle keha, kui ta mäletas, missuguse tõsise ilmavaatega mees Martinson enne oli olnud ja mis ta nüüd suust välja ajas.
Kutsuti külast vanamoor, kes Martinsoni pidi palju rutem terveks tegema kui tohter. Vanaeit ütles, et vaja kuppu lasta. Ta oli kupulaskja ja muid abinõusid tal polnudki soovitada. Martinson oli kõhn, verevaene mees, nüüd pandi talle kupud seljale. Need muidugi ei aidanud. Saadeti uuesti vanamoori järele. See leidis, et esimesed kupud mõjunud liiga nõrgalt, [-262-] peab teine kord veel kuppu laskma. Peale teist kupulaskmist oli Martinson halvatud. Nüüd tal enam meele ei tulnud ühe plõksuga kannatustele lõppu teha. Aju, mis seda oli enne mõelnud, keel, mis seda enne oli öelnud, käsi, mis seda oli tahtnud täide viia, olid halvatud.
Martinsoni poe uksed pitseeris kohtupristav kinni krediiterite nõudel, kuid oli tähelepanemata jäetud, et ta poe laes oli luuk, kust salaja võidi kaupa välja viia. Oksjonipäevaks oli poodi enamalt jaolt tühja rämpsu jäetud, mille eest kuigi palju hinda ei saadud. Martinsoni sellid olid siis praegune Peetri Ilves ja Võhma kaupmees Jaanson.
Mõned aastad kandis õnnetu halvatud mees oma risti, olles koormaks endale ja sugulastele, kes enne olid lootnud tema kui vanapoisi rikkust pärida, nüüd aga pidid sandi eest hoolitsema, mida nad kuigi hea meelega ega kuigi hoolsasti ei teinud, kuni surm ta peale halastas. Oma suuga oli ta punaseil päevil jutustanud, et Jumalat ei ole. Oma kurva saatusega pidi ta vastupidist tõestama.
Möödusid mitmed aastad sellest, kui Kärevere Albert oli surnuks kuulutatud. Tema poeg vist suri ja ta lesk läks teisele mehele. Ootamata sai siis Eistvere von zur Mühlen, Alberti endine sõber, Albertilt Saksamaalt kirja, et ta elab Frankfurtis suures viletsuses, palub Mühlenilt abi, mis talle ka [-263-] saadeti. Pärast kirjutas Albert ka oma sugulastele ja käis Tallinnas oma õepoja, advokaat Tannebaumi juures, kellele see visiit suurt ei meeldinud. Enda mahalaskmist Peterburis oli ta simuleerinud. Juudid viinud ta kastis salaja üle piiri välja. Nüüd elavat Albert ikka Saksamaal ja teenivat ühes vabrikus. Ta olla võtnud teise naise, kes teda vaos hoiab, nii et ta käsi käivat nüüd paremini.
Varemini näis, nagu kihutaks teda mõni deemon taga. Ta ei leidnud enne rahu, kui vanemailt päritud varandus oli põhjani läbi löödud. Kordus siin see vana nähtus, tõestus see moraalse maailmakorra seadus, et kui üks põlv, abinõudest hoolimata, järgmise jaoks varandust kokku kraabib, see järgmine põlv siis vastupanemata vajadust tunneb sest varandusest lahti saada, otsekui põletaks see teda.
Alberti õed Ella ja Alla elavad Berliinis. Vennaga nad läbi ei käi. Ella sai ühe lese saksa kaupmehe naiseks, sellel olevat põllutööriistade ja masinate äri. Mõne aasta eest, kui Ella Eestis käis oma sugulasi vaatamas, oli ta ilus, paks, pealt näha õige terve inimene. Nüüd käivat talle nõdrameelsuse hood peale. Alla peab oma igapäevast leiba ise teenima. Ta elas enne bonnena perekondades, nüüd olevat ta Ella juures. Õemees ostnud talle õmblusmasina, millega ta töötab [-264-].
Tuletame siin veel mõnda iseäralikku metsanurga meest meele, kes Kuldkeppidega lähemalt kokku puutusid ja kelledest lugusid jutustati.
Kaansoos oli üks vabadik "Puurmanni Mart". Tema päris nime oli Letner. Järgmine lugu põhjustas, et teda hakati Puurmanni Mardiks hüüdma. Ükskord läinud Puurmani meeste voor talvel kaertega Pärnu ja jäänud Kaansoo kõrtsi ööseks. Seal lõhkunud üks Puurmani mees öö läbi torupilli mängida. Torupillimehe regi olla aga teel katki läinud ja Mart Letner, kes ka kõrtsis olnud ja seda pillimängu kuulnud, laenanud talle tema palve peale oma puuree. Puurmanni mees lubanud Pärnust tagasi tulles Mardile ree kätte anda. Sellevahel läinud aga ilm sulale, voor pöördunud teist teed koju ja Mart jäänud reest ilma. Ree laenaja torupillilugu jäänud tal aga eluksajaks meele. Ta mängis seda lugu sagedasti ja sai selleläbi kuulsaks. Mart ütles: "Mina ei kahetse sugugi oma rege taga. Selle looga olen mitu rege peale teeninud." Kui ta natuke auru oli pähe saanud, siis oli lugu lahti. Ta mängis oma Puurmani lugu suuga, ilma pillita. Iseäranis vägevasti kõlas vahetevahel passtoru.
Kord olnud rahvas koos Kaansoo mõisa juures linu harimas. Seal kiidelnud üks Leetva poiss, et tema lööb selle loo sama [-265-] hästi välja kui Puurmann ise. Kaansoo valitseja Hansen, nende lugude kirjutaja vanaisa, pannud siis Leetva poisi ja Puurmani Mardi võidu, rahva lõbuks seda lugu lööma. Võitjale lubanud tasuks 0.5 toopi viina. Võit jäänud vanale Puurmannile. Ta öelnud pärast võiduliiku juues oma vastase kohta: "Jah, lits oleks küll välja saanud, kui ma oleksin oma lugu vana viisi löönud. Aga ma lõin uued köndid sisse, ta ei saanud ligigi."
Puurmanni Mart võttis Pärassaarest ühe Kuldkepi tütre naiseks. Nad läksid Villeveresse, võtsid Aukame koha. Neil oli ainus poeg Jüri. Ema hellitas Jürit ja unistas sellest, kudas pojast saksa teha. Ta arvas, et väga ilus oleks, kui poeg ka saksa keelt oskaks ja hommikuti oskaks emale "gut morja" öelda. Saksa haridusest jäi Jüri küll ilma, aga armastas saksa mängida, kui Aukame talu pidas. Tema tükkidest mäletatakse järgmist:
Jüri lasknud endale ilusa uue kasuka teha. Läinud siis Võhma kõrtsi ja riputanud oma kasuka ukse kõrva varna otsa kõigi kõrtsiliste nähtavale. Ise kõndinud mööda kõrtsi edasi-tagasi. Inimesed aimanud, mispärast see kasukas seal ripub. Nad tulnud üksteise järele, vaadanud, imestanud kasukat ja küsinud, kelle ometi see tore kasukas peaks olema. Teised kohe seletama, et näe, selle saksa päralt seal. Helde saks muudkui korranud: [-266-] "Kõrtsipapa, kallake jälle üks pool." Nii saanud terve kõrtsitäis rahvast viina Aukame Jüri kulul ja tema auks.
Teinekord olnud Jüril uus saksamoodi palitu. Ta läinud sellega Pahajänese kõrtsi saksakambri, tellinud endale peenikesi napsisid, poogna kirjutuspaberit ja pliiatsi, seletades, et tal olla arveid vaja kokku võtta. Oma uhke palitu pannud ta kõrva toolileenile. Istunud laua ääres, kritseldanud seal juures "tousend" ja "tousend."
Üks teine teekäija juhtunud ka sinna saksakambri astuma. Jüri pööritanud silmi ja küsinud karmilt: "Kes sulle luba andis siia tulla?" Teekäija vastanud: "Ma ei teadnud, et see on keelatud. Eks ma lähe ära." Jüri jälle: "Või lähed ära! Aga kes sind laseb ära minna?" Võõras pidanud Jüri käsul toolile istuma. Jüri kostitanud teda kallite napsidega ja noominud kanges saksa murrakus, näidates oma palitu peale toolileenil: "Sina häbenneb see palituu."
Kord käinud Jüri Sindi vabriku juures kaeru ostmas. Tagasi tulles jäänud ta Lahmuse kõrtsi juure peatuma, ajanud hobuse hoovi, ise läinud kõrtsi sisse. Rääkinud kõrtsimehele, et tema käinud Sindi vabrikut endale kauplemas. Küsitud 12 miljoni rubla, tema pakkunud kuus. Seekord jäänud sellepärast veel kaup katki.
Rahvast olnud Lahmuse kõrtsis palju, Jüri [-267-] vaadanud neid, annud kõrtsimehele 3 rubla, käskinud rahvale juua anda, et mis rahvas siin muidu seisab ja vahib. Ise läinud saksakambri ja kuulanud sääl, kuidas rahvas heldet saksa kiidab.
Üks Villevere mees juhtunud samal ajal sinna kõrtsi tulema, see soovinud rikast saksa näha, kes Sindi vabrikut käinud endale kauplemas ja nüüd kõrtsilisi joodab. Lükanud saksakambri ukse lahti, näeb, päris omakandi mees, va' Aukame Jüri. Teretanud teda, hakanud irvitama. Jüri kahminud mütsi pähe, rutanud hoovi, karanud hobusele ja sõitma. Saksa kometimäng olnud seekord mokas.
Jüri oli naisemees ja laste isa. Tema naine oli Haua Kuldkepi tütar. Oma tempudega viis Jüri asja nii kaugele, et ta Aukame talu pidi käest ära andma. Oma vanaduspäevad elas ta oma perekonnaga popsina Aukame saunas.
Türmann olnud Purmanni poolvenda, nad võrsunud Leetva saunikkude perekonnast. Türmanni pärisnimi oli Hans Mielberg. Türmanniks hakkas rahvas teda sellepärast kutsuma, et ta oli mõni aasta saksa tisleri Türmanni juures tisleriametit õppimas. See sakslane Türmann töötas Vastemõisas Ratlefi juures [-268-] Mielbergiga koos tegid nad Ratlefi ühe hobusega ümberveetava veski ja ühe väga kunstliku kapi. Kapi meisterdamiseks kulus neil kolm aastat ära. Õpipoisil pidi aga liim alati sula käepärast olema. Sest kapist sai ka kolme aasta järel niisugune kunstivärk, et teist sarnast ei leidu. Kui uksed lahti tõmmati, siis läksid nad kohe veedrite peal kapiselja taha. Saksa Türmanni õpipoisist sai puumeister ja alt metsanurga tisler. Tegi väga head tööd, kui himu ja huvi oli. Lõppis aga tahtmine, siis tuli kõik ülepeakaela, ligadi-logadi.
Õpilase aastaist mäletas Türmann sagedasti oma saksa meistri kombeid püha ja puhkepäevadel. Siis võttis meister piibli või lauluraamatu kätte ja hakkas valjusti pahandama, ise särgiväel ja paljajalu. Õpipoiss pani imeks, kui liikuv peanahk sakslasel oli. Kui ta silmad üles tõstis, nagu ühel jutustajal ette tuleb, siis jooksid kõik juuksed pea pealt taha kuklasse. Lõi ta aga silmad maha, siis tulid juuksed jälle nina peale.
Meie eesti Türmann oli hea südamega inimene. Armastas Saeveski poegadega ühes tedre- ja mõtusejahil käia. Olles leplik ja järeleandlik, hoolitses ta öösi metsas tuletegemise eest, nii et teised võisid muretult magada. Vähem meeldis [-269-] küttidele see, et kui nemad peale öiseid jahiseiklusi oleks võinud pühapäevahommikul sooja päikese paistel rahulikult põõnutata, Türmann neile rahu ei andnud. Teda huvitas üliväga nõmmelõokese laul ja mäng. Ta soovis, et teised ka seda näeksid, mis tema tähele pani.
Nõmmelõokesel on see komme, et ta muidu ei mõista laulda, kui "türts" ja "türts" häälitsedes kõrgele taeva alla lennata ja siis suure lauluga siristada, jalad, tiivad sorakil, nagu liugu lastes, alla tulla. Teistel küttidel magus uni, Türmann tongib aga ikka pihta: "Vaadake ometi, kudas ta selle liuga nüüd tuleb! Säh, oli küll oksa valmis vaadanud, mille peale liugu lasta, aga näe, nüüd juhtus mööda ja ülepeakaela "parts" alla." Uniseid kütte ei vaimustanud see linnu mäng nii väga, nad hakkasid vastu urisema.
Türmann armastas kõiki jahtisid, ehk tal küll suurt jahisaagi õnne ei olnud. Tema armsam ajaviide oli siiski oravajaht. Juhtus ta oravat mõnikord, eriti pühapäev, mõne kitsiku koha pääl silmama, kus suurt paksu metsa lähedal ei olnud, siis ajas ta Pärassaare ümberkaudu jõmpsikad oravajahile. Mitte orava kättesaamine, vaid tema tagaajamine ja vaatlemine, kuidas, osav, tark loom, oskab kitsikuses end hoida ja hädaohust pääseda, see huvitas teda kõige enam.
Kord olnud Saeveski mehed, Määru Peeter ja mõned teised [-270-] Rassi mail jänesejahil. Türmann leiab aga Rassi nõmmes lagedal kohal, kolme üksiku männi otsas, orava. Jäetakse jänesejaht katki, saadetakse mõned seltsilised puude otsa, oravale järele teda sealt maha ajama. teised jälle malkadega ja hangudega teda all vastu võtmas. Sealt kolme männi poolt käinud üks vana aia-ase suure metsa poole. Orav pannud ka viimases kitsikuses seda tähele ja lootnud end teda mööda päästa. Kui orav maha hüpanud, andnud Määru Peeter, kes seal haoga ees olnud, talle niisuguse maraku, et loom pikali paigale jäänud. Türmann hakanud hurjutama: "No mis sa hull nüüd tegid! Nüüd on meie ilus jaht kõik rikutud."
Üks teine oravajaht tuleb siin ka meele. Kootsi Jaan ja tema perenaine ootavad kord suvel - kari ei tule lõunaks koju. Näevad viimaks, et kari seisab ülejõel ja karjased kilkavad oravajahil. Vanamees võtab hea viblaku ja ütleb: "Ma tahan neile pärandustele näidata! Või jätavad oma oravajahiga täna lehmad lüpsmata." Läheb vihtudes sinna, näeb aga et oravas on parajasti ühe hullu kitsiku koha peal, unustab karjuste karistamise ja hakkab nendega ühel nõul oravat taga ajama. Teevad jahti kuni õhtuni. Lehmad vaesed jäänudki sel lõunaajal lüpsmata. [-271-]
Türmanni poisikesepõlves juhtus veel niisugune nali, et ta vibupüssi noolega oli orava sabatpidi puu külge kinni lasknud. Veider olnud vaadata, kuidas oravas siis tuudervassi löönud. Teinekord juhtunud oravas Türmanni linnupaela minema. Pael löönud keskelt ümber kere kokku ja Türmann näitas kätega ümber sõudes, kui ta seda lugu jutustas, kuidas vaene orav õhus rippudes käppudega asjata ümber kabanud.
Nende juttude kirjutaja nägi ka ükskord, kui ta veel poisike oli, Türmanni, kellest ta oli palju kuulnud. Poisike sõitis isaga Suure-Jaanist alla Saeveski poole. Isa peatas hobust Lahmuse kõrtsi ees. Seal teretas teda üks mees pikas mustas kuues. Ja kui nad mõne aja olid teineteisega juttu ajanud, vaatas võõras poisikest vankril, tegi naeratava näo ja ütles: "Jah, sa poeg oled küll siin, aga kus see vibupüss?"
Türmanni vend Peeter Mielberg sai Pärassaare väimeheks. Ta võttis Andres Kuldkepi tütre Rõõda naiseks. Neil oli esiti Pärassaares väikesed vabadikumaad. Tahtsid aga talupidajateks saada ning võitsid Kabala vallast Villevere saarest talukoha.
Rõõt armastas alati värsket liha süüa, ei kasvatanud sellepärast vasikaid üles, vaid laskis nad ära tappa. Iga tapetud vasika juures vabandas oma teguviisi: "Ega see sõge poleks elanud, oli süda ja kops teisel vigane."
Nende [-272-] Mielbergide järeltulijaist studeeris üks astronoomiat ja oli pärast Tifliisi observatooriumi direktoriks. Teine Mielberg olnud ka ülikooli haridusega keeleteadlane. Lähemad teated nende üle puuduvad.
Andes käinud Saaresiimult Kabala mõisas puutööd tegemas. Kord tulnud ta öösi üksipäini mõisast kodu poole, Vakist läbi Pika peale. Püss olnud tal ka juures. Ta istunud maha, puhanud käsipõsakile, rüübanud napsi. Seal kuulnud ta tagantjärele kõminat. Ühed rääkinud eneste keskes: "Enne ei võinud siit minna, va' Vaki Mihkel hulkus siin ümber, temal oli alati püss ligi. Aga nüüd läks Saaresiimu Andres siit läbi. Tema mõisa ori, ega tal viletsal püssi pole." Kõrvad hakanud juba paistma. Andres näinud reas hulga hunte. Aga ta tõmmanud siis roodu mööda paugu. Hundid karanud metsa, mits-mats vastu puid. Küsiti Rõugult: "Kas hundid siis eesti keelt rääkisid?" Rõuk vastu: "Noh, ega mina muud keelt ju ei oska."
Karu käinud kolm ööd Saaresiimu Andrese kaeraaias söömas ja sõtkumas. Andres pole teadnud, kuidas kurjast loomast lahti saada. Ta palunud Püha Jüri kutsikaid appi. Karu olnud peale seda jälle aias, eks Vaki poolt tulnud kuus hunti ta kallale. [-273-] Karu tahtnud üle aia karata, kukkunud kõige aiaga maha. Teine pool aida olnud männik, karu põgenenud sinna, hundid ikka kannul. Karu rabanud käpaga ühest männist kinni ja võidelnud seal tükk aega Püha Jüri kutsikatega. Karvu ja paska olnud kõik kohad täis. Viimaks põgenenud karu ära suurde metsa. Hundid sönkinud tuldud teed mööda Vaki poole tagasi. Pärast pole karu enam ennast kearaaias näidanud.
Saaresiimu Rõuk ehitanud Mäos (Kabala karjamõisas) kõrget lauta. Puuvärk saanud juba valmis. Valitseja Jäädas istunud seal juures kivil. Müristamise-pilv tõusnud üles. Vaevalt läinud Jäädas kivilt ära, siis käinud pikseplaks madala kivi pihta, mitte aga kõrge lauda pihta. Rõuk arvas, et ju seal ikka mõni tont Jäädase hinge varitses. Jäädas poonud end varsti peale seda trahteri ukselingi külge üles.
Sea Jüri oli saunamees Suure-Jaani kirikuvallas. Tema elas praost Schnelli aeg, see oli viimase õpetaja Schelli vanaisa. Schnellid (von Schnellid) said oma perekonnanime vist sellest, et nad närviliselt ruttu rääkisid. Sõnu nagu varises suust välja. Nende lugude üleskirjutaja kuulis pisukese poisina kellegi matuse puhul Schnelli kõnet ja mäletab tema [-274-] paristamist. Sea-Jüri saun seisis Suure-Jaanist Mudiste poole pöörava tee ääres, Olustvere ja Mudiste teelahkme lähedal männikus, mida kaua pärast ikka Sea-Jüri männikuks nimetati. Nüüd seda männikut enam ei ole. Suure-Jaani õpetaja Rosenberg laskis männipalgid maha võtta, kui ta endale Viljandis maja ehitas.
Sea Jüri oli väike, kuivetu mehike, mustade silmadega, sassis juustega, enamasti ka räpase näoga, ülepea veidra välimusega ja veidrate elukommetega. Tal oli naine ja tütar. Tütar sai Saarisusse mehele Jaan Helmile. Sea Jüri armastas end narrina näidata, et teisi narrida. Eriti palju tükke tegi ta praost Schnellile. Neist vigureist teab Suure-Jaani rahvas praegugi veel mõnda jutustada.
Sea-Jüri olnud kirikumõisas rehepapiks. Kui vilja tuulutatud siis varastanud ta õpetaja viljast ka enda jaoks. Kord pannud ta tuulutatud viljast jälle omale 4-5 vakase koti vilja täis. Kott seisnud püsti rehealuse uksesamba kõrvas. Vana Schnell juhtunud sinna tulema, näinud seda kotti ja küsinud: "Kuule, Jüri, mis viljakott siin püsti on?" Jüri vastu: "Härra nuriseb ikka, et ei saa vilja küllalt, tõin kodust oma natukese ka siia. Saab näha, kas nüüd saab härra himu täis." Õpetaja öelnud: "Kuule, kuule Jüri, kas minul sinu viljanatukest [-275-] vaja on? Vii oma kott siit ära." Sea Jüri võinud nüüd õigusega ja avalikult varastatud vilja koju viia.
Sea Jüri vedanud kirikumõisa vilja rehte. Olnud kord oma koormaga rehe juures ja kirikumõisa valitseja, üks sakslane, käskinud koorma ümber lükata. Jüri ei lükka, käib koorma ümber, valitseja tagant järele. Saanud valitseja parajasti koorma ja seina vahele, siis lükanud Jüri korraga talle koorma selga. Valitseja hakanud karjuma ja poolikus eesti keeles Jürit noomima. Jüri vastu: "Oih, aus isand, see oli kogemata." Valitseja urisenud veel, jäänud aga varsti vaiksemaks ja öelnud: "Ah, aber kogi..."
Kord olnud Sea-Jüri parajasti Nuutre külas pulmapeol torupilli mängimas. Tulnud õpetaja poolt käsk, et Jüri pangu end kohe valmis: õpetajal olla üks rutuline kiri Kolga-Jaani saata. See pole Jürile sugugi meeldinud, ta katsunud viguriga end õpetaja käsu täitmisest kõrvale puigelda. Joosnud - see olnud talvel - särgiväel, palja peaga, räpase näoga kirikumõisa uksest sisse ja küsinud: "Mis õpetaja härra tahab?" Õpetaja vaadanud teda ja öelnud: "Sina roojane, keda sa tulid hirmutama? Kasi välja!" Seda Sea Jüri just soovinud; ta läinud naerdes tagasi pulma torupilli mängima.
Õpetaja manitsenud jutluses: Tee tööd ja palu Jumalat. [-276-] Sea-Jüri kündnud pärast seda väljal, näinud õpetajat tulemas. Laotanud kohe oma kuue maha, ise põlvili peale, käed risti. Õpetaja seisatanud, küsinud: "Miks sa, Jüri, ei künna?" Jüri vastu: "Sa käskisid ju tööd teha ja Jumalat paluda. Ma palun nüüd Jumalat."
Teinekord sõitnud õpetaja sealt, kus Sea-Jüri kündnud, mööda Viljandi poole. Jüri lasknud oma setuka künnil õige pikkamisi venida. Õpetaja hüüdnud teelt, et Jüri lasku hobune rutemini käia. Ise sõitnud peatamata edasi. Jüri viinud endist viisi kündes vao rehe juurde välja ja pööranud niisama tigusammul maantee poole tagasi. Siis võtnud hobuse adra eest lahti, istunud ratsa selga ja kihutanud õpetajale järele. Et õpetaja tõlla ees kaks hobust olnud, siis jõudnud Jüri alles Viljandi lähedal talle järele, hobune üleni vahus. Ta küsinud Schnellilt: "Mis õpetaja härra ennist ütles?"
Üks osa õpetaja heinamaid oli Kaansoos Varessaare talu juures. Seal on suur kivi, mille juure kokku käivad Vana- ja Uue-Vändra, Vastemõisa, Tori, Sürgavere ja Taevere valla piirid. Sea-Jüri käis seal heina tegemas ja joogiks anti talle õpetaja majapidamisest lähkritäis piimavedelikku ligi. See olnud niisugune piimasegu, mis juba kodus ei kõlbanud ja heinamaal palava ilmaga veel hullemaks läks, nii et teda heameelega [-277-] ei joonud ja mis üle jäi, see kallati enne kojusõitu maha.
Ühel laupäeval sõitnud Schnell Kaansoosse heinategemist vaatama. Ta pannud tähele, et lähkris olnud piimavedelikku kaunis hästi. Sea-Jüri ei võinud nüüd harjunud kombel lähkrit tühjaks lasta ja teadis ka, et kodus ei raatsita teda tühjendada, vaid kallatakse uut piimavedelikku peale, mis niisama kibedaks läheb kui vana solk. Siin võinud ainult vigur aidata.
Õhtul sõitnud Jüri koju, õpetaja sõitnud järel. Jüri nõtkutanud tasakesi teel lähkripunni eest ära ja õpetaja näinud, kudas piim hakanud maha jooksma. Ta hõiganud Jürile: "Jüri ae, piimbutter jookseb." Jüri aga vaadanud üles taeva poole ja annud hobusele ühtepuhku piitsa, senikaua kui lähker tühjaks saanud. Kui õpetaja viimaks Jürile järele jõudnud, küsinud ta pahaselt: "Kas sa ei kuulnud, kudas ma sulle hõikasin, et piimbutter jookseb?" Jüri vastanud: "Mina mõtlesin, härra ütleb, et paks pilv tõuseb; anna hobusele pihta, et kiiremini koju saame."
Märkus: Õpetaja ei öelnud vist "piimbutter", vaid "butterpiim"=buttermilch, s.o. petipiim. Eestlane käib aga saksa keele sõnade järjekorraga õige vabalt ümber. Kui nende lugude kirjutaja poisikesepõlves saksa koolis käis ja laupäeviti [-278-] koolist koju läks, siis õrritasid teda mõnikord teel vastutulijad poisid, talle hüüdes: "Insikomm, insikomm." See oli tuletatud saksa keele kõnekäänust: "Kommen Sie."
Kui Sea-Jüri Kaansoos heina tegi, oli tal seal varsaga mära ligi. Varsale pannud ta suure krapi kaela. Inimesed küsinud, mispärast varsal krapp kaelas, ega ta ju juurest ei tiku ära kaduma. Jüri vastanud: "Vana hobu peab teenima ja vaeva nägema, varsal pole muud teha kui, kanna aga krappi."
Määra-augu sepp Andres Birk tulnud kord sealt mööda, kus Sea-Jüri heina niitnud. Ta pannud tähele, et Jüri vanker olnud köiega kõvasti kahe männi vahele kinni seotud. Birk küsinud, mispärast Jüri oma vankri nii tugevasti vangistanud. Jüri vastanud: "Eks ta ole veereja loom. Mine tea, mis tujud tal võivad tulla. Kui hakkab vurama ja plehku paneb, kes teda siis veel kinni püüab. Parem juba aegsasti ettevaatlik olla."
Sea Jüri purjutanud kord Kaansoo kõrtsis. Samal ajal juhtunud sinna tulema ka üks major. Olles tugevasti auru all, hakanud Jüri majoriga tüli norima. Ta toorustanud, et tema ise on ka major. Ta olla ratasnina väe peal (s.o. seakarjas) end üles teeninud majoriks. Major jäänud rahulikuks ja hoidnud riiukukest eemale. See andnud Jürile veel enam julgust ja hoogu. Ta löönud majorit üks kord ja veel [-279-] teine kord ja kolmas kord. Nüüd öelnud major: "Oleks sa mind ainult kaks korda löönud, siis oleks sa nuhtluseta jäänud ja oleks võinud teistele kiidelda, et oled majorit löönud. Aga et sa mind veel kolmandat korda lõid, siis võta nüüd palk vastu." Major andnud talle hea keretäie ja visanud ta kõrtsist välja. Pärast kaineks saies ja tagumikul kipitavat valu tundes, oianud ja õhanud Jüri: "Jah, eks tark p. peab ikka selle eest vastutama, mis hull joobunud pea on kurja teinud."
Sea-Jüri vedanud õpetaja heinu Kaansoost Suure-Jaani. Kord külmal talvel tulnud ta suure koormaga ja kuulnud Kaansoo ja Kootsi vahel kellahelinat, et keegi saks sõidab vastu. Saarjõe mäe otsast näinud, et saksal mitu hobust saani ees. Mis nüüd teha? Komme nõuab, et talumees peab saksa eest kõrvale tõmbama, kuid sügava lume pärast on seda võimatu teha. Läheb koorem ümber, oled üksipäini teel suures kimbatuses. Ega saks aitama tule.
Jüri võtnud ruttu kuued-kasukad seljast, pannud hobuse peale, kepelnud ise särgiväel koorma ees, lõõtsutanud, lõuad laiali ja ähkinud: "Oih, kange palav, kange palav." Saks vaadanud kahtluse ja imestusega seda lugu, öelnud siis kutsarile: "Tõmba kõrvale, näe, see ju hull inimene."
Sea-Jüri näind õpetaja õues üht vana rattarummu vedelemas. [-280-] Ta s-nud sinna sisse ja pannud mõlemale poole otsa punnid ette. Kui õpetaja sead haisu tunnud, joosnud nad kui pöörased rattarummu juure kokku, keerutanud teda, tülitsenud ja röökinud. Õpetaja arvanud, et need pahad vaimud, mis Jeesus vanal ajal haigetest välja ajanud, olla nüüd tema sigade sisse tikkunud.
Sea-Jüri sõitnud suvel kiriku reega, millel väikesed rattad all olnud. Oma enda kolme jalaga iste olnud tal kirikus alati ligi. Kui õpetaja kord kirikust välja tulles ja Sea-Jürit jälle istmega nähes märkuse teinud: " Jüri, sul ikka oma iste ligi." Vastanud Jüri: "Ega ma härra käest otsima tule."
Laulmise aeg olnud tal aabits vastuoksa põlvedel, ise laulnud kõvasti sealt seest. Kui kogudus laulusalmi lõpetanud, lasknud Jüri veel oma joru - las kõik kuulevad, et Sea-Jüri on ka kirikus.
Ühel pühapäeval näinud Sea-Jüri kirikuõuest välja tulles, kuidas parv noori neidusid ilusasti riides end keerutanud, et oma ilu ja ehteid poistele näidata. Jüri astunud oma sassis pea ja räpase näoga kõige toredama neiu ette, löönud jalad harki ja küsinud oma rabeda, pudeda keelega: "Kas ta'ad mulle tulla? Ma võtan su ä'ä." Tüdruk ehmunud niisugust hernehirmutist nähes, hüüdnud: "Oih, Jeesuke," ja pugenud teiste varju. Jüri [-281-] hüüdnud talle järele: "No mina olen su Jeesus jah."
Sea Jüri naine olnud surnud. Jüri läinud õpetajat paluma, et "tulge, andke mu surijale naisele jumalaarmu." Õpetaja tulnud, näinud et naine end ei liiguta, tõstnud paksud riided ta pealt ära ja öelnud: "Armas Jüri, see inimene on ju surnud." Jüri vastanud: "Ei, õpetaja härra, katsuge, ta on ikka veel soe." Õpetaja arvanud, Jüri on arust ära ja läinud minema.
Nii teinud Sea-Jüri veel palju tükke. Enne surma hakanud ta aga oma tempe järele kahetsema. Ta öelnud õhates: "Kui see kõik mulle süüks arvataks, mis ma olen teinud, siis ei ole pääsmist loota."
Umbes samal ajal olnud Suure-Jaani köstril üks teenija poiss Villem, kes ka armastanud vigureid teha oma isandale. Kord pahandanud ta kelmustükkidega köstri nii ära, et köster talle käsitsi kallale kippunud. Villem lasknud end rabelemisel maha panna. Köstri proua kuulnud nende maadelmise müdinat ja rutanud oma mehele appi. Aga, et köster Villemi peal olnud ning end võidukaks pidanud, siis keelanud ta prouat: "Ära sega end vahele, las kaks kanget meest katsuvad." Villem hakanud, köstrit enda peal kõvasti kinni hoides, tasakesi alt üles tõusma. Tõusnud püsti ja, et nad just järve kaldal olnud visanud oma vastase vette. [-282-]
Vändras ja Kaansoos oli omal ajal peaaegu igas talus oma tõnnivakk. Tõnni teeniti hoolsasti, sest temalt loodeti õnne ja abi. Teda kardeti aga ka pahandada, et ta mitte õnnetust kaela ei saadaks.
Jahu-Jüri küsinud kord Suure-Jaani õpetajalt Carlblomilt: "Mis tõnn see peaks olema, keda rahvas nii austab?" Õpetaja vastanud: "See on üks "pühha Tonnis" olnud, kellest rahvas on suurt lugu pidanud ja kelle kui vägeva abimehe peale nad pärast surma on hakanud lootma." Muidugi mõtles Carlblom siin egiptuse munga Antoonius Suure peale, keda katoliiklased kui imetegijat suure au sees peavad ja kelle nimepäeva - tõnisepäeva - 17. jaanuaril pühitsetakse.
Vändras kujunenud Tõnni austus päris krati ehk tondi teenistuseks. Kes kord hakanud Tõnni teenima, see pole tast mitte enam kergesti lahti saanud. Tõnn olnud tige ja kättemaksuhimuline. Kui keegi teinud, mis tõnnil vastumeelt olnud, või teda pole küllalt hoolsasti orjanud, siis tulnud tal kohe häda kätte.
Kui noorikud pulmarongis sõitnud, siis pidanud nad õige ettevaatlikud olema, et mitte kuidagi viisi Tõnni pahandada. Kaansoo Viidikalt olnud noorpaar Suure-Jaani kirikus laulatusel. Sõidavad koju, kodus hakkab noorik seest valu karjuma. Peavad tagasi sõitma Katku Mardi juure, kes elab Suure-Jaani kiriku lähedal, [-283-] Sea-Jüri männikus, küsima, mis noorikul viga. Mart seletab, et nad olla tõnnivakast mööda sõitnud, ilma, et oleksid Tõnnile andeid andnud. Küsitud: "Mis Tõnn tahab?" Mart vastu: "Tahab särgi saada."
Saadetud suure mehe särk Kaansoo Tõnise tallu, kus tõnnivakk olnud, kuid nooriku valud läinud ägedamaks. Nad pidanud uuesti Mardi juure sõitma oma häda kaebama. Mart küsinud: "Missuguse särgi te andsite?" Vastatud: "Mehe särgi!" Mart jälle: "Ei, ei, vaid niisugune särk, millel pöial sisse pääseb. Suur särk on Tõnni veel enam vihastanud." Viidud siis tõnnile väike särk ja noorik saanud terveks. Vändras olnud erilised "kaalunaised," kes igakord välja kaalunud, missuguseid andeid Tõnn nõuab.
Kui aga Tõnn mõnes kohas liig üle-käte läinud, siis kutsutud Kaansoost Riisa küla mees Andres Birk appi. Sel olnud niisugune püss, mis kõik Tõnnid maha võtnud. Perenaised kostitanud sellepärast Birki suure auga ja teinud talle rohkesti kingitusi, kui nad soovinud tüütust Tõnnist lahti saada. Saeveski vana bassa, kes Birkiga hea sõber olnud, vaadanud seda püssi ja öelnud: "Küll see on ka üks kibe püss; kui mitu tonti ta on ära tapnud!" Birk naernud, et kõht vabisenud.
Tõnnivakk olnud ümargune, lõhmusekoorest või
kasetohust tehtud. Kingitused ehk ohvrid vakas olnud õige
pisikesed [-284-] kindad, sukad, särgid, püksid, vaskrahad ja
muud asjad, sellejärele, kudas keegi abipaluja Tõnnile
tõotanud. Tõnisepäevaks tehtud õlut, tapetud
lammas või mõni muu loom ära, et värsket liha
saada. Söögisse ja joogisse ei tohtinud aga keegi enne
puutuda, kui mitte Tõnn ei olnud oma osa saanud. Õllest
riputatud juba virret tõnnivaka peale. Kardetud, et mõni
edev inimene ehk mekib enneaegu salajas ja toob sellega kogu talule
suurt õnnetust kaela. Tõnnivakale õlut riputades
lauldud:
| Tere, mereisakene, |
| tere, mäemaa-emakene. |
| Kui sa kuuled kukelaulu, |
| kukelaulu, kanakõõru - |
| võta kinni, too ära. |
| Härjaluiku, lehma-ammu - |
| võta kinni, too ära. |
| Täkuhirnu, märahinku - |
| võta kinni, too ära. |
Sest laulust ja neist kommetest nähtub, et Vändra Tõnn on igivana paganausu kratt. Kui katoliku usk tuli, suruti kratiteenistus maha ja kiideti kui imetegijat püha Antooniust, kes aegamööda krati funktsioonid üle võttis. Rahva fantaasia sulatas mõlemad kujud kokku, nii kujunes Vändra Tõnn.
Vanadel [-285-] roomlastel oli paganausu ajal lugematuid jumalaid. Rahva fantaasia oli nad loonud, rahvas oli neisse kiindunud, nii et kuidagi viisi ilma nendeta läbi ei saanud. Ristiusu kuulutajail ei jäänud muud üle, kui tühjuse täitmiseks ebajumalaid oma pühakutega asendada. Nimed tulid uued, asja oluline külg jäi aga endiseks. Rahvas rahunes ja leppis uue usuga. Jumalanna Veenuse tempel muudeti ristiusu kirikuks sellega, et seinad üle võõbati ja uuele krohvile jumalanna kuju asemele ristiusu sisuga pildid maaliti. Varsti tekkis ka püha Veenuse legend ja asi oli korras senikauaks, kui hakati kiriku kapitaalremondi juures vana krohvi maha võtma ja selle alt "kuldne Afrodiite" välja vaatas. Vändra õpetaja Körber noominud oma jutluses rahvast valjusti tõnniteenistuse pärast ja manitsenud neid, et nad oma tõnnivakad ära hävitaksid. See pole aga suurt aidanud, sest ebausklik rahvas pole julgenud end Tõnnist lahti öelda, kartes tema kättemaksmist.
Körberi aeg olnud Vändra mõisas üks junkur Roos, läti mees, siniste silmadega ja kollaste, käherate juustega. Tema olnud üks ülekohtune, jumalakartmata mees ja hoorajääger. Meeste teopäevi pidanud tulema naised üles kirjutama, mehi endid ei olnud vastu võetud. Vändra mehed öelnud, pikkamisi venitades, nagu nad harilikult räägivad: "Noh, varsti on ju pool Vändra [-286-] valda Roosi sohilapsed.
See junkur Roos võtnud pärast Körberi ägedat jutlust 14 teomeest ligi, nad käinud kõik talud läbi, kus teadnud tõnnivakad olema, korjanud vakad kokku ja viinud Vändra Suurejõe kõrtsi. Seal otsinud vakad läbi. Kinda- ja sukatupakad visanud välja. Roos sidunud leitud säärepaelad oma niuete ümber ja keerutanud end niisuguses ehtes kõrtsiliste ees. Kaks toopi kokkukoristatud vaskraha jäänud teomeeste kasuks. Selle eest ostnud nad viina ja joonud pead hästi täis. Siis viinud tühjad tõnnivakad kõrtsiukse lävele, andnud neile jalaga pihta ja öelnud: "Tõnn välja!" ja "Tõnn välja!" Saatnud kõik vakad niisuguse auga järgemööda maanteele. Maantee olnud neid nagu päidikaid täis. Nii saanud mitmed oma tõnnivakkadest lahti. Salaja peetavat neid mõnel pool praegugi veel.
Pärast tulnud Roosil äpardus: ta "altnabasõrme ümber kasvanud sõrmus", ta pole enam saanud endist viisi naistega lõbutseda. Viimaks jäänud junkur koguni pimedaks. Nüüd hakanud vaene kaalunaiste juures käima abi otsimas, kuid pole paremaks saanud. Ta õhetanud, et "seda on mulle Tõnn teinud."
Ka Jahu-Jüri olnud kord omaviisi Tõnniga kimpus. Tema tulnud, tugevasti purjus, Kaansoo kõrtsist kodu poole. Tee [-287-] viinud üle oja, kus pehastunud lattidest sild peal olnud. Vintis vanamehe raskete sammude all läinud latid katki, vanamees kukkunud vette. Oma äpardust seletas Jüri sedaviisi, et Tõnnid olnud tema tuleku ajal parajasti silla all abielu pidamas ja selle kiusu pärast, et ta neid eksitanud, tõmmanud nad ta vette. Isane tont või Tõnn olnud Saarisu "kaeha kivi" ja emane Tõnn olnud Kaansoos Tõnise talu aidanurgas tõnnivakk.
Jahu-Jüri ei lasknud endale mitte karistamata paha teha, ta tahtnud neid õpetada, et nad raiped talle teinekord pussi ei mängiks. Võtnud oma särgi hõbepreesist tilguti välja, laadinud püssi sisse ja pannud Tõnise talu aidanurka selle "va' mmärale" niisuguse paugu, et ta olnud kohe selili maas. Siis isane tont Saarisust pole enam seda teed hulkunud ega Jürit tülitanud. Jüri võinud nüüd ilma kimbatuseta Kaansoo kõrtsis purjutamas käia. Seda ojasilda kutsutakse praegugi "Tõnniloo sillaks"
Ülemal nimetatud "kaeha kivi." Saarisus olnud üks suur ohvrikivi, mida veel enam austatud, kui liht Tõnni. Saarisu kahe talu vahel käinud sild üle jõe, mis kevadel sinna lattidest ehitatud ning sügisel jälle ära koristatud. Silla otsas seisnud ait ja selle aida nurga all olnud "kaeha kivi." Mida see nimi tähendab, seda jutustaja ei tea. Üks mees lasknud selle kivi Saarisu "Soehauda" (jõe sügavale [-288-] kohale), aga pärast tulnud mehele suured õnnetused, ta pidanud seda püha kivi kättemaksmiseks ja tõstnud kivi jälle suure vaevaga jõepõhjast välja.
Saarisu Metsaõues elas tol ajal terane noormees Peet Jäärats, kes nõidust ei kartnud. Tema sai pärast Kabalasse Laeva küla koolmeistriks ja oli Sagevere kõrgema algkooli õpetaja Hans Jääratsi isa. Vanal ajal oli rahva seas usk, et peapesuvett ei tohtinud koldesse kallata, muidu tulevat tegijal täid ja paised kallale ja ta minevat kärna. Jäärats pidas seda keeldu ebausuks. Ta ütles: "Mina usun, et tulel, veel ja minul on üks jumal, kes nuhtleb, aga mitte kolle iseenesest. Et näidata, kui vähe tema ebausust hoolib, pesi ta oma pead just kolde kohal. Selle eest sai ta oma ema poolt hoiatada ja haugutada. Emal võis ka õigus olla, kui näiteks peapesemise ajal koldes tuline tuhk ja söed olid, mis suitsu ja vingu andsid.
Peet Jäärats viis "kaeha kivi" teistkorda jõkke, Soehauda. Ta laskis aga kivi madalamale kohale, mõeldes, et kui ometi õnnetus tuleb, siis ma saan siit kivi hõlpsamini kätte. Aga Jääratsile ei tulnud mingit õnnetust ja kivi jäi tänapäevani vette. Vana Saarisu peremees Jaan Hansen lubas seda kivi nende lugude kirjutajale näidata, suri aga enne ära ja kas keegi noorematest seda kivi teab, on küsitav. See olnud üks [-289-] mustjas kivi. Kas mitte meteoorikivi?
Viimne tõnnivakk Kaansoos olnud Tõnise talu aidas. Ehk küll Jahu-Jüri kiidelnud, et tema oma hõbepreesi tilgutiga selle "va' mmära" maha lasknud ja niipea kui kõmm käinud, tont kohe selili maha jäänud, olnud Tõnnil nähtavasti ometi visa hing; ta toibunud ja kummitanud edasi, nagu selle nooriku äpardus näitab, kellest ennemini jutt oli.
Kord olnud Tõnise talu peremees Kaansoo kõrtsis. Sealsamas juhtunud olema ka Kullasepa Peet (Kullasepa talust, liignimega Goldingen) ja üks rangisepp. Need hakanud Tõnise talu peremeest nöökama tõnnivaka pärast. Kuid Tõnni asja peetud alati suures saladuses; ei tohtinud keegi Tõnnist head ega paha rääkida, muidu olnud kohe suur nuhtlus käes. Kui nüüd Tõnise peremees pilkajaile, Kullasepa Peedile ja rangisepale, oma Tõnni kaitstes seda vaikimisevajadust meelde tuletas ja neid hoiatanud, olnud ta ise esimene, kes vaikimise-käsust üleastumise pärast Tõnni viha alla langenud ja talt karistuse kätte saanud: tema tundnud, et ta kõri olnud nagu kägistaja kätevahel, mees ei ole enam hingata saanud.
Rutanud nüüd kaalunaise juure kuulama, mida Tõnn lepituseks tahab. Kaalunaine õpetanud, et süüdlane peab Tõnnile elusa kuke pea ohverdama. Tõnise peremees võtnud elusa kuke põlvede vahele, kiskunud [-290-] ta pea otsast ja visanud parema käega üle pahema õla tagasi Tõnni poole. Siis lasknud Tõnn ta kõri lahti ja mees võinud jälle rääkida.
Kuid Kullasepa Peeti ja rangiseppa pole see hale juhtumine mitte kohutanud. Neil läinud korda, ei tea mihukese viguriga, hädaohtlik tõnnivakk enda kätte saada. Nad viinud ta Saarisu maa peale põllule, sorinud läbi, võtnud paremad asjad seest ära, teinud siis kuuseokstest hea tule ja visanud tõnnivaka tulle. Tule kohendamise juures seisnud rangisepp peale tuule ja Kullasepa Peet alla tuule, nii et suits talle näkku tulnud. Peet jäänud sellepeale pimedaks, rangisepal pole midagi häda olnud.
Jääratsid on vana Saarisu tõug. Nimi Saarisu tähendab "Saarjõe suu", selle talu piirides suubub Saarjõgi Navesti jõkke. Nii oli nende lugude kirjutaja isa seletus. Jääratsid, Saarisu Peeter ja Metsaõue Hans, olid onupojad. Peetri pojad olid ulakad, sellepärast jäi talu kehvaks. Pojad läksid pärast Kilingisse. Peetril oli ka üks tütar, ta võttis endale koduväi, sealt tuli Tölptide tõug. Väimehe ja tütre poeg oli Tibu Tölpt Tõnis, viiulimeister ja -mängija. Suuremalt jaolt [-291-] istus ta oma viiuliga Kaansoo kõrtsis ja mängis tantsijatele. Lõpp oli see, et ta ise jäi ilma oma Saarisu kohast ja tantsijad Kaansoo kohtadest. Kaansoo talud võeti kokku ja ehitati neist Kaansoo karjamõis. See jagati pärast soldatitele ära.
Saarisusse tuli Jääratsite ja Tölptide asemele Hans Hansen Kolgalt. Kui Suure-Jaanist maanteed mööda Kaansoo poole sõita ja siitpoolt Navesti jõge paremat kätt Jälevere teele pöörata, siis viib tee varsti Kolgi oja sillast üle. Teine pool silda pahemat kätt on Kolga talu. Sealt on Hansenite suguvõsa välja tulnud, nagu Pärassaarest Kuldkeppide oma. Ka praegu on Kolga talu Hansenite käes. Selle vanaisa Peeter oli juba Kolga talu peremees. Tema vend Hans läks Ratlefi aeg Kaansoo mõisa valitsejaks ja tasuks selle eest sai ta kaks Vastemõisa kroonuvalda kuuluvat Saarisu talu pidamiseks. Saarisu Hans Hanseni kõige vanem tütar Ann, kes ka Kolgal sündis, oli nende lugude kirjutaja ema. Üks vana Kolga Peetri vendadest läks Põhjaka külasse Sagessaare Otsa talu peremeheks.
Vanal Kolga Peetril oli kolm poega: Hans, Peeter ja Jaan. Kõige vanem vend Hans jäi isatallu peremeheks. Kõige noorem vend Jaan läks Tallinnamaale rahvakooliõpetajaks. Ta oli Saarisu Jaan Hanseni väimees. Tiisikus viis ta noorelt hauda. Ta on Suure-Jaani kalmistule maetud. Keskmine vend [-292-] Peeter võttis Jüriõue popsi Bakhofi tütre, Õunapuuaia Bakhofi õe, naiseks ja läks Tallinnamaale Madise kihelkonda Albu valda Tammsaare talusse. See on kuus versta Madise kirikust Tallinna poole. Oma laste arvu kohta ütles ta: "Minul on nagu Hiiopil 7 poega ja kolm tütart." Kolga Hans oli pika kasvuga, Albu Peeter aga lühike, paks mees, kaunis äkilise iseloomuga. Ükskord kuhjategemise juures pahaseks saies tõuganud ta hanguga oma naise kuhja otsast maha. Noores eas jõi ta ka, riidles ja protsessis oma naabriga. See Peeter on kirjaniku Anton Hansen-Tammsaare isa, tema romaani "Tõde ja õiguse" peategelasi - Andrese nime all.
Eelmised teated on saadud A. H. Tammsaare ema vennalt Õunapuuaia Bakhofilt, kes praegu, olles 90 aastat vana ja mitu aastat juba pime, oma tütre ja väimehe Sprenki juures Suure-Jaani alevis elab. Tema mõistus on selge ja mälestus nii hea, et tal terve aasta kalender, kõik pühad ja muud tähtpäevad, selgesti meeles on, nii et ta nende juures ei eksi, teistest end ka eksitada ei lase, nagu nende lugude kirjutaja selles veendus, kui ta katsus proovi teha. Vana Bakhof on nüüd surnud.
Nende lugude kirjutaja ema ja Albu Peeter olid nii siis vennaste lapsed, mõlemad Kolga talus sündinud ja sealt välja [-293-] läinud, üks oma vanematega Saarisusse, teine Tammsaare. Kui nende lugude kirjutaja veel noor poisike oli, käisid kord ta vanemad ühes Saarisu vanaisaga Albu Peetrit külastamas. Neil oli musta kummiga vanker ja kaks hobust ees. Ema jutustas naerdes, kui nad koju jõudsid, kui toredat sõitu nad saanud. Taat istunud ees pukil kutsari kõrval ja, olles paraja auru all, keerutanud aga mütsi, hobused läinud nagu lendes edasi.
Nagu öeldud, tuli Jääratsite ja Tölptide asemele Saarisusse Hans Hansen Kolgalt. Tema kätte said mõlemad Saarisu talud. Ühe neist andis ta teatud tasu eest oma naise vennale Hans Jaskile. Jaskid on oma perekonnanime saanud Jaska valla järgi, kust nad on pärit. Hans Jaski isa Hendrik tulnud Sanderi talust Saarisusse.
Kord läinud Hendrik sõja-ajal maanteed mööda Kaansoo poole. Olnud talv ja sügav lumi maas. Temast sõitnud mööda kaks soldatit suure paberraha koormaga. Mõned lahtilõikamata raharullid kukkunud kogemata koormalt maha, ilma, et soldatid seda oleksid tähele pannud. Jaski leidnud need raharullid teelt, korjanud kokku, visanud teekõrva ja matnud sügava lume sisse. Ise tühjendanud veel oma kõhtu sinna kohta lume peale, et otsijad tema jälgi mööda [-294-] maanteelt kõrvale minnes ei märkaks raha otsida. Tema arvestanud õieti; otsitud küll pärast kadunud raha, aga ei ole lume seest leitud.
Jaski saanud nii rikkaks meheks. Mõlemaid soldateid süüdistatud aga kroonu raha meelega kõrvale toimetamises ja nad lastud maha. See süütute soldatite surm piinanud Jaski südametunnistust ja et kuidagi viisi ennast rahustada, lasknud ta omal kulul Suure-Jaani kirikusse uued väärid ehitada. Ehitusmeister aga teinud, vist kulusid kokku hoides ning enda kasu suurendades, need väärid õige nõrgad, nii et nad ei suutnud suurt rahvahulka kanda. Kui Jaski ehitusmeistri tähelepanu sellele juhtinud, saanud ta upsaka vastuse.
Ükskord jõulu esimesel pühal oli parempoolne väär, mis meestele määratud, tungil rahvast täis. Raskuse all murdus väär ja langes all olevate kirikuliste pähe. Mitmed said vigastada, mõned ka surma. Paanika kirikus kordus veel uuel aastal, kui ühe sandi käest, kes treppi mööda üles väärile tikkus, kepp kogemata kolaga maha kukkus. Ka siis oli mitu õnnetuse ohvrit. Ülekohtusel teel omandatud raha ohvrite arv suurenes märksa. Nende lugude kirjutaja isa oli tol ajal kirikus vääril istujate seas ja jutustas koju tulles seda õnnetut lugu.
Kui nüüd mõni aasta tagasi Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg [-295-] kiriku remondi heaks rahakorjanduse toime pani ja kantslist rahvast noomis, et nad nii kitsi käega ohverdavad, ja sel puhul kadunud Jaski neile hiilgavaks eeskujuks seadis, kes omal ajal nii palju annetanud - õpetaja oli seda kirikuraamatust lugenud - siis tuletati ülemal jutustatud lugu meele ja keegi kirjutas sellest ajalehes, vist Sakalas.
Saarisu vana Hans Hansen, kelle kohta Vastemõisa Ratlef ütles, et aastasajas tuleb vähe nii tarku mehi ette, ei saanud oma hõimude Jaskidega mitte kõige paremini läbi. Ta ei pidanud neist lugu, vaid ütles nende kohta: "Üks loll tõug inimesi." Tema naine ei osanud oma mehe arukust sugugi hinnata. Mainitud Hansen oli ema poolt nende lugude kirjutaja vanaisa, Saarisu kohad sai ta Rathlefilt oma kauaaegse teenistuse eest Kaansoo mõisa valitsejana. Ta olnud vali mees, lasknud end sagedasti enne kaua paluda enne kui paluja soovi täitnud. Teda nimetatud sellepärast Palu-Hansuks. Ta olnud vennaste seltsi poolehoidja. Võibolla ka see asjaolu põhjustas Palu-Hansu nime.
Kaansoo oli Vastemõisa karjamõis. Seal kasvatati noort karja, olnud kuni 50 vasikat, keda joodetud piimaga. Üks karjatüdruk joonud kord ka ise natuke vasikate piimast. Palu-Hans näinud seda ja lasknud tüdrukule vitsu anda. Süüdlane tõmmatud maha, üks hoidnud [-296-] tal peast, teine jalust kinni ja 25 vitsahoopi antud kätte.
Tantsu pole Palu-Hans sugugi sallinud. Ühes pulmas olnud Kaansoo kütt Birk ja Nõmmitsa vana "tata", kes harilikult pidudel viiuldas tantsijatele. Tatal tulnud tuju ise ka kord tantsida. Muusika tegijaks hakanud siis Birk: ta tõmmanud nööri keeleks pikemale puuhalule ja mänginud sellel riistal vemblaga nagu viiulipoognaga, lüües ise suuga tantsulugu. Palu-Hans juhtunud sinna tulema, teinud kurjad silamad ja hakanud tatat selle jõleduse pärast kepiga togima. Tata, teades, et Kaansoo valitseja on kõva pühakirja mees, ütelnud enda vabanduseks: "Kas sa ei ole lugenud, kudas kuningas Taavet tantsis seaduselaeka ees?"
Arukal, valju iseloomuga Hansul oli hea südameline, mõistusega mehest madalamal seisev naine, sündinud Jaski. Suurt hingelist lähedust ning teineteisest arusaamist neil ei olnud. Naine käis osava ämmaemandana lapsesünnitajail abiks ja nähti hea meelega, kui Saarisu "emm" tuli. Õunapuuaia Bakhofi lastel kõigil olnud tema vastuvõtjaks. Pestud lapsega süles astus ta nurganaise voodi juure, põlvitas ja palvetas vaikselt. Siis andis lapse isa kätele ja käskis ka teda palvetada.
Tema vend Hans, keda õemees pidas piiratud aruga meheks, oli [-297-] ometi rohkem kui üks aeg Vastemõisa valla kohtumeheks. Ta manitses enne surma Bakhofi ja Kaansoo koolijuhatajat, et nad laulaksid teda hauale saates: "Nuta, inimene, rasket patusüüd." See tema soov täideti.
Hansenil oli kaks poega: Hendrik ja Jaan. Hendrik võttis vanemate keelust hoolimata ühe kõrtsmiku tütre, Juula, tema ilu pärast naiseks ja andis Saarisu koha õiguse nooremale vennale Jaanile. Ise asus Tallinnamaale elama, kus ta ühevahe mõisarentnik oli, pärast ilma kindla kohata ümber kolis. Tema järeltulev tõug läks laiali.
Noorem vend Jaan oli kõva usumees ja pühakirja seletaja. Aapostel (esimene silp rõhuga) Pauluse salmid oli ta oma erialaks valinud ja püüdis nende tsiteerimise ja seletamisega hiilata. Tema lapselapsed elavad praegu Saarisus.
Vana Hanseni tütardest sai kõige vanem, Ann, Leisule, Tiina, Vakinale, Tiiu, Karuskose Liinsonile ja Madli Laasu Köstile. Hansenid on nüüd Taevere (enne Vastemõisa) vallas kolmes harus: Kolgal, Saarisus, Sageveres. Ka Olustvere Hansenid olla vanasti Taevere Hansenite sugulased.
Metsaõue Hans Jäärats ehitas Saarisu metsamaadele väikese [-298-] talu. Tema poeg Peet, kellest "kaeha kivi" uputamise puhul jutt oli, sai Laeva küla koolmeistriks ja selle poeg oli Sagevere elementaarkooli juhataja Hans, kes oma perekonnanime saksapäraselt "Gerretz" kirjutas ja kelle juures nende lugude kirjutaja lapsepõlves koolis käis. Sagevere Gerretzi ema oli Närju Jüri tütar. Allpool Taali mõisat on Närju kalatõke. Inimesi aeti sinna vahti, nende seas ka Jüri, sealt sai ta oma Närju Jüri nime. Pärast elas ta popsina.
Peet Jääratsi vend võttis Jahu-Jüri tütre Kärdu naiseks. Neil oli kaks poega: Hans ja Jüri ja kaks tütart: Mari ja Rõõt. Hansu poeg Jüri on praegu rätsep Tallinnas. Ka Jüri poeg Jaan elab Tallinnas oma õe ja õemehega omas majas (Nüüd surnud). Tütar Mari sai Jaan Kõrgele, kes ameti poolest rätsep oli. Mari elas ja töötas Sindi vabrikus. Ta ei tahtnud esiti Jaanile minna. Jaan läinud Pärassaare Andres Kuldkepi juure, et "onu, aita; peaks ma ometi kord saama Marile taha keerutada." Andres öelnud: "Küll me sellega toime saame." Käskinud endale kolm paari pastlaid tuua, võtnud, keeranud neid kolm korda ümber pea ja andnud nad Jaanile tagasi. Varsti saanud Jüri nüüd Mariga paari. [-299-]
Bakhofide suguvõsa on Kootsilt pärit ja sealt on mitmed Bakhofid mujale välja läinud. Kootsi Hans Bakhof kosis Pärassaarest ühe Kuldkepi tütre. Nad läksid Kootsilt Jüriõue tallu, mis siis õige lohakil oli. Neil oli kuus poega, kõige vanem poeg Jüri jäi Jüriõue popsiks. Tema naine oli ühe Vanaõue sulase Hanseni tütar: nende poeg Jüri elas ka Jüriõue saunas. Ta võttis naiseks Aadu Grünbergi tütre Eeva Jürimatsi talust Vastemõisa piiril, Soldati-küla ääres. Grünbergid on valget verd inimesed, nad jutustavad, et nende esivanem on rootslane olnud. Jüri ja Eeva poeg Aadu võttis Kaansoos Õunapuuaia talu omale. Tema õde läks Albu Peeter Hanseni naiseks ja oli kirjaniku Anton Tammsaare ema.
Hans Bakhofi keskmine poeg Aadu sai Jüriõue peremeheks. Aadu oli kaks korda abielus. Esimene naine oli Rääka koolmeistri Toomas Köbleri tütar. Teine naine oli Auksist Auksmanni tütar. Aadu suri, kui ta poeg Mihkel umbes aastavanune oli. Selle hooldajaks ja Jüriõue talu ajutiseks pidajaks pidi olema Aadu noorem vend Mihkel. See aga oskas endale vallakirjutaja abiga Jüriõue talu pärisperemehe õigused nõutada. Hooldaja ja hooldatav olid ju mõlemad Mihkli nimelised. Nii jäi Aadu poeg Mihkel pärast saunikuks ja Jüriõue talu sai ta onu Mihkli suguvõsale omanduseks.
Mihkli [-300-] naine oli Tamme Kösleri tütar Ann, nende lugude kirjutaja vanaema õde. Neil oli kolm tütart ja neli poega. Kõige vanem tütar Kadri läks Hüpassaare metsavahi Mihkel Saare naiseks ja sai helilooja Mart Saare vanaemaks. Mart Saare ema oli Kaunissaare Jaagup Kimmeli tütar. Hüpassaare Mihkel ja tema vend sauna-Tõnis olid täitsa musta verd inimesed. Nende kohta öeldi: "Ega need meie mehed pole, nende vaade on koguni teine. Nad on vanast türgi tõust." Kas neid ainult nende musta välimuse ja nende võõrapärase vaate pärast türklasteks peeti, või olid selleks veel mõned muud mälestused olemas, seda jutustaja ei tea.
Mart Saar ei armastanud koolis käia ega pole ka, peale muusika, teistes õppeainetes hästi edasi saanud. Olles 12 aastat vana, seisnud ta kord ema kõrval põlvili ja palunud: "Ema, otsi mulle rohtu. Teised tahavad koolis käia mina ei taha. See on vist tõu viga." Kuid armastus muusika vastu olnud noorel Mardil määratu suur. Kui ta end kodus orelimängus harjutanud, pidanud teinekord isa ise orelit tallama. Tund möödunud tunni järel, mäng ei lõpe ega lõpe. Isa tüdinenud, ka olnud tal ajapuudus, ta tikkunud nurisema. Kuid seal hakanud närviline mängija omalt poolt ka tormama.
Artur Kapp andnud Suure-Jaanis viibides noorele Mardile õpetust orelimängus. Kord tulnud tal tuju noore [-301-] kunsti-jüngri armastust muusika vastu proovile panna. Ta öelnud: "Mina sind enam ei õpeta, kui sa mitte need noored kassipojad järve ei viska ja ei uputa." Ta teadnud, kui üliraske ja vastik säärase julma käsu täitmine õrnade närvidega poisile on. Mardi kiindumus muusikasse siiski võitnud ta jälkusetunde, ta viinud kassipojad järve.
Jüriõue Mihkli poegadest jäi kõige noorem, Andres, talu peremeheks. Tema võttis Pärassaare Andres Kuldkepi tütre naiseks, nagu sellest enne Andrese eluloos jutustasime. Tol ajal elas Jüriõue rahvas niisama kokkuhoidlikult nagu Rassi rahvas. Noor perenaine toonud kord külalistele võid lauale ja öelnud ämmale: "Memm, tulge sööge ka ühes." Ämm pole tulnud sööma, vaid vastanud pahaselt: "Lehmad ei jõua meile nii palju ka sittuda, kui siin võid ära raisatakse." Ometi ei olnud noorik Pärassaares sugugi harjunud pillama. Andrese ja Mari poeg on praegune Jüriõue peremees.
Jüriõue Mihkli ja Tamme Kösleri tütre poeg Jaan läks Vanaõue tallu koduväiks. Vanaõue peremees oli üks Kiivit või Kiivikas, kes Tamme Kösleri teise tütre oli naiseks võtnud. Neil lapsi ei olnud ja naine ei armastanud meest. Kui ta emale külla tuli, ei tahtnud ta sealt enam Vanaõue tagasi minna. Ema pidi teda seks kurjaga sundima. Läks viimaks Vanaõue [-302-] poole, istus suurele kivile ja kurtis kaua üksipäini. Valge rätik aga lipendas peas.
Nad andsid pärast koha käest ära Kiiviti õemehele Jaanile ja läksid ise Saeveskile kälimehe Hans Kuldkepi juure elama. Kui naised seal oma asju arutasid ja keegi nõu andis mõne kahtlase küsimuse lahendamiseks mehe poole pöörduda, ütles "tädimees" Kiiviti naine põlgusega: "Kas va' mehe lits peaks ka midagi teadma?" "Tädimehel" olnud oma kunst, mida teised pole teadnud järele teha: ta osanud peeretuselugusid lüüa nagu mõni teine torupillilugusid. Kui tädimees õhtul parsil olnud, kuna naised all ketrasid ja keegi naine osatades öelnud: "Täna õhtul on tädimees õige vaikne," siis lasknud tädimees ülevalt kohe oma pilliloo lahti.
Vanaõue Jaani poja Hansu naine pole ka lapsi saanud. Vanaõue kõrtsinaine Riinu (Triinu), endine Ratlefi armuke, kellele Ratlef pärast tasuks Vanaõue kõrtsi rendile annud, õpetanud teda, et "kui mehe käest last ei saa, siis katsu mõne teise poisiga." Näiteks olnud Eeval üks poiss Jäärats. Pärast sai Eeva tütre, selle kosis Pärassaare Andrese poeg Hans, kes niiviisi Vanaõue Kuldkeppide esivanemaks sai. Nende lugude kirjutaja nägi noores eas Hansu ja tema noorikut. See oli siis ilus, priske, lahke naisterahvas. Ta olla keskeas [-303-] rinnahaigusse surnud.
Hüpasaare Saartest läks üks Nõmmitsale metsavahiks. Tema järeltulijad vere poolest on praegugi seal, ehk nad küll Saare nime ei kanna. Esimene Nõmmitsa Saar, vana "tata" nime all tuttav, oli ka viiulimängija. Pulmapidudel käidi peale, et tata oma mänguga rahvast lõbustaks. Tata ise viiulit häälde ei seadnud. Tal oli kümme timmijat ümber, kuid keegi ei saanud mänguriista nii hästi häälde kui tata nõudis. Nii kulus timmimisega enam aega kui mängimisega. Mängides kehitas tata end ühtepuhku, lõi silmad volks ja volks lakke. Tema kõige parem lugu oli "Luusi-Jaani tükk." Luusi Jaan mänginud seda lugu Viljandis Seasaare kõrtsis. Üks ohvitser tulnud sisse, pannud oma paki aknalauale ja hakanud selle vaimustava loo järele tantsima. Pärast otsinud akna pealt oma pakki - pakk rügemendi rahaga olnud kadunud. Tol korral õppinud tata oma Luusi-Jaani loo. Tata üteluse järele tulnud see tükk "läbisegamini" mängida.
Ülepea olid Nõmmitsa Saared niisama musikaalsed nagu Hüpassaare omad. Nõmmitsal oli ju tuntud orelimeister Toru-Jaan. Kui keegi Nõmmitsa õuest läbi Saeveski poole sõitis, siis kuulis ta sagedasti, kudas Nõmmitsa maja auks ja teeliste lõbuks orelit mängiti. Seda kuulis ka nende lugude kirjutaja, kui ta hilja õhtul Nõmmitsalt läbi sõitis. [-304-]
Põhjasõja aeg olid Fersen ja Buxhövden kindralid Rootsi sõjaväes. Kuid et neil Baltimaal mõisad olid, hoidsid nad Rootsi valitsuse poolt toime pandud mõisate reduktsiooni pärast salaja Vene poole ja olid rootslaste äraandjad. Otsustava lahingu ees lasknud nad rootsi soldatite püsside eest lukud ära võtta või jälle liiva püssirohu sekka segada. Nii jäänud vahvad rootslased kaitseta ja pidanud vastasele alla andma. Nad kiristanud küll hambaid, kuid teha polnud midagi. Vene valitsuse poolt koheldi Ferseneid pärast muidugi erilise heatahtlikusega ja armuga. Nad olid parunid ja nande suguvõsa Olustvere haru ülendati krahvideks. Üks Fersen kosinud rootsi väejuhi Schlippenbachi tütre ja saanud naise kaasavaraks Olustvere mõisa. Teatavasti oli ka Schlippenbach rootslaste reetja.
Olustvere krahv Hans Heinrich Fersen olnud Poola revolutsiooni ajal vene vägede juhatajaid. Nad teinud poolakatega hirmsad tükid ära. Mõnel pool põgenenud poolakad kirikutesse. Kui kirik puupüsti rahvast täis olnud, pannud venelased kiriku uksed kinni, süüdanud kiriku põlema ja põletanud kiriku ühes rahvaga ära. Ühe niisuguse põletamise puhul näinud Fersen, kuidas üks naisterahvas, laps süles, tuleleegis taeva poole [-305-] tõusnud. See olnud kõige õudsem silmapilk tema elus ja vapustanud teda nii, et ta niisugused rahvapõletamised ära keelanud. Seda lugu jutustanud Fersen ise mitmele.
Poola sõjas saanud sama Fersen ka surma. Ta hukutajaks olnud üks Poola naisterahvas. Krahv sõitnud ilma ihukaitseta, ainult kutsariga kohtamisele selle naisega. Ta peatunud ühe suure lossi ees, käskinud kutsaril oodata ja astunud ise sisse. Mõne aja pärast löödud uks lahti, visatud verine süda kutsari juure kalessi ja öeldud: "See on krahvi süda, krahvi ennast ei ole enam olemas." Kutsar pannud selle südame piiritusse ja toonud Olustveresse. Siin paigutatud süda hõbekarbi sisse ja pandud karp halli marmorsambasse, mis Suure-Jaani kiriku laulukojas pahemal pool altari kõrvas seisab ja mille peal ka krahv Ferseni väike vapikuju on.
Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg jutustas, et kui viimane kord kirikut remonteeriti, siis võetud sammas lahti ja leitud, et hõbekarp südamega olnud kadunud. Karbi kohal olnud ainult verine plekk näha. Arvatavasti viisid töölised, kes hõbekarbist olid kuulnud, karbi kõige südamega ära. Töölise Tihase arvamise järele, kes viimase remondi puhul samba lahti võttis, ei ole süda mitte hõbekarbis olnud, vaid klaaspurgis, mille ümber olnud ümargune puunõu. Suure-Jaani kalmistuvaht saanud krahv Fersenilt [-306-] iga aasta 2 toopi piiritust purgi jälletäitmiseks, kui piiritus kahaneb. Nüüd olla süda kadunud, klaaspurk purunenud ja tühi. Ametlike teadete järgi olla krahv Hans Heinrich Fersen langenud 16. juulil 1800. aastal Dubno lahingus Volõõnias.
Üks Olustvere krahv, Fabian Fersen, olnud üleloomuliste võimetega, nagu mõni rosenkreuzer või india jogiin. Kord sõitnud ta suurt maanteed mööda Olustverest Võhma poole. Pahajänese ja Võhma vahel käskinud ta kutsaril hobuseid peatada. Ta öelnud: "Kõo mõisa väljal poksivad kaks sokku. Nende lähedal on üks tall. Kardan, et nad tallele viga teevad." Krahv jäänud seepeale natukeseks ajaks nagu tukastama, siis ärganud üles ja öelnud: "Nüüd võime edasi sõita. Päästsin talle. Sokud ei saa väetile enam viga teha." Võhma ja Kõo vahel on umbes 11 versta.
Sõjas kõndinud see krahv rahulikult kuulirahe all, kellegi kuul ei ole teda trehvanud. Teensile öelnud ta: "Käi minu järel ja pane oma jalad alati täpselt minu jälgedesse, siis pole sul kuulisid karta."
Kui krahv sõtta sõitnud, siis kinnitanud prouale, et tema äraoleku ajal ei tohi keegi tema tuppa minna, mille ukse ta lukustanud. Niiviisi juhtunud see mitu korda, et krahv tõlda istunud ja ära sõitnud, pärast jälle tagasi tulnud ja ise [-307-] oma tuppa läinud ning asi olnud korras. Kord tulnud proual krahvi äraolekul uudishimu järele vaadata, mis saladus krahvil seal toas on, et keegi ei tohi enne krahvi tagasitulekut sinna sisse vaadata. Proua muukinud ukse lahti - toas voodis maganud krahv ise. Ta ärganud ja öelnud prouale: "Miks sa mu keelust üle astusid? Nüüd pean ma surema."
Üks Olustvere Fersenitest olnud suur talunaiste armastaja. Iseäranis kolmel talunaisel olnud nii suur võimus, et nad sõitnud ratsahobustega treppi mööda krahvi juure üles. Nemad käinud krahvi juures "pead otsimas."
Eelviimane Olustvere krahv oli Paul Fersen. Tema ema, sündinud von Silberharnisk, rootslanna, nagu ta nimi näitab, olnud ebaharilike kalduvustega. Tal olnud reisimiskirg. Suures, toredas, eriti tema jaoks ehitatud reisitõllas, mille sees ka ahi olnud ja mille ette kuus hobust rakendatud, reisinud krahvinna suviti ja talviti hiilgava pompiga. Nende reiside peale kulunud kogu ta suur varandus ja kui ta mees surnud, pole sel olnud särkigi selga panna. Ainult maniski pandud ette. Seda kurba lugu jutustanud Paul ise. Olles niiviisi vaesestunud, pidanud krahvinna vanas eas kodus istuma omas puumajas, mis seisnud Olustvere mõisa praeguste kahe lossi vahel. Kui kord mõisa rehi - see seisnud seal kus nüüd on puukool - [-308-] maha põlenud, siis masindatud ja ropsitud mõisa linu krahvinna korteris, kes enda kasutada jätnud vaid ühe toa.
Paul Fersen oli kirglik, julge jahimees ja sai keiser Aleksander II jäägermeistriks. Kusagil oma reisil olnud keiser tiigrijahil. Keegi tema seltskonnas pole julgenud hirmsa röövlooma vastu välja minna, kui aga Fersen. Sellepärast hinnanud teda ka keiser.
Kuna ta ei olnud vanematelt kuigi palju varandust pärinud, pidi aga oma seisuse kohaselt elama ja armastas pummeldada, siis sattus ta kitsikusse. Et oma asja parandada, meelitas ta ära päratu rikka vene krahv Strogonovi tütre. Strogonov oli hirmus vihane, ei tahtnud oma tütre, olgu küll juba vanapoole preili, abielust säärase "karjapoisiga" midagi kuulda. Tema kaebuse peale pandi Fersen vangi.
Kes teab, kui kaua Fersen oleks vanglas istunud, kui mitte kõrgeima aristokraatia daamid poleks kavalust tarvitanud, et romantilist noorpaari aidata. Kord keisri õueballil istunud nad nukralt vaikides. Nähes seda, küsinud keiser, mispärast nad ballil nii kurvad on? "Sellepärast," vastanud daamid, "et krahv Fersenit, kõige paremat tantsijat, siin ei ole." Aleksander II kui viisakas kavaler ei võinud daamisid lohutamata jätta, ta käskinud kohe Fersen vangist pidule tuua, kus daamid teda juubeldades vastu võtnud. Nüüd pole Strogonov enam võinud viha kanda [-309-] ega vastu panna. Ta leppinud noorpaariga ära ja annud oma tütrele Strogonovi kohase kaasavara.
Strogonovi teine tütar oli vürst Saltõkovi proua. Lasteta leseks jäies hakkas ta oma õemeest Fersenit armastama, külastas teda tihti, tikkus talle sülle, kuni ta käest poja sai. Väljaspool abielu sündinud last ei olnud tol ajal kerge legaliseerida, tema pidi oma ristiisa nime järele lihtkodaniku Aleksandrovi nime kandma. Ema suri varsti peale seda ja pärandas kogu oma suure varanduse pojale, kes nüüd jäi isa kasvatada. Fersen lõi aga varsti suure osa oma poja pärandusest läbi ja järele jäänud osa kinnitas enda nimele. Poja südant sõi see, et tema isa on krahv, ema vürstinna, aga tema ise alamas seisuses ja nüüd ka osa pärandusest pidi ilma jääma. Kurvastus ja suur tüli isaga, kusjuures toolid lennanud ja purunenud, viisid ta nõnda kaugele, et ta jäi nõdrameelseks ja suri Riias nõdrameelsete majas pärast pikaajalist sealviibimist.
Kui Fersen vananes, võttis keiser Aleksander II noore jäägermeistri vürst Skarjätini, keda Fersen kui oma võistlejat ei sallinud. Ükskord karujahil, kui mitmelt poolt loomapeale lastud, haavanud üks kuul ka Skarjätinit surmavalt. [-310-] Küttide kuulid olid märgistatud, et pärast jahti võidaks otsustada, kes paremad laskjad on. Tapetud Skarjätinist lõigatud kuul välja ja leitud, et see on keisri enda kuul. Aleksander öelnud: "Noh, siis pean mina süüdlane olema." Aga Fersen olnud keisri püssilaadija ja tema käes olnud keisri kuulisid. Teati Ferseni ja Skarjätini vastuolu, tunti ka Ferseni ägedat, taltsutamatud iseloomu ning kahtlus võistleja tapmises langes Fersenile. Kindlate tõestuste puudusel ei võidud teda kohtu alla anda. Ta pidanud aga kohe Peterburist jäädavalt lahkuma ning välismaal ja oma mõisas Olustveres elama.
Ebaselgeks jääb see vürst Skarjätini tapmise lugu ometi. Liivimaa aadlil oli kombeks talved Dresdenis veeta. Seda tegi ka Fersen peale oma pagendamist. Kui keiser Aleksander II Dresdenist läbi sõitnud, külastanud ta Fersenit, kutsunud Ferseni teisel päeval enda juure ja Fersen pöördunud purjus keisri juurest tagasi. Olnud ebaharilikult rõõmsas ärevuses, istunud diivanile, sirutanud oma koivad lauale, mida ta kammerteenri nähes iial enne pole teinud. Vaevalt oleks keiser teda nii kohelnud, kui ta teda tõesti oleks Skarjätini tapjaks pidanud.
Suved saatnud Fersen enamasti Olustveres mööda. Oma naabri [-311-] Navesti parun Hoyningen-Huenega pole ta hästi läbi saanud. Navesti mõisa omanik oli von Hüne, kes ainult hiljemini parun Hoyningeni nime sai. Fersenid kuulusid kõrgemasse aristokraatia kihti, vaatasid Hüne peale ülevalt alla ja andsid seda talle ka parajal kujul tunda.
Navesti Hüne olnud sillasaks. Ta annud sillakupjale käsu, et maantee äärest suured kased, mis teed päikese eest varjavad ja ta porise hoiavad, maha saetaks. Sillakubjas aga teadnud, et need kased olnud Ferseni käsul istutatud maantee iluks. Nii olnud väga hädaohtlik sillasaksa käsku täita, aga täitmata ei võinud teda ka jätta. Mis siin teha? Sillakubjas läinud Olustvere krahvi juure ja teatanud, et sillasaksa käsul tulevad kased maantee äärest maha võtta.
Äkiline krahv rabanud kohe püssi kätte ja rutanud Navesti poole ähvardusega, et tema läheb laseb Hüne maha. Sillakubjas saanud vaevalt veel enne seda kiire käskjala Navesti saata Hünet hoiatama, et tapja tuleb. Hüne tundnud oma naabrit ning pugenud peitu keldrisse, vaatide ja püttide taha. Krahv jõudnud Navesti, Hüne proua tulnud talle ülilahke näoga vastu. Teretanud teda kui kallist külalist ja püüdnud teda oma naiseliku võluga vaigistada. Aga krahv, kes muidu daamide vastu näidanud end viisaka kavalerina, pole nüüd suutnud sugugi [-312-] oma viha taltsutada. Südametäiega, et ta Hünet pole kätte saanud, lasknud kõik kalkunid ja pardid maha, mis ta Navesti mõisa õuest leidis. Kased maantee äärest saeti aga pärast Paul Ferseni surma maha.
Teinekord olnud Fersen suure jahiseltskonnaga klaperjahti pidamas jäneste peale. Oma jahi viinud ta millestki hoolimata ka Navesti mõisa pargist läbi.
Fersen armastanud valgeid lõhnavaid öövioolisid (Nachtviolen) ning lasknud neid mõisa metsateede kõrva istutada, kus ta harilikult jalutanud. Navesti Hüne ise pole end Olustveres näidanud, kuid ta proua ja tütar külastanud mõnikord krahvi perekonda. Kord läinud Hüne tütar Olustvere metsa jalutama ja näinud tee kõrval öövioolisid. Ta pole teadnud, et need on krahvi hoolitsetud lemmiklilled. Pidades neid lihtsaiks metsalilliks, noppinud ta neist buketi ja tulnud oma õnneliku leiuga kõige paremas tujus mõisa poole tagasi. Teel aga juhtunud vana Fersen talle vastu tulema. Siis olnud tuli takus.
Krahvil olnud üks toapoiss, Ferdinand, kes teda jalakäikudel ja ratsasõitudel harilikult saatnud ja talle ka jahikaaslaseks olnud. Toapoiss pole aga hästi osanud jooksvat [-313-] looma või lendavat lindu lasta. Krahv hakanud ise teda pargis õpetama: visanud kurniratta jooksma ja toapoiss lasknud, kuid ikka mööda. Krahvi tüüdanud see harjutus viimaks ära, ta annud kurniratta aednikupoisi kätte ja käskinud nii kaua harjutada, kuni toapoisil laskmisamet on selge, ise läinud tuppa. Toapoiss aga olnud laskmises ikka niisama kohmetu nagu enne. Aednikupoisil olnud kaastundlik süda, ta pannud kurniratta tee ääre seisma ja Ferdinand lasknudki pihta. Nüüd viinud aednikupoiss kurniratta krahvile näha. Krahv vaadanud ja saanud kohe aru, et kurniratas pole laskmise aeg mitte veerenud, vaid seisnud paigal. Ta annud poisile peapesu ja saatnud petise tagasi laskeharjutusi jätkama.
Krahv käinud mõnikord metsas hagu tegemas. Vitsu kubude köitmiseks ei ole ta ise väänanud, vaid talle valmistatud selleks nöörid, aasaga ühes otsas. Valge kittel seljas, kirves rihma vahel, läinud ta metsa, toapoiss järel. Seal näinud ta ühe kase otsas meest, kes endale vihtlemisvihtu teinud. Krahv küsinud: "Mis sa raip seal teed?" Mees vaikib. Krahv jälle: "Kes sa raip oled?" Vastuseks niisama vaikus. Krahv käseb: "Tule raip kase otsast maha!" Mees ei liigutagi end. Krahv öelnud siis: "Mine, Ferdinand, kutsu metsavaht siia, võtame see mees kinni. Ja sina raip seal üleval, jää oma kohale, kuni [-314-] metsavaht tuleb." Krahv ise läinud hagu tegema.
Toapoiss tulnud metsavahiga kase juurde, vaadanud, mees kadunud kõige vihtadega. Krahv küsinud toapoisilt: "Kas sa seda meest tundsid?" Toapoiss salgab ja ütleb, et see mees olnud talle koguni võõras. Krahv turtsunud siis ja öelnud: "Minu käsu all Peterburis oli kaks polku. Iga mees täitis täpselt mu käsud. Kui ütlesin ühele: "mine", siis läks ja kui ütlesin teisele: "tule", siis tuli. Aga näe, see ainus raip siin julges mu käsust üle astuda." Toapoiss tunnud vihategijat küll. Läinud temaga pärast kõrtsi ja lasknud ennast seal oma kaasabi eest kostitada.
Teinekord läinud krahv suviste pühade laupäeval üksi metsa. Teel tulnud talle naine kaseokstega vastu, mis ta tahtnud pühade ehteks tuppa viia. Krahv pidanud seda kuriteoks. Käskinud valjusti naist seal teel oma okstega paigal olla ja läinud ise metsavahti kutsuma, et see kurjategijaga seaduse järele toimetaks. Naine istub ja mõtleb: "Asi on räbal, pühad mokas. Kuidas nüüd olla? Ära joosta ei tohi, sest ta on moonamehe naine ja krahvile tuttav." Naine läinud, viinud kaseoksad metsa ja toonud lepaoksad asemele. Istunud nii oma okstega vagusi, kuni krahv metsavahiga tulnud. Krahvi üllatus olnud suur, ta jäänud aga naise tõenduste peale ometi viimaks uskuma, [-315-] et ta ise ennist eksinud ning lepaoksad kaseoksteks pidanud. Naine pääsenud terve nahaga.
Krahvil olnud hea meel, kui töölised põllult kivid ära koristanud ja põllu ääre kannud. Keda ta näinud seda tegevat, sellele kinkinud 15 või 20 kopikat. Teolised ja moonakad on aga kavalad rebased. Kui keegi neist väljal töötades näinud, et krahv tuleb, siis jätnud muu töö seisma, kahmanud kivimüraka sülle ja tassinud põllupeenrale. Saanud muidugi krahvilt hariliku tasu. Kui krahv eemale läinud, siis toonud kivi põllule tagasi, et teinekord jälle tema kandmisega raha teenida. Nii teeninud mõni mees ühe kivi kandmisega mitu rubla. Mõnele kivikandjale öelnud krahv küll ka raha andes: "Sina raip muul ajal kive ei kanna, kui ainult mind nähes."
Üks moonakapoiss läinud sõnnikukoormaga tiigi äärt mööda. Tal olnud jäme toigas peos. Nähes, et vana krahv tuleb vastu, visanud ta ruttu toika käest tiiki, siis peatanud hobuse, läinud õige tiigi lähedale ja vahtinud vette. Krahv jõudnud ta juure ja küsinud, mis ta sinna vette vahib. Poiss vastanud, et seal sees on üks inetu toigas, rikub tiigi ilu. Vaja ta välja tuua. Karanud kõige riietega vette ja toonud toika välja. See korralikkusetunne meeldinud krahvile väga, ta teinud poisile hea kingituse. [-316-]
Krahvile juhtunud pargis üks teine moonakapoiss vastu tulema. Sel olnud vana aiavitsaraabakas peos. Krahv näinud vitsa ja küsinud kohe: "Kas sa neid puid tugede külge seod, mis tuul on lahti raputanud?" "Jah, krahvi härra, seda ma teen küll," vastanud poiss. Saanud krahvi käest ka "jooduraha."
Lepad tikkunud mõisas mitmel pool ülekäte minema. Krahv näinud meeleldi, kui neist maad puhastatud. Kord raiunud pärastine Tillu-Rainu koolijuhataja Hansen, kes noores eas Olustvere mõisas poisiks olnud, seal lepavõsa. Arvates, et krahv võib ka tema tööd vaatama tulla, kiskunud ta mõned lepad poolenisti juurtega üles ja jätnud nad näiliselt kasvama. Krahv tulnudki sinna, näinud kui vahvasti poiss raiub ja lubanud talle "jooduraha" anda. Aga mõnikord juhtunud, et krahv küll lubanud, kuid pole lubatud kingitust kätte annud. Et see temale ei sünniks, pannud poiss kirve maha ja hakanud enne seks ettevalmistatud leppi juurtega üles kiskuma, nii et tolm taga. Krahv vaadanud tagasi, naeratanud poisi vahvust nähes, pöördunud siis tagasi ja annud talle jooduraha kohe kätte.
Krahvil olnud üks aednikupoiss Peeter, harilikult tasane, mõistlik töötegija, kuid joobunud olekus vahvust täis ning suure suuga kiitleja. Tol ajal loeti romaane röövlipealikuist Rinaldo Rinaldiinist ja Morando Morandiinist. Need meeldinud [-317-] ka Peetrile. Kord tulnud ta, tugevasti vintis, mõisa pargist läbi, löönud endale rusikaga vastu rindu ja röökinud: "Ma olen Morando Morandiini." Tiigi ääres teekäänakul tulnud talle aga ootamata vana krahv vastu. Poiss laskunud, hirmu täis, härra ees põlvili ja hakanud andeks paluma, sest ta kartnud, et äge härra käseb teda ilma pikema jututa teenistusest minema kihutada. Krahv annud talle kepiga mööda selga ja öelnud: "Morando oled jah, siga oled kah." Siis läinud oma teed edasi.
Krahv läinud kord toapoisiga üle mõisa naabruses oleva Kilu talu kartulivälja. Talle meeldinud seal mõned väga ilusad kartulivarred. Ta käskinud toapoisil paar põõsast üles katkuda, et näha, missugused mugulad nende all kasvavad. Ferdinand täitnud krahvi käsu. Annud aga Kilu peremehele, kes kaugemalt nende tegu pealt vaadanud, salaja märku, et ta tuleks krahvi kinni võtma. Kilu peremees tulnudki, nurisenud kahju üle, mis temale tehtud ja ähvardanud krahvi kohtusse anda. Krahv küsinud: "Kui palju see kahju maksab?" Mees vastanud: "Vähemat kolme rubla ei või leppida." Krahv võtnud kolm rubla, annud talle ja öelnud: "Parem kolm rubla maksta, kui kohut käia." Siis saatnud Ferdinandi rehepeksumasina küttevärgis oma varastatud kartuleid küpsetama. [-318-]
Krahvil olnud suvel Olustveres suur pidu. Külaliste hulgas olnud ka palju preilisid, need läinud mõisatiiki suplema. Krahv öelnud toapoisile: "Ferdinand, mine katsu, kas saad preilide sekka ujuda." Ferdinand võtnud end põõsa taga riidest lahti, ujunud vee all preilide sekka ja tõusnud ootamata nende keskel veest välja. Kuna ehmunud preilid kisa tõstnud, ujunud ta vee all jälle oma võsa juurde, tõmmanud seal tulise rutuga endale valmispandud riided selga ja kadunud.
Preilid õiglases vihas krahvile kaebama, missuguse häbematu teoga keegi mees hakkama saanud. Krahv teinud ülikurja näo ja põrutanud: "Kes julges nii nurjatu olla?" Preilid seletanud, et see mees olnud just krahv toapoisi nägu. Mindud toapoissi otsima, leitud kärneri juurest. Mõlemad viidud krahvi juurde ja kärner kinnitanud, et Ferdinand olnud juba hommikust saadik tema juures ametis ning pole tal olnud aega kuhugi ära minna. Nii jäänud preilide hirmutaja avastamata ja karistamata. Krahv küsinud pärast naerdes Ferdinandilt: "No kas preilide juures ka midagi nägid?" Toapoiss vastanud: "Mul polnud sugugi aega vahtida, püüdsin aga oma elu päästa."
Krahv jalutanud kõige meelsamini mõisa metsateedel. Need pidanud kõigiti korras ja puhtad olema. Eriline vaht olnud [-319-] nende korrashoidjaks määratud. Mõisa töölised pidanud sagedasti tema juhatuse ja valve all teid parandama ja puhastama. Krahvi vana jääger Reinot, (nii nimetas teda rahvas, ta õige nimi oli Reinhold Mikk) julgenud kord krahvile öelda, et see teede suurpuhastus läheb kalliks maksma. Krahv vastanud kärsitult: "Mina tahan, mina võin, mina pean seda saama." See olnud krahvil harilik sõna, kui tema tujude täitmisele püüti takistusi teha. Krahvile pole see meeldinud, kui seal ta jalutuseajal inimesed vastu tulnud. Nad ärritanud teda ning annud talle põhjust neile märkusi teha. Inimesed hoidnud end sellepärast tema eest kõrvale, kui teda jalutamas näinud.
Lapsi armastanud krahv. Kui ta neid näinud koos mängivat, visanud ta mõnikord peoga hõberaha nende sekka. Talle öelnud keegi, et niiviisi võib ta hõberaha lõppeda. Krahv naernud ja vastanud: "Ennemini võite pangega minu tiigid (neid on Olustvere mõisas kolm) tühjaks tõsta, kui minu hõberaha otsa saab."
Krahv läinud kevadel oma vana jäägri Reinotiga Jäska poole Pühamäe ümbruses leiduvaisse soisse pardijahile. Esimene inimene, kes neile maanteel vastu tulnud, olnud üks naine. [-320-] See pahandanud krahvi. Ta sülitanud ja turtsunud, arvates, et nüüd on jaht mokas, sest naise vastutulek tähendavat ju äpardust. Vaja olla see õnnetuse ennustaja maha lasta. Reinot vaigistanud krahvi, seletades, et tema kogemuste järele olla jahisaak alati kõige rikkalikum olnud, kui jahile minnes talle mõni naine vastu tulnud. Nii pääsenud naine eluga ja mehed jätkanud oma jahikäiku. Jaht õnnestunud harukordselt, koju tulles olnud mõlemal kütil paun parte täis. Aga juhtunud nii, et sama naine, kes hommikul oma vastutulekuga krahvi pahandanud, nüüd Olustverest tagasi Jäska poole pöördudes neile teistkorda vastu tulnud. Krahvil olnud teda nähes hea meel. Hea jahiõnne eest kinkinud ta naisele kolm rubla.
Krahvi jahilkäigud ulatusid mõnikord õige kaugele. Tal endal oli ju mitu mõisat metsadega. Julgesti küttis ta ka teiste mõisnikke piirides, nagu sellest jutt oli, kudas ta oma klaperjahiga Navesti mõisa pargist läbi läinud. Veel vähem küsis ta sellest, kui ta talupoegade metsadesse juhtus. Oli ju tolleaegse seaduse järele jahipidamine ka talumaadel mõisnike eesõigus. Ühe talupoja metsas näinud krahv kaugel puude vahel punakat looma kargavat. Pidades seda metskitseks, lasknud krahv ta maha. Aga see olnud talupoja vasikas. Peremees ise olnud ka püssiga metsas ja nähes, et võõras kütt [-321-] tema vasika ära tapnud, lasknud ta selle jahikoera maha. Äkiline krahv tõstnud nüüd püssi ja sihtinud talupojale, et talle surmakuuli saata. Kuid ka talupoeg tõstnud oma püssiotsa krahvile vastu ja hüüdnud: "Kui lased, siis lasen mina ka! Langetame siis mõlemad." Krahv sihtinud mõni aeg, lasknud siis püssi langeda ja öelnud vastasele: "Ma näen, et oled minu verd mees." Annud talle vasika eest 25 rubla ja läinud oma teed.
Krahvi jääger, vana Reinot, oli kusagil jahil tugevasti külmetuda saanud ning oma hääle jäädavalt kaotanud. Ta rääkis ainult sosinal. Muidu oli ta krahvi jahti korraldades õige elu täis. Oli lust vaadata, kudas ta, ise väiksevõitu mees, väikse tulise hobuse seljas, läikiv jahipasun rihma küljes, jahiliste ees ja taga ratsutas otse eht Kaukaasia dzigiti osavusega. Siiski ei suutnud ta igakord krahvi tahtmist täita. Kord ähvardanud äkiline krahv teda Paprika raba laukasse ära uputada.
Teine krahvi jahikaaslane oli Kaansoo mees Birk, seesama, kes Kaansoo Tõnnid maha kõmmutas, kui nad tikkusid ülekäte minema. Birk külastas mõnikord ka nende lugude kirjutaja isa. Kui ta oli öö Leisul veetnud ja teisel päeval lõunani magusat [-322-] juttu vestnud, mis temal ei tahtnud lõppeda, siis tegi ta minekut ja isa läks teda saatma. Läksid Navesti kõrtsini ja astusid sisse lahkumise liiku võtma. Napsitasid kuni õhtuni ja pöördusid õhtuks Leisule tagasi.
Seda Birki soovitanud krahvile jäägriks tolleaegne Vastemõisa rentnik, arvatavasti Rathlef, kes Birki hästi tundnud, sest Kaansoo kuulus siis Vastemõisa valda. Birk saanud kutse Olustveresse tulla, kus just krahvi oodatud. Lossitrepi ette sõitnud tõld, mille ees neli hobust olnud. Tõllast tulnud välja naisterahvas niisuguse peenikese pihaga nagu sipelgal. Sellele järgnenud teine tõld, kus ka neli hobust ees olnud. Sealt tulnud samuti peenikese pihaga naisterahvas välja. Lõpuks vurisenud ette kolmas tõld, jälle neli hobust ees. Sealt astunud krahv ise välja, sihvakas mees, hiilgav munder seljas, kolmenurgeline tuttidega kübar peas.
Teisel hommikul kell kuus viinud krahv Birgi tedrejahile Olustvere Kalkunimetsa. Krahv käskinud, et kui teder tõuseb, siis lasku Birk ja tema ise vaatab pealt, kui osav ta uus jääger on. Tõusnud teder, Birk lasnud ta maha. Tõusnud teine teder, Birk lasknud tal pea otsast ära. "Vaat, niisugune peab mu jääger olema," kiitnud krahv ning võtnud Birgi oma teenistusse. [-323-]
Kord oodanud krahv üht vürsti või suurvürsti Olustveresse jahile. Birk ja krahvi teener Franz pidanud kõik jahile ette valmistama. Birk löönud kartma, et ega tea, kui osavad laskjad need krahvi külalised on. Võibolla ei trehva ühtki lindu, siis on jahimeeleolu kõigil rikutud. Lähevad tühjalt koju ja jätavad jäägrid ka kingitustest ilma. Birk viinud Franzu päev enne jahti Aimla metsa ja nad lasknud seal hea kotitäie tetri. Teisel hommikul sõitnud krahv oma seltskonnaga jahile. Franzul olnud tedrekott seljas. Krahv küsinud, mis tal seal kotis on. Franz vastanud, et seal on koerte leib - Hundsbrot. Jaht alanud, tedred tõusnud üksteise järele, kütid lasknud, kuid sagedasti mööda. Birk aga hüüdnud iga paugu järele: "Langes." Joosnud sinna ja visanud kotist tedre maha. Kõik olnud heas tujus, et jaht nii hästi õnnestunud.
Birk arvas esiotsa, et krahv pole tema vigurist aru saanud, ehk ta küll oleks võinud seda märgata, sest jahikoer vaatab praegu lastud lindu teisiti kui seda, kes on ennemalt surmatud. Pärast pidu aga kuulnud Birk krahvinnalt, kuidas krahv talle Birki kiitnud: "Küll mul on aga tark jääger!" Tähendab, Birgi tükk ei jäänud talle teadmatuks. [-324-]
Kui mets ja metsateed pole krahvi ahvatlenud, siis teinud ta jalutuskäike maanteel Olustverest Jäskasse ja tagasi. Mõnikord olnud ta juba varahommikul liikumas, korjanud maanteelt raod kokku, viinud nad süles Jäskasse ja pannud mõisavalitseja korteri trepile, kuna valitseja veel maganud.
Kord näinud krahv, kuidas üks talumees suure koormaga maanteel sõitnud, järsku aga oma koorma maanteekraavi ajanud. Krahv arvanud, et mehel mõni äpardus on juhtunud ja läinud talle appi rasket koormat kraavist välja aitama. Mees aga seletanud: "Ma pidin hirmuga kraavi ajama, sest vastu sõidab sillasaks Navesti härra ja ma langeksin suure trahvi alla, kui ma ruttu eest ära ei saaks." "Pööra hobune kraavist välja!" põrutanud krahv ja aidanud ise tagant. Nüüd käskinud meest keset teed sõita, ise käinud koorma järel. Navesti Hüne sõitnud kahehobusetõllas neist mööda, pole julgenud koormamehele midagi lausuda, teretanud ainult krahvi viisakalt. Siis öelnud krahv mehele: "Nüüd sõida rahuga edasi," ise pöördunud teise poole.
Kord juhtunud Kõo valla Maalasti küla mees Uuetoa Mart krahvile vastu sõitma, kes jalutades Jäska poole läinud. Mart tulnud Viljandist, olnud nokastanud, tukkunud vankril, hobune tahtnud maanteelt kõrvale pöörata. Krahv toginud oma kepiga [-325-] Marti, et ta ärksam oleks ja hobust paremini juhiks. Mart, unine ja purjus, pole ärgates aru saanud, kellega tal on tegemist. Tõmmanud togija käest kepi ja annud sellega krahvile endale paar hoopi. Sõitnud siis edasi, krahvi kepi võidusaagina ühes viies. Olustvere kõrtsi juures peatunud, läinud sisse napsi võtma, näidanud kõrtsimehele keppi ja ütelnud: "Üks kibinäkk tikkus teel mu kallale, ma andsin talle ta enese kepiga paar soolast." Tol ajal ehitati Olustvere mõisas kivihooneid ja aiamüüre ning kivinäkke oli seal mitu töös. Kõrtsimees aga tunnud kohe ära, et Mardi käes olnud krahvi kepp.
Jutt sest loost levinud ruttu ja rahvas irvitanud, et krahv saanud Mardi käest tappa. Asja ei võidud tagajärjeta jätta. Esiti Jäska mõisa valitseja von Wasmuth käinud peale, et Mart kohtu kätte antaks. Raske olnud aga Mardile karistust mõista, sest krahv ise olnud ju pealetungija ja tüliasja algataja. Kohus oli siis veel mõisnike käes, nad mõistsid Mardi mõneks ajaks vangi. Krahvi kepp aga jäänud Mardile. Kui Kõos uus vallavanem valiti, siis antud talle austuseks ja valitsuse embleemiks Olustvere krahvi kepp kätte.
Rahva meelest on see jutt vist natuke magedavõitu. Tema fantaasia lisab siia omaltpoolt vürtsi juure, [-326-] et asja huvitavamaks teha. Nimelt Mart aimanud kohe, et tal on tegemist olnud krahvi endaga, ehmunud ja püüdnud oma nahka päästa. Ta kihutanud teelt kõrvale, peitnud hobuse ja vankri Kalkunimetsa taha tihedasse võssa, ise vahtinud kraavikalda varjus, mis nüüd edasi sünnib. Krahv rutanud koju ja saatnud mehed välja kurjategijat kinni võtma. Kümme meest karanud sadulasse ja ratsutanud laiali iga teeharu mööda, et põgeneja nende käest ei pääseks. Aga kõik tulnud tagasi teatega, et krahvi peksjat kusagil ei leidu. Öö pimeduse jõudes, kui kõik vaikseks jäänud, jätnud Mart oma peidupaiga ja sõitnud kodu poole. Maalasti kõrtsis võtnud ta viina ja näidanud võidusaagina ligitoodud krahvikeppi.
Teda mõistetud kauaks ajaks vangi. Ta naine käinud krahvi juures oma mehele armu palumas. Kaua põlvitanud ta lossi trepi ees, kuna teda krahvi juure pole lastud. Nii käinud ta mõnda korda tagajärjeta palumas. Kord, kui krahv pargis jalutanud, näinud ta jälle tee kõrval põlvitavat naist, kes nuttes oma mehe eest palunud. Siis öelnud krahv: "Noh, ma lasen ta siis lahti." Sedamoodi pääsenud Mart vabadusse.
Krahv Paul Fersen on sündinud aastal 1800. Ta oli hea tervisega ja sai 84 aastat vanaks. Suure rahvamurru osavõtmisel maeti [-327-] ta Suure-Jaani kalmistule.
Suure-Jaani õpetaja G. Rosenbergi jutu järele olla kõik Fersenid, ka veneusulised, Suure-Jaani luteri usu kogudusele mõndagi head teinud. Sellepärast jäetud nende mälestustahvlid Suure-Jaani kiriku altariesisesse ruumi, nn. "laulukotta", seinale, kuna teiste mõisnike mälestustahvlid sealt kõrvaldati. Paul Ferseni isa kingitus on praegune Suure-Jaani kiriku orel. Tema peal on näha Fersenite vapp ja aastanumber 1804. Ta olla Pärnu orelitegija Steini töö. Kuid rahvas räägib selle oreli kohta kangekaelselt teist juttu. Orelikinkija isa, krahviks ülendatud Hans Heinrich Fersen, olla selle oreli lasknud võtta kusagilt poola kirikust ja määranud ta Suure-Jaani kirikule. Võib-olla, et orelimeiser Stein Pärnus ta ümber ehitas ja sellepärast ka oma nime sellele orelile pani.
Pauli poeg Nikolai Fersen oli viimane Olustvere krahv, kelle käest mõis võõrandati. Ta ei olnud mitte Strogonovi tütre poeg. Strogonovi tütar suri keskeas ja Paul Fersen kosis ühe sakslanna, von Rauchi, vene keisrinna õuedaami, kelle vend oli saksa kindral. Paul ja ta teine proua olid mõlemad luteri usku, luteriusulased olid ka nende tütred, kuid poeg Nikolai ristiti vene usku ja paluti ta ristiisaks keiser Aleksander II, et tal oleks enam šangsisid vene riigiteenistuses [-328-] ja keisri õukonnas. Paul Fersen laskis ka Olustveresse oma maa peale vene usu kiriku ehitada.
Krahv Nikolai oli oma iseloomu poolest isa vastand. Ka välimus erines neil: Paul oli keskmise kasvuga, brünett, Nikolai kõrge kasvuga, blond. Kuna Paul oli julge, äkiline, kirglik, oli ta poeg pehme, rahulik, tasakaalukas. Pandud tähele, et Fersenite perekonnas vaheldunud ka enne ebasarnased sugupõlved teineteisega. Tiigritapja isa poeg jalutanud lapsepõlves ammega väljal, kus torusid kraavi sisse pandud. Amm hoidnud poisikese käest kinni ja soovitanud talle kraavi sisse vaadata. Seda pole aga noor krahv koguni julgenud teha.
Krahv Nikolai oli mitmed aastad suurvürst Vladiimiri adjudant. Sama suurvürsti adjudandiks olnud enne ka noor vürst Skarjätin. Kui see kuulnud, et Fersen Vladiimiri adjudandiks määratud, lahkunud ta kohe oma teenistusest, öeldes, et tema ei taha oma isa mõrtuska pojaga ühes teenida. Nikolai Ferseni proua oli vürst Dolgorukovi tütar, selle ema oli sündinud krahvinna Šuvalova. Mõlemad naisterahvad olid väga rikkad. Ferseni proual oli Venes enam mõisaid, kui Fersenil endale Eestis. Krahvinna Šuvalov päris ka oma onult muinasjutuliselt toreda Alupka lossi Krimmis ja pärandas selles edasi oma tütrele, [-329-] Ferseni prouale.
Olustvere mõisa rahvas mäletab Nikolai Fersenit, tema prouat ja lapsi heaga, nimetab krahvi "kuldseks inimeseks." Nad hoolitsenud väga oma teenijate ja tööliste eest, ehk küll Nikolai pole oma isa viisi kahekümne kopika kaupa inimestele raha välja jaganud.
Kui üks moonakas metsas oma kärvanud lehma matnud, juhtunud krahv jahiseltsiga sealt mööda minema. Ta küsinud lehmamatjailt, mis nad seal teevad. Seletanud, et lehm haigestunud ning surnud, vaja teda maha matta. Krahv läinud oma seltsilistega natuke maad edasi, pöördunud siis üksi tagasi ja andnud maetava lehma omanikule kümme rubla uue lehma ostmiseks.
Kui krahv Nikolai ema surnud, kutsutud kõik mõisa teenijad kokku. Krahv öelnud neile, et nüüd alles saanud tema Olustvere mõisa pärisperemeheks ja annud igale teenijale, sellejärel, kui kaua ja hästi keegi teeninud, oma ema poolt rahalise kingituse. Ta manitsenud neid ausasti edasi teenima ja tõotanud nende eest hoolitseda, kui nad vanaks ja töövõimetuks jäävad. Kui krahvi käest mõis oli ära võetud ja ta väljamaal kehvuses elas, said mõned vanad töövõimetud teenijad krahvi volinike käest abiraha.
Kubjas Jürgeni naine haigestunud. Krahv kuulnud seda ja küsinud [-330-] õues vastutulevalt mehelt, mis naisel viga. Mees seletanud asjalugu ja seal juures olev krahvi proua, kes eesti keelest aru ei saanud - ta rääkinud ainult vene ja prantsuse keelt - küsinud krahvilt, milles asi seisneb. Siis öelnud: "Ma tunnen seda haigust, ka minul on see olnud. Vaja ravimiseks end paremini toita ja veini juua." Et aga kehval kupjal see võimatu olnud, käskinud krahvinna omast köögist haigele toitu saata. Saatnud talle üksteise järgi kuus pudelit veini. Haiget toitnud ta niiviisi kuu aega. Kord tulnud lõunaks ootamata külalisi; köögitüdruk öelnud, et seekord haigele suppi ei jätku. Krahvi proua vastanud: "Minu haigele peab jätkuma, pane haige portsjon kõige esiti kõrvale; mis üle jääb, selle jagame külalistele.
Arstiabi anti Olustvere mõisas ülepea ohtrasti, eriti siis, kui krahvi perekond kodus oli. Seda aga tarvitanud mõned moonakad kurjasti. Nad teeselnud haigust, et saaks laiselda. Tohter, vist dr. Truhardt Viljandist - kes kohale kutsutud, vaadanud ühe säärase teeskleja läbi ja öelnud: "Ma annan sulle mõjuva rohu, mis sind terveks teeb, kui sa tõesti haige oled, nagu räägiti. Kui sa aga ainult vigurdad, siis toob see rohi sulle ägedat valu." Mees keerelnud pärast valudes ja seda nähes pole teised tükimehed enam söandanud tulla haigust [-331-] teesklema tohtri juurde, kellel olnud säärased imelikud salakavalad rohud.
Uue lossi ehitamisel nägi krahv hea meelega, kui ta pojad ehitustöölistele müüritegemise juures abiks olid. Pargis on tiigi lähedal viljapuuaia juures keldrihoone, mis noored krahvid oma kätega kivist ehitanud. Isa öelnud: "Minul vist küll ei tule vajadust oma kätetööga igapäevast leiba teenida, minu lastel aga võib seda küll juhtuda." Krahvi soovil andis Suure-Jaani Kase kooliõpetaja Nõmmik ta poegadele õpetust eesti keeles. Krahv ise ei olla küll lahedasti eesti keelt rääkinud aga saanud rahva keelest selgesti aru ja kui keegi talle Olustveres venekeelse palvekirja sisse annud, siis pannud krahv seda pahaks, et teda nii viletsaks eesti keele tundjaks peetakse.
Suure-Jaani alevi elanikud ehitasid oma esimesed majad Taevere mõisa maa peale. Neil juhtus lahkhelisid Taevere mõisa rentnikuga, kes nõudis, et nad oma majad Taevere maa pealt ära koristaksid. Hädas pöördusid nad Olustvere krahvi poole, et see neid kuberneri ees kaitseks. Krahvil läks korda asja nii ajada, et nende majad jäid lõhkumata. See ei olnud mitte ainus kord, et krahv väiksemate ja kehvemate isikute kaitseks [-332-] üles astus, kui neile ähvardati liiga teha.
Krahv Nikolai iseloomus ei puudunud ka varjukülgi. Mõnel juhul segas ta end küll kannatajate kasuks vahele, kui tema tige mõisavalitseja Specht püüdis kellegi vanale teenijale, keda krahv hästi tundis, ülekohut teha. Kuid harilikult hoidis ta end mõisa valitsemise asjust eemale, jättes Spechtile vabad käed. Olles harjunud valju sõjaväelise distsipliiniga, ei võtnud ta kaebusi oma valitseja peale vastu, vaid toetas teda ka ülekohtustes nõudmistes, nagu järgmine lugu näitab.
Specht pidas mõisale vajalikuks uus tee ehitada Aimlast Parika rappa välja. Võõrandati ka talumeeste heinamaid ehitatava tee alla ja lubati neile mujalt heinamaid asemele anda. Mõnedele pakuti aga äravõetud heinamaade asemele mätlikke padrikuid. Mõis ei tahtnud peale selle lubada, et ka talupojad uut teed kasutaksid. Kuid talupojad ei pääsnud nüüd ilma uut teed kasutamata oma heinamaade juure. Tee oli ka mõne talupoja heinamaa kaheks lõiganud ja omanik ei tohtinud üle tee ühelt poolt teise poole minna. Vallavolikogu keeldus sellepärast lepingule uue tee asjus alla kirjutamast ja algas protsessi, mis kuni Eesti iseseisvuseni kestis, kui Specht ja krahv mõlemad pidid Olustverest lahkuma. [-333-] Vald ei võinud järele anda, mõis ei tahtnud järele anda, katsus kavalusi ja ähvardusi, et vallalt nõusolekut välja pigistada. Ses asjas oli krahv täiesti Spechti poolt. Kui valla mehed Spechti tegevuse üle nurisesid, ütles krahv puudulikus eesti keeles, Spechti ja enda peale sõrmega näidates: "Tema - mina - üks." Ja et vald ikkagi järele ei annud, siis ähvrdas krahv viimaks, et tema ei taha nendega enam "sonagi" rääkida, vaid kuulutab neile "soda." Loorberid jäid tal ses sõjas aga lõikamata.
Krahv Nikolai suri välismaal. Tema lesk proua, kaks poega ja kaks tütart olla elus. Noorem poeg Aleksander oli elava vaimuga poiss. Isa tõi Olustveresse ühe kasaka, kes ta poegi pidi ratsasõidus treenima. Kui nad Olustvere ja Jäska vahet ratsutasid, tuli Aleksander ikka kõige esimeseks. Jahil käimine oli nagu tema vanaisa Pauli, nii ka tema kirg. Ta laskis Kariste metsas ühe ilvese maha, mis täistopitult Olustvere mõisa saalis on näha. Aleksander kosinud ühe Maailma sõjas surma saanud vürst Šuvalovi rikka lese ja pidavat nüüd pankuri ametit.
Krahv Nikolai vanem poeg Paul oli tasasema iseloomuga, ta teenivat ühes prantsuse pangas, vist "Liooni Krediidis." Mõnikord, kui ta kartvat teenistusse hiljaks jääda, [-334-] siis kargavat üles, kahmavat mütsi peosse ja ütlevat: "Näe, Olustvere moonakas jookseb tööle." Ta kosinud parun Holsteini tütre. Ema, kes enne end sellest elatas, et kuskil Itaalias suure maja üürile võttis ja sellest üksikuid kortereid edasi üüris, elavat nüüd oma poja Aleksandri juures. Ta vanem tütar olla tohtriks õppinud või tegutsevat kuskil halastaja õena. Noorem tütar olla haiglane, tal olla verejooksu haigus. See olla Fersenite suguvõsa naissoos päritav.
Navesti von Hüne olnud alguses varanduseta advokaat. Ta kosinud ühe lese proua, kelle päralt olnud Navesti mõis ja saanud niiviisi mõisnikuks. Proua olnud hea ja lahke inimene rahva vastu, Hüne ise aga kõrkust täis ja tige. See proua surnud ära, pärast ka tema poeg ja Navesti mõis jäänud Hüne kätte. Hüne otsinud endale uut pruuti ja läinud Suure-Jaani õpetaja von Schnelli tütrele kosja. See aga olnud kuulnud, et Hüne on kuri mees ja annud talle korvi. Nurjaläinud kosjakäigult tagasi tulles ütelnud Hüne tusaselt: "See kurjus heliseb kaugele nagu kirikukell."
Schnell oleks hea meelega näinud, et tema noor abiõpetaja Oskar Speer, kes ka tema järeltulejaks Suure-Jaani kirikuõpetaja ametis jäi, oleks ta tütre kosinud. Speer aga tahtnud [-335-] enne proovi teha, kui heasüdameline see preili ise on, kes kurja Hüne kosjad tagasi lükkas. Speer läinud talvel preiliga lusti sõitma. Neil olnud kutsar Jüri. Sellega rääkinud Speer kokku, et ta neid ümber ajaks ning sel puhul ilmneks, kas preili ka tigedaks saab ja mida vihas teeb. Jüri täitnudki Speeri soovi ja ümberaetud preili saanud nii äkiliseks, et ta hakanud kutsarit peksma. Sellejärele Speer loobunud temast ja kosinud ühe teise preili.
Hüne nainud pärast ühe vanapoole rikka preili von Rennenkampfi, kes veel kitsim ja tigedam olnud kui Hüne ise. Hüne kolm poega ja tütar on selle teise proua lapsed. Kord olnud Hüne proua Olustveres krahvinna Ferseni juures peol. Krahvinna käskinud kohvi, mis külalistel üle jäänud, oma perele viia. Seda kuuldes sattunud Hüne proua ärevusse ning hüüdnud: "Või niisugustele kohvi! Kas hapu piim ja silgud neile küll hea ei ole?" Oma peret toitnud ta harilikult hapu piima ja silkudega. Kaks korda nädalas antud ka liha. See olnud paksu kamaraga, sitke ja maitsetu, nagu vana kuldi liha.
Hüned elasid aasta ümber omas mõisas ja ei veetnud talveid Dresdenis, nagu kõrgem balti aadel seda tegi. Et nad isiklikult mõisa majapidamise järele valvasid ja äärmiselt kokkuhoidlikud [-336-] olid, siis andis neile nende väiksevõitu mõis kenat sissetulekut, ning Hüne võis oma poegadele mõisaid juure osta, ühele Lelle, teisele Eidepere.
Tõusiku upsakusega nõudis Hüne talurahvalt alandust. Kuhu härra ilmus, seal pidid kõigi meeste pead paljastatud olema. Kes tahtis härrale veel eriti meeldida, see läks ka mõisasakste häärberist palja peaga mööda. Võivaku Siimu poeg Rein, kes Hüne toapoisiks oli, tulnud kord keldrist üles, mõlemas käes asjad kanda ja müts peas. "Müts maha!" käratanud Hüne. Toapoiss vabandanud end: "Mul mõlemad käed asjade all kinni, millega ma siis mütsi kannan?" Hüne vastu: "Müts kanna kas hammaste vahel."
Olustvere krahvid, ka tore Paul Fersen säärast alandust ei nõudnud. Kui talumees krahvi teretades oli oma pea paljastanud ja jäi pikemalt krahviga kõnelema, siis pidi ta jälle mütsi pähe panema, muidu tehti talle sellekohane märkus.
Hüne armastas, et rahvas teda paruni härraks nimetas, ka siis, kui ta veel parun ei olnud, vaid ainult "von." Ihaldatud paruninime saanud ta pärast vist selle eest, et ta kaua sillasaksa ametit pidanud ja siis oli ta tiitel parun Hoyningen-Huene. [-337-] Oma keskel nimetas rahva teda "vanaks Jiniks." Kui Jin, ta proua ja lapsed, kedagi alamast seisusest inimest käeandmisega austanud, siis ainult selleks, et seda kätt suudeldaks, milleks käsi talle suu lähedale sirutatud.
Teoorjuse aeg tarvitanud Jin ohtrasti vitsaõigust. Tal olnud mõisa õues kõrge torn, kust ta võinud hästi ära näha, mis ümberringi mõisa põldudel tehakse. Näinud ta kuskil korratust, siis rutanud kohe sinna ja süüdlased saanud viibimata oma nahatäie kätte. Harilikult hüüdnud ta siis: "Kubjas, kubjas, too vitsad, too vitsad. Maha ja kolmkümmend, maha ja kolmkümmend!" Esimesed käsud öelnud peenikese maheda-poole häälega, viimased aga ähvardavalt müristades. Kui keegi paluma hakanud, et härra oleks armuline ja annaks talle süü andeks, siis öelnud Jin tasase häälega kibedasti pilgates: "Ära palu ühti, saad palumatagi oma palga kätte." Sügisel kartulivõtmise aeg istunud sagedasti ka Jini proua naistööliste juures toolil ja toginud kepiga neid naisi, kes pole tema arvamise järele mitte küllalt virgad olnud.
Joobunud mehi pole vana Jin sallinud, ka mitte mõisakõrtsis. Näinud ta seal kedagi lällutamas, siis annud talle kohe oma keppi maitsta. Sellepärast pugenud purjus mehed kõrtsis kohe peitu, kui nad märganud vana Jini tulekut. [-338-] Kui mõisnikelt vitsaõigus ära võeti, tulnud ükskord Jin mõisa kõrtsi juurde, et korraldusi teha kõrtsihoone remondi kohta. Seal juhtunud üks poiss olema, kes enne Jini käsul oli ihunuhtlust saanud. See olnud parajasti auru all ja tahtnud nüüd endise valu eest kätte maksta. Ta hakanud Jini haugutama ja sõimama ning talle ta endist julmust meele tuletama. Jin käinud oma meestega kõrtsihoone ümber ja arutanud oma asja, nagu ei kuulekski poisi sõimu. See annud sõimajale enam hoogu, ta käinud järel ja valinud veel soolasemaid sõnu Jini haavamiseks. Korraga pöördunud Jin ümber ja ütelnud oma meestele: "Võtke ta püksid maha ja andke talle keretäis kätte." Nii tehtudki. Siis öelnud Jin: "Mine nüüd, kaeba minu peale." Poiss teadnud, et ta ise on süüdlane, ei ole julgenud kaebama minna, jäänud keretäiega rahule.
Kord tulnud Laeva küla pops Roometi Mart - suur vigurimees ja vigurijuttude ajaja, heleda häälega ja tõsise näoga - oma hobusega Navesti mäest üles. Hobune käinud tasa, näinud maantee kõrval põllul ilusat rukkist, jäänud seisma ning hakanud sööma. Mart heitnud pikali vankrisse ja lasknud hobuse süüa. Popsi asi - hea, kui teise kulul saab hobust sööta. Korraga näeb - vana Jin tuleb. See oli oma tornist kullina piiludes Mardi kuriteo ära näinud. Mart teeselnud, nagu magaks [-339-] raskesti. Jin ajanud ta üles, olnud väga tige, nõudnud trahvi. Mart teinud jälle näo, nagu ei tunneks ta unise peaga Jini ja peaks teda mõisa teenijaks. Ta öelnud ägedusega: "Või sina tahad mind trahvida! Ma lähen kohe paruni härrale kaebama. Aulik paruni härra on kaastundlik, tema ei tee iial liiga vaesele väsinud teelisele, kes kogemata magama jäänud." Jinile meeldinud see, et Navesti paruni härrat (siis ta veel parun ei olnudki) nii õilsameelseks saksaks peetakse, kes kellelegi liiga ei tee. Ta lasknud Mardi rahuga edasi sõita.
Õilsameelne olnud vana Jin oma mõisa hobuste vastu. Iial ei ole ta lubanud, et pühapäeval mõni tööhobune ette rakendatakse ja temaga kuhugi sõidetakse. Kord olnud üks tema lugupeetud teenijaid surnud, ning vaja olnud pühapäeval ta laip kalmistule viia. Palutud Jinilt selleks hobust. Jin annud kolm rubla, öelnud: "Minge, palgake hobune mõne talumehe käest. Minu hobused ei tohi mitte pühapäevarahust ilma jääda."
Rahva vastu ei ole Jin kaugeltki nii õigusetaotleja olnud. Suure-Jaani õpetaja Oskar Speer tõstnud kihelkonna konvendil küsimuse üles, et mõisnikud võiksid ka kihelkonnakooli ülespidamise kuludest osa võtta. Mõisnikud vaielnud kärinal vastu ettekäände all, et ega nende pojad ju kihelkonnakoolis [-340-] ei käi. Nad pole tahtnud arvestada seda, et esiteks on igas mõisas teenijat rahvast, kes tahaks oma lapsed kihelkonnakooli saata ja teiseks, et gümnaasiumide ja ülikoolide kulusid terve rahvas kannab, ehk küll alama rahva lapsed sinna tol ajal ei pääsenud, vaid peaasjalikult aristokraatia võsud. Mäletame haridusministri Deljänovi ja temasarnaste aegu. Tolleaegse Viljandis asuva balti mõisnike "landesgümnasiumi" kulud kaeti maakassast, kuhu ka talurahvas pidi maksma.
Et Navesti Jinil ümberkaudsete mõisnike silmis olnud kaunis suur autoriteet majanduse- ja rahanduse asjus, pöördunud Speer, nähes et tema ettepanek kipub läbi kukkuma, maheda palujahäälega vana Jini poole sõnadega: "Herr Baron, Sie könnten doch geben." Jin vahtinud punnis silmil õpetaja otsa, vastanud uhkelt ja trotslikult: "Ja, ich könnte wohl geben, aber sehen Sie, ich gebe garnichts." Teised mõisnikud olnud Jiniga ühel nõul ja otsustanud küsimuse eitavalt.
Kui keegi mõisast või vallast pöördunud Jini poole palvega, mille täitmine oleks olnud teatud ohvriga härra poolt seotud, siis löönud Jin harilikult käega ja vastanud tasase külma häälega: "Midagi, midagi," ja sellega olnud asjal lõpp.
Mitte ainult krahv Fersen, vaid ka need parunid, kellede esivanemad [-341-] olid juba mitu põlve paruniseisuses olnud, vaatasid värske parun Hoyningeni peale ülevalt alla. Vanal Jiinil tulnud mõte oma vanema pojaga minna Kabala parun Vietinghoffi tütrele kosja. Vietinghoff, kellele enne sest kavatsusest teatatud, hoidnud hobused tõlla ees valmis ja kui Jinid ta trepi ette sõitnud, siis sõitnud Vietinghoff teiselt poolt lossi trepilt minema. Vietinghoff võis seda aga pärast järele kahetseda. Ta andis sama tütre ühele suguvõimetule parun Nolckenile mehele ja kui Nolcken mõttega ümber käis, üht oma endist sohilast pärijaks võtta, siis laskis Vietinghoff oma tütre Nolckenist lahutada.
Vana Jin soovis, et tema laip kätel kantaks Suure-Jaani kalmistule. Ta teadis aga, et temasugusele seda vabatahtlikult ja tasuta keegi ei tee. Ta oli sellepärast täpselt välja rehkendanud, kui mitu kandjat on selleks vaja ja neile viisaka tasu määranud. Nii kantigi ta kätel Suure-Jaani. Palju tasu ta taevauksevahile Peetrusele määranud, seda ei teata.
Vana Jini poeg, kelle kätte Navesti mõis jäi, sokutati keisri lähedale: ta oli keisri tallmeister. Ratsutada ta oskas küll toredasti, päris tatarlase osavusega. Ta kosis Peterburis Ameerika saadiku, rikka jänki, tütre. Nende varandused ja majapidamised olid lahus. Et proua palju rikkam oli oma mehest, kuskilt [-342-] allikast ka igas kuus 500 rubla kulutusraha sai, siis oli temal perekonnaelus ülekaal ja tema andis seda mehele tunda, kui põhjusi lahkhelideks nende vahel leidus. Proua olnud nooruses õige ilus inimene, pärast pole ta oma kongjapoole ninaga ja hallide juustega kuigi võluv olnud.
Oma teenijate vastu olnud see proua lahke ja hea inimene. Ta toatüdruk, Tõrvaaru metsavahi Linde tütar Liisa, kiitnud kord oma käskijannat õpetaja Speeri prouale, et "ta on nagu ilus, soe päiksepaisteline ilm." Õpetaja proua kuulnud aga teatud kadedusega, et teisi prouasid kiidetakse ja öelnud kohe: "Eks me' ole niisugused kõik." Õpetaja prouat küll eriti ei laidetud, kuid ka palju kiitust ei olnud rahvasuus tema kohta kuulda. Ta oli mõisniku soost, ta neiupõlve perekonnanime ees seisis "von" ja ta pidas seda nagu endaalandamiseks, kui ta oli Speeri prouaks saanud, sest Speer oli Riia kodaniku poeg, saksastunud lätlane. Kui Haliste õpetaja von Dehn nende tütre kosis, kiitis ema rõõmuga, et tema tütar on sammu, mis ema oli oma meheleminekuga alamale astunud, nüüd õnneks jälle tagasi kõrgemale astunud.
Päris ilma vempudeta ka see päiksepaistelise ilmaga võrreldud Navesti paruni proua pole olnud. Navesti mõisavalitseja Ulpuse abikaasa, kes paruniprouale harilikult iluasju heegeldas, [-343-] oli ka endale ilusa laudlina välja heegeldanud ja oma korteri akna taha välja kuivama pannud. Paruniproua näinud seda, läinud ulatanud tokiga nöörilt selle iluasja maha, vedanud ta tokiotsas porilombist läbi, viinud moonakate maja juurde ning küsinud seal, kelle oma see peaks olema.
Kui maailmasõda Eestimaale lähenes, sõitis ta lastega Jaltasse ja ostis seal villa, lootes, et niikaugele sõda ikkagi ei levine. Kommunistide võimule tulekul õnnestus tal sealt põgeneda Prantsusmaale, kus rikas isa talle teise villa ostis.
Parun ise ei tahtnud aga kogunisti oma Navesti mõisast lahkuda. Arusaadavalt oli see üliraske temale, kes oma kitsiduse poolest isat kaugelt ületas. Oli tal ju ka ihnuskoi ema veri sees. Kui kitsaroopalist raudteed veel ei olnud, sõitis ta Peterburist tulles Jõgeva jaamast posthobusega Navestisse (üle 50 versta). Postipoisile andis ta jootraha 6-8 kopikat, mitte enam. Mõni postipoiss lükkas selle kingituse tagasi. Töölistele ei maksnud ta sagedasti kokkulepitud palka täielikult välja, vaid tõmbas mitmesuguste ettekäänete all sest osa maha, mida tema kokkuhoidlikust isast mitte ei räägitud.
Kraavikaevajad saarlased võtnud kord, palga kättesaamiseks mõisa tulles ja paruni poolt palgakärpimist kartes, malgad [-344-] ligi, et parunile tarbekorrale nahapeale anda. Parun aga saanud nende kavatsusest haisu ninasse, kutsunud urjädniku sinna arveteõiendamise juure ja töölised lastud ükshaaval ette palka vastu võtma. Nii jäänud parun keretäiest ilma. Nööpe, pandlaid, vanu rauatükke ja muid tühiseid asju korjanud ta teedelt kokku ja toonud koju; neid olnud tal kastitäied. Ka muud väärtuseta koli ja rämpsu olnud ulualused täis.
Vabadussõja-aeg katsunud parun kõrvale puigelda, ei eestlaste ega sakslaste pool võidelda, vaid ära oodata, kummale poole võit kaldub. Nii vigurdades ja laveerides naernud ta endale pihku ja öelnud eestlaste kohta: "Ma narrisin neid nagu koeri." Kui salakuulajaks peetud Suure-Jaani tohter Kelterborn tundmatute isikute poolt üles poodi, visati ka Hünele, kes tema hea sõber oli, läbi akna lõhkepomm sisse, mis saali purustas. Ainult õnneliku juhuse läbi pääsis parun surmast.
Telefoniga andis siis keegi sõber talle märku, et tal viimane aeg Navestist lahkuda. Saksa okupatsioonivägedega lahkus parun Eestist. Pärast sõda pääses ta oma perekonna juure Prantsusmaale. Sealsele nende villale pandud ka nimi "Navast." Nii on parunil illusoorne troost, et ta ikka elab Navestis. Ta proua surnud ära ja parun, olles 74 aastat vana, astunud uuesti abiellu ühe rikka naisterahvaga alamast seisusest, kes [-345-] ihaldanud parunessi tiitlit.
Paruni poeg olnud Navesti mõisas üles kasvades ulakas poiss, sadistlike kalduvustega. Poisi rõõm olnud loomi ja teisi lapsi piinata. Koerale toppinud pulga sügavasse kõrisse ja naernud magusasti kui koer valu käes keerelnud. Eriti piinanud ta aga kasse. Kasside tagakiusamine olnud talle lubatud ema poolt, kes arvanud, et kassid mõisapargis laululindudele kahju toovad. Ka piinanud ta metsikul viisil mõisa elanikke tütarlapsi, kellega ta mänginud, teades, et need ei julge minna tema peale kaebama.
Kord kaevatud Navesti mõisa lähedal olevast "Rüütlimäest" inimese pealuid välja. Nüüd hakanud poiss indiaanlast mängima: riputanud pealuud võidutrofeedena üles, ehtinud end indiaanlase moodi, võtnud vibupüssi, sihtinud ja lasknud noole mõisa valitseja abikaasa riietest läbi ihusse. Ta olla nüüd Ameerikas ühe õmblus-masinate firma agendina tegev.
Paruni kahest tütrest armunud üks Peterburis ühesse ilusa välimusega väikevenelasse - vist ohvitserisse - ja läinud talle mehele. Vanemad ja vend kartnud, et õde ei ole enam paruness vaid lihtne proua Jvanenko. Pärast lahutati nende abielu. Teine tütar abiellus vana parun Wrangelliga, selle samaga, kes enamlaste vastu võitles. Ta olnud Wrangellil viies naine. [-346-] Ka see abielu lõppes lahutusega. Hüne tütar saanud siis ühe inglise lordi prouaks ja pidavat Pariisis moesalongi.
1905. aasta sügisel oli tuli lahti inimeste hingedes ning punane kukk võidutses väljas. Tallinnamaal põlesid mõisad. Olustveres ja Navestis nähti iga öösi õudseid tulekumasid. Kui Laupa mõis maha põletati, saatis Eistvere mõisa omanik von zur Mühlen (seesama, kes praegugi seal elab ja Balti vendlusest osavõtmise eest trahvi alla langes) oma sepapoisi Tiku, praeguse Navesti asuniku, Koigi mõisa üht õige rutulist kirja sinna viima. Anti poisile saan ja hobune ning kästi kihutada. Koigis loeti Mühleni kiri läbi ja anti saadikule teine kiri, selle pidi poiss kohe edasi toimetama Esna mõisa. Et Eistvere hobune oli juba vahus ja väsinud, siis rakendati Koigis teine hobune ree ette ning poiss jätkas oma kiirsõitu. Esnast anti Tikule pakk – nähtavasti padruneid – millega ta pööras viibimata Koiki tagasi ja sealt nüüd juba puhanud Eistvere hobusega saani ees edasi Kabala poole.
Kabalas oli mõisnike peastaap koos ja kõik nagu lahingu ootel valmis seatud. Mehi oli lossis liikumas ja pargis varjus, kõigil püssid ligi. Mõnedel olid kroonu sõduripüssid, enamikul [-348-] aga omad kodused kahe- ja kolmeraudsed jahipüssid. Teiste hulgas vantsis ka Pilistvere kirikuõpetaja poeg, teoloogiakandidaat von Mickwitz, püss seljas. Tema lootis Pilistvere kihelkonna õpetajaks saada, oma isa ja vanaisa asemele, kuid just Olleva lahingust osavõtmise pärast kukutati ta hiljemini valimistel läbi. Samuti oli seal Suure-Jaani tohter Kelterborn, vist ka "von", kes pärast avastamata jäänud isikute poolt üles poodi. Teda peeti kavalaks mõisnike salakuulajaks. Igal püssimehel oli valge rätik kuuekäise ümber oma meeste äratundmiseks.
Tikku ei tahetud sisse lasta, sest ta ei teadnud märgusõna, mis oli antud pärast tema ärasõitu Eistverest. Tema palve peale kutsuti Mühlen välja, kes ta sisse viis. Et külma käest tulnud kuller ligi tõi nii hädavajalikke padruneid, siis võeti ta lahkesti vastu, turgutati teda palava teega ja saksa roogadega. Turgutajaks oli muidu õige kõrk Kõpu Stryk, kuna Mühlen, kui oodatava lahingu pealik, pidi mitmesuguseid hädavajalisi korraldusi tegema.
Kabalas koosolev mõisnike valgekaart sai toetust lõuna poolt. Viljandi ümbruse mõisnikud ja nende poolehoidjad sakslased Viljandi linnast, nagu kaupmees Seisler. Seisler olnud sünnipoolest eestlane, Viljandi haridusseltsi liige ning selle kooli toetaja. Et 1905. a. revolutsioon ei olnud [-349-] sihitud esmajoones saksa rahvuse vastu, vaid see oli varanduseta isikute mäss suurema varanduse omanike vastu, siis võitlesid saksa mõisnike poolt ka peale Seisleri teised eestlased, kelle huvid olid mängus. Näiteks Ängi mõisapidaja Kurik. Kurik ei olnud muidu kadakasaksa kalduvustega. Akadeemik Köleri matuste puhul Suure-Jaanis korraldas Kurik eesti organisatsiooni delegaatidele ja muudele auvõõrastele vastuvõtu Ängi mõisas.
Viljandi ümbruskonna mõisnikud ja nende poolehoidjad (sakslased) Viljandi linnast, nagu kaupmees Seisler, olid Uue-Võidu (Karula) mõisas koos olnud nõu pidamas ja otsustanud kabalalastele appi rutata. Neid sõitis kolm vankritäit Olustverest läbi Kabala poole. Taheti ka Olustvere metsavahid - 7 meest – ligi võtta. Kuid need ei läinud, öeldes, et nemad on kohustatud oma Olustveret kaitsma ning ei või siit lahkuda.
Toodi mõisnikele Kabalasse teade, et mõisate põletajad ehk "streikijad", nagu neid tol ajal üldiselt nimetati, on Kabala all kuuluva Tõrvaaugu metsaülema majja tulnud, seal öö veetnud ja hommikul lahkudes maja põlema pistnud. Põletajad liikuvat nüüd Kabala mõisa poole. Sõnaga "streikijad" ühendati tol ajal eriline mõiste, mis ka lapsed omaks võtsid. Näiteks Reegoldi algkoolis ütles kord õpilane Männik, [-350-] praegune Läätsi peremees, kaasõpilastele: "Poisid, lähme streikima!" Ja poisid läksid kooli viljapuuaia ümbert kaitseaia laudu maha kiskuma ning purustama… Ka "mustasajalisteks" hüüti mõisapõletajaid, ehk küll revolutsionäärid olid rahvast üles kutsunud relvadega varustama just "mustasajaliste" vastu. Nii läksid kõik mõisted ja nimed segi.
Mõisate põletajad ei olnud senini kuskil vastupanu leidnud. Mõisnikud ja politsei olid alguses nagu paralüseeritud või lasksid otsekui meelega oma mõisaid põletada. Räägiti, et põlenud enamasti just need mõisad, kus olnud tulekassas kõrge hinna eest kinnitatud viletsad majalogud, kuna ilusad, toredad lossid jäänud purustamata. Lammutust ootav hoonelogu olnud ka Tõrvaaugu metsaülema maja. Kolu mõisas põletatud küll tore loss ära. Mahapõletatud Laupa mõisa loss olnud suur, kuid kummaliselt ehitatud: puuhoonel olnud kivivooder sees. Õigusega ütleb vene vanasõna: "U vsjakava barana svaja fantazia".
Nüüd aga pidasid teotoonid tarvilikuks tegutseda. Tee Tõrvaaugult Kabala mõisa viib Ollevalt läbi (kirjutan Olleva, nagu rahvas eestipäraselt räägib, olgu küll, et raudteejaamahoonel seisab "Ollepa" - saksaaegne moonutamine, siis kui Kabala [-351-] vallavalitsuse protokollid veel saksa keeles kirjutati.) Sinna läksid mõisnikud revolutsionääridele vastu. Juba lahingu eelõhtul olid nad kohal. Nad peitsid end Olleva viljapuuaeda ümbritsevasse kraavi ja aia plangu taha ning lasksid vastased hädaohtu aimamata lähedale tulla. Et pealetungijaid veel julgemaks teha, oli Olleva kohal veel suur punane lipp üles tõmmatud.
Mõisnike pealikuks oli, nagu enne öeldud, Eistvere von zur Mühlen. See saatis vara hommikul Kabalast kaks ustavat moonakat nuhkidana "streikijatele" vastu. Moonakaile anti hobusesetukad, rakendati need lihtregede ette vanade rangide ja lookadega. Valjaste asemel olid hobustel nöörpäitsed peas. Nii sõitsid nad lihttalumeesteks maskeeritult Tõrvaaugu poole, nagu läheksid metsa puude järele, ilma et "streikijad" oleksid teadnud neid kahtlustada. Streikijad küsinud neilt veel, kas õhk on ees puhas. Nuhid vastanud: "Minge aga julgesti, abivägi ootab teid juba Ollevas". Niipea kui nuhid olid streikijate liikumissuuna kindlaks teinud, kihutasid nad teist talist teed mööda Olleva poole tagasi, sest Tõrvaaugust Ollevasse viivad mitu taliteed. Peale selle oli kaks mõisnikku kõige kiirema täkuga ka ise Tõrvaaugu poole sõitnud, et oma silmaga veenduda, kas nuhid oma ülesannet täpselt täidavad ja mitte mõisnike reetjaiks [-352-] ei saa. Mõisnikud lasksid teisel teel liikuva streikijate jõugu endast mööda, nii et nad nende seljataha jäid. Siis kihutasid tulise rutuga kaudsel teel tagasi ning jõudsid enne streikijaid Ollevasse.
Streikijad aga liikusid pikkamisi, mõned regedel, teised ratsa, punaseid lippe lehvitades, oma punases mundris juhi järele, kes nende ees ratsutas, kiiker käes. See juht olnud ilus, intelligentse näoga Ilves, Piiumetsast pärit. Tal olnud Laupa parun Taube munder seljas ja Lokuta hobune. Villevere külas käisid streikijad Hendriksoni ja Kännu poodides paberosse ostmas, tegid seal kihutustööd ja kutsusid iga meest endiga ühinema. Kännu poodi olid nad maha jätnud mõisnike kasukaid, mis nad mõisate rüüstamisel olid saagiks saanud. Kartes vastutust, põletas Känd pärast lahingut ja streikijate lüüasaamist need kasukad ära.
Mõisnikud lasksid streikijad üle raudtee õige lähedale tulla, et oma jahipüssidest neid seda paremini trehvata. Siis kõlas Mühleni komando: "Feuer!", kuid keegi ei lasknud. Kõik vaadanud, kuidas streikijate juht kergitanud oma punase tutiga mütsi, hüüdnud "hurraa" ja puhunud kuskilt mõisast näpatud jahipasunat. Korratud komandosõna peale andis Eistvere aidamees Kuurut esimese paugu, siis järgnesid talle teised. Revolutsionäärid [-353-] vastasid paukudega. Nii arenes väike lahing, kuid mitte kauaks. Distsiplineerimatu ja sõjakunstis hoopis vilumatu tulekangelaste jõuk, juhuslikult kuskilt saadud püssiloksudega varustatud, ootamata lausa lagedal sattunud varjul pesitseva vaenlase tule alla, ei võinud kuigi kaua vastu panna. Nende juht sai surma, ka tema adjutant, samuti kaks hobust. Revolutsionäärid põgenesid, jättes kuus raskesti haavatud meest vanasse Olleva kõrtsi. Ise kargasid üle raudteetammi ja jooksid küütsus kaasiku poole, mis praeguse Olleva vaksali vastas kasvas ja nüüd on maha raiutud. Üks pealtnägija jutustab: "Sama päeva varahommikul olnud Ollevas neli vene harjuskit naistega kaupa sobitamas, sest eelmisel päeval olnud moonakaile palgamaksmine. Harjuskid jooksnud lahingu alul raudteed mööda Kärevere poole. Kuna lüüasaanud streikijad ka sinnapoole põgenenud, siis sattunud harjuskid kuulirahe alla. Nad komistanud ja kukkunud: kord olnud mees all ja kast peal, kord jälle pamp all ja mees peal. Mõisnikest ei saanud ükski haavata. Raskesti haavatud mehed toodi Olleva kõrtsist välja ja seati ritta. Mühlen ütles: "Las ma katsun, kas mu püssikuul tungib korraga kolmest pealuust läbi". Teised seisid vastu. Vangid viidi Viljandi. Eluga nad vist ei pääsenud. Streikijaid olnud ligikaudu 40, mõisnikke umbes 60 meest. [-354-] Olleva lahing peeti 19. detsembril 1905. a., peale Paide laata, nagu endine Kabala vallasekretär T. Puskar kinnitab (mõni mees, kes laadal lehma eest ei saanud nõutavat hinda, viis looma koju tagasi, öeldes: "Kurat, nüüd me saame muidugi varsti kätte mõisnikkude maad, võin seal oma lehma edasi pidada ja veel teisigi juure osta.")
Üks osa Olleva lahingust põgenevaid revolutsionääre ööbinud Nahkru talus Mats Kuke juures ja läinud sealt laiali. Teine osa saabus õhtuks Oisu mõisa ja nõudis paruni kutsarilt, et see annaks neile hobuseid ja sõidukeid edasisõiduks. Kui esiti kaks meest sisse tuli, pani kutsar vastu ja, olles tugev mees, vastas rusikahoobile samaga. Pärast aga tulid 15 meest, siis pidi kutsar alistuma ja nad tõllahoone viima. Seal ütlesid streikijad: "Ega meie regedega sõida. Meil on haavatuid ja siin on polsterdatud pehmeid saane, rakenda hobused nende ette". Nad läksid endale tallist parimaid hobuseid valima, selle vahel jäi kutsar üksi tõllahoonesse. Ta vaatas ümber, kas ei saaks kuidagiviisi pääseda. Seal oli tagaseinas sõnnikupuhastamise luuk, ta avas selle, puges välja ning jooksis lähima poodniku juure. Kuid see ei tahtnud teda varjata, kartes, et streikijad pistavad ta poe põlema. Ka kõrtsmik, kelle juure ta edasi lippas, tõrkus samal põhjusel [-355-] teda vastu võtmast. Salaja peitis kutsar end kusagile heintesse ning jäi sinna hommikuni. Streikijad olid aga kaks parimat mõisahobust saanide ette rakendanud ja Türi poole sõitnud. Hommikuks jõudsid nad Türile, peatusid seal endise kirikumõisa kõrtsi, nüüdse teemaja, juures ning läksid sisse end soojendama ja teed jooma. Türi lähedal oli Lokuta mõis maha põletatud. Inimesed olid seal endi soojendamiseks tule üles teinud ja paugutasid seal ajaviiteks püssi. Kui streikijad Türil seda kuulsid, sattusid nad paanikasse, arvates kinnipüüdjaid tulevat. Nad volksasid teemajast välja, jätsid saanid-hobused sinnapaika ja jooksid Rõhumetsa kõrtsist mööda Tori metsa poole, kuhu kadusid. Teemaja pidaja tundis Oisu mõisa saanid ja hobused ära ning saatis nad koju tagasi.
Olleva lahingupäeva õhtul sõitsid ka mitmed mõisnikud Kabalast laiali. Kes oma hobusega, kes Olustvere hobusega, mida valitseja Specht oli neile Võhmasse vastu saatnud. Nad sõitsid Suure-Jaani poole ja läksid kahte harusse: ühed pöörasid Kuldkepiga Taevere mõisa, teised Kurikuga Ängisse. Vist kardeti pealetungi nendele mõisatele. Väsinud sõitjad ei julgenud öösi tukkuma jääda, kartes kusagil varitsevaid streikijaid. Ka Olustvere moonakad kartsid saksu sõidutada, et mitte ise kuulide alla sattuda. [-356-]
Mõisapõletajaid otsiti pärast ja kättesaadud lasti maha. Kuid mõned jäeti kimbutamata. Näiteks olnud nende seas ka üks perepoeg Säreverest, Soomeniidu lähedalt. Ta saanud Olleva lahingus haavata, teda käidud ka kodus vaatamas, kuid jäetud vabadusse. Tema saanud haavata paremasse kubemesse. Teda kavatsetud vastutusele võtta, kui haav on paranenud. Selle vahel oli aga sõjaväljakohus läinud ja mehe süü ununes. See andis uut hoogu kuulujuttudele, et mõisapõletajate seas olnud mõisnike provokaatoreid, kes meelega teisi üles ässitanud.
Enne Olleva lahingut külastanud streikijad ka Oisu mõisat. Need olnud Türi paberivabriku mehed, kellede juht olnud keegi Mägi. Ühel õhtul kuulnud Oisu mõisa rahvas imestusega, kuidas Türi vabrikuvile ühtepuhku huugab ja vait ei jää. Peale selle ilmunud varsti Türi vabrikumehed hobuste ja regedega Oisu mõisat rüüstama. Nende juhtide seas olnud urjadnik Amtuse poeg, revolver käes. Nad tahtnud mõisa ka põlema panna, kuid mõisarentnik Heimberg öelnud neile: "Kas te tahate oma põletamisega parunit nii rikkaks teha? Mõisahooned on kõrge hinna eest tule vastu kindlustatud". Heimberg vaigistanud mehi, viinud nad oma korteri ja kostitanud seal õuntega. Nii jätnud nad mõisa põletamata, ainult mõnda kraami viinud ära. Sääraseid juhtumeid ette aimates sõitnud paruni [-357-] perekond enne seda üle soo ühte talusse ja olnud seal varjul. Parun Rausch von Traubenberg ise olnud tol ajal Tallinnas. Kui ta koju tulnud ja näinud, et mõis põletamata jäetud, teinud ta imeliku näo ja öelnud saladusliku naeratusega: "Parema meelega oleksin tuhahunniku juure tulnud".
Eistvere mõisat ei olnud riisutud ega põletatud. Aga kui Besobrasov sealt oma karistussalgaga läbi sõitis, lasti kaks meest – vist oma punaste kõnede eest – teiste hirmuks läbi peksa. Kolmas oleks peaaegu oma elu kaotanud. See oli ehitusmeister Jüri Oll. Tema oli töö vaheajal tulnud oma sugulaste juure Kõo valda. Seal oli ta poeg ühe sugulase poegadega plikade pärast tülli läinud. Vihahoos ruttasid poisid Eistvere mõisa ja teatasid, et Jüri Oll olla suur mässumees. Kohe võttis von zur Mühlen (rahva suus Müülna) kuus meest ligi ja läks Olli püüdma. Aga Eistvere aidamees Kuurut, keda Olleva lahingus kui esimest laskjat nimetasime, saatis enne Ollile sõna, et "põgene, muidu sa eluga ei pääse". Ja Oll põgeneski, hoidis end mitmel pool varjul, kuni sõjaväljakohus Eestist lahkus. Pärast andis ta end hariliku kohtu kätte ja mõisteti õigeks. Kuurut oli sedaviisi nüüd Olli elu päästja olnud. [-358-]
Kuuruti elulugu oli järgmine. Tema oli ühe kerjus-naisterahva poeg Viljandist. Kord Viljandi laadal väikse poisina sai ta ema käest rahva nähes hirmsasti peksa. Mõned laadalised ütlesid seda pealt vaadates: "See kaarnamoor on oma tütre ära tapnud, ega poisilgi paremat oodata ole". Üks haledasüdameline naisterahvas Pilistverest, pärastine Jüri Olli naine, küsis kerjuselt, kas ta mitte oma poega ära ei müü. "Müün küll," vastas purjus kerjusmoor, suu vahune peas, "anna aga hõberaha". Naisterahval juhtus taskus olema 2 kopikat, selle eest ostis ta poisi endale ning viis ta Pilistvere kirikuvalda Saare talusse, kus poiss üles kasvas. Ta oli terane laps, kuid väga ära hirmutatud, nii et kohe ehmatusega peitu puges, kui teiste lastega kärati. Selg ja tagumik olid ema peksust õige vorbiliseks jäänud.
Suuremaks saades armastas poiss jahil käia. Kord läksid maanteel perepoeg ja tema, mõlemal püssid seljas. Seda juhtus Eistvere von zur Mühlen nägema ja kuna poistel jahiluba ei olnud, käratas ta, et nad püssid temale ära annaksid. Perepoeg tegigi seda, kuid Kuurut pistis oma püssiga jooksma. Mühlen kihutas talle ratsahobusega järele, kiskus ta käest püssi aj andis poisile püssipäraga pähe, nii et selle pea veriseks sai. Peremees, kui poisi hooldaja, kaebas [-359-] Mühleni kohtusse. Ta olla teeröövlina poiste kallale kippunud, kes mitte jahil ei olnud, vaid maanteed mööda liikunud, ja ühe poisi pea oli ta isegi veriseks peksnud. Mühlen sai aru, et teda ähvardab raske karistus, ning püüdis Kuurutiga lepitust sobitada, makstes talle ravimisraha 50 rubla ja võttes ta mõisa oma toidule. Seal meeldis poiss mõisahärrale nii, et tast pärast sai Mühleni aidamees, kubjas, valitseja, piiritustehase ülevaataja, ülepea Mühleni lähim usaldusmees. Juhtus küll ka, et äkiline härra teda pärastki mõnikord peksis. Ta hakkas liig purjutama, tehti ametist lahti ja on nüüd surnud.
Pärast Oisu mõisa rüüstamist Türi meeste poolt käis Kõpu Stryk ühe teise mõisnikuga asja üle vaatamas ning Besobrasov oma karistussalgaga telliti ka sinna. Sõjaväljakohtu ette toodi üks talusid mööda ümberrändav rätsep Joosia. See olnud suur kihutustöö tegija, kes Türi paberivabriku mehed üles ässitanud. Joosia mõisteti Oisu vallamajas sõjaväljakohtu poolt surma. Siis toodi ta rahva juure välja ja Besobrasov küsis, kas see mees on vallale ka erilist head teinud, et oleks põhjust karmi kohtuotsust pehmendada. Üks kooliõpetaja püüdis surmamõistetut kaitsta, öeldes, et ta kui üksik inimene ei olevat küll võinud vallale erilist head teha, kuid ta olevat seni oma rätsepaametit ausasti pidanud. Üks teine mees, Joosia isiklik vaenlane, hüüdis, et Joosia tahtvat vallavolikogus sotsialistlikku poliitikat ajada. See oli viimane kübeke, mis kaalukeele surmamõistetu kahjuks pööris. Kindral sai ägedaks ning ütles: "Teie ei tea midagi erilist head temast rääkida. Meie aga teame, kui palju ta on kurja teinud. Viige ta eemale ja laske ta maha". Kindrali käsk täideti.
Pärast Besobrasovi ärasõitu käis Oisu mõisa urjadnik Amtus, truu tsaariteener, teisi süüdlasi arreteerimas, kellede sekka kuulus ka tema enda poeg. Arreteeritud viidi Viljandi. Nende hulgas olnud kaks poisikest, peremees Pihlaka pojad, üks 16-, teine 17-aastane. Nad olnud ulakad koolipoisid. Kui mindi Oisu mõisat riisuma, sõitnud poisid parajasti metsa heinte järele. Teel juhtunud nad streikijatega kokku, võtnud need peale ja viinud mõisa. Seda peeti poistele surmasüüks ja nad lasti Viljandis maha. Vist arvas kohus, et heinte toomise lugu oli pärast sinna juurde luuletatud. Amtuse enda poeg pääsenud eluga, arvatavasti isa teenete pärast.
Tolleaegseist sündmusist Kabala vallas jutustab endine Kabala vallasekretär Tõnis Puskar, kellel on haruldane hea mälu, järgmist. [-361-] 1905. a. kevadel valitses Kabalas vaikus ja rahu. Suvel oli nooremate volikogu liikmete juures rahutust ja närvilikust märgata, mis sügisepoole ikka suurenes. Äge kihutustöö rahva seas kandis vilja. Kihutajad olid: üks maakler Theodor Lindeberg, kes oli Tallinna punaseks propageeritud ja kel läks pärast korda sõjakohtu eest Ameerikasse põgeneda, kuhu ta ka jäi. Temaga ühes tegutses üks Pent. Intelligentsemad rahva üleskihutajad olid Võhma kaupmees Jüri Martinson ja tema endine sell, tolleaegne Arkma kaupmees ja nüüdne tuntud põllumees Peetri Ilves. Enne jõule nõudsid noored volikogu liikmed, et kokku kutsutaks üldine rahvakoosolek, kuhu ilmuda võiks igaüks, olgu ta Kabala, Kõo või muu valla liige, ja kus kõigil koosolijail oleks ühesugune hääleõigus. Pehme iseloomuga vallavanem Hans Lindeberg andis selleks oma nõusoleku. Puskar juhtis tähelepanu sellele, et vallamaja ruumid oleksid säärasele suurele rahvamassile liig kitsad. Ka võiks vallavalitsuse ametlikud raamatud ja muu vara sel puhul kaduma minna. Ta andis nõu kavatsetud koosolek Sagevere kooli saalis ära pidada. Sageveresse kutsutigi rahvas kokku. Puskar pidi ka sinna ilmuma protokollide raamatuga.
Suurem hulk kokkutulevat rahvast olid streikijad, kes punaste lippudega ja revolutsiooniliste lauludega rongis Sagevere poole tõttasid. Koosoleku juhatajaks valiti esiti Sagevere koolijuhataja Jaan Saar ja kui see oma käitumises näitas liig vähe punast värvi, siis seati tema asemel juhatajaks Nugari Jaan Tiirmann. Puskar arvas, et sel koosolekul on enam rahvamiitingu iseloom ja protokoll tuleks kirjutada mõnele paberipoognale, mitte aga vallavalitsuse protokollide raamatusse. Selle arvamusega ei ühinenud koosolijad. Koosolek kuulutati seadusepäraseks, täievõimuliseks ning tema otsused rahvale kohustatavaks. Selle pärast pidi ka protokoll saama kirjutatud valla protokolliraamatusse. Tänu sellele asjaolule on see protokoll alal hoidunud, kuna Olustvere ja Taevere valla revolutsiooniliste koosolekute protokollid pärast sõjakohtule üle anti ja nüüd enam kättesaadavad ei ole. Paigutan selle protokolli teksti muutmatult siia. Ta annab rahva tolleaegsest meeleolust selge pildi.
|
Kabala valla Sagevere Ev. – Lutheri koolimajas 14. detsembril 1905. a. Rahvas koosolekule kokku kogunenud, et praegusel ärevuse ajal selgusele jõuda, missugust seisukohta valida ja missuguseid abinõusid rahva elu kergituseks tarvitusele võtta, ning tegi järgmised otsused:
Rahva koosolek volitas käesolevale protokollile alla kirjutama järgmised isikud: Tõnu Näksi, Jaan Männik, Andres Tabur, Jaan Mangelson ja Jaan Lott. Tõnu Näks, J. Männik, J. Mangelson, Anderson Jaan Lott. A. Tabur [-368-] /allkirjad/ (Et mina protokolli lugemise aeg koosolekul ei olnud ning rahva võimsal peale käimisel alla pidin kirjutama, siis ei võta mina seda protokolli omaks. H. Anderson /allkiri/ |
Protokolli punkt 15. järele tehti senine vallakirjutaja Tõnis Puskar ametist lahti. Ei meeldinud "streikijaile" see, et tema püüdis revolutsioonilist liikumist roobastes hoida. Suurimaks süüks loeti talle, et ta sama aasta sügisel Kabala valla delegaadina Tartu koosolekule saadetud, oli Tõnissoni poole hoidnud, mitte aga Teemandi ja Speegiga ühes töötanud. Ühes Tõnis Puskariga tagandati ka tema vend Jaan Villevere kooliõpetaja ametist. Selle süüdistaja ja lahtikangutaja oli Tohvri Rass, kelle poeg oli kooliõpetaja eksami teinud ja vajas nüüd kohta.
Kaupmees Ilves tõi valmis protokolli koosolekule vastuvõtmiseks ligi. Protokolli koostaja olnud kuulu järele Kõo vallakirjutaja Dionissi Kiimann. Võib olla ka, sest mõned tema nõudmised olid mitmel pool arutamisel. Seisuste vaheseinte kaotamine, mida von Kotzebue dr. Raamotile ette heitis, oli nähtavasti ka Põltsamaal vastu võetud. Sagevere koosolekul [-369-] täiendati veel Kõo protokolli, tehes tema otsused radikaalsemaks. Kui üks punkt oli üles seatud vastuvõtmiseks, siis ei küsinud juhataja Tiirman, kes ta poolt on, vaid otsekohe: "Kes on vastu?". Ja et kellegi käsi selle peale ei tõusnud, siis oli see punkt ühel häälel vastu võetud. Nii läksid kõik punktid libedasti läbi.
Koosolekule oli ilmunud ka Kabala mõisa valitseja Eichen, ümbritsetud usaldatavaist moonakaist, revolvritega taskus, et härrat kaitsta, kui talle vahest koosolekul kallale kiputaks. Kui nõuti mõisa piiritusetehase kinnipanekut, püüdis Eichen seletada, et see oleks rahvale kahjulik, sest kellele nad siis oma kartulid müüksid? Laeva küla 30 peremeest olla senini oma rendid mõisale kartulitega tasunud. Piirituse hinna pealt minevat ainult 2% mõisa kasuks, 98% aga rahva ja riigi kasuks. Tema kõne summutati aga kisaga ja hüüti talle niisama nagu teistele kõnelejaile, kes mõõdukusele manitsesid: "Kotti, kotti, kotti!" Kui siis tuli nõudmine, et soldatid ühes sõjavarustusega koju lastaks, tõstis Eichen mõlemad käed üles kõrgesse ja hääletas pilkeks laia suuga poolt.
Kui otsustati vallakassast 5000 rubla võtta ja selle summa eest Lätimaalt rahvale püsse ja padruneid osta, siis [-370-] korjati ka koosolijailt raha püssiostjaile teekuluks. Praeguse dr. Männiku isa käis Võhmas, müts käes, ümber ja korjas kokku 13 rbl. 32 kop. Raha anti kaupmees Martinsoni kätte, kes selle vastuvõtmisega oli püssiostjate esimeheks hakanud.
Kui Besobrasov oma karistussalgaga Kabalasse saabus, oli Martinson kõige suuremas hädaohus ning surmaahastuses. Ta pöördus oma sõber T. Puskari poole, et see teda õpetaks, mida nüüd teha. Puskar, alatine naljahammas ja pilke harrastaja, ütles: "Osta aga hästi viina, küll me siis nõu leiame." Martinson pidas seda irvitamiseks enda üle ning langes seda suuremasse meeleheitesse. Peale seda, kui Puskar teda oli mõni aeg samuti piinanud nagu Shakespeare'i "Roomeos ja Julias" lobiseja amm Juliat piinab, andis Puskar sõbrale tõesti hea nõu: "Sõida ruttu Viljandi ja maksa see raha Punase Risti kassasse. Seleta siis kohtule, sa olevat kartnud, et tõesti keegi meeletu leidub, kes Sagevere koosoleku pöörast otsust läheks täitma ja Lätimaale sõidaks püsse ostma. Et temale seda võimatuks teha, olevat sa selle raha vastu võtnud ja Punasele Ristile üle andnud."
Martinson, kellel enne olid hirmupisarad silmis olnud, langes nüüd sõbrale kaela, nuttis rõõmu pärast ja kihutas kohe Viljandi poole, sest tema äraoleku ajal oldi juba tema kodus käidud teda [-371-] kinni püüdmas. Martinsoni, seda endist ägedat agitaatorit, kaitses ka Kärevere mõisa omanik Albert Kuldkepp, kes teiste mõisnikega ühes tegutses ja kelle sõnal sellepärast mõju oli. Nii jäi Martinson vabadusse, kuna Jaan Ilves kolmeks kuuks kinni viidi. Kuid see A. Kuldkepi kaitse tuli Martinsonile kallilt maksma, nagu see kroonikas teisel kohal on jutustatud.
Kui Sagevere koosolekul tuli protokolli allakirjutamine, oli suur enamik käremeelsete otsuste tegejaid, vastutust kartes, salamahti koosolekult lahkunud. Järelejäänud olid peaaegu ainult need, kes tõesti alla kirjutasid.
Paar päeva pärast Sagevere koosolekut läks Peedihansu Kuldkepp Villeverest Kabala mõisa püülijahu ostma, mis Eichen oli talle enne lubanud. Ta leidis valitseja mõisa õues talumeestega kärkimas, kes tema käest raha nõudsid piiritustehasesse toodud kartulite eest, sest nad ei teadnud, kuidas lugu edaspidi mõisatega ja piiritustehasega jääb. Kui Eichen kuulis, et Kuldkepp püülijahu soovib osta, vaatas ta temale kurjasti otsa ja ütles: "Ah soo? Või püülijahu?" Lähedal juhtus olema mõisa puusepp Kägu, suur tugev mees. Sellele käskis Eichen, Kuldkepi peale näidates: "Vii ta vangi!" Eichen oli nimelt Sageveres näinud, et Kuldkepp ka oli Männiku mütsi [-372-] raha visanud. Kägu viis nüüd Kuldkepi mõisa lossi koridori, kus oli mõlemal pool tühjaks joodud õllekorve, sest mõisnikud pidutsesid lossis. Kuldkepp palus välja kutsuda Eistvere Mühleni, kes teda tundis ja temaga oli sõbralikus vahekorras. Mühleni aga lossis ei leitud. Siis sosistas Kägu Kuldkepile kõrva sisse: "Katsu, et sa minema saad!" Kuldkepp lipsas välja, kargas saanile ja sõitis koju.
Kui Besobrasov Kabalasse jõudis, toodi tema kohtu ette Põltsamaalt dr. Raamot ja kooliõpetaja Liigand. Kohus peeti Kabala vallamajas. Raamoti abikaasat ei lastud kohtusse, tema pidi teine pool maanteed ühe talumaja verandal istudes mehe saatust ootama. Teatavasti arvati Raamotile üheks süüks, et ta oli lubanud Aleksandri kooli majas revolutsionääride koosolekut pidada. Ka öelnud ta õpilasile, et usuõpetuse raamatuid ei olla nüüd enam vaja, mille peale õpilased oma lauluraamatud ja testamendid katki kiskunud ning ahju ajanud. Kõige raskem süü venelaste meelest oli aga see, et Raamoti juhatusel olevas koolis oli ühel veneusuliste ikoonil silm välja torgatud. See oleks võinud Raamotile surma tuua. Õnneks pani keegi enne saatuslikku otsust tähele, et see püha pilt ei olnud Raamoti poolt vastuvõetud inventuuris, vaid oli sinna alles hiljuti värske tindiga juure kirjutatud. Kirjutaja olnud Põltsamaa [-373-] preester Jnk. Vene usu papp tahtis nii veneusulist Raamotit hukutada. Kui see asjaolu avalikuks tuli, öelnud kohus: "See papp tuleks kõige enne üles puua", ning kohtunike meeleolu muutus Raamotile sõbralikumaks. Raamot viidi vangina Kabala mõisa keldrisse. Keldri ees oli vangivahiks Eistvere Kuurut, püss seljas.
Vallasekretär Puskar oli pidanud Sagevere koosoleku protokolli vene keelde tõlkima ja Besobrasovile üle andma. Pärast seda tulid tema juurde vallamajja veel kolm vene ohvitseri, üks neist rääkis ka eesti keelt, ja nõudsid mainitud tõlke mustandit näha. Arvatavasti oli neil vaja tõlget protokolli enda järele kontrollida. Need olid vist sõjaväljakohtunikud. Besobrasov ise kohtumõistmisest osa ei võtnud, vaid mängis enam grand-seigneuri osa. Kui kohtuotsus oli tehtud, siis toodi see temale kinnitamiseks ning tema võis selle otsuse kinnitada täideviimiseks või, arvestades mõnesuguseid põhjusi, teda pehmendada. Kuna nüüd ohvitserid Sagevere koosoleku protokolli ja tema venekeelset tõlget uurisid, tuli vallamajja 4-5 meest, et Sagevere koosolekul ametist tagandatud Puskarit välja tõsta, sest arvati, et ta vabatahtlikult ei lahku. Üks ohvitser küsis neilt: "Milleks teie siia tulite?" Mehed vaatasid aralt ümber ja vastasid: "Ei tea" [-374-] ja katsusid, et välja said. Puskar ei hakanud ohvitseridele seda asja seletama.
Sagevere koosolekust osavõtjaist toodi sõjavälja kohtu ette koosoleku juhataja Tiirmann ja protokollikirjutaja Nurk kui kõige suuremad süüdlased. Noort Nurka tahtis kohus ise aidata, küsides temalt kas ta protokolli koostas või ära kirjutas (sostavil ili spisal). Nurk oli kohmetanud, ei saanud kohe aru küsimuse tähtsusest ning vaikis. Puskar ruttas tema eest vastama: "Spisal", ning Nurk pääses karistuseta. Halvem lugu oli Tiirmannil. Tema saadeti Viljandi, arvatavasti mahalaskmisele. Kuid teel olid tema kohta käivad paberid teistega segi läinud ja Tiirman lasti edasi sõita Valgani. Seal ei teatud temaga midagi peale hakata, sest kõik paberid olid Viljandi maha jäänud. Tema saadeti edasi Venemaale, kus ta palju viletsust pidi kannatama, kuid ometi pääses sõjaväljakohtu käest eluga. 1907. a. oli tema süüasi Tallinnas kohtu ees. Kabalast kutsuti 30 tunnistajat ülekuulamisele. Tiirmann mõisteti vabaks.
Enne Besobrasovi lahkumist Kabala mõisast oli ka Puskar sinna kutsutud ja parun Taube käskis teda läbi koridori ühte tuppa minna. Tuba oli tühi. Puskar jäi sinna seisma [-375-] ja ootama. Natukese aja pärast tuli sisse Besobrasov ja hakkas riietuma. Puskar oleks meeleldi talle selle juures abiks olnud, kuid sõjaväelaste distsipliini kohaselt ei tohtinud ta ilma kutsumata kindralile läheneda ja teda ei kutsutud. Nüüd tuli sinna sisse ka dr. Raamoti abikaasa, hästi riietatud, ja pöördus kaunis heas vene keeles kindrali poole härdapalvega, et talle teatataks kohtu otsusest tema mehe üle. Besobrasov vastas palujale ainult nii palju, et tema mees ei saa maha lastud, ja läks välja.
Besobrasovi lahkumise eel Kabala mõisast kutsuti sinna kiiresti kokku ja seati üles mõisa õue Kabala, Kõo ja Imavere rahvas. Lossile kõige lähemal seisid vallavalitsused, nende taga vallavolikogud ja nende taga muu rahvas. Besobrasov tuli sõjaväljakohtu prokuröri von Kotzebue saatel lossi rõdule välja ja pöördus rahva poole venekeelse kõnega. Ta ütles, et siin olla küll lubamatuid koosolekuid peetud ja seadusevastaseid otsuseid vastu võetud – nagu seda igal pool tehtud – kuid vägivallategude eest olla rahvas end hoidnud. Sellepärast ei ole kohus Kabalas kellelegi ihu- ega surmanuhtlust mõistnud ja kindral ise saavat sellest heas mõttes Tema Majesteedile teatama. Nüüd pidi von Kotzebue selle kõne eesti keelde tõlkima. Ta "tõlgitsenud" seda järgmiselt: "Teie ei taha mõisnike sõna kuulda. Teie olete hakanud mõisnike vastu mässama. Kui te end ei paranda, siis saab teile naha peale antud". Tolleaegne Kabala vallasekretär Puskar kinnitab, et asi nii olnud.
Hiljuti surnud Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg, kes von Kotzebuet tundis, naeratas umbusklikult minu suust seda juttu kuuldes. Et selgust saada selles kuivõrd Puskari jutud tõele vastavad, otsisin Oisus Puskari endise abilise Nurga üles, kellele kordasin kõike, mis Puskarilt olin kuulnud. Nurk kinnitas omalt poolt, et kõik olevat just nõnda sündinud, kuid Besobrasovi kõne ja Kotzebue tõlke ajal olla ta kuulajate seast puudunud. Von Kotzebue sai Kabalas ka sellega hakkama, et andis dr. Raamotile kaks tugevat kõrvakiilu ja käratas kurjalt: "Kas teie olete need, kes tahavad seisuste vaheseinad maha kiskuda?" Kabalas pole kedagi maha lastud tänu Kabala parun Taube proua, sünd. paruness von Vietinghoffi, palvetele, kuna teistes mõisates püütud sõjaväljakohut mõjutada, et ta rahva hirmutuseks näitaks oma karmust.
Besobrasovi karistussalk liikus nüüd Kabalast edasi Navestist läbi Olustvere poole. Ka dr. Raamot võeti ühes. Tema abikaasa järgnes ise. Olustveres istus Raamot praeguses mõisavalitseja korteris vangis ja viidi sealt Viljandi, kus [-377-] ta mõned kuud pidi kinni istuma. Viljandist viidud ta vist Valka, Valgast Pihkvasse, kus ka teised revolutsionäärid kinni istusid.
Peale Besobrasovi lahkumist kutsus Kabala parun Taube oma vallavalitsuse, valla volikogu ja metsavahid mõisa lossi saali ja pidas neile manitsusekõne. Muu seas ütles ta: "Mina olin see, kes teie Raamoti elu päästis, sest mina juhtisin kohtu tähelepanu selle, et läbitorgatud silmaga püha pilt oli äsja värske tindiga Aleksandri kooli inventari raamatusse sisse kirjutatud". Vallasekretäri Puskarit parun enne ei sallinud, pidades teda punaseks. Nüüd kutsus ta Puskari ja vallavanem Lindebergi oma kabinetti, oli nende vastu õige mahe ja kiitis neile mitu korda: "Teil on nüüd ‘Macht‘, teie võite rahvast taltsutada kuidas soovite". Kui Puskar selle peale tähendas, et seadus neile mingit erilist "Machti" ei anna, võttis parun paberilehe ja kirjutas ise neile eesti keeles erilise "Vollmachti". Puskar arvas, et venelased seda ei tunnista, sest ta on ju eesti keeles kirjutatud, siis viskas parun pea kõrgele ja ütles: "See maksab igal pool, sest tal on ju minu nimi all"
Kui sakslased relvastusid mõisapõletajate vastu, olnud [-378-] Laupa parun Taube 13-14-aastane poeg, püss seljas, Türi vaksali publiku hulgas. Üks rätsep Säreverest teinud talle märkuse, et poisil ei kõlba tiheda rahvahulga seas püssiga käia – sellega võiks mõni õnnetus juhtuda. Poiss märkinud rätsepa nime üles ja kui Besobrasov Säreverest läbi sõitis, viidi rätsep ta kohtu ette. Ehitustööline Tihane tulnud pühapäeval Türi kirikust koju poole Laupasse. Särevere vallamaja juures olnud hulk rahvast koos. Besobrasov tulnud sama rätsepaga välja ja küsinud rahvalt, mida temaga teha, kas läbi peksta või maha lasta. Rahvas vaikinud. Üks taluperemees, kes harilikult armastanud palvetundidel käia, kes rätsepat pole isiklikult tundnudki, hüüdnud: "Maha, ikka maha!" Rätsep viidudki mahalaskmisele.
1905. a. sügisel, novembrikuu lõpupoole, kui Tõnisson luba sai eesti rahva esindajaid Tartu nõupidamisele kutsuda, peeti Olustvere Tillu-Reinu kooli juures rahvakoosolek, kus kaks delegaati valiti Tartu saatmiseks, nimelt sama kooli juhataja, eduerakonna poolehoidja Jaan Hansen, ja töörahva esindaja käsitööline Kusta Kivisild. Koosolekul arvustati riigivalitsuse senist poliitikat ja anti delegaatidele juhiseid selleks, mida nad pidid Tartus eesti rahva elu parandamiseks [-379-] nõudma. Nõudmised olid võrdlemisi tagasihoidlikud, kõnede toon mõõdukas, seaduslikkuse piiridest üle ei mindud. Kooliõpetaja Aleksander Pajur näiteks puudutas oma kõnes kaht asja, kus paranduse mõttes oleks muutust vaja. Ta ei pidanud mitte õigeks, et "Maakassa", kuhu ka talupojad pidid maksma, oli ainult mõisnike käes ja selle kassa kapital kulutati peaasjalikult mõisnike eritarvituste peale. Teiseks arvas ta, et pastorite palga regulatiiv vajaks ajakohalist revideerimist.
Kui Tartu koosolekul Bürgermusses algusest peale käremeelsed kippusid võimu enda kätte kiskuma ja oma tahtmiste läbiviimiseks tegid lõpmata müra läks Jaan Hansen, sellest tüdinud, saalist välja eesruumi, kus mõned delegaadid enne olid. Nende juurde tuli ka majahoidja, kutsus mehi alla suvesaali, kus asuti ruumi koosolekuks korraldama. Varsti kogunes sinna suurem osa eduerakonna pooldajaid ja Tõnisson. Algas nagu mesilaste pereheitmine ja koosolek jagunes kaheks. Teisel päeval jätkas Hansen nõupidamist Tõnissoni poolehoidjatega Bürgermusses, kuna Teemanti juhatusel olevad käremeelsed, nendega ühes ka Kivisild, üle kolisid ülikooli aulasse. Kivisild töötas Aimla metskonnas. Metsaülema abi ütles tema kohta: "Kivisild oli enne mõistlik, tasakaalukas [-380-] mees, aga sestsaadik kui ta Tartust tagasi tuli, näib nagu oleks hull koer teda hammustanud".
Pärast Tartu koosolekuid alustasid Martna ja Speegi sotsialistlikud "Uudised" Tartus eriti tormilist kihutustööd rahva seas ning mõõdukad ollused suruti kõrvale. Ei olla vähematki lootust, et valitsus vabatahtlikult midagi rahva heaks teeks. Vaja olla rahval viibimata kogu võim enda kätte võtta. Tasakaalutud ja taltsutamatud iseloomud, nagu Väljaotsa talu peremees Hans Tõke Reegoldis, süttisid kergesti ja sütitasid teisi. Hans ütles: "Kui see mitte tõsi ei oleks, mis "Uudised" kirjutavad, ega tsensor seda siis läbi ei laseks. Meie peame nende juhatuse järele tegema."
Punaste korraldusel kutsuti jõulude eel Olustvere valla rahvas koosolekule vanasse vallamajja, mis seisis Papioru lähedal, vana veneusu kiriku kõrval, praeguste mõisakõrtsi varemete vastas. (Nende lammutustöö on käimas). Koosoleku juhatajaks valiti noor 19-aastane veneusuliste laste kooli õpetaja Janson, Torist pärit. Temal oli Tääksis Peetsi talus peakohtumehe Reineri juures väike kool, kus ta esimest aastat töötas. Palka sai ta 30 rbl. aastas. Ta oleks meeleldi tahtnud Hanseni asemele suurema Tillu-Reinu kooli juhatajaks saada, kuid senise valitsuse võimul olles puudusid temal selleks [-381-] väljavaated, sest see kool oli Olustvere krahv Ferseni asutatud luteriusulistele lastele ja peeti krahv Ferseni kulul üles. Järelikult oli noormehe eesmärgi saavutamiseks vaja senine valitsus teelt kõrvaldada. See isiklik põhjus ahvatles teda arvatavasti revolutsionääridega ühes minema. Muidu ei olnud ta mitte Martna "Uudiste", vaid Pätsi "Teataja" lugeja. Tema iseteadvust võis ka kõdistada see asjaolu, et teda, noorurit, valiti nii tähtsal momendil, ajaloo järsul pöörangul, suure rahvakoosoleku juhatajaks. Koosoleku juhatajana püüdis ta mõõdukas olla. Seda käredamad olid aga kõnemehed.
Seletati rahvale, et vana vallavalitsus on läbi mäda, varaste ja kelmide käes, kes vallaraha nahka pannud ja magasiaidast palju vilja kõrvale toimetanud. Vaja olla sedamaid vallavanem Kaalep ja vallakirjutaja Kuusik ametist lahti teha ning valla asjade ajamine koosoleku poolt valitud viieliikmelise aumeestest koosneva komitee ehk "büroo" kätte üle anda. Komitee liikmeiks valiti: Matsi Jaan Villems (esimees), Väljaotsa Hans Tõke, Nerepi talu peremees Hans Nerep, Tupe talu peremees Jaan Siimer ja Muhu Hans Kivisild. Huvitav on tähele panna, et tol ajal punaste poolt valiti "büroo" liikmeiks veel taluperemehi, mitte proletaarlasi. Tol ajal ei olnud veel peremeeste ja tööliste vahel klassivõitlust. [-382-] Mainitud komitee liikmeiks valitud peremehed ei olnud tööliste pooldajad ja hooldajad, vaid nende pahameel seniste vallaametnike vastu põhines sellel, et neid endid kunagi valla ameteisse ei valitud. Nüüd aga avanes neil võimalus revolutsioonilisel teel sinna saada. Lapardi peremehe Jüri Puusilla vend, kes samal ajal oli väeteenistusest allohvitserina koju tulnud, pandi koosoleku protokolli kirjutama ja tema oli ka märgitud uueks vallakirjutajaks lahtitehtava kirjutaja Kuusiku asemele.
Kes koosolekul katsus hoiatada ja ettevaatusele manitseda, see karjuti kõnetoolilt maha. Koosolejate naiste seas oli üks noor naisterahvas – hääle järele otsustada, Nerepi naine – kes säärasel puhul heleda häälega hüüdis: "Kotti, kotti, kotti!" Saadeti siis koosoleku korrapidaja Peet Loigu väljast kotti tooma. Kohtlane mees läks oma ree juure, hakkas suurt kotti heintest tühjendama. Peakohtumees Jüri Reiner juhtus seda nägema ja küsis talt, mis ta seal tegevat. Loigu vastas, et nõutakse kotti, mille sisse mittemeelepäraseid kõnemehi toppida. Reiner naeris ja ütles: "Mine sisse ja teata, et kotti ei leidu!" Mees läkski kotita tagasi ja nii jäi kottitoppimine ära.
Koosolekul võetud muuseas vastu nõudmised, et Olustvere mõisa piiritusetehas ja kõrtsid pandagu kinni, krahvi metsad antagu rahvale üle ja Olustvere mõisa park muudetagu rahvapargiks. Kõiki nõudmisi täpselt tsiteerida ei ole võimalik, sest koosoleku protokoll ei ole kroonikakirjutajale kättesaadav ja koosolekust osavõtjad ütlevad, et need asjad olla neil ammu ununenud. Kuna Sagevere koosoleku radikaalsete nõudmiste vastuvõtjad võrdlemisi kergelt Besobrasovi küünte vahelt pääsesid, Olustveres aga valju kohut peeti, siis peab sellest järeldama, et Olustvere punased oma nõudmistega Kabala "streikijaid" üle trumpasid. Koosoleku lõpetamisel nõuti, et kõik osavõtjad protokollile alla kirjutaksid ning niiviisi tema sisu eest kaasvastutajateks saaksid. Suur hulk tegigi seda. Mõned küll pugesid, hädaohtu haistes, tasakesti välja ja pugesid kõrtsi. Pärast koosoleku lõppu tulid kõik otsusetegijad, uue vallavalitsuse "bürooga" eesotsas, kõrtsi, mille nad olid otsustanud kinni panna, ja jõid seal nii, et pudelid lendasid, nagu kõrtsmik Saks jutustab.
Võttes vallavalitsuse ohjad enda kätte, nõudis uus "büroo" kohe endiselt vallavanemalt Kaalepilt, et ta vallakassa võtme neile üle annaks. Seda nõudmist Kaalep ei täitnud, pidades seda seadusevastaseks. Siis pandi nöörid vallalaeka ümber ja pitseeriti ta kinni. Juure pandi veel 5 meest vahti. Iga vaht sai selle eest päevas 1 rbl. tasu. Pärast kutsuti [-384-] terve vallavolikogu kokku, et vallavanem nende ees kassavõtme uuele võimule üle annaks. Volikogu tuli kutse peale kokku, Kaalep aga jäi koju. Tema oli maakonna ülema juures käinud juhiseid saamas ja komissar oli talle öelnud: "Kui nad tulevad vägivalda tarvitama ja su elu kallale kipuvad, siis anna võtmed üle, muidu mitte". Varsti aga saabusid jõulud, esimesel pühal võeti büroo liikmed kinni ning vallalaeka võtmed jäidki üle andmata. Büroo tegevusest oleks veel mainida, et Tillu-Reinu koolijuhataja Jaan Hansen ja Reegoldi koolijuhataja Aleksander Pajur ametist lahti mõisteti. Nad olla tagurlased ja mitte enam ajakohased noorsoo kasvatajad. Noorur Janson oli nüüd oma eesmärgi saavutamise lähedal. Teda määraski koosolek Tillu-Reinu koolijuhatajaks.
Kui Tallinnamaal mõisaid põletati, ei olnud Olustvere mõisas midagi paha sündinud. Kuid käärimine oli ainult alanud ja võis arvata, et ta algastmel ei peatu, vaid iseenesest edasi areneb. Olustvere mõisa valitseja Specht pani omalt poolt kõik rattad käima, et Besobrasovi sõjaväljakohus mitte Olustverest mööda ei läheks. Ta teatas krahvile Peterburi, et revolutsionäärid olla ka Olustvere mõisa maha põletanud ja paljaks riisunud. Siis ühines krahv Fersen, kes senini rahvale mitte pahatahtlikult ei suhtunud, teiste mõisnikega, ning palus omalt poolt, et karistussalk ka Olustveresse [-385-] tuleks korda jalule seadma. Tema sõnal oli muidugi mõju, sest ta oli keiser Aleksander II ristipoeg ja suurvürst Vladimiri adjutant. Samal ajal saatis krahv oma vana toapoisi Tõnis Põhja Olustveresse järele vaatama, kui palju seal on kahju tehtud. Põhi tuli tagasi teatega, et Olustvere mõis on mässuliste poolt senini täiesti puutumata. Nüüd oli krahv Spechtile küll pahane, kuid ei pidanud sündsaks valitsuse ees oma palvet tagasi võtta ning oma kaebuse põhjendust ebaõigeks tunnistada.
Olustvere krahv Fersenil oli 7 mõisat: Olustvere, Jäska, Aimla, Lõhavere, Uue-Vändra, Kariste ja Lätimaal Jpiku mõis. Nende mõisate ülemvalitseja oli kauemat aega von Wasmuth, kes Jäskas elas. Ta olla enne teoloogiat studeerinud, pärast aga endale agronoomi elukutse valinud. Jäskas tegi ta teaduslikke katseid taimekasvatuse alal, nagu krahv Berg Sangastes; ta kirjutas neist eriajakirjades. Nägi ta oma tööliste hulgas mõnd tubli meest, siis andis ta sellele parema koha, olles talle vastutulelik vajalikus abistamises ja võlgade tasumises. Viltu vaatas ta aga nende eestlaste peale, kes oma nõul ja jõul olid harilike talupoegade nivoost kõrgemale tõusnud, nagu Taevere mõisa rentnik Jaan Kuldkepp. Neile katsus ta avalikus elus kokkupuutumisel oma "voni" kõrkust tunda anda. [-386-]
Pärast Wasmuthi valitses Olustvere krahvi mõisaid Halliste pastori vend von Dehn, endine Lõhavere mõisarentnik ja kihelkonnakohtuhärra. Ka mõisa kontorikirjutajad, kes selle ameti kõrval mõisa majapidamist õppisid, et pärast mõisavalitsejaiks saada, olid enamalt jaolt vonid, nagu von Mannteuffel ja von zur Mühlen. Kui nüüd Specht, kes enne samuti oli Olustvere mõisa kroonikakirjutaja olnud, von Dehni asemele valitsejaks sai, siis armastas ta ennast rahval ka von Spechtiks nimetada lasta, ehk küll tal selleks õigusi ei olnud. Tema abikaasal olnud raamat, millesse ta oma nime kirjutanud "von Specht". Vana krahvinna juhtunud seda raamatut nägema, kutsunud kohe Spechti proua enda juurde ja küsinud kurjalt: "Sie nennen sich von Specht? Wie kommen Sie dazu? Ich kenne wohl Schwarzspechte, Grünspechte und Buntspechte, aber von Spechte kenn ich nicht". Seda sõna peeti meeles ja korrati Viljandiski, Spechti üle irvitades.
Olustvere mõisa ja vallarahvas Spechti heaga ei mäleta. Ta olnud kõrk, ülekohtune, vägivaldne, kättemaksuhimuline, väiklane inimene. Ta armastanud oma nina iga asja sisse pista, kus seda mitte tarvis ei olnud. Rahvas nimetas teda sellepärast "Sihkamiks". Arusaadavalt oli tal vihamehi, kes talle püüdsid ninanipsu lüüa ja teda pahandada. Karistussalk oli Spechtil [-387-] Olustveres vajalik, et oma vihameestega arveid õiendada.
Kõige enam tükke teinud ning Spechti pahandanud Väljaotsa talu peremees Hans Tõke Reegoldis. Tõkke suguseltsis tuleb nõdrameelsusse kalduvaid ja päris nõdrameelseid isikuid ette, sellepärast võib kahelda, kas ta ise oligi täitsa normaalne. Tema õde Eeva ei olnud täie aruga ja teine õde Juula, keda ka Luua-Juulaks nimetatakse, on päris nõdrameelne. Ulakad poisid, keda Suure-Jaani kirikuõpetaja nende lodevate elukommete pärast oli noominud, said sellega hakkama, et õpetaja nimel nõdrameelsele Juulale kirju kirjutasid, et õpetajal olla kavatsus teda oma prouaks kosida. Need olnud Suure-Jaani kaupmehe Hakkaja poeg Artur, kes end pärast maha laskis, vana Hakkaja ise ja ta sell Juulius (rahvas ütleb Juulus). Vana Hakkaja saatnud Juulale siidrätiku teatega, et õpetaja ostnud selle rätiku oma mõrsjale kosjakingituseks. Teinekord sõitnud noor Hakkaja kahehobusetõllaga Väljaotsa talu teeni, pööranud sealt tagasi ja saatnud Väljaotsa rahvale õpetaja nimel kirja teatega, et ta tahtnud Juulale kosja tulla, kuid talu tee olla vilets, ta ei pääsevat oma tõllaga läbi. Juula emal olnud nüüd kindel lootus, et tema tütar saab õpetaja prouaks. Ta saatnud oma mehe ruttu teed parandama, et õpetajal kosja sõites edaspidi enam takistusi ei [-388-] oleks. Ja mees läinudki labidaga, võtnud teeparandamise kohe ette. "See on Jumala tahtmine, et minu tütrest peab õpetaja proua saama", öelnud ema neile, kes katsunud temas selle kosja asja kohta kahtlust äratada. Ema arvanud, et kurjad inimesed kadedusest püüavad tema tütre õnne ära võrkida. Nii ei või ka Juula ja Hansu ema täie aruga inimeste hulka lugeda. Tema oli pärit Kilu talust ja Kilu tõus on teisigi ebanormaalseid isikuid ette tulnud. Tõkke Hans ise ütles mõnikord kaarte mängides: "Minu isa on loll, minu ema on loll, kuidas võin minagi tark mees olla?"
Kui Luua-Juula oli tüdinenud õpetaja kosjatulekut asjata ootamast, läks ta ise õpetajale kosja. Teda ei heidutanud see, et teda õpetaja ligi ei lastud. Ta vahtis õpetaja aknast sisse ja koputas aknale, et õpetaja välja tuleks. Kui õpetaja kuhugi sõitis, püüdis Juula tagant tõlda karata, et ligi sõita. Nii oli õpetaja temaga päris kimpus. Viimaks ähvardanud Juula õpetaja maja põlema pista, kui õpetaja teda ei kosi. Siis võtnud 2 meest ta kinni, et teda vallamajja aresti viia. Juula saanud nende kavatsusest aru, sipelnud ja kisendanud nii kaua, kuni mehed ta lahti lasknud. Sest ajast pole ta õpetajat enam tülitanud.
Nagu see vaimuhaigete juures ette tuleb, on Juulal mõnikord [-389-] mõttesähvatusi ja teravaid sõnu, mis mitte igal terve aruga inimeselgi meelde ei tule. Kord tulnud palmipuudepühal veneusulised oma palmiokstega luteriusulistele vastu ja öelnud: "Näe, meil palmid käes, teil pole midagi". Juula vastanud kohe luteriusuliste salgast: "Jah, täna on teil palmioksad käes ja hõiskate "Hosianna!" Mõne päeva pärast aga karjute: "Poo risti!" Meie oleme täna vait ja siis niisamuti".
Luua-Juulaks hüütakse teda sellepärast, et ta metsas luudi teeb, neid müütab ning sellega raha teenib. Metsnik Kikasele see muidugi ei meeldi. Ta ähvardanud kord metsas Juulat püssiga maha lasta. "Lase, kui tahad!" kostnud Juula külmavereliselt. "Minu elu mulle kallis ei ole". Teinekord hakanud Kikas teda ühes vaksalipoes noomima, et ta oma luuategemisega riigimetsale kahju toob. Juula vastanud: "Ega ma imetaja ole, et sa mu järele inised," ja pööranud minema. Niisuguste mõttesähvatustega ja teravate sõnadega vaimuhaigete juures võib seletada seda, et venelased vaimuhaigeid sagedasti pühakuteks peavad, neid nimetades "blaſennõe" ja arvates nende sõnades kuulvat prohvetlikke ennustusi.
Juula vend Hans ei olnud kuigi südi töömees. Ta armastas purjutada, kaarte mängida ja salaküttimas käia. Kord varastatud ta isalt hobune ära. Hans võtnud isa käest raha ja läinud [-390-] varastatud hobust otsima. Ta purjutanud Navesti kõrtsis raha läbi, tulnud koju ja öelnud, et kõige hoolikama otsimise peale vaatamata ta pole hobust leidnud. Aasta pärast tulnud tema isa kord Navesti kõrtsist välja ja köhatanud. Üks kõrtsi ette kinniseotud hobustest tõstnud pea ja hirnunud vastu. Vanamees vaadanud sinnapoole ja näinud, et see olnud temalt varastatud hobune. Hobune olnud juba mitme käest läbi käinud ja asjaarutusel selgunud, et Tõkke Hans ise olnud isa hobuse vargale jootraha eest ära müünud ja kätte andnud. Igatahes see lugu tõestab Hansu moraalset ebanormaalsust.
Tõkke Hans oli kord jänesejahil. Jänes jooksis üle raudtee Olustvere poole, Hans järel, püss käes. Vaksali lähedal maanteel juhtus Specht talle vastu tulema, hakkas kütti kimbutama ja ta käest püssi ära kiskuma. Hans oli tugev mees – ei andnud. Särru moonakate maja oli lähedal ja Specht kutsus sealt kaks meest endale appi. Aga ka kolmekesi ei saanud nad Hansult püssi kätte. Pärast andis Hans ise Spechti ja tema abiliste peale kaebuse kohtusse, süüdistades neid röövimiskatses. Tema pole sugugi jahil olnud, vaid tulnud rahulise teekäijana Suure-Jaanist püssiga kodu poole. Särru moonakate maja kohal kippunud kolm teeröövlit tema kallale [-391-] ja püüdnud ta käest püssi riisuda. Hansu asja kaitses kohtus nurgaadvokaat Suurkuusk. Hans võitis. Spechti abilised said kohtu poolt noomituse. Mis Spechtile endale mõisteti, seda selle loo jutustaja, vana metsavaht Hendrikson, ei tea.
Specht lasknud püssiga ning haavanud kord metsas Hansu jahikoera. Hans varitsenud, ja kui Spechti koer raudteele jooksnud, lasknud ta selle maha. Olustvere maa peal pole ta julgenud seda teha, kartes karistust.
Tõkke Hans oli parandamatu salakütt. Metsavaht Hendrikson võtnud ta Olustvere metsas kolm korda kinni ning Hans pidanud trahvi maksma, esimene kord 5, teine kord 10, kolmas kord 15 rubla. Hansu eest olnud kohtus jälle Suurkuusk väljas. Hendrikson olnud ainus tunnistaja ja et teda kõrvaldada, püütud teda kohtus süüdistada, et ta olla Hansu vihamees, olla Hansu laimanud. Kuid kohtus see number läbi ei läinud.
Pärast alanud Hans Tõke Suurkuuse juhatusel Hendriksoni vastu uut protsessi: Hendrikson olla temale võlgu 100 rbl. ja ei maksvat seda võlga ära. Keegi isik Jäleverest, keda Hendrikson ei tundnud, ega olnud iial näinud, tunnistas kohtus vande all, tema näinud ja kuulnud, kuidas ükskord Tõke Hans maanteel Jäska männiku kohal Hendriksonile vastu tulnud ja öelnud: "Maksa mulle oma võlg 100 rbl. ära". Hendrikson vastanud: "Mul praegu ei ole, küll ma pärast maksan". Selle tunnistuse põhjal mõistis kohus Tõkke kasuks Hendriksonilt 100 rbl. välja. Hendriksoni vallasvara kirjutati üles ja müüdi oksjonil maha. Mõis ostis 50 rbl. eest selle vara Hendriksonile tagasi.
Kui Spechti sünnipäev oli, siis saatis Tõkke Hans talle kingituseks paki. Selle sees olid vanad riideräbalad, äralõigatud saapapöiad ja surnud kass.
Endise Olustvere öövahi Jaanholdi lese jutu järele käinud Hans Tõke öösiti ka mõisa viljakuivatusest vilja varastamas.
Äsja oli ajalehes teade, et Putkaste põllutöökooli õpetaja Jüri Tõke valmistanud ja levitanud kahekroonilisi valerahasid. See mees oli Reegoldi Tõkete sugulane, nimelt Hans Tõkke poeg.
Hans Tõkke tütar, praegune Väljaotsa perenaine, oli hiljuti äge vaps. On olemas teatud tõug inimesi, kellel on taltsutamatu kirg alati opositsiooni teha kehtivale korrale ning äärmustele kalduda, olgu pahemale või paremale poole, ükskõik missuguse lipu all. Kehtiva korra pooldajad on nende silmis alati kelmid, selle korra aluse õõnestajad on sangarid.
Mis mees oli eelmainitud nurgaadvokaat Juhan Suurkuusk? Olustvere mõisa kõige vanem häärber seisis Papiorust põhja pool põllul, Kilu talu naabruses. Seal on praegugi madal kivivare [-398-] näha. Idapool, praeguse mõisa lauda taga, lõppes mõisa piir. Vanemal ajal kasvasid seal mõned õunapuud, mis endistest taluaedadest olid sinna järele jäänud. Need talud liideti pärast mõisaga ja hooneid kasutati moonakate elamuteks. Ühes neist, Pelda pool asuvaist taludes – endises Parkja talus – on Suurkuusk sündinud ja üles kasvanud. Tema esivanemad olid põlised Parkja talu pidajad. Aastal 1866 aga aeti nad sealt välja. Parkja ja veel 9 teise talu maad võeti kvoote maadena mõisa külge ja pandi sinna moonakad sisse.
Nende lugude kirjutaja tundis Suurkuuske, kes oli tema leerivend. Ta polnud enam kui kihelkonnakooli hariduse saanud, oli aga erksa vaimuga, ettevõtlik, kavalust ning vigureid täis ja paistis rahva seas välja. Suurkuusk oli kõige vihasem mõisnike vaenlane ja otsekui ideeline põliste eesti rahva rõhujate vastu võitleja, oma laadi "Tasuja". Võitluses ei valinud ta abinõusid, vaid sai ka nurjatusega hakkama, kui see talle aga kasu tõi. Ta oli Suure-Jaani karskusseltsi, laulu- ja mänguseltsi "Ilmatari" ja Viljandi põllumeeste seltsi liige, pani rahvapidusid toime ja pidas tagajärjeks nurgaadvokaadi ametit. Tema rentis Navesti vallas Läätsi talu ja pidas seda neli aastat, kogu see aeg paruniga protsessides, kes temast lahti ei saanud. Viimasel aastal ei olnud tal [-394-] seal oma majapidamist. Ta rentis kõik Läätsi talu põllud linade alla, kuid – iseloomustav joon – ainult neile, kes olid karskusseltsi liikmed. Kui parun Läätsile tuli ja ettetuppa astus, ütles poiss: "Oodake siin, ma lähen tagatuppa ja küsin, kas härra Suurkuusk teid vastu võtab". Ja parun pidi püsti seistes ootama, kuna härra Suurkuusk väga ei rutanud väljatulekuga.
Suurkuuse juures käis tuttav ärkamise aja agitaator, endine teoloogia student Sõerd, kes purjutama hakkas, sellepärast pidi teoloogia kõrvale heitma ja siis ümber sõites nurgaadvakaadi ametit pidas. Kui Sõerd Läätsil Suurkuuse juures viibis, siis tõmmati lipp vardasse, et advokaadi abi tarvitaja rahvas teaks tema juurde tulla. Navesti parun juhtus ka seda lippu nägema ja küsis mõisarahvalt, mis lipp seal Suurkuusel peaks olema. "See on võidulipp", vastati talle, "sest Suurkuusk on parunihärra ära võitnud". Parun urises selle peale: "No ma katsun ikka veel, ehk saan ta viimaks talust välja".
Sõerdi käest õppis Suurkuusk kohtupraktikat ja advokaadikonkse tundma ning viis nii mõnedki oma ja teiste protsessid, eriti mõisnike vastu, kohtutes edukalt läbi. Lihtsameelseid isikuid alama rahva seast nülgis ta niisama hea meelega kui mõisnikke, kui nad aga ta lingu sattusid. Sellest üks näide. Tepu talus Navesti vallas elas üks Nikolai I aegne soldat Mihkel. Tema tähtsaim iseloomujoon oli äärmine kokkuhoidlikkus. Pidades kingsepaametit, olles kibedal ajal talutöödel abiks, saades väikest soldatipajukit, oli ta endale oma pikal eluajal 1000 rbl. korjanud. Kui ta suremas haige oli, käskis ta oma ainsat tütart Liisat kohvi teha, mida ta ei olnud raatsinud enne elu sees juua. Toodi kohvi, vanamees katsus ja ütles: "Ei lähe enam alla". Nii surigi ta ilma kohvi joomata. Oma raha pärandas Mihkel oma tütrele, kes pojaga lesk oli. Lese Liisa ümber hakkas tiiva ripsutama üks sepp Olustvere jaama juurest. Liisa kiitis kõigile kui tubli ja armastusväärne see mees olla. Sepp pettis Liisalt ta 1000 rbl. välja, siis oli armastusel lõpp. Liisa pidi kohtuga oma raha tagasi nõudma ja raha mõisteti talle välja. Sepal oli Suurkuusk ses protsessis abiks. Pärast kohtuotsust kutsusid nad Liisa enda juure ja ütlesid: "Raha maksame sulle kohe välja, kirjuta aga kviitungile alla, et oled kätte saanud". Kui Liisa oli alla kirjutanud, võttis Suurkuusk kviitungi, et vaadata, kas nimi on ka õieti kirjutatud, pistis kviitungi tasku ja Liisa kihutati ilma rahata välja. Et tal tunnistajad selle asja juures puudusid, pidi ta suu [-396-] puhtaks pühkima.
Kindral Besobrasovi karistussalk tuli Kabalast Navestisse. Kui ta Navesti mõisa õue sisse sõitis, ratsutas tema eesotsas Kärevere mõisa omanik Albert Kuldkepp, püss käes, silmad jõllis, triumfeeriva sangari seisundis. Albert tegutses mõisnikega ühes kambas ja käis, nagu mõned teisedki mõisnikud, karistussalkadega ühest mõisast teise. Navesti parun oli kodus ja kuna tema mõis oli mässulistest puutumata jäänud, ka mingisuguseid revolutsioonilisi koosolekuid seal ei olnud peetud, siis ei lubanud ta Navestis kedagi kinni võtta ega karistada. Navestis küsiti Besobrasovi meestelt: "Miks teie siia tulite rahvast piinama?" Nad vastasid tusaselt: "Ega meie ise pole meeleldi siia tulnud, teie parunid on meid siia vedanud".
Karistussalk sõitis Navestist edasi Olustvere poole ja jõudis sinna jõulude esimesel pühal. Mõisavalitseja Spechti ja urjädniku Jendsoni näpunäidete järele algas arvatavate süüdlaste kinnivõtmine. Kõige enne arreteeriti uue vallavalitsuse büroo liikmed. Büroo esimehe Matsi Jaan Villemsi juures sai Jendson revolutsioonilise koosoleku protokolli allkirjadega kätte. Teistest protokolli allakirjutajaist viidi iga kümnes mees kinni. Hans Tõke oli samal päeval naabruses pidul [-397-] olnud ja tublisti õlut joonud. Koduteel sattus ta soldatite kätte ja need viisid ta enne kodutallu Väljaotsale, et seal läbiotsimist toime panna. Midagi revolutsioonilist sealt ei leitud. Hans oli teel revolutsiooniliste laulude taskuraamatu saanud teiste nägemata lumme visata. Kuid kodus tuli tal õnnetu mõte kinnipüüdjate käest ära põgeneda. Ta haaras oma püssi kätte ja püüdis sellega aknast läbi karata. Püss läks lahti, kõlas pauk, mees nabiti uuesti kinni ja viidi mõisa. See põgenemiskatse ja püssipauk said talle pärast saatuslikuks.
Suurkuuske kätte ei saadud. Tema ei elanud tol ajal enam Navesti vallas Läätsil, vaid Reegoldi Paksukülas. Seal oli ta kuidagi viisi haisu ninna saanud ähvardavast hädaohust, oli Kipile põgenenud, kus ta õde perenaine oli, ja seal end keldri peal vanade räbalate alla varjanud. Õhtu pimeduse saabudes oli ta oma punaka habeme maha ajanud, endale vana naise riided selga pannud ja Tallinna poole läinud. Lühikeseks ajaks põgenenud ta Soome, tulnud aga varsti tagasi ja elanud, ei tea kelle nime all, vist Soome passiga, Tallinnas politseiga ühes majas, kuna teda Olustveres taga otsiti, et maha lasta. Ta jäigi Tallinna elama, katsus seal mitmeid elukutseid, olla vanaduses puudust kannatanud ja nüüd surnud.
Olustveres kinnivõetud mehed viidi Viljandi ja paigutati seal lossikeldrisse. Keldriuksest sisseminekul saanud iga vang soldati käest tugeva võmmu püssipäraga kuklasse. Öösi käinud Viljandi paruni tütar neid nuudiga peksmas. Raamatuköitja Müller Viljandis ütleb, et Viljandi parunit tema tütrega ei olevat tol ajal Viljandis olnud. Peksja preili olnud ühe teise mõisniku tütar. Samal ajal oli ka "Sakala" toimetaja Peet oma pojaga seal keldris kinni. Tema poja jutu järele, kes nüüd on Ameerikas, tantsinud ja trallinud mõisnikud üleval keldri kohal ja käinud aeg-ajalt vangidele rusikatega tuupi tegemas. See Peedi poeg viidud sellepärast kinni, et tema olnud punaste agitaator ja läinud kurjaga nõudma, et tema isa lahti lastaks. Sellejuures hoidnud käe ähvardades põues, nagu oleks tal seal revolver või lõhkepomm. Mehi taheti Viljandis ilma ülekuulamiseta ja kohtuta maha lasta, nagu seda mitme viljandlasega tehtigi. Siis aga astunud Viljandi veneusu preester ehk praost Besanitzki, kes pärast Tartu üle viidi ja seal 1919. aasta alul kommunistide poolt keldris teistega ühes maha lasti, nende kaitseks välja ja saatnud kubernerile telegrammi palvega, et süüdistatavaid üle kuulataks ja kohtu alla antaks. Viljandis olnud mingi Moskva vendluse (bratstvo) osakond. Besanitzki, kui selle oakonna esimees, pöördunud Moskva vendluse poole ning sealt mõjutud kuberneri, et ta ei lubaks Olustvere mehi ilma kohtuta maha [-399-] lasta (Viljandis lastud ilma kohtuta maha esimeses grupis 43, teises 14 isikut, nende seas ka poisikesi). Kuberner nõustunud sellega, s.o. preestri palvega. Nüüd saadeti need, kellele muud ei võidud ette heita, kui et nende allkirjad revolutsioonilise koosoleku protokolli all seisid, Pihkvasse, kus neid kolm kuud kinni peeti ja pärast lahti lasti. Peasüüdlasteks peetud isikud saadeti aga tagasi Olustveresse, kuhu sõjaväljakohus kokku tuli.
Kohus peeti kolmekuningapüha laupäeval 1906. a. Enne kohtuistungit käsutati kogu Olustvere mõisa- ja vallarahvas, alates 16-aasta vanustest, mõisa õue, lossi trepi ette kokku, seati nad ridadena üles, soldatid ümber, ja Besobrasov pidas neile lossitrepilt venekeelse kõne, mille sõjakohtu prokurör von Kotzebue, mustaverd, kuivetunud, pika kasvuga mees, eesti keelde tõlkis. Õige pateetiline oli kõne algus. Kindral hüüdis, et "verd, palju verd oleks pidanud täna Olustveres valatud saama, sest mässuline rahvas on rasket süüd enda peale koormanud. Aga krahv Fersen on teie eest palunud" – seal sosistas prokurör kõnelejale midagi kõrva sisse ja kõneleja lisas juurde: "Ka Navesti parun on palunud teie eest". Sellepärast ei kavatsevat sõjaväljakohus täie valjuse ja karmusega tegutseda, mida küll süüdlased oleksid ära teeninud. [-400-] Et vaikne, rahulik rahvas on mässama hakanud, seda olla kõik "ussitajad" (prokurör mõtles ässitajaid) teinud. Kõige kahjulikum ja kardetavam "ussitaja" olla Suurkask. Tõotati teiste süüdlastega pehmemalt ümber käia, kui Suurkuusk välja antakse. Navesti parun oli enne kohut meestega küla mööda ümber käinud püsse ja muid relvi ära korjamas, milliseid aga vähe leiti. Sealjuures teatanud ta rõõmuga, et nüüd varsti puhastatakse ümbruskond kelmidest, varastest ja kahjureist. Kelmide ja kahjurite hulka luges ta muidugi esijoones Suurkuuske. See aga oli sääred teinud ning püüdjate käest pääsenud.
Tunnustust väärib Besobrasovi kõnekunst. Mõisnikke, neid põliseid eesti rahva rõhujaid ja kurnajaid, keda rahvas vihkas, kelle iket ta püüdis kaelast maha raputada, kes talle selle eest oli karistussalgad kaela saatnud, neid kujutatakse rahvale kui härdameelseid kaitsjaid ja suurimaid heategijaid, valju jumalanna Neemesise terava mõõga nüristajaid, kes muud ei ole rahva poolt ära teeninud, kui tänu, armastust, alandust ning oma nurjatuse kahetsust. Besobrasov laskis rahval uuesti keisrile truudust vanduda ja tõotas, et kes oma süüd kahetseb ja truudusevande õiglase südamega vastu võtab, see pääseb karistuseta, väljaarvatud revolutsioonilised peategelased, vallavalitsuse võimu anastajad. [-401-] Vannutaja oli Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg. Oma kõne aluseks enne vannutamist valis ta salmi: "Kes tuult külvab, see tormi lõikab". Rahvas võttis tõrkumata vande vastu.
Kohut pidama mindi samasse Olustvere vallamajja, kus revolutsionääride koosolek oli aset leidnud. Kaks mõõka pandi ristamisi lauale, revolvrid kummalgi pool kõrvas. Kaks kahurit oli mõisa rehe juures üles seatud, toruotsadega vallamaja poole. Suurkuusk mõisteti tagaselja surma. Mille eest? Kuuldavasti ei olnud ta revolutsionääride koosolekust osa võtnud ega seal kihutuskõnet pidanud, ega ka protokollile alla kirjutanud, niisama vähe aidanud uut vallavalitsust moodustada. Arvatavasti tegutsesid telgi taga kõigest väest Navesti parun ja Olustvere mõisavalitseja Specht, et sel soodsal juhul oma kõige enam vihatud vaenlastest jäädavalt lahti saada.
Muidugi ei ole just võimatu, et just Suurkuusk Olustvere revolutsioonilise liikumise instseneeris, ise niiditõmbajana varjule jäädes. Temasugune mees võis sellega hakkama saada. Toome analoogilise näite. Kui Suurkuusk Läätsil olles paruniga võitles, saeti Navesti mõisa pargis salaja üks suuremaid ilukuuski maha ja lasti ta ladvaga risti teele ette, et [-402-] parun ei saaks mõisaõue sisse sõita. Samuti saeti paruni telefonipostid läbi. Teatakse kindlast, et Suurkuusk olla selle tüki välja mõelnud ja tema klient ning sõber Tõkke Hans ühe teise Hansuga koos need tegijad olnud. Suurkuusk elas revolutsiooni ajal Reegoldis Ado Lepa juures. Ka seal peetud koosolekuid, arutatud küsimust, kuidas mõisapõletajaid kangelasi väärikalt vastu võtta, kui nad Olustveresse jõuavad, ja korjatud raha, et Tallinnast mõne vahva kihutuskõnemehe tellida, kes rahva vaimustust revolutsiooni vastu tõstaks.
Teine surmamõistetu oli Hans Tõke. Tõkke endisi kelmusi aga ei võidud talle surmasüüks arvata. Surmaotsust põhjendati sellega, et ta olla kinnivõtjaile sõjariistus vastu hakanud. Kolmas surmamõistetu oli noor kooliõpetaja Janson, revolutsioonilise koosoleku juhataja. Tema end sõjaväljakohtu ees süüdlaseks ei tunnistanud, vaid püüdis end kaitsta seletusega, et koosolek ei olla ülepea mingit seadusevastast ega karistuseväärilist otsust vastu võtnud. Ta olla ainult riigivalitsuselt palunud, et näiteks krahvi piiritustehas suletaks ja ta metsad rahvale üle antaks. Kuivõrd see seletus tõele vastas ning kas protokollis vastuvõetud otsusele oli palvevorm antud, ei või ilma mainitud protokolli nägemata ja lugemata teada. [-403-] Igatahes võeti vallavalitsus revolutsionääride poolt üle "sahvatnõm pravom, javotšnõm parjadkom". Ka raskendas sõjaväljakohtu silmis nende süüd eriti see, et nad olid öösi telegraafi ja telefoni postid Navesti ja Jäska poolt läbi saaginud ning niiviisi oma Olustvere vabariigi muust ilmast isoleerinud. Nad ei olnud järelikult piirdunud revolutsiooniliste kõnedega, vaid sinna juure lisanud ka revolutsioonilisi tegusid. Kohus oli tahtnud Jansonile, nagu mitmele teisele, määrata ihunuhtlust. Noormees aga seletanud kindlasti, et tema end peksa ei lase. Kui leitakse, et tema on süüdi, siis mõistetagu ta juba surma. Oleks kohus aga Jansoni õigeks mõistnud, siis poleks ta võinud ka kedagi muud karistada, vaid oleks pidanud tunnistama, et terves ses rahvaliikumises midagi seadusevastast ei peitunud. Niisuguse dilemma ette seatud, mõistis kohus Jansoni surma.
Neljas surmamõistetu oli Muhu talu peremees Hans Kivisild. Temal olnud teravaid kokkupõrkeid urjadnik Jendsoniga ja viimane leidis nüüd paraja juhuse talle kätte maksa. Peale selle mõisteti ihunuhtlust kõigile uue vallavalitsuse komiteeliikmetele ja mõnedele teistele.
Kui sõjaväljakohtu otsus viidi Besobrasovile kinnitamiseks, püüdis õpetaja Rosenberg, kes kindrali juures istus, teda [-404-] mõjutada, et ta kohtu karmi otsust pehmendaks, seletades, et süüdlased ei olla mitte nüüd in flagranti tabatud, vaid süüteo ja karistuse mõistmise vahel olla teatud aeg möödunud, nii et nüüd võiks kohus rahulikumalt ja suuremeelelisemalt asjasse suhtuda. Õpetaja Rosenberg olla paludes põlvili kohtu ees seisnud. Besobrasov pidas aga vajalikuks just Olustveres üks kohtu karmuse eksampel statueerida kõigi mässumeelsete hoiatuseks ja kohustuseks.
Kohtuotsuse väljakuulutamisel öeldi, et surmaotsus Tõkke ja Jansoni kohta on lõplik. Kivisillale võidavat veel armu paluda. Vallavanem Kaalep pidas siis nõu vallavolikogu liikmetega ja nad lubasid Kivisilla oma vastutusele võtta. Kivisillale muudeti sellejärele surmaotsus ihunuhtluseks. Rahvas palus aga ka Tõkke, kui nelja alaealise lapse isa, ja Jansoni kui poisikeseohtu noormehe eest, kellele muud ei võidud süüks panna, kui ebaseaduspärase koosoleku juhatamist. Eriti Jüri Soosaar Reegoldi Paksukülast, heerehutlane ja palvevend, palunud härdasti surmamõistetuile armu. Besobrasov küsis siis, kas neil isikuil on erilisi teeneid, kas nad on kellelegi erilist head teinud, et kohtul oleks põhjust oma otsust muuta. Jansoni kohta toodi ette, et ta olla laitmatult oma kooli pidanud. "See on tema harilik kohus, mille täitmisega ta ei ole kellelegi erilist head teinud," vastas Besobrasov. [-405-]
Kui kooliõpetaja Pajur vangikambri akna alt mööda läks, ütles Janson läbi lahtise akna: "Paluge minu eest". Pajur soovitas siis preester Välbele, et see Jansoni oma vastutusele võtaks. Preester, närvi- ja südamehaige vanamees, kehitas õlgu ja vastas: "Mine tea, mis poiss veel võib ära teha". Pöörduti õpetaja Rosenbergi poole palvega, et tema katsuks kuidagi viisi kahe sumale mineja elu päästa. Rosenberg vastas: "Igal pool on minu sõna maksnud, kuid siin ei aita ta midagi".
Nüüd pidi õpetaja Rosenberg Tõket ja preester Välbe Jansonit surma vastu valmistama ning neile Jumala armu andma. Selle vahel oli saadetud kindral Orlovile telegramm armupalumisega mõlemale surmamõistetule. Orlov vastanud, et tema jätab selle asja Besobrasovi otsustada. Preester Välbe oli ka telegrammi saatnud ka krahv Fersenile, et see katsuks Jansonit surmast päästa. Välbe viivitas viimse võimaluseni Jumala armu andmisega, oodates pikisilmi oma telegrammile vastust, mis aga tulemata jäi, sest telegramm oli Olustveres kinni peetud. Krahv Fersen sai ta alles siis kätte, kui juba surmaotsus oli täidetud. [-406-] Üks kiri, mis samas asjas Olustverest oli saadetud Fersenile, ei jõudnud ülepea mitte tema kätte. Kohtualused revolutsioonitegelased ja nende poolehoidjad kahtlustasid vallavanem Kaalepit, vallakirjutaja Kuusikut, koolijuhatajaid Hansenit ja Pajurit, keda nad olid ametist lahti mõistnud, et nimetatud isikud olla kättemaksuks neid karistussalgale ära andnud.
Enne ei olnud revolutsionäärid hea meelega kuulanud, kui mainitud isikud neid mõõdukusele ja ettevaatusele manitsesid, neid tormamise eest hoiatasid, seletades, et ei või külarevolutsioonil edu olla, kui keskkohas sõjaväed tsaarivalitsusele truuks jäävad. Nüüd ei meeldinud see revolutsionääridele, et sõjaväljakohus ja karistussalk samu isikuid ei puutunud ega neid vastutusele võtnud, kuna teisi ränk karistus ootas. Sellepärast katsuti nüüd revolutsionääride ringkonnast neid uputada, anti nende peale kaebusi sisse, veeretades peasüüd just nende peale, lootes ise selleläbi saatuse kergendust saada. Kaebustes seletati, et praegused kohtualused olnud eelmainitud isikute poolt mässule õhutatud Revolutsionäärid olla ainult seda teostanud, mida Kaalep, Kuusik, Hansen ja Pajur neile esimesel Tillu-Reinu koolimajas ärapeetud rahvakoosolekul olla õpetanud ja soovitanud. Näiteks olla seal rahvale ette pandud mitte enam [-407-] riigivalitsusele maksusid maksa ega nekruteid anda. Esimene, anonüümne kaebus oli maakonna politseiülemale saadetud. Politseiülema noorem abi Gralevski näitas Olustveres enne sõjakohtu istungit seda paberit Pajurile ja vastas Pajuri küsimusele, et ta seda kaebust põhjendatuks ei pea. Teine kaebus oli kahe allkirjaga, kirjutatud Kõo nurgadvokaadi Rebase poolt. See anti sõjaväljakohtu prokurörile üle pärast eksekutsiooni, kui kohus vallamajast mõisa lossi läks Suure-Jaani meeste asja arutama. Et aga revolutsionäärid samu isikuid ametist tagandades olid süüdistanud tagurluses ning nende tagurluse pärast neid pidanud kõlbmatuks ametikohuste täitmisel, siis leidis kohus säärase, otse vastupidise süüdistuse olevat absurdse. Prokurör von Kotzebue käes olid kohtu istungil mõlemad kaebused, ta luges nad läbi, kiskus puruks ja viskas paberikorvi.
Päev pärast kolmekuningapüha algas eksekutsioon. Esiti tuli peksmine. Peksa said kõik uue vallavalitsuse büroo liikmed ja mõned teised. Kohus pärast kahetses, et ta ei olnud alguses kohe määranud ihunuhtlust ka bürooliikmete viiele asemikule. Neid oli lastud truudusevanne vastu võtta ja nad olid sellega nüüd Besobrasovi lubaduse järele kohtu karistusest pääsenud. Ainult üks asemik, Hendrik Kivisild, ei olnud vandele kutset kätte saanud ja oli sellepärast vandele tulemata jäänud. [-408-] Sellele anti, vabandavast põhjusest hoolimata, vitsu, ehk küll vähem kui teistele.
Pekstav võeti maha, tema kummalgi pool seisid kaks soldatit, igal kinniseotud vitskimp peos, ja nüüd löödi vaheldumisi nii kaua, kui juuresseisev ohvitser, taskukell peos, neile ütles, et juba on küllalt. Aeg-ajalt vahetati lööjaid uutega, vist kartes, et lööjate käed ära väsivad ning nad ei jõua küllalt valusasti anda. Matsi Jaan Villems, büroo esimees, saanud 160 hoopi. Et tal varrastega kootud kampsun seljas olnud ja peksu ajal ikka alla libisenud, siis pole kõik hoobid paljale ihule läinud. Revolutsioonilise koosoleku protokolli kirjutaja Puusild palunud Kaalepi käest luba enne peksu koju minna. Seal ajanud ta ema nõusolekul oma allohvitseri mundri selga ja tulnud nii tagasi, lootes. et teda siis suurema lugupidamisega koheldaks. Selles tuli tal aga pettuda. Ta õlgadelt kisti epoletid ja anti nendega talle vastu nägu. Haljad metallnööbid lõigati ta mundri eest ja põletati ühes epolettidega ära. Tema süüd peeti seda raskemaks, et ta, olles allohvitser, oli tsaarile truudust murdnud ja revolutsionääridega ühes tegutsenud. Ka tõrkus ta vabatahtlikult maha heitmast. Neljal soldatil oli tegemist, enne kui tugeva mehe maha said. Temale anti 260 hoopi, kuid mitte üht kaebehäält ei lasknud ta kuuldavale tulla. Et see saadud karistus tema teenistusvormulaari sisse ei kantud, jäänud ta pärast ikka allohvitseriks.
Läbipekstud mehed sõitsid Suure-Jaani dr. Kelterborni juure ja apteeki, et oma haavadele arstimist muretseda. Nad pidid pärast paar nädalat vaevlema. Matsi Jaan Villems läks peksu peale kõrtsi, võttis paar napsi ja ütles letilaua juures, et ega see asi nii ei jää, siis sõitis koju. Tema sõna peeti aga ähvarduseks ning saadeti kohe kaks soldatit mehele järele, et teda mõisa tagasi tuua. Kohus oli siis vallamajast mõisa lossi läinud, kus alumisel korral mõisa lossi tolleaegses kontoriruumis Suure-Jaani meeste asi arutusele võeti. Mõisaõues juhtusid Villemsile kooliõpetaja Pajur ja vallakirjutaja Kuusik vastu tulema. Neile oli kohus just teatanud, et kaebused, mis Villemsi ringkonnast nende peale sisse oli antud, on kõrvale visatud ja nad võivad koju minna. Kui Villems neid nüüd nägi, laskus ta ahastuses põlvili, võttis Pajuri põlvede ümbert kinni ja palus härdasti, et nad teda aitaksid, sest ta ei kahelnud mitte, et teda surmale viiakse. Pajur heitis talle ette: "Miks sa, Jaan, suud ei pea," ja paluja vastas talle meeleheitel: "Siis savitage mu suu kinni!" Pajur ütles selle peale siis: "Meie sind aidata ei saa, [-410-] meie oleme ise tules, aga ma nägin, siin on Navesti parun ja sinu äi Tääker, kellest parun lugu peab. Las ta pöördub paruni poole, vast ehk võib see sind aidata". Arvatavasti tegigi Villems selle nõu järele. Teda noomiti, ähvardati kohtus ja lasti jälle koju minna.
Kui kõik olid läbi pekstud, kellele sõjaväljakohus seda oli mõistnud, viidi Väljaotsa Hans Tõke ja Janson mahalaskmisele maanteesilla juure, mis raudteest üle käib. Silmad seoti Tõkkel rätikuga kinni, kuus soldatit oli laskmas. Kogupaugu järel kukkus Tõke maha, ta oli silmapilkselt surma saanud. Tal oli paks kasukas seljas, verd ei jooksnud välja haavadest, nagu poleks tal verd olemagi. Suure-Jaani alevis elutsev kaupleja naisterahvas Soe Liisa juhtus oma reega seal olema. Hansu naise palve peale võttis Liisa laiba peale ja viis ta koju Väljaotsa. Kui seal hakati sooja veega keha pesema, siis tuli rohkesti verd välja. Surnu nägu oli rahulik, ilma kannatuse tunnusteta.
Mõni aeg pärast Tõkke hukkamist ilmus teelahkme tulbale, kus Suure-Jaani - Olustvere teest haru Jäska poole pöörab ja kust mõisavalitseja Specht sagedasti pidi mööda sõitma Lõhavere - Olustvere vahet käies, paberisedel järgmise kirjaga: "Mina, Hans Tõke, elan taevariigis ja ootan taevaäärel Spechti härrat varsti järele tulema". [-411-]
Janson ei lasknud soldatite ees seistes oma silmi kinni siduda. Avasilmi võttis ta kogupaugu vastu, mis teda aga mitte korraga ei surmanud. Ta hakkas valjusti karjuma, ohvitser jooksis ruttu ta juure, laskis lõua alt sisse ning tegi nii ta kannatusele otsa.
Tõke maeti Suure-Jaani luteriusuliste kalmistule. Janson maeti Olustvere veneusuliste vanale kalmistule.
(Kabalast oli Olustveresse ka dr. Raamot ligi toodud. Teda peeti vahi all praeguses mõisavalitseja korteris ja saadeti siit edasi Viljandi, kus teda mõned kuud kinni peeti.)
Ka Suure-Jaani alevis oli Taevere vallamajas valitsuse loata rahvakoosolek peetud, rahva soovid protokollitud ja vana vallavalitsuse asemele uus täidesaatev komitee ehk büroo valitud. Kuid seal toimetati mõõdukamalt ja ettevaatlikumalt. Protokollis paluti riigivalitsuselt nende soovide täitmist, mis eesti rahva delegaatide koosolek juba Tartus Tõnissoni juhatusel oli avaldanud. Üks punkt oli see, et kogu eesti rahvas Tallinna- ja Liivimaalt saaksid ühte kubermangu ühendatud. Juba C. R. Jakobsoni ajal oldi selle palvega riigivalitsuse ees esinetud. Teine punkt oli, et mõisnike piiritusetehased ja kõrtsid kinni pandaks. Tolleaegse võimsa karskuse-liikumise seisukohalt [-412-] oli see arusaadav. Kõiki punkte selle protokolli kirjutaja Taevere vallakirjutaja Kivistik ei mäleta. Protokoll anti pärast Besobrasovi sõjaväljakohtule üle. Komiteemehed olid selle protokolli kohased nõudmised saatnud lähemaisse mõisatesse, ilma nende vägivaldset täideviimist taotlemata. Kui aga oli kuulda, et kohus karistussalkadega läheneb, siis saatsid nad samusse mõisatesse ruttu teate, et nemad panevad oma volitused maha ja tühistavad saadetud protokolli nõudmised. Nii ei võidud neile raskeid süüdistusi ette panna, kuid ei tahetud neid ka jätta hirmutamata. Sellepärast käsutati nad Olustvere sõjakohtu ette. Nad pidid ise tulema ilma kinnivõtjate ja vahtideta.
Neile oli öeldud, et nad püüaksid Olustvere mõisas kokku saada Kärevere mõisa omaniku Albert Kuldkepiga. Esiti nad teda ei leidnud. Ta oli uues lossis maganud. Kui nad viimaks tema ette said ja oma asja seletasid, ütles Kuldkepp, kes kui endine Taevere mõisa rentnik neid kõiki tundis, et neil ei olevat suurt süüdi, nad võivat koju minna. Urjadnik Jendson, kes seal juures oli, kähvas Kuldkepile: "Mis kohtumõistja Teie olete, et neile luba annate koju minna?" Kuid maakonna politseiülema abi Gralevski kuulis seda teisest toast ja kutsus Jendsoni ära, jättes Suure-Jaani mehed Kuldkepiga üksipäini. Kuldkepp nõudis nüüd, et nad üles annaks kõige suuremad, ulakamad Suure-Jaani kabajantsikud ja masuurikad. Anti üles esiteks Jaan Stutenmeister, taludes ümberrändav rätsep, kes ka igasuguse musta asjaga hakkama sai. Kord öelnud talle Simonlatser: "Sina oled vist ka mõisate põletajate seas?" Stutenmeister vastanud: "Kuidas sina, kurat, seda tohid ütelda? Mul on tulikikud taskus, ma panen su enda maja põlema". Teda mõistis pärast harilik kohus kolmeks aastaks vangiroodu. Teine oli Tõnis Kees, majaomanik Suure-Jaani alevis. Tema saadeti pärast Siberisse sunnitööle. Ta olla ka seal tükke teinud, mille eest teda topitud peadpidi väljaheidete toobrisse, kus ta lämbunud. Kolmas oli Peeter Ramjalg, samuti väikse maja omanik Suure-Jaani alevis.
Peale enne nimetatud Suure-Jaani komiteemeeste toodi sealt vahi all neli haritlast Olustvere sõjakohtu ette. Need mehed olid Suure-Jaani Kase kooliõpetaja Nõmmik, Lahmuse kooliõpetaja Madisson, Taevere vallakirjutaja Kivistik ja Arjadi talu peremees Koik. Neile arvati süüks, et nemad võtnud ka osa ebaseadusepärasest koosolekust ja esinenud seal kõnedega. Sõjaväljakohus võis neile mõista surmanuhtlust või ihunuhtlust, sellejärele kui raskeks ta pidas nende süüdi. Võis neid vabaks lasta, kui nende süütus oli selgunud. Muid karistusi ta harilikult ei määranud. [-414-]
Arjadi Koigi naine ruttas õpetaja Rosenbergi juure palvega, et õpetaja sõidaks Olustveresse Koiki ja tema kaaslasi kaitsma. Õpetaja sõitiski. Ta seletas kindralile, et vangistatud mehed olnud küll Taevere vallamajas ebaseadusepärasel rahvakoosolekul, kuid ei pidanud seal mitte mässumeelseid kõnesid, vaid just vastupidi, nad vaielnud käremeelsete vastu ning manitsenud rahvast mõõdukusele. Nende mõjul võtnud koosolek ka Tõnissoni programmi vastu, mis Tartu Bürgermusses oli kokku seatud.
Nüüd pidi õpetaja Rosenberg Besobrasovi ja sõjakohut Tõnissoni programmiga tutvustama ja seda vene keelde tõlkima. Seks kulus tal 7 tundi ära. Olustvere mõisa rahvas jutustab aga seda asja teisiti ja värvikamalt. Nimelt Besobrasov lasknud õpetajat poole ööni Suure-Jaani meeste eest paluda. Sellejuures raputanud mõõka oma käes kõrgel hoides ja korduvalt ähvardades: "Senikaua kui mõõk ei ole minu käest langenud, võivad süüdlaste pead langeda". Õpetaja tulnud viimaks puruväsinult, näost veripunane, kohtusaalist välja. Nii on sündmusel muidugi enam pinevust ja pildil enam dramaatilisust. Nii tekivad legendid. Õpetaja Rosenbergil ei olnud see kohtamine Besobrasoviga mitte viimane. Kui Kolga-Jaani õpetaja V. Reiman, keda oli süüdistatud selles, et ta olla äärmine natsionalist, [-415-] pidi Besobrasovi juure ilmuma, palus ta õpetaja Rosenbergi, et see temaga ühes sõidaks. Nii sõitsid nad Kohilasse kindrali juure. See magas aga ja nad pidid mõned tunnid ootama, enne kui ette said. Besobrasov pragas Reimani läbi, et tema kui hingekarjane ei tohtivat end poliitikasse segada. Peale noomituse vist Reimanile muid karistusi ei määratud.
Kivistikku süüdistati eriti selles, et ta oli ebaseadusepärase koosoleku protokolli kirjutanud. Kivistik vastas, et rahvas olevat teda vägivaldselt selleks sundinud, ta polevat nende käest välja pääsenud. Siis öeldi talle: "Sa oleksid võinud aknast välja karata". Kuid viimati lasti kõik neli meest lahti, seletades neile, et protokollis ülesseatud rahva sooviavaldused olla veel enneaegsed. Varsti kutsutavat riigiduuma kokku, selle kompetentsi kuuluvat nende küsimuste lahendamine. Sellega võisid mehed koju minna.
Besobrasov sõitis nüüd karistussalgaga Suure-Jaani, kuid ise seal ei peatunud, vaid jättis sinna oma mehi, kes neli sulimeest, nimelt Stutenmeistri, Keesi, Ramajala ja veel ühe neljanda läbi peksaksid. Peksu alustades leiti aga, et sitked pajuvitsakimbud, millega Olustveres karistati, olid sinna maha ununenud. Nüüd lõigati akaatsia põõsast, mis praegugi [-416-] kasvab Viljandi maantee ääres, vallamaja lähedal, turupool ojasilda, vitsu, korjati kalmistult ja ühe kaupmehe õuest oksi sinna juure. Kuid need olid nõrgad, külmetanud ja pudedad ning läksid peksul varsti puruks, nii et peksualused Suure-Jaanis pääsesid kergema karistusega kui Olustveres. Kees oli peale karistuse kättesaamist kohe tundnud vajadust oma kõhtu tühjendada ja sealjuures suure lasu järele jätnud, öeldes: "Vat teile minu manifest". Peksu ajal seisis kõrval veel üks viies, see oli Nipperi talu peremees Pinsol, Sürgavere vallavanema abi. Tema sai 25 hoopi selle eest, et ta oli omavoliliselt, ilma valitsuse loata Sürgavere vallamajja rahva koosolekule kutsunud.
Selle vahel, kui Suure-Jaani mehi peksti, olid Besobrasov ja von Kotzebue oma karistussalga ühe osaga edasi sõitnud ja Kaansoosse jõudnud, kus ka oli koolimajas revolutsiooniline rahvakoosolek peetud. Koolijuhataja oli Braks, kes püüdis mainitud koosolekul mõõdukas olla. Kõige käredam kõnemees oli Piiskar, endine kooliõpetaja, pärastine riigikogu liige. Arutati küsimust, mis teha klassitoas rippuvate piltidega (keisri pildid). Käremeelsed nõudsid, et need peaks kohe ära põletatama. Selle vastu vaidles Braks, ta andis nõu pildid kuhugi varjule viia. Määrati siis koosoleku poolt kaks isikut, [-417-] kes pildid seinalt võtsid ja Braksi juhatuse järele kolikambri viisid.
Kuuldes, et karistussalk läheneb, oli oma käredate kõnedega rahvale meeldiv ja sellepärast koosoleku otsuste täideviijaks valitud Piiskar kohe sääred teinud. Keisri pildid toodi ruttu jälle välja ja riputati klassis vanale kohale. Mõned vähemtähtsad revolutsioonitegelased sattusid kinnivõtjate küüsi. Besobrasov pidas ka Kaansoos kokkukutsutud rahvale kõne. Seda kõnet tõlkides ütles prokurör, et esijoones olla suured süüdlased rahva "ussitajad". Suured süüdlased olla aga ka need, kes "ussitajate" nõu järele teevad. Ja sama suur süüdlane olla igamees, kes "ussitajaid" varjab. Kaansoost ja ümbruskonnast, kus on suured metsad ning palju kütte, korjati rahva käest püssid ära. Neid saadi tubli koorem. Püssid viidi Lahmusele hävitamiseks. Sinna saadeti ka kinninabitud Kaansoo mässumehed neile määratud ihunuhtlust vastu võtma. Besobrasov ja von Kotzebue ise sõitsid edasi Vändra poole.
Lahmusele saadetud karistussalga juht oli vist ohvitser Rimski-Korsakov. Tema all olevad mehed olid madrused. Need olid ise punased olnud, nad olid mereväes mässama hakanud ja et karistusest pääseda, olid nad nõusolekut avaldanud [-418-] minna tsuhnaasid taltsutama ja karistama. Kus aga sõjaväljakohut ligi ei olnud ja liiati veel karistusaluste poolt neile meelehead pakuti, seal käisid nad rahvaga pehmemalt ümber. Lahmusel viidud peksualused kõrtsihoovi, pandud värav kinni ja pekstud enam pakku, millele süüdlased heitnud. Meestel kästud seal juures valjusti röökida, nagu tunneksid nad väljakannatamatut valu. Vanade kõlbmatute püsside lukud pekstud käsu järgi haamriga puruks, kuid uued kaherauaga püssid – ja neid olnud kaugelt suurem hulk – ostnud Koodres Moorits (Reinujaagu peremees) tagasi, makstes 50 kopikat tükist. Ta viinud nad metsanurka ja müünud seal jälle küttidele ära.
Missugune oli üldiselt 1905. a. revolutsiooni iseloom ja tulemus? Kalevipoeg oli vägevasti püüdnud oma kätt kaljuseinast lahti kiskuda. Põrgulised olid südisti katsunud põlevate peergudega ta ahelaid habrastada. Jõuluajal olid peeneks põlenud ahelate lülid läinud "järsku jälle jämedamaks". Oli täpselt täitunud Viru lauliku esimene ennustus.
Saksa sõjalaevastik liikus ähvardavalt Balti ranniku lähedal. Saksa poolt anti Venele ebakahemõtteliselt mõista, et kui Vene ei suuda Baltis kindlat korda luua ning sealseid sakslasi kaitsta, siis võib Mutterland oma Hinterlandis seda ise teha. Jaapani sõjas äärmiselt nõrgestunud Vene ei võinud kulmukortsutavale Villemile vastu uriseda. [-419-]
Orlovid-Besobrasovid pidid jalamaid Baltis puhta töö tegema. Balti aadlile makseti Vene riigikassast 10 miljonit rubla mahapõlenud mõisate toredamalt ülesehitamiseks. Balti aadlil oli pärast esialgset ehmatust seda suurem rõõm tunda, et tema "Macht" orjarahva üle oli kasvanud. Et ka vene mõisnikud oleks oma ("illuminatsiooniks") maha põletatud mõisate eest säärast tasu saanud, ei tea ma mitte kinnitada.
Kui venelased maailmasõjas Baltimaadelt taganesid pealetungivate sakslaste eest, siis oli neil esialgu kavatsus Lõhavere mõisa juures peatuda ja pealerõhujaile vastu hakata. Seal ehitati traataeda ja põhjapool lähedat Navesti jõge plaanitseti ka midagi enda kaitseks, sest minu venna Metsa-Leisu talust hakati ilma peremehelt luba küsimata ja temale midagi teatamata väeülemuse korraldusel palke maha võtma. Jaaguhansu peremees Jüri Vain Võhmast, lehvivate hõlmadega mantel seljas, oli metsas selle töö juures juhatajaks. Võeti umbes sada nooremat palki maha, mis sinna jäidki venelastest kasutamata. Huvitav üksikasi: jõele lähemal olevat Navesti paruni metsa ja Tõrvaaugu riigimetsa ei puudutatud.
Lõhavere ja Olustvere mõisas olid vene sõjaväe laatsaretid [-420-] sisse seatud, kuid haavatuid ja haigeid seal veel ei olnud. Laatsaretid olid mõeldud vist oodatavate lahingute ohvrite vastuvõtmiseks. Saades punaseks, kuulutas nende laatsarettide administratsioon Olustvere mõisa kõige kraami ja tagavaradega endale kuuluvaks ning venelased võtsid ilma kelleltki luba küsimata, mida nad soovisid ja vajasid. Krahv Fersenit ja ta mõisate ülemvalitsejat Spechti Olustveres ei olnud. Valitseja asemikuks oli endine mõisa kontori kirjutaja Rathlef ja tema abiline Kaufeld jäetud. Kuna venelased hakkasid ka mõisa hobuseriistu endale võtma, laskis Rathlef ülejäänud hobuseriistas kastidesse pakkida ja tahtis neist kaks koormat Aimlasse saata. Seda aga laatsareti punane tohter ei lubanud, sest kogu krahvi varandus olla nüüd tema valduses. Tuli äge tüli. Rathlef saatis ikka oma koormad minema, raputas kaks vene soldatit, kes teda teine teiselt poolt pidid kinni hoidma, maha ja läks oma korterisse, uude lossi.
Laatsaret oli vanas lossis, kus nüüd on põllutöökooli klassid. Punane tohter sai tulivihaseks ning otsustas Rathlefi tema jultumuse eest maha lasta ja nimelt kuulipildujast. Et Olustveres kuulipildujat ei olnud, saadeti seda Lõhaverest tooma, kust seda aga ka ei leitud. Viiemehelised vene soldatite vahisalgad olid kõigi lossiuste ette paigutatud, [-421-] et Rathlef ei saaks ära põgeneda. Nüüd kästi soldateil sisse minna ning Rathlef välja tuua mahalaskmisele. Puuduva kuulipilduja aset pidid püssid täitma. Lombak mõisatööline Kikri, kes oskas vene keelt, sosistas soldateile kõrvu, et nad ärgu tungigu Rathlefi korterisse, sest kogu see loss olla kuulipildujaid ja kahureid täis. Iga aknariide taga olla kahuriots peidus. Üks eestlane, kes oli vene soldatite seas, kinnitas omalt poolt sedasama ning venelased lõid kartma. Nad tõrkusid sisse minemast, öeldes tohtri ja Rathlefi tüli kohta: "Kurat, nemad kahekesi riidlevad, õiendagu ise omi asju, kuidas tahavad. Meie nende tüli pärast tulle ei lähe". Nii pääses Rathlef eluga. Ta lipsas õhtu välja, jooksis aednik Schmidti juure. Mõisa vana kutsar Jüri rakendas hobuse saani ette ja viis ta Põltsamaale.
Varsti hakkasid vene väed ilma vastupanuta korratult vaenlase ees taganema. Olustverest läks üks voor teise järele läbi. Rahvalt küsiti ikka: "Gde sever?" ("Kus põhi?") Mitmel pool võtsid taganejad suure maantee lähedal olevaist mõisatest ja taludest, mis aga kätte puutus, ilma luba küsimata ja tasu maksmata. Jäska mõisa talli juures leidsid vene ratsanikud kaks rege ja hobuseriistu. Nad rakendasid oma hobused regede ette, panid kraami peale ja sõitsid minema. [-422-] Navesti mõisas oli parunil 30 noort tõuhobust. Venelased viisid need ära ja jätsid oma viletsad äraaetud hobused asemele.
Taganevate venelaste vägedest oli distsipliin sootuks kadunud. Nad ei võtnud ainult, mis näppu puutus, vaid müüsid ka ohtrasti oma hoole all olevat kroonu kraami, nii et sõjavarustust ja kõike muud oli neilt kerge saada. Sakslaste tuleku eel olid venelased suure karja lihaloomi, lambaid ja veiseid, Viljandist läbi ajanud. Karja esimene ots ulatas juba Võivakule. Siis kihutasid Viljandi lihunikud neile järele, võtsid karja ära ja ajasid tagasi Viljandi poole, ise irvitades: "Ajame aga Villule (saksa keisrile Wilhelmile) vastu". Viljandis müüsid nad muidugi saagiks saadud loomad kohale jõudnud nälgivaile sakslasile hea profiidiga maha.
25. veebruaril oli üks venelaste kari Kabalasse jõudnud. Selles oli 42 lammast, palju härgi ja lehmi. Üks papp tuli oma abilise soldatiga Kabala vallamajja kirjutaja Puskari juurde, palus teda kari üle võtta ja neile selles "raspiska" anda. Puskar puikles vastu, sest ta ei teadnud, mis nende loomadega peale hakata. "See on teie asi, kuhu te loomad panete, " ütles papp. "Minu pärast jagage nad rahvale ära, meile aga andke raspiska". Papp sai soovitud raspiska ning sõitis edasi. Mahajäänud loomad müüdi rahvale ära. Puskar ise ostis endale ka piimalehma. [-423-]
Üks venelaste kraamivoor liikus õige pikkamisi, otsegu meelega sakslasi järele oodates. Suure-Jaani alevis peatus ta 3 päeva, müües poolmuidu igasugu kroonu asju, kui aga leidus ostjaid, muretsedes saadud raha eest endale viina, purjutades ja tantsides. Veel kolm päeva pärast voori ärasõitu müüdi Suure-Jaanis oksjonil venelastelt jäänud kraami. Kui sama kraamivoor oli Võhma jõudnud ja kavatses Põltsamaa poole sõita, pööris keegi eestlane ta Võhmast ümber ja viis Olustveresse samal ajal saabunud sakslaste kätte. Nii oli Olustvere õues segamini koos sakslasi ja venelasi. Viimaste arvu hinnatakse 200-300 mehe peale. Algas venelaste kraami riisumine ja jagamine. Et kastide võtmed puudusid, löödi kastid lihtsalt puruks ja sakslaste küüdimehed võtsid, mida leidsid ja soovisid. Olustvere aednik Schmidt küsis saksa ohvitserilt, miks ta laseb sedasi teha. Ohvitser lõi käega ja ütles: "Ist nicht meine sache". Ainult kord, kui mürin ja purunevate kastide pragin liig suureks läks, käratas ta, et nad vaiksemini talitaksid. Suured sõjavankrid, mida talupojad ei vajanud, jäid järele ja saadeti Saksamaale.
Viimsete vene vägedega läksid ka laatsaretid Olustverest ja Lõhaverest minema. Olustvere laatsareti keldrikorrale [-424-] olid lahkuvad venelased kaks vaati petrooleumi välja valanud, kavatsedes lossi enda järel põlema panna. Eestlased aga astusid vahele, seletades, et mõisnikke enam ei ole, mõisad ja lossid on nüüd rahva päralt ja nemad ei luba, et rahva varandust hävitatakse. Kümnemeheline eestlaste salk, püssidega varustatud, tulnud Suure-Jaanist ja asunud korterisse mõisa torni alla. Mõisa talliõues tulnud neile üks vene soldat vastu ja küsinud: "Milleks teie siia tulite?" Eestlased vastanud: "Selleks, et teile, kuraditele, tappa anda". Nähes eestlaste vastupanu, jäänud lahkujad venelased vaiksemaks ja mõisaloss jäänud põletamata. Mõisarahvas jooksnud kappadega keldrisse, et sealt põrandalt endale venelaste poolt väljavalatud lambiõli korjata.
Olustvere punaste vallavanem Ratassepp kiitleb, et tema kutsunud eelmainitud 10 meest ja varustanud neid püssidega mõisa kaitseks. Mõisarahvas eitab nende tähtsust. Nad näidanud end ainult lühikeseks ajaks Olustveres ja pole kuigi suurt kasu toonud. Põletamisest päästnud mõisahooned mõisarahvas ise.
Juba enne venelaste lahkumist, kui tundus vana riigivõimu kokkuvarisemist, olid eesti punased kähku platsis, et viibimata mõisates tööliste valitsus sisse seada. Seda [-425-] korraldama oli Olustvere mõisa tulnud Tõnis Tammann, 19-aastane poisike. Ta olnud enne kusagil kooliõpetajaks ning kandnud tärni mütsi sees. Tammanne olnud kaks venda, Tõnis ja Mihkel. Nad olnud veneusulised ja Tõnise õige ristinimi Dionissi. Nende isamaja, kus nad üles kasvanud, seisnud Lõhavere vesiveski juures Taevere maa peal. Mihklil olnud rehepeksumasin, millega ta talust talusse käies töötanud. Tammannid olid ka Taevere ja Lahmuse mõisa ülevõtmise korraldajad. Olustvere mõisa ülevõtmise juures olid Tõnis Tammannil abilisiks Suure-Jaani mees Tomusk ja Sääsk, viimane Viljandi poolt Navesti Võhma külast. Töölised kutsuti koosolekule mõisa triiphoone keskruumi. Tammann tikkus üles lauale, pidas seal kätega veheldes laia suuga kihutuskõne. Ütles, et vaja on valida viieliikmeline tööliste komitee, kes võtaks Olustvere mõisa valitsuse oma kätte. Mõisa endise administratsiooni liikmed, nagu kubjas Jürgen, ei tohtinud ühes teistega valida ega valitud saada. Neile anti luba ainult kõrval seistes pealt vaadata ja kuulata.
Valiti siis moonakaist: Kikri, Rabakukk, Saar, Rähn, puusepp Viilip ja, kui tema kahe nädala pärast ära ütles, siis tema asemele tallmeister Reier. Et neil meestel aga ei olnud kogemusi mõisavalitsemises, siis pidi kubjas Jürgen uue mõisavalitsuse käsualusena töötunde üles kirjutama. [-426-] Pärast oli juhatamine Reieri käes ja tema hoole all ka rahakast. Endise mõisavalitsuse raha saadeti vallamajasse kui kindlamaks peetud kohta. Reier ostis lahkuvailt venelasilt 13 head hobust mõisa endiste viletsate veoloomade asemele. Kui saksa okupatsiooniaeg endine mõisavalitsus tagasi tuli, siis ta kiitis, et kui tahetakse Olustvere mõisas häid hobuseid saada, siis peab mõisa punaste kätte andma. Tööliste komitee pidas pärast oma koosolekuid mõisa uue lossi saalis, istudes pehmetel sohvadel. Koosoleku juhatajaks pandi aednik Schmidt, protokollikirjutajaks oli viinameister Mart Kärner. Punased seadsid oma valitsuse sisse Olustvere mõisas 1918. a. 10. jaanuaril, Jäskal 11. ja Aimlas 12. jaanuaril.
Olustvere valla punaste kätte andjaiks olid Tallinnast tulnud Pillau ja Riipas, nendega ühes lontmaakler (köietegija) Sõrmus Viljandist. Riipas oli keskealine paks mees, päris palja peaga. Eesti keelt rääkis viletsasti. Öeldi, et ta olla küll sünnipärane eestlane, kuid elades kaua võõra rahva seas unustanud ta oma emakeele. Pärast arvati, et need olnud mõisnike provokaatorid, kes punaseid ässitanud vägivallategudele, et hirmunud rahvas võtaks seda meelsamini sakslasi vastu kui heategijaid ja terrorist päästjaid. [-427-] Aednik Schmidti arvates olnud need lihtsalt Tallinnast tulnud pasatskid. See ei tähenda veel, et mõisnike intriig seal kuidagiviisi mängus ei olnud, just kui 1905. aasta mõisate põletamisel.
Vallarahvas kutsuti vallamajja kokku. Tulid suuremalt jaolt töölised. Peremehed hoidsid end ettevaatlikult kõrvale, mäletades 1906.a. sündmusi. Senine vallavalitsus vallavanema Jaan Hanseniga ja volikoguga kuulutati tagandatuks ja valiti ta asemele punaste komitee. Pillau nõudmise peale nimetas keegi koosolejaist mõne mehe nime. Pillau küsis: "Kas see on sakste sabassörkija või on tubli mees?" Vastati: "Tubli mees." Ja sellega oli ta valitud. Pillau kirjutas ta nime üles. Viimaks nimetati veel Aadi Tasa Koosult. "Kas see on tubli mees?" küsis jälle Pillau. Vastati: "See on loll". Pillau sai vihaseks ja karjus: "Kas te siia tulite mind narrima?" Nii valiti umbes 10-meheline komitee, kes oma esimeheks valis Noti karjamõisa moonaka Anton Ratassepa.
Oma seitsmenädalase valitsuse ajal Olustvere punased sääraseid tükke ei teinud nagu Sürgavere omad. Jäska vesiveski võtsid nad tema rentniku käest ja rentisid välja uuele. Ratassepp pidas oma kohuseks käia ka mõisa tööliste valitsust kontrollimas. Temal oli rahva seas nii palju poolehoidu, et ta valiti pärast Asutava Kogu liikmeks. Ta sai Eesti valitsuse aeg Notilt asuniku koha. Ehitades seal endale elumaja sattus ta oma naabri Saviga tülli ja peksis teda, mille tagajärjel Savi jäi põdema ning suri. Kuidagiviisi läks Ratassepal korda kohtust terve nahaga pääseda. Ta kiitles pärast: "Näe, tapad inimese ära ja sulle ei tehta midagi". Tal hakkas aga Notil suuri õnnetusi üksteise järel tulema, ta müüs oma asunikukoha ära, poeg jõi selle raha ühe aastaga läbi. Kui isa talle selle eest etteheiteid tegi, vastas poeg: "Sina oled oma elus kolm talu läbi joonud, minul alles esimene läbi juua". See poeg sai joobnud olekus Võhma restoranis kakeldes pussitada, mille tagajärjel ta ka suri. Kui tema laip Võhmast läbi viidi Arutsaare veneusu kalmistule, võis tema avastamata mõrtsukas ka rahva seas pealt vaadates irvitada: "Näe, tapad inimese ära ja sulle ei tehta selle eest midagi". Ratassepa iseloomustuseks veel mõned märkused. Ehk ta küll noores eas oli veneusu kirikus salmilaulja olnud, võttis ta usuasjus endale juhtnööriks A. Reinvaldi nooreea mõttesalmi: "Kui sa tahad teada, siis ära usus midagi. Kui tahad uskuda, siis ära tea midagi". Ratassepp oli ühevahe oma pojaga minu venna ja pärastise minu enda Metsa-Leisu talus rentnikuks. Tükid, mis ta seal tegi, jäägu jutustamata. [-429-]
Varsti tekkis Olustvere mõisas uute võimude vahel lahkhelisid ning kaebusi üksteise peale. Kaks korda käis punane kohus Tallinnast neid asju lahendamas. Esimene kord olnud kohtunikuks Pillau ühe kaaslase, vist Riipaga. Pillaule andnud üks temale tundmatu noorevõitu, paks, madala kasvuga naisterahvas kaebuskirja, mis oli vigases, viletsas keeles kirjutatud ja ilma allkirjata. Käekirjast tunti ära üks punakaartlase naine, tol ajal laialt sugulist vabadust kasutaja, nüüd palveõde ja tundide pidaja. Mõisa töölised kutsuti lossi koosolekule, loeti kaebuskiri ette ja kohtumõistja küsis koosolijailt nende arvamist selle kohta. Jürgen ja Saar arvasid, et kuna kaebus on allkirjata, siis tuleb teda jätta tähelepanemata. Selle arvamisega ühines tribunalimees ja kaebuskiri heideti kõrvale.
Nüüd toodi suusõnalised kaebused ette. Aednik Schmidt taheti ametist lahti teha, sest et see "rasvamagu" ei olevat küllalt punane. Kavatseti talle kaks hobust anda, ta teiste moonakatega metsatööle saata ning sedaviisi lihttöörahvaga tasalülitada. Teised aga vastasid, et mõisa viljapuuaed annab Schmidti hoole all head sissetulekut ja kui Schmidt kõrvaldatakse, siis on karta, et see sissetulekuallikas ära kuivab. Otsustati siis Schmidt aednikuametisse edasi jätta. Metsavaht Hendriksoni süüdistati selles, et ta [-430-] olla metsas võõraid koeri maha lasknud. Tribunalimees ise tähendas selle peale, et metsavaht olnud seni seaduse järgi kohustatud metsas hulkuvaid koeri maha laskma. Hendrikson mõisteti siiski ametist lahti. Süüdistati veel milleski kubjas Jürgenit ja tallmeister Reierit, kuid nende süüd ei suudetud tõestada.
Teine kord oli Tallinna punaste tribunal saatnud Olustveresse 14 meest, nende seas oli ohvitserimoodi isikuid, teised enamasti poisikesed. Selle salga ülesanne oli peale kohtumõistmise mõisnikke ja muid töörahva vaenlasteks peetud isikuid üles otsida ja Tallinna tribunali ette saata. Olustveres meenutati nüüd Besobrasovi julmi karistusi 1906. a. ja anti kaebekiri sisse tolleaegse vallavanema Hans Kaalepi peale, et tema olla siis revolutsionääride äraandja olnud. Kolm tribunalimeest läksid mõisa tööliste komitee liikme Rähni juhatusel Riiasaare tallu, võtsid Kaalepi kinni ja tõid ta mõisa. Mäletatavasti oli tol ajal teiste seas ka Matsi Jaan Villems peksa saanud. Tema poeg Karla ütles nüüd mõisas kahjurõõmuga vangistatud Kaalepile: "Mine, anna vastust selle eest, mis sa siis kurja tegid".
Tribunalimehed sõitsid, Kaalepit kaasa viies, Apja, vangistasid seal Abja parun Stackelbergi, ehk küll Abja rahvas püüdis paruni eest seista. [-431-] Mõlemad, Kaalep ja Stackelberg, hoiti nädalapäevad Abja vallamajas arestiruumis kinni. Parun jagas oma toidupoolise, mis talle mõisast järele saadeti, oma kaaslasega, kes oli kodunt ainult tükk leiba ja kolm rubla ligi võtnud. Siis viidi vangid Tallinna. Tolleaegne punaste võimumees Viktor Kingisepp määras kohad, kuhu arreteeritud paigutati. Stackelberg saadeti kusagile Toompeale, Kaalep Tsernjägini vangimajja Tartu maanteel. Vangide söök oli võimatu halb. Anti natuke päris nätsket odrakaraskit ja 1,5 liitrit lahjat supivedelikku päevatoiduks. Kuna kapsasupp vähegi kõlbas süüa, äratas kartulisupp jälestust. Olustvere vallast saadeti Kaalepile tunnistus järele, et ta milleski süüdi ei ole, ja Tallinnas tema üle kohut ei mõistetud.
Kahenädalase vangistamise järel levis vangide seas kuulujutt, et saksa väed on lähedal. Vangid tahtsid nüüd vanglauksed purustada ning välja minna. Vangivaht aga ütles: "Kannatage natuke, ma lasen teid ise lahti". Päeva pärast tehtigi uksed lahti ning vangid võisid koju minna. Linnas oli igal pool püssipauke kuulda. Öeldi, et need ei ole sissetunginud vaenlased, vaid poisikesed, kelle käes oli püsse küllalt, teevad endale lõbu. Raudteel seisis liikumine ja Kaalep pidi jala kodu poole kõndima. Pärast sai ta poole tee peal ühelt sugulaselt küüti.
Urjadnik Jendsoni üle peeti Olustvere vallamajas omakohut. Olles truu ja innukas tsaarivalitsuse teener, oli Jendson tõesti olnud 1905.a. revolutsionäärida tagakiusaja ja väljaandja. Ühel peol Sürgavere kõrtsis öelnud ta kord, et Besobrasovi karistus olnud mässulistele liig pehme. Neid olnuks vaja raudpuuri panna ja tuli alla teha. Nüüd tuletati seda meele ja võeti Jendson vallamajas meeste ja agarate naiste poolt käsile. Erilist põhjust rahva viha lahtipuhkemiseks oli see andnud, et urjadnik punaste koosoleku aeg vallamaja teises toas istudes ja kõrvalt kuulates oli endale salaja märkusi teinud oma taskuraamatusse. Tema jutu järele riisutud talt raha, kulduur - vist tsaarivalitsuse kingitus tema poliitiliste teenete eest - ja kuldsõrmus. Teda peksti rusikatega, aeti ta rusikatega tagant kõmmutades peldikusse, topiti seal peadpidi auku ja pandi uks lukku. Siis käisid naised ukse pihta põrutamas ja talle hüüdmas: "Söö nüüd seal verikäkki!" Olustverest viidi Jendson Viljandi punaste kätte, kes arreteerituid hoidsid valve all praeguses rahukogu majas. Sealt saadeti ta edasi Tallinna tribunali käsutusse. Saates meest Viljandi vanglast raudteejaama, peksti ja piinati teda. Et piina pikendada, toodi ta vaksalist vangimajja tagasi ja pikka teed mööda uuesti vaksali. Tallinna vangimajja Jendson kauaks ei jäänud - ta oli peast lolliks läinud. [-433-]
Kõigest väest otsiti Spechti, kuid teda ei leitud. Aga sakslaste siiatulekul ilmus ta kohe jälle.
Navesti mõisa ülevõtmist juhatas jälle Pillau, temaga ühes Ratassepp ja vist ka Läätsi vana Männik, kelle sümpaatia juba 1905. a. oli punaste pool olnud. Tööliste komitee liikmeteks valiti Navesti mõisa aedniku poeg poisikeseohtu Kippel ja moonaks Seitsmes. Parun oli oma mõisas kollatõves haige. Ta küsis Kippelilt, kas talle veel leiba antakse. Kippel vastas: "Kui palud, siis saad." Väljakolimiseks palus parun kaks nädalat aega, talle lubati kolm päeva. Parun viidi siis Viljandi haigemajja, kus ta sakslaste okupatsiooniaeg pöördus mõisa tagasi. Kui parun oli mõisast lahkunud, tuli Kippeli ema saali, istus pehmele sohvale, õõtsutas end seal ja hüüdis õnnelikult naerdes: "Kõik on nüüd meie, kõik on meie." Kaks poisikest, mõni ütleb, et need olnud Ratassepa pojad ja üks Savi poeg, tulnud ka saali, paigutanud veel padjad pehmele sohvale, istunud sinna, sirutanud jalad välja, pannud paberossid suhu suitsema, põrutanud rusikaga lauale ja käratanud paruni teenijale: "Tooge meile kanapraadi, nüüd oleme meie härrad!"
Kui krahv Fersen Olustveres viibis, käis ta mõnikord oma haiget sõpra, Navesti parunit, külastamas. Tuli õhtul kell 8 ja lahkus kell 10. [-434-] Sellest tehti jutt välja, et mõisnikud käivad öösiti Navesti mõisas salanõu pidamas. Kui nüüd punane tribunal oli Olustveres, otsustas ta öösel Navestist vandeseltslased mõisnikud kinni võtta. Kutsuti Ratassepp oma punakaartlastega appi ja 30 meest sõitsid südaööl Navesti mõisa, Valju koputamist välisuksele kuuldes, sattus paruni virtin surmahirmu, hakkas kisendama ning ei tahtnud ust avada arvates, et nüüd viiakse teda mahalaskmisele. Paruni käsul tegi ta viimaks ukse lahti. Läbiotsijad ei leidnud peale haige paruni ja ta virtini kedagi muud. Nad tühjendasid aga paruni veinikeldri ja tõid sealt kõik veinid ja napsid välja. Navesti tööliskond oli üpris rõõmus, lootes, et kallid joogid jagatakse neile välja ning nüüd tuleb mõnus jooming. Kuid pidid varsti pettuma: neile anti ainult 2 pudelit, teised viidi Olustveresse. Seal jõid tribunalimehed nad kohe ära. Kus praegu on kooliõpetaja A. Tultsi korter, sinna paigutati tribunalimeeste 14 voodit. Hommikul olid voodid täis oksendatud ja meestel kuri kassiahastus. Vajades peaparandust, saadeti mõisa piiritusetehasest piiritust otsima, sest krahvi veinikeldri olid Olustvere töölised ise enne tühjendanud. Et tehase uksed olid lukus ja võtmed mitte saadaval, pidi keegi läbi lae sisse pugema ja piiritust nuuskima, kuid ei leidnud paraku midagi. [-435-] Sellega aga peavalurohu vajajaid ei rahuldatud. Kästi uuesti minna ja paremini otsida. Oraga kuskil nurgas puruhunnikusse torkides tunti all midagi kõva, kaabiti ja näe - seal oli peidus kaunis suur vaat. No nüüd oli rõõm suur. Aga vaat osutus petrooleumivaadiks, ja mõisarahvas, kellel oli suur puudus lambiõlist, käis peale, et õli neile välja jagataks. Tribunalimehed pidid kuiva suuga Olustverest lahkuma.
Endine Olustvere mõisa tööline ja punaste komitee liige Kikri jutustab et üks 50-meheline ratsanike salk, pealtnäha tublid poisid, kuulipildujate ja käsigranaatidega tulnud Viljandi poolt ja peatunud Olustvere mõisas. Need olnud venelased, vene valgekaart. Nad lasknud mõisa tornikella puruks ja ähvardanud käsigranaate uue lossi aknast sisse visata. Neid kutsutud mõisa moonakate majja, antud neile teed, Kikri toonud neile ühe oma ja teise laenatud leiva ning püüdnud neid vaigistada, et nad mõisale suurt kurja ei teeks. Kikri juhatab mind mõisa kubjas Jürgeni juure, see teadvat asjast lähemalt jutustada. Jürgen aga kinnitab, et need ratsanikud pole sugugi venelased olnud, vaid eestlased, nimelt eesti kodukaitse. Peale veel mõne teise isiku usutlemist selgub selle sõlme harutamisel järgmist.
Vene laatsaret pidanud Olustverest suure rutuga lahkudes hulga mitmesugust kraami maha jätma, mille mõisa töölised endi keskel ära jaotanud. [-436-] See meeldinud neile ning tekitanud uut isu. Ühel koosolekul teinud mõisa komitee otsuseks järgmisel päeval ka krahvi mõisas leiduv varandus jagamisele võtta. Sest eesti punased olid küll nõus mõisnike varanduse ülevõtmisega, kuid neile oli vastumeelt selle varanduse kasutamine ühiselt, kommunistliku retsepti järele. Nad ei soovinud mõisa moonakaist muunduda kommuuni moonakaiks, nagu venelased selle eksperimendi sunnitult on läbi viinud kolhoosides, vaid igaüks pidi oma osa kohe saama eraomanduseks. Protokolli kirjutaja oli aga asjast teatanud Rathlefi abilisele Kaufeldile, et homme tuleb krahvi varanduse jagamine. Milliseid samme Kaufeld ses asjas astus, ei ole teada. Järgmisel päeval ilmusid ülemal mainitud ratsanikud ja nende tulek mõjus Olustvere mõisa moonakate peale kainestavalt, nii et neil krahvi varanduse jagamise himu kadus. See olnud Sakala ratsaväe polgust kapten Oiderman oma meestega. Ta sõitnud Olustverest mõne kaaslasega veel edasi Kabala poole, et rahva meeleolu tõsta ja teda vabadussõjale ette valmistada.
Kõige agaramad olid punased Sürgaveres. Seal oli tööliste valitsuse organiseerija sepp Theodor Veimers. Pärast tuli Viljandist kihutuskõnet pidama keegi Kõrtsmik. Esiti kurjustas ta ja noomis kokkukutsutud rahvast, et nad nii kaua viivitanud tööliste valitsuse sisseseadmisega. [-437-] Peasüüdlaseks ses asjas peeti vallakirjutajat J. Kuiki, kes olla sakste sabarakk ja von Wahli hea sõber. Et Kuik ei olnud nõus punaste käsualusena vallakirjutajaks jääma, siis lahkus ta vallamajast ja asus Suure-Jaani. Järgmisel päeval Suure-Jaani punased otsustanud Kuiki arreteerida. Üks seltsimees teatas aga sellest Kuikile. Muidugi ei jäänud Kuik neid ootama, vaid lahkus õhtul Suure-Jaanist, sõites sõbra peremehe poole. Öösel käinud punakaartlased teda tõesti otsimas, kuid asjata. Kõrtsmik oli sõdurimundris, saapapöiad jalas. Ta jutustas, et tema kolinud oma vanematega Siberisse ja elavat seal punaste valitsuse all suurepäraselt. Siin Eestis läinud ta kusagile tallu sisse, palunud toop piima. Perenaisel vaesel pole sedagi olnud talle anda. Temal endal olla aga, sestsaadik kui Venemaal mõisad üle võetud 50 piimalehma. "Tulge minu juurde," ütles ta, "seal võite, kui soovite, piima-koore sees supelda."
Sürgavere mõisas oli šveitslase Hoferi juustutehas. Ka Vastemõisa, Pärsti ja Heimtali mõisa piim oli tema käes ning neis mõisates ta juustulaod. Hoferi suured juustutagavarad rekvireeriti ja jagati raha eest töölistele välja. Raha pistsid punased enda tasku. Keegi sõitis tapetud seaga teed mööda ja juhtus punakaardile silma, siis tehti tema seaga samuti kui Hoferi juustuga. [-438-] Talusid mööda käidi peremeestelt vilja otsimas, mis ka raha eest töölistele ära müüdi. Öösiti arreteeriti jõukamaid peremehi ja veeti Viljandi tribunali ette. Õhtul tulid punakaartlased vallamajja kokku, panid uksed lukku ja pidasid endi keskel nõu, keda sel ööl minna puistama. Lukus uste taga peeti nõu sellepärast, et "lind ei teaks püüdjate eest ära lennata."
Muidugi korjati peremeestelt ka püssid ära. Peremehed aga neid meeleldi ei tahtnud anda, vaid püüdsid peita. Et oma eesmärgile jõuda, mõtlesid punakaartlased vigureid välja. Tulles öösi pimedas Suure-Kapsta tallu, hakkasid nad õuekoeri õrritama. Nad lootsid, et peremees peab neid varasteks ning tuleb püssiga välja vargaid hirmutama, mille juures nad püssi kätte saavad. Süüdistati Kapsta peremeest J. Kapstat ja Kookla peremeest, endist vallavanemat Pulleritsu, selles, et nemad peitvat vilja ja ei andvat punaste kätte. Nad arreteeriti ja viidi Viljandi vangi. J. Kapsta sai ühe päeva pärast lahti. Tema asja lubati pärast uurida Pullerits jäeti kauemaks ajaks vangi. Vangivahid andsid vangistatuile igal viisil märku, et kui nad sooviksid altkäemaksu maksta, siis võiksid nad neid vabastada. Tuli keegi kodunt, et mõne vangiga kokku saada, siis pidi ta uksevahile raha andma, et tribunali ette pääseda luba paluma. [-439-] Oli ta loa kätte saanud, siis tuli jälle rahamaks teisele vahile, kes teda arreteeritu juure laskis. Olustvere valla Pihu talu peremehel Jaan Hansenil olid lapsed Viljandis koolis. Isa läks tribunalist orderit paluma lambiõli saamiseks, et lapsed võiksid õhtu õppida. Kuuldes, et paluja on taluperemees, vaadati ta peale teatud irooniaga, kuid order ikka anti.
Võivaku kõrtsimeest Varest tunti kui jõukat meest. Ta oli oma talu Auksi pool 20 tuhande rubla eest ära müünud. Seda teadsid punased ja see ei andnud neile rahu. Kolm Sürgavere punakaartlast Ventsel, Reis ja Ott, endised Sürgavere moonakad, nüüdsed isevalitsejad, olid Varese oma ohvriks valinud ja külastasid teda korduvalt raha väljapressimise eesmärgiga. Esimene kord tulid nad Varest puistama ettekäändel, et temal kui endisel kõrtsmikul olla nende teada veel viina ja õlut. Kui nad hakkasid lauasahtlit läbi otsima, küsis Vares, kas nad lootvat lauasahtlist viina ja õlut leida. Seda nad muidugi ei leidnud, kuid raha, mis seal oli, kadus otsijate taskutesse. Kapist leidsid nad kotist suhkrut. "Kurat," ütles üks neist, "sinul kotis suhkrut küll, minu naisel pole teda sugugi." Suhkrukott võeti ligi. Teinekord tulid nad südaöösi ja kui peremees neile ust ei avanud, siis purustasid [-440-] akna ning tungisid ikkagi sisse.
Kolmas kord tulid jälle hilja õhtul hobusega, neil oli taludest koorem püsse korjatud. Ott jäi püssikoormaga kõrtsi hoovi, Ventsel ja Reis rakendasid Varese hobuse ette, panid peremehe peale ja ähvardasid teda kui suurt süüdlast Viljandi punaste tribunali ette viia. Vares küsis, kas seal vangidele süüa ka antakse. Vastati: "Kes neid seal hakkab söötma, söövad seda, mida nad ise ostavad või kodunt järele tuuakse." Kuuldes seda andis Varese naine vangistatud mehele kuvääris raha ligi. Öö oli juba pime, kui nad jõudsid Lapi talu metsa kohta. Seal peatus Ventsel ja ütles: "Mis me sinust ikka Viljandi veame, anna meile raha, siis viime su koju tagasi. Vares andis mõlemale, kuid see neid ei rahuldanud, nad nõudsid ning said jälle ja jälle. Viimati sirutas Vares Ventselile oma kuvääri ja ütles: "Nüüd, kui tahate, laske mind maha, enam mul raha kuvääris ei ole." Ventsel kuvääri ei võtnud, ta pööris hobuse ning sõidutas Varese Võivakule tagasi. Kuvääri jäi aga veel raha, mida Ventsel pimedas ei näinud.
Koju jõudnud, lasksid nad Varese tagauksest magamiskambrisse minna, et Ott teda ei näeks. Otile ütlesid, et nad olla Varese teistele punakaartlastele üle andnud, kes mehe Viljandi toimetavat. See jälgede segamine oli selleks välja mõeldud, et Vareselt saadud raha mitte Otiga jagada. [-441-] Ott sai ometi pärast haisu ninasse, et Vares oli raha eest lahti lastud. Siis lõi ta lärmi lahti ja käis mitu korda Vareselt ka endale raha nurumas. Viimne kord tulija ütles, et Varesel lasuvat küll ränk süüdistus, aga kui Vares talle raha annab, siis tahtvat ta teda tribunali eest kaitsta ja surmast päästa. Vares raha ei andnud. Varsti peale seda tulid sakslased, kes vaevatud mehe punaste põrgust päästsid. Suurde kõrtsihoonesse paigutati 15 saksa sõdurit ohvitseride valve all. Nurinaks sakslased põhjust ei andnud.
Rahahankimise praktika oli teistel Sürgavere punakaartlastel samasugune kui Võivaku Varese külastajail. Selletõttu neil nende võimupäevil rahapuudust ei tulnud. Harilik ajaviide päeval oli neil purjutamine ja raha peale kaardimängimine. Selles hiilgas eriti Birk, kes suurustas, et temal olla raha laialt. Peale eelmainitud Ventseli, Reisi, Oti ja Birgi mängisid tähtsat osa Sürgavere punaste seas sepp Veimers, kes oli Tallinnas lukussepa ametit pidanud ja sealseilt töölistelt poliitilist valgustust ammutanud, siis veel Tulp.
Peremehed nägid, et mõisate ülevõtmise järele on talude ülevõtmine ainult lähema aja küsimus. Meeleheitel pöördusid mõnede pilgud Saksamaa poole. Mõisnikud muidugi andsid hoogu, et rahva poolt deputatsioon Saksamaale sõidaks sealt [-442-] abi ja kaitset paluma. Sõitsid siis Lõuna-Eestist 5 meest eestlasi, nende hulgas agronoom Undritz ja Sürgaverest Jaanuse talu peremees Peet Kapsta. Mitu mõisnikku nendega ühes läksid, pole täpsemalt teada. Kapsta soovis, et Sürgavere vald teda delegeeriks ning tõi sellekohase palvekirja vallavanem Pulleritsule allakirjutamiseks. Pullerits oli küll Kapstaga heas vahekorras, kuid alla ei kirjutanud. Missugused paberid ja allkirjad olid teistel rahvasaadikutel, selle kohta puuduvad andmed. Saksa sõjaväed olevat neid kergesti frondilt läbi lasknud ja Saksa valitsus sõbralikult vastu võtnud. Ka olla nad vist keiser Wilhelmi ette pääsenud, kuid üksikasju selle kohta ei teata. Peet Kapsta on surnud. Toetudes selle deputatsiooni saatmise faktile, ütlesid saksa väejuhid Eestisse tulles ikka, et nemad olla siia kutsutud korda looma ja võivat sellepärast õigusega rahuliku rahva poolt heatahtlikku vastuvõttu oodata.
Nagu mujal ümbruskonnas, nii teostati proletariaadi diktatuur ka Taevere valda kuuluvas Suure-Jaani alevis enne, kui viimsed vene sõjaväed olid maalt lahkunud, enne kui rahvas sai toibuda ja uute olude kohaselt oma edaspidist saatust otsustada. Levitati palavikulise kiirusega kommunistlikke brošüüre ja iseteadlikud agitaatorid käisid igal [-443-] pool ringi uut valitsusevõimu viivitamata töölistele üle andmas. Vennad Tammannid organiseerisid ka Suure-Jaani alevis tööliste komitee. Sellesse kuulusid Lapi peremehe vend sadulsepp Kikas, siis juhuslikust tööst end elatav laisavõitu ja sulikalduvustega Tomusk, edasi endises, nüüd mahapõlenud Suure-Jaani alevi õllepoes kõigi lubatud ja lubamata äridega tegutsenud Munts, peale selle laastukatuselööja Barbu joodik vend, ka poisikeseohtu Uudelt, kes vallakirjutaja Kivistiku abiliseks määrati. Teiste jutu järele olnud Uudelt punaste vallakirjutaja ja endine vallakirjutaja Kivistik jäetud tema abiliseks. Ja Ramjalg, selle Ramjala poeg, kes 1906. a. Besobrasovi sõdureilt peksa sai.
Uue valitsusvõimu tegevus avaldus kõigepealt selles, et vali kord, otse piiramisseisukord välja kuulutati, kirikuõpetaja G. Rosenbergi eraomandus rekvireeriti ja kirikumõisa karjamehe Kröömeli hoole alla anti. Õpetaja küsis komitee esimehelt Kikaselt, kuidas ta nüüd võivat haigete juure sõita, kuna ta hobused olid talt ära võetud. Kikas vastas: "Küsige Kröömelilt. Kui tema heaks arvab, siis võib teile hobuse kasutamiseks anda." Varsti peale seda ilmusid kaks punakaartlast, et õpetajat arreteerida ja Viljandi punaste tribunali ette viia. Õpetajal endal oli neljanädalane laps [-444-] veel ristimata. Ta palus luba enne ärasõitu oma laps ristida. See luba anti talle ja ristimise aeg seisid punakaartlased püssidega köögis ootamas. Õpetaja palus nüüd, et talle lubataks koos abikaasaga ja lapsega kibitkas sõita, sest ta laps õrn ja ema veel nõrk oli, nii et mõlemad vajasid hoolt ja kaitset külma vastu. Seda luba ta ei saanud. Ta pidi kahe vahi vahel ees sõitma ja ta perekond järgnes kibitkas. Nii jõudsid nad Viljandi ja õpetaja viidi punaste tribunali ette praeguses rahukogu majas.
Selle eesistuja oli Ella Pöögelmann, pealtnäha umbes 30-aastane, kollakate juustega, kõrgema kasvuga kui ta vend Hans. Ella Pöögelmann elanud enne Viljandis. Ta olnud kaunis lahke iseloomuga. Tegutsenud kui lauljanna ja näitlejanna. Ka Vanakamar, teine tribunali liige, olnud enne lõbus poiss. Kord toodud nende tribunali ette õpetaja Lattik, keda nad hästi tundsid kui lahket, huumoririkast meest. Teda nähes puhkenud nad naerma ja lasknud tal minna. E. Pöögelmanni kaasistujaiks olnud kaks poisikeseohtu isikut: endine näitleja Vanakamar, pikk kuivetunud mustaverd olend, ja juut Epstein, väike mehike laiades pikkades voldilistes pükstes, endine kaupmees kuld- ja hõbeasjadega Viljandis. Vangid nimetasid teda sellepärast lõõtsmoonikuks ja lubasid endale, ehk küll surmaohus olles, temaga võllanalja, küsides, kas ta ei võik neile sealiha muretseda, sest nad olla näljas. Sealiha nad juudikeselt [-445-] muidugi ei saanud. Nad pidid end elatama sellega, mis kodunt järele saadeti. Tribunalistidega ühemeeleliselt tegutses ka Viljandi kooliõpetaja Meerits, kes pidi rahvaharidust punaste vaimus reformeerima ja juhatama.
Suure-Jaani õpetajaga ühel ajal toodi sinna ka Tarvast õpetaja M. Jürmann ja peale nende oli vangistatud veel üks veneusu preester, vist Tuhalaanest. Jürmann oli jutukas, Rosenberg rõhutud meeleolus ja vaikiv. Õpetajad küsisid tribunalilt, mis neile süüks pannakse, et neid vangistatud. Vanakamar vasta: "Mõisnikud ja pastorid on meie silmis ühesugused rahvavaenlased." Peale selle olla keegi kuulnud, et Rosenberg nimetanud tööliste valitsuse sisseseadmist karjapoiste tembutamiseks. Vanakamar käskis õpetajaid kirjaliku palved sisse anda, mis tribunal läbi vaataks. Õpetajad tegidki seda, kui teisel päeval leidsid nad väljakäigukohas oma katkikistud palvekirjade tükke, mis sinna olid visatud. Vahetevahel käisid ka purjus punakaartlased vangide juures, vehklesid ähvardavalt nende ees oma püssitääkidega ja irvitasid neid. Kord tuli Sürgavere punakaartlane Birk sinna sisse. Ta oli purujoobnud ja vahtis uduste silmadega ümber. Nähes asemel lamavat Viljandi maakonnaülema sekretäri, kellega sel sulipoisil vist enne ei võinud sõbralikke suhteid olla, kähvas ta: "Või sina, [-446-] kurat, ka siin," ja tahtis lamajat täägiga rinda torgata. Tääk läks aga just mehe kaenla alt läbi ning seekord jäi veri valamata.
Ülepea oli õpetaja Rosenberg neli ööd-päeva punaste käes kinni. Ella Pöögelmann käis iga päev arreteerituid kontrollimas. Viimasel päeval ta aga ei tulnud ja üldiselt oli erilist närvilikkust märgata punaste keskel. Nüüd pandi õpetaja Rosenbergile allakirjutamiseks ette üks paber, milles ta pidi tööliste valitsust tunnistama. Siis lubati ta esiotsa vabaks lasta 20 tuhande rublalise kautsjoni vastu, selle tingimusega, et ta kohe jälle ilmuks, kui tribunal teda kutsub. Kui õpetaja ei tahtnud uut valitsust tunnustada, siis sai tribunal õige tigedaks ja hakkas kurjasti ähvardama. Nõutud kautsjoni kohta seletas õpetaja, et tal raha ei ole, kuna ta oli Viljandi linnas endale maja ehitanud ning kogu oma kapitali selle sisse paigutanud. Ta pakkus neile oma maja pandiks. Viimaks andis ta ettepandud paberile enda allkirja ja ta lasti vabaks, kuna õpetaja Jürmann jäi veel üheks päevaks sinna. Kaks ööd-päeva veetis õpetaja Rosenberg selle peale oma tuttavate juures Viljandis, kord siin, kord seal, sest oli karta, et punased, vihast hullunud, enne Viljandist lahkumist samasuguse veresauna toime panevad nagu seda Tartus tehti. Kahe päeva pärast tulid sakslased. [-447-]
Viljandi punaste tribunali kohtuistungid peeti avalikult. Kord läks endine Sürgavere vallakirjutaja J. Kuik õhtul ka sinna pealt kuulama. Tribunali ees olid kolm maakonnanõukogu liiget: agronoom Johani, notar Seen ja vallakirjutaja Loorits. Seekord lasti kaebealused vabalt koju minna. Pärast tribunali otsust tuli võre tagant kooliõpetaja ja maakonnanõukogu liige Meerits välja, kes nüüd oli kohtunike hulgas, ja surus lahke naeratusega kaebealuste kätt. Pealtvaatajad pidasid seda Juuda sõpruseks. Kui Meerits saksa vangist tagasi tulles jälle ilmus maakonnanõukogu koosolekule ja sellest tahtis täisõigusliku liikmena osa võtta, siis andis Kuik kirjaliku protesti sisse ja Meerits eemaldati.
Lahmuse mõisa tööliste komitee esimeheks oli Tammanide korraldusel saanud mõisasepp, praegune Navesti asunik Tikk. Teine komitee lige oli Tollberg, praegune Suure-Jaani surnuaia vaht. Endine Lahmuse mõisa valitseja Tollberg pandi komitee kirjutaja kohuseid täitma. Lahmuse mõisa omanik von Bock elas sel ajal Viljandis. Tema vahekord uue komiteega ei olnud halb. Ta vallasvara mõisas jäi puutumata. Mõisa häärberi tubade uksed olid lukustatud. Komitee kasutas sealt ühtainust tuba oma koosolekuteks. Kui venelaste laatsaret Lõhaverest lahkus, siis saadeti sealt Lahmusele 100 lihalooma, mis [-448-] taganejad venelased ei saanud ligi võtta, ilusad rammusad siberi või "sirgatsi" härjad. Kuna Lahmusel ei olnud ruumi nende paigutamiseks, ei ka vajalikku loomatoitu, siis kuulutas Tikk kohe oksjoni välja ja müüs loomad samal ja järgmisel päeval maha. Raha hoiti mõisakassas alal. 14 looma olid oksjonil müümata jäänud, need käskis Suure-Jaani tööliste komitee ära tappa ja liha Suure-Jaani saata, milline käsk ka Lahmusel täideti. Suure-Jaanis pani Kikas liha õpetaja Rosenbergilt ülevõetud aita. Sealt viidi ta järk-järgult vallamajja, kus lihunik Köst ta tükkideks raius. Liha jagati raha eest alevlaste perekondadele välja nende hingede arvu järele. Seda raha Lahmusele ei saadetud, ta jäi Suure-Jaani punaste kassasse. Lahmuslastele olid ainult veisenahad jäänud.
Kui Taevere mõisa endine rentnik Albert Kuldkepp selle mõisa käest ära andis, võtsid Liphardi pärijad, kelledele keiser Paul oli selle mõisa sissetuleku jäädavalt kinkinud, mõisa enda kätte pidada. Pärijaid oli tol ajal 16 isikut ja nende hooldaja oli Friedenstein, kes elas Riias. Mõisa oli pooletera peale antud ja valitsejaks oli praegune Olustvere postiagentuuripidaja Karro. Punaste valitsuse sisseseadmise aeg tulid sinna vennad Tammannid Tomuskiga ja käskisid terakute hulgast kolm meest valida mõisa tööliste komiteeks. [-449-] Nendele alluvaks kirjutajaks ja raamatupidajaks määrati Karro. Komitee seitsmenädalase valitsuse aeg hoiti mõisa varandus alal. Aidad olid vilja täis, millega pärast valla näljaseid toideti. Ainult 20 sülda küttepuid, mis Navestist Niinesaare metsast olid ostetud, jagati mõisarahvale välja. Ja mõisa raha, 1500 rubla, võtsid Tammannid ning viisid Suure-Jaani Taevere valla kassasse, seletades, et seal olla ta kindlamal kohal.
Kui saksa väed venelaste kannul Lätimaast läbi tungides jõudsid Eesti piirile, saatsid nad lennukid ette, kust rahvale maha pilluti proklamatsioone. Üks neist, mis sel teel Tartus levitati, oli järgmine:
|
An die Bewohner von Dorpat, Stadt u. Kreis.
Deutsche Kriegsverwaltung Ober-Ost. Laut Mitteilung der interurbanen Telefonstation ist heute den 22. Februar um 1 Uhr 30 Min. Walk von den Deutschen besetzt worden. |
Tõlge.
|
Tartu linna ja maakonna elanikele.
Saksa sõjaväevalitsus Ober-Ost. Linnadevahelise telefonijaama teadaande järele on täna 22. veebruaril kell 1:30 Valga sakslastest vallutatud. |
Juba Keerenski aeg ette nähes vene kolossi lagunemist, püüdsid eesti rahvuslikult mõtlevad ringkonnad oma kodumaad päästa üldisest kokkuvarisemisest. Viljandi maakonnavalitsus oli talude peale pannud erilise taalrimaksu, mida rahvas ka tõrkumata maksis. Selle rahaga osteti hobuseid ja hakati Sakala ratsaväe polku organiseerima. Peremehed tõid heameelega hobuseid, mitmed saatsid ka vabatahtlikult oma pojad teenima.
Oktoobrirevolutsiooni järel olid aga punased kähku platsis proletariaadi diktatuuri maksma panemas, enne kui rahvas sai toibuda ja teadlikult oma edaspidist saatust otsustada. Eesti iseseisvus oli punastele ebasoovitav. Nende punakaardi kõrval ei pidanud muud sõjaväelist võimu olema ning nad hakkasid Sakala polku laiali saatma. Mitmed poisid [-452-] sõitsidki koju. Mõned neist kadusid ühes hobustega, minnes vist venelaste poole üle. Üks kompanii oli suisa punaseks saanud. Poistelt tuli relvad võtta ja nad laiali saata. Suurem hulk Sakala polgust jäi siiski kokku kuni sakslaste tulekuni.
Kõigi raskuste ja takistuste peale vaatamata ei pannud Sakala polgu organiseerijad käsi rüppe. Et vajalikku raha hankida, pandi Viljandis pidusid toime. Haridusseltsi kolimajas müüdi pidulistele ameerika oksjonil punast kukke. Hind aeti kõrgele ja kes oli kuke ära ostnud, kinkis ta tagasi ning oksjon algas uuesti. Proletaarlastel oli rahaküsimus palju kergem lahendada: nende heaks sissetulekuallikaks oli neetud kodanlaste vara riisumine.
Kui saksa väed olid juba ligilähedal, kuulutati teatavasti ka Viljandis iseseisev Eesti Vabariik välja. Kell 10 oli Eesti Vabariik Sakala polgus välja kuulutatud, kell 11 ilmus Viljandi kohale saksa lennuk, kell 12 marssisid sakslased linna. Vabariigi esindajad võtsid valitsuse oma kätte, kuna punaste tribunal oli öösi plehku pannud. Eelmisel õhtul olid Anvelt ja Pöögelmann tulnud Viljandi põllumeeste seltsi majja Sakala polgu juurde teatega, et sakslaste "bande" olla juba Mõisakülas. Sakala polk mingu kohe nende [-453-] vastu, punased tulevad järele. Sakalased aga vastasid, et ei, punased mingu esimestena sakslaste vastu ja nemad tulevad järele. Nii ei saadud kokkulepet ja punaste tribunal kadus öösi. Hommikul läksid Sakala polgu mehed järelejäänud punastelt sõjariistu ära korjama, ja need, kes heaga ära ei andnud, viidi Rahukogu majja vangi. See oli laupäeval, 23. veebruaril.
Punased maal ei teadnud oma tribunali põgenemisest ning tõid hommikul veel vangistatud peremehi rahukogu hoonesse. Seal vahetati osad ümber: vangivahtidelt võeti püssid ja anti vangidele. Punased ise jäid aresti alla. Pühapäeval, 24. veebruaril sai linnapea Talts paki eesti Vabariigi väljakuulutuslehti. Laskis neid linnas levitada ja kutsus rahva lõunaajaks rahukogu ette, kus manifest loeti trepilt ette. Esmaspäeval tulid sakslased. Ella Pöögelmann pidanud pärast Venemaal kooliõpetajanna ametit ja olla nüüd surnud. Vanakamar sõitnud Venes raudteerongil, keegi lükanud teda tagant vagunite vahele, kus ta otsa saanud. Epstein rännanud Venest välja Ameerikasse.
Saadeti mehi ka maale punastelt võimu üle võtma ja demokraatlikku valitsust sisse seadma. Kuid punased seal ei raatsinud kuidagi oma armsakssaanud võimust ja lõbusast elust kodanlaste kulul lahkuda. Vabariigi esindajana tuli [-454-] Viljandist Kolk mõne mehega Sürgaveresse. Tema salgaga ühinesid Sürgavere peremehed Sander, Pullerits ja Sukk oma pojaga, nii et neid oli 10 meest. Sürgavere metsa vahel, mis nüüd maha raiutud, tulid neile punased suure arvuna vaenulikult vastu, peitsid end ühe küüni trepi taha ja avasid tule. Vabariiklastel olid küll ka püssid, sest lahkujailt vene sõdureilt oli neid kerge saada, aga keegi mees ei osanud sõduripüssist lasta. Sukk tegi laskmiskatset, kuid püss ei läinud lahti. Et mitte kasuta oma elu ohverdada, taganesid valged vaksali poole ja tahtsid Viljandi telefoneerida, et sealt neile abi saadetaks. Aga vanem raudtee-tööline Ventsel - kas punaseid kartes või neile sümpatiseerides - ei lubanud telefoni kasutada. Ott ja Veimers aga kinnitasid Sürgavere punastele, et pole mingit hädaohtu karta, mängisid kaarte ja purjutasid edasi. Viimasel momendil, kui sakslased olid juba Sürgaveresse jõudmas, kihutasid Ott ja Veimers mõisa valge hobusega Suure-Jaani poole, jättes oma kaaslased saatuse hooleks.
Suure-Jaani punased pidasid ka oma võimust viimase võimaluseni küünte ja hammastega kinni. Seal käisid kord kaks Viljandi tribunalimeest, Vanakamar ja juut Epstein. Neil oli teatavaks saanud, et Suure-Jaani linakaupmees Juulius Koodres, [-455-] endine Hakkaja sell ja õpetaja Rosenbergi narrija Luua-Juulaga, oli kusagilt partii sealiha hankinud ja kavatses seda kasuga edasi müüa. Koodres arreteeriti ja viidi vallamajja, et teda pärast maha lasta. Liha toodi Olustvere vaksali ja jaamaülema abi Liht pidi laskma ta vagunisse laadida saatmiseks Viljandi punastele. Samal ajal tuli Suure-Jaani vaksali ka punakaartlasi. Nad kurjustasid Lihtiga, süüdistades teda selles, et ta ei ole tööliste ajalehte viimase kahe päeva jooksul Suure-Jaani saatnud. Liht seletas, et Suure-Jaanist käinud harilikult iga päev keegi vana naisterahvas lehtede järel. Viimasel kahel päeval pole see tulnud ja jaamaülemus ei võinud ju oma kohuseid täitmata jätta, et lehtedega isiklikult Suure-Jaani minna. Punakaartlane Mölter pani oma püssitäägi otsa Lihti rinnale ja küsis müristades: "Tähendab, teie ei tunnista punaste võimu?" Liht vastas: "Kel vägi, sel võimus", ja andis lehepaki nende kätte. Väga haavav oli see neile ka näha, et Liht kommunistliku kirjanduse paki laua alt välja tõmbas ja mitte teda ei olnud kusagil aukohal pidanud.
Päev enne sakslaste saabumist Olustveresse tulid jaama Suure-Jaanist viis punakaartlast Lõhavere mõisa hobusega. Nende laial reel paistsid põhu seest püssi otsad välja. Nad küsisid, kui kaugel sakslased on. Liht vastas, et sakslasi olla [-456-] õige varsti oodata. Edasi pärisid nad, kas Liht ka sakslaste poole hoiab. Liht vastas: "Nende poole ei hoia, kuid väevõimuga neile vastu hakata ei saa".
Üks päev enne seda sõitis Viljandist ohvitser Sassian sõdurisalgaga, et Suure-Jaani punastelt valitsus üle võtta. Tema salgas oli 18 meest, kõigil lahingupüssid, pikad padrunilindid mõlemalt poolt üle õla, taskus brauningud, sineli all käsigranaadid. Salgal oli ka paar kuulipildujat ja kaks pommipildujat. Olustvere vaksalist pööras Sassian oma meestega esiti Olustvere mõisa ja nõudis seal punastelt, et nad oma püssid talle ära annaksid. Toodi kokku 11 püssi. Mõned punakaartlased jätsid küll oma püssid toomata, kuid avalikku vastupanu ja ähvardusi ei olnud. Sassianil polnud ka aega läbiotsimisi toime panna. Olustveres anti salgale uues lossis süüa võileiba ja piima, siis läksid nad vaksali tagasi. Sinna oli tulnud ka üks Suure-Jaani punane luurama, kui suur tulijate sõjaväeline jõud on ja kuhu nad kavatsevad minna. Nähes neid vaksali tagasi pöörduvat, kargas ta reele ja kihutas Suure-Jaani poole.
Sassian teadis, et tema meeskond on palju tugevam ja paremini varustatud kui kõik Suure-Jaani punased kokku. Ta oleks võinud neid kergesti purustada, kuid püüdis asjatut [-457-] verevalamist ära hoida, millest eluajaks oleks raske mälestus südamesse jäänud. Ta nõudis sellepärast vaksalist telefoni teel, et suurejaanlased vabatahtlikult Eesti Vabariigi esindajaile oma võimu üle annaksid. Need aga vastasid, et nad ei mõtlevatki seda teha. Kutsumata külaliste vastuvõtmiseks olla neil Sea-Jüri männiku juures kahurid üles seatud. Sassian ütles neile siis, et tema saadab oma salgast kolm meest sõjaväelises varustuses Suure-Jaani läbirääkimistele, kui nende endi ja nende varustuse puutumatus garanteeritakse. Selle ettepaneku võtsid Tammannid vastu ja Suure-Jaani poole sõitis Olustvere hobusega kolm meest: Taklai, Lass ja Kippel, Navesti mõisa tööliskomitee liikme vend.
Olustvere ja Lõhavere maanteelahkmel tulid neile vastu rätsep Kamar ja kaupmees Tiirmann, kes neid hoiatasid edasi minemast. Et aga igaühel kolmest saadikust oli mõõk, lahingupüss, padrunilint 1000 padruniga, 2 brauningut taskus, 16 käsigranaati sineli all ja üks käises, siis läksid nad julgesti edasi, teades, et tarbekorral võivad nad kõigi punastega valmis saada. Nad viidi vallamajja, pandi istuma pingile, mis oli võre lähedal, ja algasid läbirääkimised. Vallamaja oli punaseid täis, nende hulgas palju agaraid naisi, kõigil püssid käes ja suured, ähvardavad sõnad suus. Tomuski naine kisendas kõige valjemini, et vaja olla kohe kõik kolm meest maha lasta ja nende [-458-] padrunilindid endile mälestuseks jätta. Nad olla vereimejate poolt äraostetud tööliste äraandjad. Laos viskas neile 36 rubla Keerenski raha nina alla ja ütles: "Säh võtke, kui tahate. Siin on kõik mu raha". Tõnis Tammannil ei olnud kerge oma punaseid ohjes hoida ja Sassiani saadikuid kaitsta.
Läbirääkimised kestsid umbes kuus tundi ilma tagajärjeta. Sassian küsis selle vahel Olustverest telefoniga oma saadikuilt, kuidas nende asi läheb. Saadikud vastasid, et Suure-Jaani alla ei anna, kuid neid endid hädaoht ei ähvarda. Taklai sõitis siis Olustvere hobusega mõisa tagasi. Laos ja Kippel jäid poole ööni Suure-Jaani. Siis rakendati kaks hobust ette ja saadeti nad Sürgaveresse. Seal anti neile süüa: kohvi, piima, juustu, praetud kana. Kell 5 hommikul sõitsid nad Sürgavere vaksali. Laose kõrval saanis istus tema endine koolivend Uudelt. Sürgavere metsa vahel viskas Laos oma käisest käsigranaadi välja, mis kaugemal plahvatas. Uudelt kargas surmahirmus saanist välja ja Laos naeris: "Oleksime Suure-Jaani vallamajas oma granaadid välja visanud, mis teist, punastest, siis oleks üle jäänud?"
Just viimasel ööl enne sakslaste tulekut põgenesid suuremad ninad Suure-Jaani punaste hulgast, kuna väiksemad veel karaulis seisid ja oma peameeste kadumisest midagi ei teadnud. [-459-] Mõlemad Tammannid ja Tomusk tulid öösel Lahmusele, võtsid sealt veiste oksjonilt saadud raha, tühjendasid ka Taevere vallakomitee kassa, rakendasid õpetaja Rosenbergi kõige parema hobuse saani ette ja kadusid. Veel samal ööl aga kimbutasid punaste vahid Olustvere vaksali viival maanteel praegust Suure-Jaani kiriku kellameest Sprenki, kes oli Viljandist tulnud oma maja Suure-Jaanis järele vaatama ja tahtis Olustvere vaksali pöörduda. Nad nõudsid tema dokumente näha, uurisid neid kuuvalgel tõsiste, sügavmõtteliste nägudega ja andsid talle lõpuks luba minna. Kui ta siis tagasi vaadates neilt küsis, kas nad tema paberist ka aru saanud, kuidas tema nimi on, jäänud nad talle vastuse võlgu.
Eelmisel õhtul enne sakslaste tuleku päeva patseeris veel üks punakaartlane püssiga Navesti poole viival maanteel Jüri Kuldkepi maja ees. Üks voor Metsküla mehi oli Jõgevalt tagasi sõitnud venelasi sinna viimast, kes igale küüdimehele 100 rubla maksid selle reisi eest. Metsküla mehed küsisid Kuldkepilt, mis püssimees see on. Kuuldes, et ta on punakaartlane, ütlesid talle: "Oh, poiss, katsu et sa minema saad. Sakslased on juba igal pool sees ja nabivad punaseid kinni". Poiss pistis kohe jooksma. Kas ta terve nahaga pääses, ei ole teada. Vangi langesid punastest: Ott, Reis, Tulp, Birk, ülepea 10 meest. [-460-] Suure-Jaanist oli viimati veel kaks punakaartlast saadetud Olustveresse, et aednik Schmidti maha lasta. Nad otsisid teda kodust ja leidsid pärast Olustvere postkontorist. Schmidt ja postiülem manitsesid neid üksiku inimese ilmaaegse tapmise mõtte maha jätma ja ruttu iseenda elu päästma, sest sakslased olid seljataga ja põgenemiseks viimne aeg. Mehed kuulasid seda nõu, võtsid kõhklemata hobuse ja kihutasid Venemaa poole.
Sakslaste tuleku päeva hommikul tulid Suure-Jaani kaupmees Tiirmann (kes pärast Tarvitajate Ühisuses teenis ja ühe sassiläinud armastusvahekorra pärast end maha laskis) ja viinamonopoli pidaja Kõpp Suure-Jaanist Lahmusele. Need käskisid lahmuslastel valge lipp üles tõsta ja mõisa võtmed Suure-Jaani Eesti Vabariigi kodukaitse kätte tuua. Kui Tikk võtmetega tuli ja need kviitungi vastu ära andis, nägi ta, et Taevere vallamajas olid vangistatud punased valgete valve all. Valgeteks olid seal, peale eelnimetatud Tiirmanni ja Kõpu, rätsep Kamar ja rätsep Meokas, endine punaste poolehoidja.
Kase kooliõpetaja Nõmmik ja kaupmees Juulius Koodres, kes oli enne punaste poolt vangistatud ja mahalaskmisele määratud, pääsesid nüüd vallamajast vabadusse. Nõmmik oli 1906. [-461-] aastal seisnud Besobrasovi sõjakohtu ees, kui liig punane. Nüüd ähvardati teda jälle maha lasta, kui liig valget.
Kui saksa väed saabusid Viljandi linna, siis muutus nüüdse rahukogu ehk ringkonnakohtu majas samuti valgete ja punaste vahekord. Kuna enne olid valged olnud vangid ja punased vangivahid, jäid nüüd punased, kellel põgenemine ei õnnestunud, valgete vahi alla. Viljandi linnapea - advokaat Talts, Sakala polgu organiseerija - ülemkolonel Unt (pärastine kindral, kes mõrtsuka käe läbi langes) ja maavalitsuse esindaja J. Kuik võtsid sakslasi vastu. Unt ütles, et tema ei mõista saksa keelt ja oli ühe noore abilise ligi toonud, kes tema sõnad pidi saksa keelde tõlkima. Seal astus aga sakslaste keskelt saksa ohvitseri mundris Nursi mõisa omanik Sievers välja ja rääkis Untiga eesti keelt. Unt ütles, et linnas peab korda Sakala polk. "See võetakse kohe vangi", vastas Sievers. Teatavasti ei teostatud seda, aga sakslased võtsid eesti sõdureilt relvad ja pidasid neid esiotsa vahi all. Siis hakkasid Sakala polgu mehed märatsema, kartes, et neid relvituid, ehk saadetakse surmasuhu sakslaste läänefrondile, kuhu sakslased ise koguni ei tahtnud minna. See kartus oli aga asjata. Sakala polk jäi tegevuseta kuni saksa okupatsiooni lõpuni. Meestele maksti välja kuupalk. Sakslaste lahkudes Eestist ei antud eestlastelt äravõetud relvi enam neile tagasi. [-462-]
Eesti ohvitseride vastu näitasid sakslased alguses ebaviisakat kõrkust. Rahukogu hoone koridoris, saali ees, milles punased olid vangistatud, seisis sakslaste tulekul ainsa vahina ohvitser Villem Männik, kes mõtles, et kui kerge oleks nüüd punastel uks purustada ja põgeneda, kui nad teaksid momenti kasutada. Kuid punased ei teinud põgenemiskatset. Nad kirjutasid oma lööklauseid punastele sedelikestele ja viskasid need kihutustöö otstarbega avatud aknast alla uulitsale. Tuli saksa ohvitser, avas ukse ja läks sisse, ilma et eesti ohvitserile vähematki tähelepanu pöörata. Sakslased nõudsid, et eesti ohvitserid pidid pagunid, mida nad enne vene revolutsiooni olid kandnud, jälle tagasi kohale panema ja siis lepiti kokku, et eesti ja saksa ohvitserid üksteisele sõjaväe kombe järele au andsid.
Pihu peremees J. Hansen Olustverest sõitis samal ajal Viljandi oma koolis käivaid lapsi vaatama. Klaassepa kõrtsi lähedal sõitsid talle saksa sõdurid vastu, kes sõjaväemasinaid vedasid, suured, tugevad hobused ees. Viljandi linna uulitsatel nägi ta saksa ohvitsere salkadena liikumas, kõigil uhked võitjate näod, kuid hobused õige ära kurnatud ja viletsad. Saksa seltskond Viljandis võttis neid suure rõõmuga vastu. Nende püssitikkude otsa kinnitati lilli, nii palju, [-463-] kui varakevadel oli saada.
Esimesed sakslaste väesalgad, näiteks mainitud sõjamasinate vedajad, kes Sürgaverest ja Olustverest edasi liikusid Tallinna poole, võtsid seal, kus nad peatusid või ööbisid, rahva käest, mida nad soovisid ja vajasid, ilma tasu maksmata. Selleks olla neile saksa sõjaväevalitsuse poolt kolmeks päevaks luba antud. Nii viisid nad Olustvere vallast Kurnuvere külast Koodre talust 20 vakka kaeru ära, Jäska veskilt kogu vilja, mis nad sealt leidsid, mõnest talust isegi padjad ja tekid, mille all olid öösi maganud. Sürgavere valla Suure-Kapsta talus tapsid sea, nülgisid sellelt naha ja saatsid Saksamaale. Liha küpsetasid ja sõid ära. Sürgavere vallamaja juures Käliste Mäe talus tapsid isegi koera ja panid selle nahka. Olustvere - Suure-Jaani maantee ääres Sepa-Mihkli talus võtsid põrsastetooja emise, tapsid selle, viskasid põrsad välja ja sõid emise ära. Samuti tegid nad ühe teise emisega, mis olid kusagilt Navesti lähedalt talust leidnud.
Sakslased olid juba Valgast saatnud telegrammid kõigisse raudteejaamadesse nõudmisega, et kes raudteeametnikest soovib neile alistuda ja saksa huvisid kaitsta, see võib ametisse jääda. Kes sellega nõus ei ole, lahkugu kohe ametist ja jaamaülem teatagu sellest saksa okupatsioonivõimudele. [-464-] Esimesel saksa sõjaväelaste rongil, mis Viljandist tulles Olustverest läbi sõitis Türi poole, oli veduri ees platvorm, millele oli paigutatud kahur ettepoole pööratud toruotsaga. Rong oli saksa sõdureid täis. Ohvitseride seas oli Nursi Sievers ja tõlgiks veel vana metsapraaker Aadler Viljandist. Olustvere jaamas võttis see rong vett ja puid. Kui puid vedurile kanti, aitas südisti ligi ka Olustvere punakaartlane Midri, kes iga päev käis vaksalis uurimas, kui kaugel sakslased on. Pärast seda Midri vaksalis end enam ei näidanud. See rong sõitis edasi, ilma kedagi Olustveresse maha jätmata.
Äsja enne sakslasi oli Olustvere ja Lõhavere vene laatsaretid ära sõitnud ja vaksalis kroonu vara raudteeametnikele müünud nii palju, kui keegi soovis ja jõudis osta. Türil sai sakslaste rong need laatsaretid kätte. Olustveres kuulutasid siiski sakslased välja, et kes venelastelt laatsaretikraami ostnud, toogu see nende kätte. Seda aga ei tehtud, vaid ostetud asjad sokutati salamahti teistele ja läbiotsimist sakslaste poolt ei olnud.
Pärast sakslaste esimese rongi läbisõitu Olustverest järgmise päeva õhtupoole marssisid sakslased, Viljandi maanteed mööda tulles, Suure-Jaani alevisse, ettevaatlikult, püssid laskevalmis käes, nagu vastupanu oodates. Ka õpetaja Rosenbergile [-465-] oli üks saksa ohvitser soovitanud esialgu Viljandisse jääda, sest Suure-Jaani panevat veel vastu. Ja sakslaste rongiülem oli Olustvere jaamaülemale öelnud, ta telefoneerinud Suure-Jaani, et punaste vastupanu seal oleks asjatu, sest Türi ja Tapa olevat juba sakslaste käes. Kuid Suure-Jaanis ei olnud vähimatki vastupanu. Võib olla, et sakslased Sassijanilt olid kuulnud Suure-Jaani punaste ägedusest ja kangekaelsusest. Sakslased tungisid tihedate ridadena alevi turuplatsile. Varsti, veendudes, et hädaohtu pole karta, kutsuti alevirahvas kokku Taevere vallamaja juurde, kus nende vaigistuseks kõnet peeti. Vahid pandi välja. Siis läksid sakslased laiali ja hakkasid endile kortereid otsima. Nende "Ortskomandant" oma lähemate abilistega asus kirikuõpetaja majasse elama.
Punastest sattus sakslaste kätte kõige noorem vend Ott, tol ajal koolipoiss Viljandis, nüüd advokaat Suure-Jaanis. Ta oli Viljandist tulnud punaseid hoiatama, kellede hulgas mängis tähtsat osa ka tema vanem vend. Poisikese päästis sakslaste küüsist tema kooliõpetaja Viljandis. Mõnele vangistatud punastest lubasid sakslased vabatahtlikult Venemaale sõita, kui ta ei taha Saksamaale vangi minna. Sürgavere punastest olla Tulp seda luba kasutanud. Mõlemad vennad Tammannid, Kikas ja Tomusk olid kadunud, kuid mitte kõik Venemaale põgenenud. Eesti Vabariigi valitsuse ajal saadi Kikas, Tomusk ja Mihkel Tammann kätte ja lasti maha. Tammann leiti Vändra Vihtrast, kus ta end peitis sugulaste juures. Ta ei raatsinud oma rehepeksumasinat Eestisse maha jätta ja sellepärast tulnud ta Venemaalt tagasi. Oma masina müüs ta küll Kabalas Laeva küla meestele maha, kuid sellega müüs ka oma elu. Kui ta Suure-Jaani vanglas istus, tahtnud ta end üles puua.
Tomusk luges enne ahnesti kommunistlikke brošüürikesi ja kiitis: "Revolutsioon - see on mu hing". Mõisate ülevõtmisel ümbruskonnas oli tema ikka kaastegev. Kord pühapäeval enne jumalateenistuse algust tuli taganev vene vägi Viljandi poolt Vastemõisa maanteed mööda ja pööras Suure-Jaani turult Vändra poole. Neli kirikuminejat naisterahvast pöördusid ümber, et veskitammilt venelaste rongi vaadata. Sealt tuli Tomusk, püss seljas, nende juurde ja käratas: "Kas teie ei ole lugenud, et inimesed ei tohi väljas salkadena koos seista? Tribunal on seda ära keelanud." Üks naisterahvas, endine Tomuski hea tuttav, kelle sugulaste talus Tomusk oli eelmisel suvel suiliseks olnud ja kelle hõimlane ka Tomuski naine oli, naljatas: "Vaata, et sulle enesele riibunaalid pükste peale ei tehta". Siis sai püssimees, oma punast võimuküllust tundes, õige ägedaks, võttis naisterahval rinnust kinni, raputas [-467-] teda ja müristas: "Kui ma ei oleks terve sui sinuga ühist leiba söönud, siis viiksin su kohe tööliste tribunali ette mahalaskmisele". Pärast, peljus olles, pidi Tomusk ennast ligi aasta otsa peitma just samas talus, kus see naisterahvas elas. Sinna tulid teda ka otsima Suure-Jaani urjadnik ja rätsep Meokas, kes enne ise olid ka pahempoolne olnud. Nad ähvardasid talu põlema panna, kui Tomuskit välja ei anta. Tomuskit tol korral aga seal ei olnud. Kui püüdjad ära sõitsid, juhtus Tomusk tuttavatega neile just vastu sõitma. Meokas nägi teda ja ütles: "Näe, Jaan ka siin". Tomusk kargas vankrilt maha ja putkas võssa. Kuid Meokas oli kiirem ja tugevam, sai ta kätte ning mees viidi vastust andma oma punaste pattude eest.
Suurejaanlastel ei olnud kokkupõrkeid sakslastega, kes neid olid punaste luupainajate küüsist päästnud. Sakslased omalt poolt püüdsid sõbralikku vahekorda luua rahvaga. Nüüd surnud rätsep Kamar, kes saksa keelt rääkis, kaitses sakslaste eest mõndagi meest, kelle peale oli valekaebus sisse antud arvates, et nüüd on tulnud paras aeg isiklike vaenlaste uputamiseks. Distsipliin oli sakslastel võrratult parem kui lodevail venelastel. Kaansoos tuli üks noor saksa sõdur tallu vist korterit vaatama. Tema lahkumise järel märkas [-468-] perenaine, et tükk valget seepi oli kadunud ja kaebas ohvitserile. Varsti tuli saksa poiss tagasi, näitas käes mingit valget paberit ja tõi oma taskust häbelikult ka seebitüki välja. Perenaine pidi paberile alla kirjutama, et ta oma seebitüki kätte saanud. Peale allkirja andmist hakkas perenaisel hale meel poisist ja ta pakkus sellele nüüd seebitükki kingituseks. Poiss ei julgenud seebitükki vastu võtta.
Lahmuse mõisa tööliste komitee sai ka sakslastega hästi läbi. Sakslased neile halba sõna ei ütelnud. Mõisaomanik von Bock nende peale ei kaevanud, sest tema varandus oli alal hoitud. Enne sakslaste tulekut oli komitee esimees Tikk aruande oma tegevusest ja mõisa võtmed Suure-Jaani kodukaitsele üle andnud. Nii ei vangistatud ega saadetud Saksamaale Lahmuse mõisast kedagi. Endine mõisavalitseja Torbek püüdis küll Tikku kimbutada sellepärast, et tööliste komitee oli tema palka muutnud: rahapalka juurde pannud ja moona vähendanud, mida neil endil oli liiga vähe, kuid Suure-Jaani "Ortskomandant" ei leidnud Tikul erilist süüd olema. Tikk seletas, et enne sakslaste tulekut, venelaste lahkumise ajal, muud valitsust ei olnud, kui punaste valitsus, ning ta oli sunnitud punastele alistuma. Nüüd tunnustavat ta saksa valitsust ja [-469-] olevat valmis selle korraldusi täitma. Lahmuse von Bocki poeg jäi Viljandisse elama, teenides seal Tartu panga osakonnas. Ta kosinud eesti soost naise, kes oma aadlisoost ämmaga saavat hästi läbi.
Samal päeval, kui saksa vägi Suure-Jaani saabus, ruttas sinna ka Karro Taevere mõisa tööliste komiteega aru andma. Et seal mõisas kõik korras oli hoitud, siis käskis "Ortskomandant" ainult välja jagatud küttepuude asemele samapalju uusi muretseda, mis ka tehti. Määras mõisavalitsejaks jälle Karro, ütles: "Danke", ja laskis mehed rahuga minna. Pärast paigutati Taevere mõisa 5 saksa sõdurit, igaühel 2 hobust ligi. Taeveres olid head heina- ja karjamaad. Loomatoidust seal puudust ei tulnud. Sõdurid pidasid end viisakalt üles.
Kui aednik Schmidtile teatavaks sai, et sakslased saabuvad varsti Olustveresse, andis ta mõisa tööliste komiteele nõu, et nad loobuksid aegsasti oma võimust ja kutsuksid Rathlefi tagasi, nagu poleks Olustvere mõisas teist valitsust olnudki. Olles julged oma õigusele, vaidlesid aga Reier ja teised vastu, mida neil pärast tuli kahjatseda. Endise Jäska mõisa kupja päevaraamatuis ülesmärgitud teate järele tulid sakslased Olustveresse 5. märtsil 1918. aastal. Samal päeval oli Olustvere jaamaülema abil Lihtil vaba päev ja ta läks Suure-Jaani [-470-] vaatama, kuidas seal asjad on. Seal olid juba sakslased sees ja vallamaja juures peeti rahvale kõnet. Aeg jõudis õhtule, Liht võttis hobuse ja sõitis tagasi Olustvere poole. Temaga ühes sõitis ka pikk sakslaste voor, kes peale päeva loodet Olustvere vaksali saabus. Juba oli pime, kui aednik Schmidt ja viinameister Mart Kärner kutse said kohe raudteevaksali tulla. Seal ootas neid saksa rittmeister 15 sõduriga, kes luurajaina suurema väesalga ees olid kohale jõudnud. Neil oli krahvi mõisate ülemvalitseja Spechti poolt valmistatud Olustvere kaart ja sealsete punaste täpne nimekiri. Varsti järgnes neile 200-meheline saksa sõdurite voor ja enne keskööd piirati mõis ümber.
Saksa vahtide ülesseadjaks määrati saksa keelt rääkija Schmidt. Igale mõisast väljaviivale teele paigutati kaks sõdurit. Märgusõnana pidi Schmidt neile sakslastele, kes teda ei tundnud, oma nimeks nimetama Weissenstein. Ja kui ta tahtis kedagi mõisa inimestest lasta läbi minna saksa vahtide vahelt, siis pidi ta valget taskurätikut lehvitama. Reegoldi koolijuhataja Pajur juhtus tol õhtul oma abikaasaga Olustvere mõisas olema, kui mõis sakslastest ümber piirati. Nad läksid siiski kahekesi kodu poole, ilma et saksa vahid neid oleks peatanud. Minejad vist ei märganud, et Schmidt oma valget taskurätikut lehvitas. Punased nabiti nüüd [-471-] une pealt kinni ja viidi kahe lossi vahelisse õueruumi, kus nad pidid öösi mõned tunnid külma käes lõdisema, enne kui neil lubati minna valitseja korterisse end soojendama. Siis saadeti nad Viljandi.
Samal ajal arreteerisid sakslased punaste Olustvere vallakomitee tema kaaslastega. Siis tuli endine, punastest tagandatud vallavolikogu endise vallavanema Pihu Hanseniga vallamajja kokku nõupidamisele, mida nüüd edasi teha. Nõupidamise ajal kuulsid nad, kuidas vallamaja eestoas valju häälega kärkis üks saksa ohvitser. Siis löödi uks lahti ja sisse astus sama ohvitser, püss laskevalmis käes. Ta käratas koosolijaile: "Aufstehen" ja laskis oma püssiotsa järgimööda iga ta ees reas seisva mehe kohalt läbi käia, vihaselt ja ähvardavalt neile saksa keeles midagi rääkides. Vangistatud punaste vallavanem Ratassepp oli tal ligi ja tõlgiks Olustvere metsaülem Struck. See tõlkis ohvitserile, mis Hansen talle eesti keeles oli seletanud, nimelt et koosolijad ei ole mitte punased, vaid just punaste vastased, Keerenski-aegsed vallaametnikud, kes tulid kokku nõu pidama, kuidas edaspidi oleks vaja valla asju ajada. Siis sai ohvitser sõbralikumaks ja jättis nad esiotsa ametisse. Hansen palus talt nüüd vallakassa võtmeid. Ratassepp ütles, et ta olevat võtmed üle andnud ohvitserile, [-472-] ohvitser aga eitas seda. Vaidluse ajal pööras ohvitser end järsult ja siis kuuldus ta taskus midagi kõlisevat. Struck pööras tema tähelepanu sellele. Ohvitser pistis käe tasku, tõmbas nõutud võtmed välja, pani rusikat põrutades lauala ja ütles: "Ega ma neid ometi ei tahtnud varastada".
Kolm nädalat lasti Hansenil ühes vallanõukoguga tegutseda, et aga Spechtil isiklik ving oli Hanseni vastu, siis seati uueks vallavanemaks taluperemees Rähn, kes oli kreiskooli ja Tartu esimese õpetajate seminari lõpetanud ning rääkis selgesti saksa keelt. Temale määrati teine peremees abiks. Need kaks ajasid nüüd valla asju saksa ohvitseri ülemjuhatuse all. Hansen pandi õpetajaks Tääksi Tillu-Teinu kooli Lauri asemele. Ka muis valdades määrati sakslaste poolt uued vallavanemad, kes saksa "Ortskomandantidele" ja "Amtsvorsteheritele" allusid.
Esialgu püüdsid sakslased esineda rahva sõpradena ning heategijatena. Ikka toonitati kõnedes, et nad olla tulnud rahva härda palve peale kui igatsetud päästjad ja kaitsjad. Kui nad aga olid Eestis kanda kinnitanud ja tundsid endid tugevamaina, siis hakkasid ohje pingule tõmbama, rahvast pitsitama ning neilt maksusid nõudma. Olgu küll, et nende poolt sääraseid anarhilisi vägivallategusid toime ei pandud, kui ennemalt Lenini õpilaste punaste poolt. Rahva käest nõuti [-473-] maksusid natuuras: viljaga, võiga, piimaga, lihaga, kanamunadega. Suuremad maksud pidid maksjad ise Viljandi viima, väiksemad õiendati vallamajas.
Saksa ohvitser sõitis tõlgi saatel talusid mööda, vaatas tagavarad üle ja määras selle järele maksud. Tõlkideks olid Tääksi ja Aimla pool Pihu Hansen, Olustveres, Reegoldis ja Navestis aednik Schmidt. Tuttavaile teatati vallamajast salaja ette, millal maksumäärajad tulevad, et rahvas aegsasti teaks oma tagavarasid päästa, neid peites. Taevere vallas kutsuti tõlgiks mõisavalitseja Karro. Kui ta käsu kätte sai, ütles ta, et ta olevat haige ja palus asjad kolmeks päevaks edasi lükata. Sellel vaheajal võis rahvas end kontrolli vastu valmistada, nii et ühestki talust kuni Navesti jõeni midagi võtta ei olnud. Kus perenaised võtsid maksumääraja saksa ohvitseri viisakasti vastu, pakkusid talle mune ja võid, andsid süüa, seal läks asi kaunis kergelt läbi, ei kontrollitud loomi, ega mõõdetud vilja, vaid rahulduti sellega, mis pererahvas üles andis. Kui keegi hakkas oma häda kaebama ja südisti maksusuuruse vastu protestima, siis harilikult vähendati seda. Ühes Olustvere Üldeküla talus kutsus peremees oma kaheksa last kokku, seadis nad saksa ohvitseri ette ritta ja ütles: "Nichts", s.o. ta ei võivat midagi maksa. Ohvitser naeratas, lõi käega ja ütles ka "Nichts" ja peremees [-474-] pääses maksustamata.
Riiasaare Hans Kaalep jättis temale määratud võimaksu viimata. Kui vallamajast tuli nõudmine, ütles ta, tal olevat piimalehmi vähe, võid ei jätkuvat oma perelegi. Vallavanema abi saatis oma naise järele vaatama, kuidas Riiasaares lugu on piimalehmadega. Riiasaare perenaine, teades, et naisterahval on teravam silm ning tema eest on raskem piimalehmi peita, tegi pahase näo, hakkas tülitsema ja ütles, et naisterahvad pole kellegi ametnikud. Tema karja tulgu kontrollima mehed, neile näitab ta oma lehmi. Pärast tuli saksa veltveebel üksipäini. Sellele oli juba üks Kaalepi hea naaber ette öelnud, et Riiasaares kuigi palju piimalehmi ei ole. Et Kaalepit ennast kodus ei olnud, viis talupoiss veltveebli lauta. Seal olid ainult mullikad ja ahtrad lehmad. Lüpsilehmad olid lauda taga ristikheina väljal ketis. Sakslane uuris laudas loomi, näitas sõrmega tühjale lehmaasemetele, küsides, kus need loomad on. Poiss tegi totra näo, nagu ei saaks sakslase küsimusest aru ja veltveebel läks oma teed ilma piimalehmi nägemata.
Maksudena saadud produktide eest tasusid sakslased Oober-osti rahaga. Hind oli madal, umbes üks veerand vabaturu hinnast. Kes neid rahasid hakkas korjama ja alal hoidma, see jäi pärast kõigest ilma, sest see raha muutus väärtusetuks. [-475-]
Jäska veskil tohtis iga peremees teatud normi järgi vilja jahvatada ja talle anti selleks loakaart. Veski juures elas saksa komandant, kes pidi peremeeste viljajahvatamist kontrollima. Komandant oli aga lahke mees ja veskipidaja naisterahvas oskas temaga sõprust sobitada. Nii ei olnud veskil valju järelvalvet. Seda kasutasid veskilised, sest lubatud norm oli õige väike. Kui keegi peremees sõitis veskile oma jahude järele ja tal oli üle normi jahvatatud, siis võttis ta naabrite orderid ligi, et neid ette näidata, kui sakslased teel seda nõuaksid. Jahudega koju jõudnud, andis ta orderid üle naabrile, kes neid samuti kasutas. Loomi ei tohtinud ilma sakslaste loata tappa. Kuna teisi loomi ometi saadi ka salaja tappa, sest et nad häälte ei tee, oli häda sigadega. Tapetav siga lõugab ju nii, et terves külas kuulda. Anti siis tapjale nõu, kirvesilmaga enne tapmist seale hea hoop pähe anda ja ta uimaseks teha, siis ta ei röögi.
Sakslased seadsid Jäskas, Olustveres, Suure-Jaanis ja Lahmusel poed sisse vabaks kauplemiseks rahvaga. Müüdi raha peale ja vahetati produktide vastu. Poes oli tubakat, õlut, veini, viina ja mõnda muudki saada. Viin oli tehtud piiritusest ja eetrist. Pudel maksis 60 rubla. Sigarisuitsul oli oopiumi lõhna. Ühe [-476-] sigari hind oli sakslastelt ostes 50 kopikat ja kes selle hinna eest oli sigari kätte saanud, müüs ta sagedasti ühe rubla eest edasi. Hangeldas igaüks, kes sai ja millega sai. Jäska poe juure tuli talupoiss, kellel muidugi oma kanu ei olnud ja näitas poes kanamuna. Viibati, et ta poodi sisse tuleks ja varsti astus mees poest välja, tore saksa sigar suus. Kui peremees saatis poisi veskile jahu tooma ja talle juhtus koduteel sakslane vastu tulema, kellel oli sigareid, siis sobis neil varsti kaup: poiss tasus saksa sigari eest kühvli või paari täie peremehe jahuga.
Saksa sõdurid käisid talusid mööda, et toiduaineid hankida, mida nad Saksamaale oma perekondadele saatsid, või ise ligi viisid, kui koju sõitsid. Luba kojusõiduks said nad sagedasti. Mõni kojusõitja oli end ümberringi toiduaineid täis toppinud ja kandis neid veel pea peal. "Mis teil siin viga on elada", ütlesid nad, "meil Saksamaal on asi palju räbalam". Kui Jüri Kuldkepp Suure-Jaanis tema juures korteris olevale saksa veltveeblile avaldas kartust, et Eestis võiks näljahäda tulla, ütles sakslane: "Tühi kartus, vaadake, kui palju teil veel on kasemetsi". Ta andis Kuldkepile maitsta saksa sõdurileiba, mille sisse oli segatud peeneks jahvatatud kasepuitu. Leib oli pealtnäha kaunis kena ja valge, kuid tuima maitsega [-477-] ning jõudu muidugi palju ei andnud. Kõige enam puudusid sakslastel rasvained. "Butter und Speck" olid need, mida nad taludes harilikult soovisid oma poolt pakutud kauba eest. Eestlased andsid kojusõitvaile sakslasile hea meelega toiduaineid ligi, et neile selle eest tarvilikke asju, näiteks vikateid ligi toodaks. Pärast oli vikateid ka saksa poodidest saada, siis läks kauplemine elavamaks. Alguses oli saksa sõdureil luba nii palju toiduaineid koju saata, kui nad soovisid ja oskasid endale hankida. Pärast aga ei tohtinud ühes pakis enam olla kui üks nael. Tuli Tääksis ette, et sõdur muretses endale kusagilt üks nael tangu ja saatis selle kotikeses Saksamaale.
Kui üks saksa sõdur, kes oli Jäska kupja Päeva juures korteris, sõitis koju, siis andis perenaine talle ühe lihapulli ligi. Mehel tulid rõõmu- ja tänupisarad silmi. Ta tõi Saksamaalt tagasi pöördudes kaunikese hulga paberosse ühes, sest tema naine töötanud paberossivabrikus. Nende paberossidega tegi Päeva head äri. Oli sõdurite seas ausaid mehi, kes ei võtnud ära sõites pakutud toiduaineid vastu, sest nad ei teadnud, kas nad veel tulevad tagasi ning võivad millegagi tasuda. Üldiselt olid sõdurite vahekorrad peremeestega, kelle juures nad korteris elasid, kaunis head. Mõned sõdurid tulid ilma sundimata appi põllutööle, aitasid ka toiduaineid peita [-478-] läbiotsijate ja kontrollijate eest. Suure-Kapsta talus Sürgaveres panid saksa sõdurid peremehe viljakotid oma magamisasemele pea alla, põhu ja sineli veel kottide peale, nii jäid viimased leidmata. "Meie peame Saksamaal niisama tegema, et mitte nälga surra", ütlesid nad.
Kui sakslased saabusid Olustveresse, tulid järgmise päeva õhtul kaks noort saksa sõdurit Reegoldi koolimajja ja palusid leiba. Saanud leiba, lahkusid viisakalt ja vabandasid, et nad üldse siin on, öeldes: "Eigentlich dürften wir gar nicht hier sein, denn Estland ist selbständing und wir laufen hier wie sie dummen Jungen herum". Nii kuuldi Reegoldi koolimajas Eesti iseseisvust esmakordselt saksa sõdurilt.
Üldiselt pidasid aga haritlased saksa garnisonis Eesti iseseisvuse püüdeid häbiväärseks ja võimatuks. 1918. aasta sügisel oli Olustvere valla Üldekülas Miku talus perekonnapidu. Kutsutud peovõõraste seas viibis seal ka saksa "Ortskommanfant" Kiessling, "Oberlehreri" poeg Dresdenist. Jutt kaldus sõjale, Eesti riiklikule korrale tulevikus ning sellele, kelle valitsuse alla tahaksid eestlased saada, kas sakslaste või inglaste. Pajuri abikaasa ütles: "Eestlased ei soovi kummalegi poole, nad soovivad endale enesemääramisõigust (Selbstbestimmungsrecht)". Kiessling, muidu lahke ja jutukas mees, hüüdis selle [-479-] peale ärritatult: "Ärge seda püüdke, see oleks eestlastele õnnetuseks. Et iseseisvad olla, selleks puuduvad eestlastel kõik eeldused: 1) haridus, 2) raha ja 3) kogenud mehed, kes oskaksid riiki juhtida".
Samal arvamisel oli teatavasti olnud ka tuntud baltisaksa filosoof Hermann Keyserling, kelle silmad alles pärast avanesid, kui ta Eesti iseseisvuse ajal külastas oma endist mõisat Baltimaal ja seal lokkama löönud uue, noore elu keskel end tundis olevat nagu ebareaalse viirastuse kuju minevikust. Imestades pidi ta veenduma, et endisel põlatud orjarahval sugugi ei puudunud andekaid juhte otsustaval ajaloolisel momendil.
Nagu enne vene sõdurid, nii korraldasid pärast ka saksa sõdurid Olustvere mõisas tantsupidusid. Eesti naised ja neiud külastasid neid pidusid rohkel arvul. Noorel, värskel sõduritelihal oli nende peale külgetõmbavat jõudu küllalt. Marsi ja Veenuse sõprus on juba muinasajast saadik kuulus.
Olustvere mõisa lossis oli lühemat aega korteris saksa kindral, krahv zur Solms. Tema olnud viisakas, noobel mees. Raudteevaksalis teretanud ta jaamaülemat ja selle abi ikka kättpidi. Raudteeametnikud, kelle rinnal oli äsja veel olnud proletaarlase täägi terav ots, oskasid krahvi viisakust seda [-480-] enam hinnata.
Saksa okupatsiooni aeg tuli ka krahv Fersen oma noorema poja Aleksandriga Olustveresse. Samuti ilmus sinna tema mõisate ülevaataja Specht, kellel oli korda läinud oma pea päästa teda nii innukalt otsinud punaste eest. Krahv tuli paljude külaliste saatel. Vana kutsar Jüri pani endale jälle hõbedast läikiva livree selga ja sõitis tõllaga, nagu enne alati, krahvile vaksali vastu. Lossitrepi kohal olid krahvi ja poja nimede algtähed puust tehtud ja ühelt poolt siniste, teiselt poolt valgete lilledega kaunistatud. Park ja viljapuuaed olid hästi puhastatud ja töölistele käsk antud, et nad oleksid korralikult riietatud ja teretaksid krahvi ja tema külalisi viisakalt. Aiatöölised hoidsid enda aga enamasti kõrvale ja kui krahv külalistega triiphoone keskruumi astus, oli seal ainult üks kohtlane aednikupoiss. See nägi, et külalisi oli palju, mäletas ka käsku, et kõiki tuleb teretada. Sellepärast ütles poiss: "Tere, tere, tere, tere, jne.". Nii kõlas ta teretus just kui kuulipilduja ragin.
Sügisel, peale vilja koristamist, tahtis Specht mõisatööliste moona kärpida, jättes iga hinge peale kuumoonaks 20 naela jahu. Ülejäänud vilja kavatses ta sakslastele anda. "Unsere Landsleute müssen auch etwas haben", ütles ta krahvile seda plaani ette pannes. Krahv ei olnud aga sellega nõus, sai kurjaks [-481-] ja Specht tuli, näost punane, tema juurest ära. Krahv sõitis Ukrainasse, et sealt oma perekonna Olustveresse tuua. Ju ta lootis, et sakslaste valitsus Eestisse kauemaks jääb. Ukrainas toppinud, krahvi jutu järgi, sõdurid oma ohvitserid küdevasse ahju. Tema pojad, kes olid ka vene väes ohvitserid, pääsesid vaevu hirmsast surmast. See oli viimne kord, kui krahvi Olustveres nähti. Specht kadus Olustverest lahkuvate sakslastega ühes.
Võib ütelda, et sakslased oma okupatsiooni aeg balti rahvaid mitte halvasti ei kohelnud. Missugused tulevikuplaanid neil mainitud rahvastega olid, seda nad neile kõrvu ei pasundanud, kuid endi keskel nad sest saladust ka ei teinud. Kui Pilistvere pool talupidajad väljendasid suurt rõõmu sakslaste siiatuleku üle, ütlesid saksa ohvitserid neile saladusliku naeratusega: "Teil pole just erilist põhjust rõõmsad olla. Saksamaa peab esijoones silmas enda huvisid". Maailma tulikahju süüdates olid sakslased kaljukindlad selles lootuses, et nemad võidavad ja saksa ajalehed määrasid juba ette ära, mida nad rahu tehes oma vastastelt võtavad. Prantsusmaa pidi maksma 62 miljardit kontributsiooni. Venemaa pidi loovutama esmajoones Baltimaad. Et neid maid endile puhastada, pidid sakslased balti rahvastega sedasama tegema, mida Iisraeli lapsed [-482-] tegid Kaanani rahvastega. Huvitatu võib sellekohaseid tsitaate leida maailmasõjaaegseis "Novoje Vremja" numbrites, kuhu nad olid kogutud saksa ajakirjandusest.
Kas see ka õige on, selle kohta öeldi: "Die Deutschen haben immer Recht, weil sie stark sind. Die Sieger richtet man nicht. Sentimentalismus ist die grösste Torheit im Kriege." Kui sakslased pärast nägid, et nende asi sõjakeerises ikkagi nii libedasti ei lähe, nagu nad esimeses tuhinas olid unistanud, ütlesid nad balti rahvaste kohta: "Lätlased ja eestlased kihutame üle piiri Venemaale, pangu venelased nad, kuhu tahavad". Okupatsiooniaeg oldi veel mõõdukamad ja töötati välja Hindenburgi plaan, mille järgi kavatseti Baltimaadele paigutada enam sakslasi, kui seal on lätlasi ja eestlasi, nii et need rahvad saksluse sekka ära sulaksid. Lõpptulemus pidi igatahes see olema, et Baltimaist puht-saksamaa saab. Volga jõe äärsed saksa kolonistid valmistusid Baltimaadele ümberkolimiseks, lubasid suuremeelselt seal ka mulle maad muretseda.
Mõisnikud ja saksameelsed eestlased püüdsid kõigest väest asja nii ajada, et Baltimaad saaksid jäädavalt Saksa keiserriigiga ühendatud. Peet Kapsta Sürgaveres rääkis sakslaste Eestisse jõudmisel vallavanem Pulleritsule, et vaja oleks nüüd tänutelegramm saata keisrile selle eest, et ta oma [-483-] väed läkitas siin korda jalule seadma. Pullerits nõusse ei heitnud.
Viljandimaa vallavanemad kutsuti Viljandisse kokku nõupidamisele, ilma et oleks ette teatatud, mille üle. Vallavanematega ühes sõitsid ka mõned vallasekretärid - neid võis olla arvult üheksa - teiste hulgas Sürgavere vallasekretär J. Kuik. Ülepea oli Viljandis koos umbes 30 meest. Koosolekule ilmusid kolm mõisnikku: Kõpu Stryk, suur, paks, punase näoga, mustaverd mees, Kärstna Anrep, väiksema kasvuga ja kuivetu ja veel üks kolmas, kelle nime ei mäleta. Stryk pidas lühikese kõne ja pani vallavanemaile ette palvekirja allakirjutamiseks. Selles kirjas paluti saksa keisrit, et ta võtaks Baltimaad jäädavalt enda kaitse alla. Kuik ja tema järele teised rääkisid selle vastu. Vallavanemad ei võivat seda teha, neil ei olevat selleks rahva poolt volitusi, nad ei ole selle üle rahvaga nõu pidanud, rahvas ei olevat selles asjas seisukohta võtnud. Säärase dokumendi kergemeelne, omavoliline allakirjutamine oleks võrdne isamaa äraandmisega. Keegi ei kirjutanud alla peale Tarvastu vallavanema Kleini. Stryk nägi, et asi ei lähe läbi, sai pahaseks, kiskus palvekirja puruks ja läks teiste mõisnikega minema. Selle palvekirja mustandi, mille mõisnikud olid lauale jätnud, pistis J. Kuik oma tasku. Lisan ta kopeeritult [-484-] siis ligi.
|
Meie eestlased, Viljandi kreisi peremehed Liivimaal, pöördume kõige alamlikuma palvega Keiserliku Majesteedi poole meie enamlaste polkudest äratallatud Kodumaad jäädavalt Teie Majesteedi vägeva kaitsmise alla võtta, lootes et võidurikas Saksa sõjavägi ka edaspidi Liivimaad ja Eestimaad hommiku poolt peale tungivate vene polkude eest kaitsma saab ja ei ühelegi muu Euroopa riigile meie kalli Kodumaa kurnamist ei saa lubama. Meie tõendame meiega kindlasti ühendatud Kuramaaga ühes, et meie palavamad lootused selle peale on sihitud, et meie seitsmesaja-aastalise ühise ajaloo ja mõnede kareda saatuse hoobi läbi kokku liidetud Baltimaad õnnesaatja tuleviku lävel mitte ära lahutatud ei saa, vaid üheks riiklikuks ühenduseks ühe valitsuse ja põhiseaduse alla kokku võetud saaks. |
Selle esimese katse nurjaminek ei heidutanud mõisnikke. Püüti teisel teel oma eesmärgile jõuda. Olustvere vallas määrati sakslaste poolt vallavanemaks saksa hariduse saanud Ado Rähn endise, valla poolt valitud J. Hanseni asemele. Nüüd kutsuti need uued vallavanemad väiksemate gruppidena kokku, [-485-] et nad valiksid endi keskelt saadikud Riiga ühisele Baltimaade saatust otsustavale koosolekule. Nii käsutati Puiatusse kokku Puiatu, Sürgavere, Olustvere ja Vastemõisa vallavanemad. Need volitasid Olustvere vallavanema A. Rähni Riiga minekuks. Rähn aga pärast ei sõitnud.
Ka Eistvere von zur Mühlen kutsus oma naabervaldade vanemad kokku ja pani neile ette endi keskelt valida üks saadikuks Riia koosolekule. Kuna nüüd vallavanemad endi keskel ühes toas istusid ja nõu pidasid, keda saata, istus Mühlen ise teises toas ja nende kahe toa vahel oli uks praokil, nii et Mühlen võis kuulda, mis teises toas valimisel räägiti. Kabala vallasekretär Puskar andis nõu üks mees valida, kes oli tuntud eestimeelse, tugeva iseloomuga, aruka mehena. Kuid seal juhtus üllatus: just see mees vangistati ja eemaldati teiste seast. Nüüd valiti üks teine - see oli Saare talu peremees Jaan Kuldkepp - pehme mehike, kes Riias saksa soovide kohaselt alla kirjutas.
1905. aasta sündmusist teadsid mõisnikud, et Puskar ei kuulu mitte punaste parteisse. Kuna Puskar ka rääkis saksa keelt ja püüdis seaduse piirides lojaalne olla, siis arvati, et tema on saksameelne ja mõisnike poolehoidja. Pärast ülemaljutustatud intsidenti saadiku valimisel, vaatas Mühlen Puskari peale iseäralise kavala naeratusega ja ütles: "Teie olete üks peenike diplomaat". [-486-]
Järgnegu veel üks sama küsimuse kohta käiv protokolli ärakiri Sürgavere vallast.
|
Sürgavere valla peremeeste koosolek 21. märtsil 1918. aastal Sürgavere vallamajas. Juhatas vallavanem J. Pullerits Protokolli kirjutas vallakirjutaja J. Kuik Viljandi maakonna Landrati K. von Anrepi suusõnalise käsu peale oli tänaseks valla peremeeste kogu kokku kutsutud, et oma arvamist avaldada tulevase Eestimaa ja rahva poliitikalise seisukorra kohta. Asja kõigekülgselt läbi arutades ja seda tähele pannes, et Eesti maapäeva juhatuse ja vanemate kogu poolt Eestimaa juba iseseisvaks vabariigiks väljakuulutatud on, missugune akt ka juba mõnede võõraste riikide poolt poolehoidmist on leidnud, jõudis peremeeste kogu ühel häälel järgmisele otsusele: Meie, Sürgavere valla peremehed, ei soovi mingil tingimusel, et Eestimaa veel Vene riigiga ühendatud saaks, vaid nõuame ja palume, et saaks jalule seatud iseseisev Eesti vabariik suurriikide kaitse all rahvusvahelisel alusel. Eestimaa all tuleb mõista endist Eesti kubermangu ja põhja Liivimaad ühes saartega, s.o. maad, kus eestlased elavad. [-487-] |
Nagu enne jutustatud, võtsid sakslased kohe oma tulekul öösi Olustveres mõisa tööliste komitee ja nende punakaardi kinni. Ka käsutati Olustvere vallast noorevõitu mehed teatud vanaduseni mõisa, vaadati seal nende dokumendid läbi ja mitmed neist, näiteks need, kes olid enne vene sõjaväes teeninud, sealt ajutiseks koju lubatud ja enam mitte määratud ajal sõjaväkke tagasi läinud, viidi Viljandi vangi, kust nad alles kuu aja pärast vabanesid. Punaste komitee liikmed ja punakaartlased mõisast ja vallast viidi samuti Viljandi ning sõeluti neid seal. Mõned, nagu Rabakukk mõisast, pääsesid vabadusse. Rabakuke jutu järele olnud praeguse Viljandi-Pärnu ringkonnakohtu hoone suur saal tungil täis isikuid, kelle saatust teises toas otsustati. Vangistatute käest midagi ei küsitud, nemad oma saatuse otsustajaid ei näinudki. Aegajalt ilmus saali uksele keegi, nimetas 4-5 nime ja ütles, et need võivad koju minna. Suurem hulk aga saadeti Saksamaale.
Kuni Valgani sõitsid nad raudteevagunites, sealt edasi jala. Üks jaam siinpool Riiat paigutati nad jälle raudteerongi. Volmaris pidid nad ööbima suures kuuris, mida venelased olid aasta otsa kasutanud peldikuna, ilma teda puhastamata. Vangivahte oli vähe, uksed lukustamata ning vangidel oli kerge põgeneda. Seda mõned ka tegid, näiteks Olustvere punaste vallavanem Ratssepp, punakaartlane [-488-] Midri, Navesti mõisa tööliste komitee liikmed Kippel ja Seitsmes. Suurem hulk vange aga ei kasutanud põgenemisvõimalust, kartes, et kui neid pärast tabatakse, siis võib nende käsi veel palju pahemini käia. Aga põgenikel käis käsi paremini kui Saksamaale sõitjatel. Neil läks korda end varjata sakslaste äraminekuni ja Saksamaa vangide viletsused jäid neil läbi kannatamata. Viimastelt võeti Miitavis, kus nad mõni aeg viibisid, nende omad riided ja anti räbalad asemele. Siis läks sõit edasi Saksamaale Hammerstlini linna. Sinna saabusid nad Lihavõtte pühade aeg. Nad paigutati umbes verst maad linnast eemale barakkidesse, igasse barakki 200 meest. Ohvitser seisis ukse juures ja loendas sisseminejaid. Kui 200 täis sai, pani ta mõõga ette ja ülejäänud saadeti teise barakki. Barakid olid lihtsalt liivasesse maasse kaevatud suured kraavid laudkatusega peal, kuid külma vangid palju ei kannatanud, sest oli ju kevade tulek ja sügisel nad vabanesid.
Söök oli aga võimatuseni halb. Anti hommikul tükike maitsetut, nätsket leiba, sinna juurde loomanaeristest, tammetõrudest ja muust rämpsust keedetud vedelikku. Lihast, kalast, rasvast ei olnud juttugi. Mõned kanged suitsetajad andsid oma leivatükikese, mida jälk oli suhu pista, tubaka eest ära, et suitsunälja tunnet natukene vaigistada. Muidugi ei võinud nende tervis [-489-] seda välja kannatada. Peaaegu kõigil olid seedimiserikked, mis mitmed mehed hauda viisid. Nii mõnigi suri lihtsalt nälga. Lõhavere mõisa tööliste komitee liikmed Puusepp ja Puusild jätsid sinna oma elu. Kes ellu jäi, oli äärmiselt kurnatud, luukeretaoline. Küsiti vangidelt, kas keegi neist soovib vabatahtlikult Berliini poole tööle minna. Olustvere meestest läksid mõisa tööliste komitee liige Saar ja punakaartlane Kill. Nad jäid sest ajast saadik kadunuks.
Vangide okastraadist piiratud barakkide lähedal oli suur plats, kus saksa nekruteid, umbes 16-aastaseid ilusaid poisikesi, lasti sõjaväelisi harjutusi teha. Nad panid muuseas endale ka gaasimaskid ette ja läksid suurde hoonesse. Sealt kuuldud plahvatust. Mõne aja pärast väljusid poisid, mitmed taarudes, mõned maha kukkudes. Eestlastest vangide hulgas need, kes mõistsid saksa keelt, nagu kooliõpetaja Meerits Viljandist, kirjutasid punaste lööklauseid sedelikestele, mässisid need kivide ümber ja viskasid üle traataia saksa poiste kätte. Kui parajaid kive ei leitud, siis peideti paberikene savitombusse. Kui palju säärasel propagandavõttel tagajärgi oli, jäi punastel vangidel teadmatuks.
Kord sügisel sattusid vangivahid ärevusse. Hüüti: "Wilhelm kaput". Kihin ja kahin kasvas. Toodi leemetoober barakki, vaieldi [-490-] saksa keeles ägedalt selle ümber, viidi katel välja, toodi jälle sisse. Siis öeldi vangidele: "Vekk, vekk, weg!" ja aeti nad vaguneisse. Kojusõit algas. Teel söödeti paremini kui barakkides. Kaks Olustvere mõisa tööliste komitee liiget, Midri ja Reier olid nii muutunud, et nad Riiani ühes vagunis sõites teineteist ei tundnud. Kui Reier Olustvere vaksali saabus ja oma endist kaaslast Midrit teretas, tundis see ta viimaks üksi häälest ära. Ka Reieri naisel ja lastel oli raske teda ära tunda.
Esimesed saksa sõjaväed Eestis koosnesid tublidest noortest sõduritest. Kui aga sakslased siin olid oma võimu kindlustanud, saadeti siia vanemad preisi tagavaraväelased ja noored sõdurid saadeti Läänefrondile. Läänefrondile ei tahtnud keegi hea meelega minna. Öeldi, et seal sadavat hirmsat tuld taevast maha, mis jälestusvärinad peale ajab. Sügisepoole langes ülepea sakslaste meeleolu. "Unsere Sachesteht schlecht. Wir haben den Krieg verspielt", ütlesid nukralt need, kes Saksamaalt puhkuselt tagasi tulid. Siiski ei aimanud mitmed neist, et neil pea tuleb Eestist lahkuda. Lühikest aega enne seda palusid kaks saksa sõdurit, kes Olustvere mõisas korteris olid, Reegoldi koolijuhatajalt A. Pajurilt viiulit, sest mõlemad olid head viiuldajad ja kaebasid, et neil olla kole igav. Pajur täitis nende soovi. Kuna ta ise pidi aga mõneks päevaks kodunt ära minema, siis lisas ta viiulit andes juurde, et kui sakslastel selle vahel peaks tulema lahkumine, siis toogu nad enne viiul tagasi. Sõdurid tähendasid selle peale, et sakslaste äraminekust ei saa juttugi olla. Paari päeva pärast koju tagasi jõudes leidis Pajur seal ees oma laenatud viiuli ühes sedeliga: "Sie haben's doch besser gewusst als wir. Besten Dank".
Suurem osa saksa väest kadus Eestist tasakesi, otsekui häbenedes. Nagu pääsukesed sügisel - ühel päeval märkad, et neid enam ei ole. Kohati püüti küll mõni siga kinni ja söödi enne lahkumist ära. Selline lugu juhtus Tääksis. Üks kannatanud peremees lõi lärmi ja sai oma röövitud sea veel kätte. Teine peremees oli tasasem ja jäi oma röövitud loomast ilma.
Kui sakslased lahkusid ja raske oli ette ära näha, kuidas poliitiline kord Eestis välja kujuneb, viis Suure-Jaani õpetaja G. Rosenberg oma abikaasa ühes väikese lapsega Riiga abikaasa vanemate juurde, kavatsedes ise kohe tagasi pöörduda oma ametikohale. Riias aga kuulis ta, et Valga on uuesti punaste käes ja tema tagasisõit otseteel osutus võimatuks. Õpetaja pidi nüüd Berliini, Kopenhageni ja Helsingi kaudu sõitma. Välismaal võtnud eesti diplomaadid Menning ja Kallas teda hästi vastu [-492-] ja andnud hädavajalikku abi. Ka olnud tal endal seal diplomaatilisi ülesandeid täita. Möödus ligi aasta, enne kui ta jõudis jälle koju. Tema asetäitjaks oli tol ajal noor õpetaja Alver.
Juba Keerenski aeg võeti Eestimaa algkoolides vene õppekeele asemel eesti keel tarvitusele. Saksa okupatsiooni aeg jäi asi samuti, kuid maa vallutajate poolt nõuti, et koolis emakeele kõrval ka saksa keelt õpetatakse. Muisse kooliasjusse sakslased end ei seganud. Kooliõpetajad hakkasid omal algatusel uusi õppekavasid välja töötama. Selles neile sakslaste poolt takistusi ei tehtud.
Keerenskiaegsed eestlaste püüded endale sõjaväge organiseerida paralüseeriti järgneval punaste valitsuse ajal. Neile jätkus ju oma punakaardist nende ainsate vaenlaste, nimelt neetud kodanlaste taltsutamiseks ja hävitamiseks. Sakslased muidugi olid ka vaenulikud eestlaste sellesuunalistele püüetele. See aga eesti patrioote ei heidutanud. Tuli hõõgus tuha all edasi. Sakslaste okupatsiooni lõpupoole saadeti Viljandist Adamson Olustveresse koolijuhatajate Pajuri ja Hanseni juurde, et nad kokku seaksid usaldusväärsete meeste nimekirja, keda võiks Eesti sõjaväkke võtta. Pajur ja Hansen täitsid nende peale pandud ülesande. Nende nimekirjas oli umbes 70 meest, kes pärast Vabadussõja ajal ka eesti sõjaväkke võeti.
Olen sündinud 15. aprillil 1861. aastal Viljandimaal Kabala vallas Saarjõe ääres Saeveski metsavahikohas. Olin õige noor, kui mu isa oma perekonnaga üle kolis samasse valda Metsa-Leisu tallu, mille omanik praegu olen. Seal kasvasin ilusas looduserüpes üles. Sellepärast on maaelu mulle ikka palju armsamaks jäänud kui linnaelu, olgu küll, et suurema osa oma eluajast olen pidanud linnades veetma.
Minu isa jutustas: Varases lapsepõlves roomanud ma kord kambripõrandal. Mu õed, kes minust olid mõned aastad vanemad, saanud kusagilt ilusaid kirjusid lindikesi, millede üle neil olnud suur rõõm. Nad toonud oma lindikesi ka mulle näha. Mina võtnud lindikesed kätte ning vaadelnud neid natuke. Nad pole aga mulle kuigi palju huvi pakkunud. Ma visanud nad varsti kõrvale, roomanud siis kapi juure, otsinud kapi alt vanu roostetanud rauatükke, puhastanud, kõlksutanud neid üksteise vastu ja olnud nendega mängides nähtavasti palju õnnelikum, kui õdede kirjude lintide juures.
Ses loos näitas end õige varakult üks minu iseloomujoon, mis mulle vanaduseni on jäänud. Enam, kui moodne, pretensioone, värvitud ja vikitud kirjandus, on mid alati huvitanud vanad lihtsad rahvajutud ja laulud, ülepea kogu vanavara. Seda korjata, #494# unustusest päästa, möödunud aja sündmuste üle mõtteid mõlgutada, on ikka minu armsaim ajaviide olnud. Minu vanem õde Tiiu jutustas: Kui ma juba osanud rääkida, sõitnud ta kord minuga Suure-Jaani kiriku. Taluteelt metsa vahelt välja jõudes näinud ma Navesti mõisa pargist kõrge torni tippu ja hüüdnud: "Näe, juba kirikulist jalad paistavad". Ma olnud aga õige tõsine poiss ning ei olla sallinud, et teiste inimeste puudusi laidetaks. Õele teinud see nalja ja et mind õrritada, hakanud ta meelega kirikuliste üle laitvaid märkusi tegema. Mina saanud viimati õige ägedaks ning põrutanud: "Kuule, mis sinul on teiste inimeste vigadega tegemist? Jäta nad rahule!"
Minu seitsmendal eluaastal hakkas isa mulle lugemist ja kirjutamist õpetama. See ei läinud alguses mul libedasti, isa nurises ja ütles, et minu vend ja õde olla lugemiskunsti kergemini kätte saanud. Olin ma kord aga aabitsaraskustest üle saanud, siis kujunes lugemine mulle kireks ja on vanaduseni selleks jäänud. Võin peaaegu ütelda, et olen enam lugenud, kui elanud. Isal oli kummutitäis tolleaegset kirjandust. Seal olid Jannseni Pärnu ja Eesti Postimehe aastakäigud, "Sõnumitooja", "Siioni kandle" kaks jagu, nootidega Eesti laulik, Masingi "Pühapäevavahelugemised", Kreutzwaldi "Maailm ja mõnda, mis seal sees leida", "Maa ja mere pildid", #495# "Vaga Jenoveeva kannatused", "Kasulised kalendrid", niisama ka Freudlichi tähtraamatud naljajuttude ja vemmalvärssidega sabas. Aukohal, kui tähtsaimad, olid muidugi katekismus, piiblilugu, piibel, lauluraamat ja jutluseraamat.
Kui ma üksi karjas käisin, olid mul harilikult põues "Postimehe" numbrid. Mind huvitasid eriti "Postimehe Jututoas" jutustused Rootsi Raudpeast, Saardami linna puusepa sellist Preisi Pritsust jne. Kõige enam vaimustasid mind aga juttude vahel Koidula laulud ja ma olin nii õnnelik, kui nad pärast leidsin kogutud "Emajõe ööbikus". Ehk mul muidu kuigi hea mälu ei olnud, jäi mulle mõnigi Koidula laul ühekordse läbilugemise järele eluajaks meelde.
Meil oli poisiks üks Nikolai I aegne soldat, Lusiva Mihkel, vanapoiss, kes aga alati unistas abielust. Ta oli linnas raamatupoes endale küsinud "abjalu" (abielu) raamatut. Müüja pole hästi aru saanud ning andnud talle abielu raamatu asemele Freundlichi "Apolloniuse" raamatu. Mihkel turtsus küll pärast kodus, kui eksitus oli talle selgunud, kuid minu rõõm oli seda suurem selle kalli raamatu üle ning mul tekkis himu teda endale ära kirjutada. See töö aga võttis aega ja nõudis lapselt vaeva. Kui ma seal juures olin mõnikord puruväsinud ning jäin magama, siis halastas mind kõige vanem õde #496# Mari ja kirjutas minu eest edasi. Raamat on praeguseni alal hoidunud.
Seitsme- või kaheksa-aastane võisin ma olla, kui ma ise kogemata kirjanikuks sain järgmisel juhul. Peeti minu õe Mari pulmi, mis mitu päeva kestis, nagu see vanemal ajal oli taludes viisiks. Pulm peeti talvel, meestel olid püssid ligi võetud, vahetevahel käidi Leisu metsatalus jahil. Pulmas ei puudunud ka naljamehed, kes külaliste ajaviite eest hoolitsesid. Tähtsaim neist oli minu onu Saeveski metsavaht Aadu, kellel rahva suus "vana bassa" nimi oli. Ta oli end moonutanud õudseks elevanditaoliseks elukaks, kes oma pika londi rahva sekka toppis ja temaga tembutas. Meestel sai naeru, naistel - uih, aih. Mina istusin teiste lastega laua taga, vaatasin nalja pealt. Siis võtsin tahvli ja krihvli ning kirjutasin selle sündmuse üle Freundlichi-stiililistes vemmalvärssides laulu. Näidati vanematele inimestele seda teost. Nad imestasid ja ei tahtnud uskuda, et see on minusuguse pisukese jõnglase töö. See oli minu esimene kirjanikuloorberite lõikamine, mis on jäänud ka viimaseks.
Teise õe pulmas juhtus mul äpardus, mis küll siis nukrustas meelt, pärast aga tõi seda enam kasu. Nimelt keegi oli mulle paberossi andnud; poisikest painas uudishimu, oli vaja järele #497# proovida, mis maik sel tubakasuitsetamisel õige on. Aga minu onu Vakina Andres oli seda tähele pannud ja noomis mind pulmaliste ees läbi. See noomitus jäi mulle meelde, ma pole eluajal enam suitsetanud. Noomija ise ja ta pojad suitsetasid kõik.
Pidudel ei huvitanud mind harilikult aga mitte naljatembud. Teiste laste mängudest ja vallatustest hoidsin end eemale. Kus aga vanamehed istusid koos ja arutasid tõsiseid asju, seal seisin väsimata tooli taga ja olin täiesti kõrv. Ma ei tüdinud kuulamast, ei läbenud ära minna: Selle tagajärjel olin ka liig varakult "altklug". Omaealiste laste seltskonnas jäin enam kohmetuks ja saamatuks.
Karjapoisipõlv üksikus metsatalus, see oli õnnis aeg, kus mul oli võimalik kellestki eksimata looduse elu vaadelda, looduse ilu imetleda, muutusi looduses jälgida. Nüüd lipsab üks aasta teise kannul mööda nagu unenäos; ma ei saa mahti näha, mis ta toob ja mis ta viib. Tema hüved aga pole ka mulle määratud. Pea on muresid täis, tunded teisale pööratud, soovid mujale sihitud.
Kui hea, et oli ometi ükskord aeg, kus võisin loodust nautida, tast joovastuda! Kui palju oli puid ja põõsaid, milledest igaüks näis mulle täiusliku kunstiteosena. Kuidas muutus metsapilt #498# kevadel iga päevaga, iga tunniga. Aas oli täna valge, homme paistis punane, siis säras sinine, varsti jälle kiirgas kollane, selle järele, missugused lilleliigid oma õied lahti lõid. Lilli armastasin vaadelda, mitte aga noppida. Kahju oli mul ka, kui ma neid pidin vikatiga maha niitma. Tollest karjapoisiajast on mul kombeks jäänud kevadel esimese mulle silmapuutuva jaanililleõie juurde maha kummarduda ning teda suudelda.
Juba vanas eas tuli mul kord tuju endale jõulupuud ehtida. Aga noor, ilus, tihe, elurõõmus puuke selleks maha raiuda, et ta teeks ainult ühel õhtul mulle ehtes lõbu. pärast aga peaks kolikambri üksinduses surema, see mõte oli mul vanaduses sama vastik kui lapsepõlves. Õnneks oli sula talv, ma kaevasin metsast puukese juurtega ja mättaga üles, paigutasin ta suurde vaagnasse ja hoidsin seal sambla all ta juured niisked. Jõuluõhtul ehtisin teda ka ja vaatlesin segamatu rõõmuga oma elavat, mitte surevat jõulupuud. Pärast pühi lasksin ta välja viia ja aia äärde istutada, kus ta rõõmsasti sirgudes loodab ükskord palgiks saada.
Kui palju huvi pakkus mulle lindude elu! Linnupesi ma ei lõhkunud, aga üht pattu pean siin südame pealt pihtima. Isa oli mulle vibupüssi teinud, millega harjutasin laskmist. #499# Sihiks valisin linde, et end õige kütina tunda, kuid nooled lendasid ikka märgist mööda. See mulle ei meeldinud. Ma võtsin isa püstoli, laadisin ta ja läksin jahile. Ühes võsas nägin laululinnuperet, mis äsja oli pesast lahkunud. Emalind vidistas hellusest tulvil häälega poegadele, kes oma noorte silmadega uut ümbrust vaatlesid ja nii õnnelikud olid, et juba oskasid ühelt oksalt teisele lähedasele oksale pooleldi hüpata, pooleldi lennata. Mina panin püstoliotsa ühe noore linnu lähedale. Linnuke viibis omal kohal mind uudishimulikult silmitsedes, paha aimamata, kuid armastaja ema sai kohe aru, missugune kuri nõu mul oli, ja tõstis heledat hädakisa. Sellele vaatamata lasksin poja maha. Siis kutsus ema tasasel, väriseval, resigneerival häälel ellujäänud poegi, et nad mõrtsuka eest ruttu põgeneksid. Olen nüüd vana mees, aga see emalinnu hädakisa ei kustu iial mu kõrvust. Mis ma annaksin, kui see nurjatu tegu tol ajal minust tegemata oleks jäänud!
Minu esivanemad on metsanurgas elades kõik suured kütid olnud. Mu isa oli noores eas ka metsavaht ja kütt. Ükskord õpetas ta mulle kütiametit. Ta oli tähele pannud, kus kohas metsas üks tedrepoigjas elutses, sinna tegime endile lehtpuuokstest tiheda onnikese ja pugesime sisse. Isal oli väiksest linnuluust vilekene valmistatud, sellega hakkas ta tedrepoja #500# häält järele tegema. Emateder kuulis ja häälitses vastu, sest arvas, et üks poeg kaebab hädas ja kutsub teda appi. Hell emaarmastus sundis teda, vastu häälitsedes ja meie peidupaika igast küljest uurides, sellele ikka enam lähenema. Kui ta paraja maa peal oli, käis pauk. Ennastsalgav emaarmastus, see kõige püham loodusevaist, oli linnule surma toonud… Teised kiitsid maitsevat tedrepraadi, minule ei tahtnud ta suust sisse minna.
Kõigist jahtidest meeldis mulle küll orava tagaajamine koertega metsas. Orav kõrge puu ladvas juhib nagu ise inimese tähelepanu endale plaksuva häälitsusega, mis koeri õrritab ja karjapoisse võitlusele ahvatleb. Osava loomakese iga luurav pilk, iga liigutus ja sabakeerutus kõrgel puu otsas nagu tahaks ütelda: "Katsuge, mis te, maidad, seal all mulle ikka võite teha!" Seda heledat, metsas kaugele kajavat koerte kilkamist, seda puudele koputamist ja puutükikeste ülespildumist, mõnikord ka enda ülesronimist, mis siis saab. Kord ajasin orava niisugusele kohale metsa ääre, kus ta kitsikuses pidi maha kargama. Et koerad ilusat loomakest mitte ära ei murraks, haarasin ta sabast kinni, kavatsedes teda nagu linnupoega põues koju kanda. Olin aga unustanud orava pikad, teravad lõikhambad. Ta pööris pea ümber ja hammustas mu sõrme nii, et see #501# terve aasta põdes.
Minu isa ei uskunud nõidust ning vihkas nõidu. Kord tuli meie tallu üks mees oma naisega. Nad küsisid, kus meie lähedal Olustveres keegi tark nõid elavat. Isa sai ägedaks ja hakkas nõiaotsijaid noomima. Noomis senikaua, kuni nad koju tagasi pöördusid. Teisel hommikul olid meie ühel mustal tallel tagumised jalad halvatud. Inimesed, kes olid eelmisel päeval minu isa jutlust nõiaotsijaile kuulnud, sosistasid nüüd, et näe, seal ta on: talle halvatus on nõia kättemaks selle eest, et ta külastajad tagasi hurjutati.
Mina olin karjane ja pidin nüüd vigase talle eest hoolitsema. Kui teda üles aitasin, siis võis ta kuidagiviisi käia, kuid maast üles tõusta ei suutnud ta minu abita. Nii pidin teda metsas ühtepuhku valvama, nagu ema tillukest last. Sellest arenes ka minu emahellus õnnetu vigase looma vastu. Ta sai mulle armsamaks, kui kogu kari terveid loomi. Minu hoole all oli veise- ja lambakari. Enne heinategemist oli raske ära hoida, et loomad mitte heinamaale ei tikuks, sest mitte igal pool polnud aedu ees. Mul oli niiviisi muret ja tegemist küllalt ja ma ei võinud kõike hoolt ja tähelepanu pühendada halvatud tallele. Kord õhtul karja koju ajades kohkusin nähes, et minu tallekene puudus karjast. Viibimata ruttasin tagasi #502# teda otsima. Otsisin metsas kõik kohad läbi, kus omateada olin päeval karjaga käinud. Küsisin ümbruses küla heinalistelt enne öö tulekut. Siis uitasin öö otsa üksi ümber määgides ja asjata vastust oodates. Kartsin, et vast mõni röövloom on tallekese ära söönud. Ise olin vahvasti valmis oma malgaga kasvõi terve hundikarja vastu võitlema. Päikesetõusu ajal leidsin kadunud talle kahe künka vahel, sinikapõõsa ja kailuvarte varjus. Ei ole pärast miski kaotus mu vaevarikkas elus mind nii hirmutanud ja kurvastanud, kui tol ajal vigase talle kaotus. Ei ole ka milleski mu süda rõõmust nii juubeldanud nagu siis, oma leitud talle süles koju kandes.
Isa oli lugemises, kirjutamises, rehkenduses ja usuõpetuses mind nii kaugele viinud, et võisin kohe Sagevere kõrgemasse rahvakooli sisse astuda. Selle kooli oli asutanud Kabala parun Vietinghoff ja tema juhatajaks määranud Laeva küla kooliõpetaja Jääratsi poja Hansu. Hans Jäärats oli hariduse saanud Tallinnas saksa vaestelaste koolis ja seal hakanud oma nime kirjutama saksapäraselt "Gerretz", missugune kirjaviis on ka tema järeltuleval sool tarvitusel. Koolis kuulunud ta andekamate õpilaste hulka. Teda lastud ühe teise kaasõpilasega ka orelimängu õppida tolleaegse tähtsa muusikamehe #503# Hageni juures, kes kirikulauluviiside kogu on välja andnud, nagu Punšel Riias.
Hans Gerretz oli Napooleoni profiiliga, terava vaatega sinihallidest silmist, keskmisest kõrgema, hästi proportsioneeritud kasvuga, kalgivõitu tenori häälega. Oma valget, laitmatut hammasterida laskis ta kõnelemisel ja naermisel meeleldi nähtavale tulla. Liig tugevat lõuga varjas täishabe. Pea kippus keskmises vanaduses paljaks minema. Gerretzil oli kuni vanaduseni ilus, kindel käekiri. Ta joonistas hästi, ka looduse järele, mängis osavasti viiulit ja klaverit, rääkis puhtalt saksa keelt. Kui venestus tuli, sai tema ka vene keele iseõppimise teel nii selgeks, et võis teda oma koolis õppekeelena tarvitada. Ja siis oli tema juba vana mees.
Gerretz oli ka oma emakeeles tubli kõnemees, armastas pikki kõnesid pidada ning oma kõneanniga hiilata. Sagedast kutsuti teda külla lapsi ristima või surnuid kodunt saatma, mida ta ka väärikalt tegi. Tal oli tugev enesetunne, härrasmehe vaim, valitseja käitumine. Oma autoriteete oskas ta koolis ja külas kõrgel hoida. Kool oli täiesti Gerretzi kätte usaldatud ja ta näitas end usaldusväärsena. Kabala parun Vietinghoff ja Pilistvere kirikuõpetaja Mickwitz külastasid Sagevere kooli harvasti, enam auvõõrastena kui revidentidena. Oma aja #504# pedagoogide seas oli Gerretz tublimaid ning silmapaistvamaid. Korralikkus ja kohusetruudus olid tema tähtsaimaid iseloomujooni. Puuduvat näis tal sümpaatsekstegev südamesoojus, nii et teda enam austati kui armastati.
Sagevere kool pidi õpilastele tee lahti tegema kõrgemaisse õppeasutusisse, kus tol ajal Baltimail õppekeeleks oli saksa keel. Sellepärast pandi Sageveres erilist rõhku saksa keele omandamisele. Kolmeklassilise kooli kõrgemate klasside õpilased tohtisid mõnel päeval nädalas ainult saksa keelt rääkida. Teiseks tähtsaks õppeaineks Sagevere koolis oli usuõpetus. Gerretz ise oli kõva usumees ning püüdis enda kätte usaldatud lapsi ka usklikeks kasvatada. Sellepärast algas iga päev koolitöö hommikupalvega. Esiti lauldi paar salmi, siis luges keegi selleks määratud õpilane juhatatud koha piiblist ette, mille koolmeister ära seletas, hoides saksakeelset raamatut ees ja andes sellejärele seletusi ilma takistamata voolavas eesti keeles. Lõpuks tuli jälle laul. Hommikupalvele järgnes iga päev usuõpetuse tund. Koolilõpetajail oli peale katekismuse ka suurem osa piiblist ja lauluraamatust peas. Gerretz oli omalt kohalt vaga mees ja püüdis ka õpilastes innukalt vagadust kasvatada. Kuid temal puudus kunst vagadust armastusväärseks teha.
Kuid aineid ei jäetud Sageveres ka mitte hooletusse. #505# Ajalugu, geograafia, looduselugu, füüsika ja joonistamine ei puudunud mitte. Muusika oli au sees. Lauleti ilusaid saksa viise kas saksa tekstiga või Gerretzi enda tõlgitud eestikeelsete sõnadega. Mõned praegu üldtuttavad laulud levisid Sageverest rahva sekka, nagu "Kiida Issandat, minu süda" ja "Las ma lähen". Nende viisid võttis Gerretz saksakeelsest laulude kogust "Zionšarfe". Pärast, kui Kuhlbarsi noodiraamatud ilmusid, võeti ka need koolis tarvitusele. Minule ja mõnele teisele õpilasele andis Gerretz ilma tasuta õpetust klaverimängus. Gerretzil oli ka, nagu enamasti iga rahvakooli juures maal, oma laulukoor täiskasvanuist, kes laupäeva õhtuti kooli juures harjutamas käisid.
Ka kehalise kasvatuse eest hoolitseti Sageveres. Oli võimlemise tunde. Liumäelt liulaskmist, lumekindluste all võitlemist, soodsa ilmaga kaugemaist uisutamisretkeist võttis mitte harva ikka Gerretz ise osa. Kevadel käsutati poisid põllutööle või tehti ilusas looduses jala ekskursioone. Võidujooksud, pallilöömised, kurnirattaviskamised tõid omast kohast lõbu. Videvikutundidel tuli Gerretz sagedasti koolilaste keskele ja jutustas neile ilusaid muinaslugusid.
Vanal koolimajal, mis pärast maha põles, oli Gerretz ise lae, #506# seinad ja ahjud joonististega ilustanud. Sahvriukse kohal, kus õpilaste leivakotid sees olid, seisis salm:
|
Keiner soll nicht hieaus essen, Der da hat des Herrn vergessen. |
Kahe klassitoa vahepealse ukse kohal oli teine salm:
|
In Hoffnung leb' ich für und für, Bis dass ich komm' zur Himmelstür. |
Viimast salmi laulsime ka kaanonina ehk ahellauluna. Ülepea lauldi Sageveres sagedasti kaanoni, missugust lauluvormi nüüd Eestis vähe tuntakse.
Et Gerretzil tema kolmeklassilises koolis harilikult abiõpetajat ei olnud, kasutas ta alamais klassides ülema klassi paremate õpilaste kaasabi. Gerretzi endiseist õpilastest said mitmed pärast vallakoolmeistreiks. Tema õepoeg, kadunud kirikuõpetaja Georg Koik, ja Kolga-Jaani õpetaja Tischler on oma alghariduse Sageveres saanud.
Gerretz pidas pühapäeviti sagedasti, suurtel pühadel aga ikka oma koolimaja suures saalis jumalateenistust. Selleks oli ta koolile ka väikese oreli muretsenud. Rahvast tuli alati palju tema palvetundidesse kokku. Tema vaimulikest kõnedest peeti enam lugu, kui tolleaegse Pilistvere õpetaja #507# Mickwitzi jutlustest. Öeldi: "Ei Pilistvere Miku meie Jääratsi vastu saa".
Et Jäärats saksa hariduse oli saanud ja tol ajal kõrgem haridus Eestis ülepea oli saksakeelne, siis rääkis tema, nagu enamasti kõik ärkamisaja tegelased, ka sakslaste vihkaja C. R. Jakobson, oma perekonnas ja teiste eesti haritlastega meeleldi saksa keelt. Kuid oma eesti päritolu ei püüdnud ta salata ega kadakana sakslaste sekka kaduda. Kui aastal 1869 Tartus esimene üldine eesti rahva laulupidu peeti, võttis ka Gerretz sellest lauljana osa ja riietus rahvapärasesse ülikonda. Tagasi tulles oli ta vaimustatu peost ja peo korraldajast J. W. Jannsenist. Gerretz korjas Hurdale vanavara ja õhutas selleks oma õpilasi. Kreutzwaldi "Kalevipoega" hindas ta kõrgesti ja tutvustas sellega lapsi. Kui Aleksandri kooli asutamise mõte tekkis, oli Gerretz südimaid kihutustöötegijaid ja rahakorjajaid. Tema ülesandel käisime ka meie, lapsed, küla mööda seks otstarbeks kopikaid korjamas. Jakobsoni püüdis ta poliitilises võitluses toetada. Jakobson külastas teda ja jäi mõnikord ööseks tema juure. Kui aga tüli tekkis Jakobsoni ja Hurda vahel usulistel põhjustel, siis hoidis Gerretz, kui kõva usumees, Hurda poole. Ülepea kasvas tema usuinnukus vanaduses. Ta kirjad tol ajal koosnesid #508# suuremalt osalt pühakirjasalmidest.
Elades õige kokkuhoidlikult, oli Gerretz oma pikal teenistuseajal Sageveres nii palju raha korjanud, et ta Tallinnamaalt ostis esiti ühe talukoha, pärast väikse Kedva mõisa, mis praegu olla tema väimehe käes.
Sagevere koolist läksin Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus üks aasta Joosep Kapi juhatusel õppisin. J. Kapp oli ärkamisajal enam tuntud kui Gerretz. Kõik tolle aja rahvamehed, Kreutzwaldist alates, hindasid teda. Tema oli kehaliselt hästi arenenud, meeldiva mehise välimusega. Lahkus, sõbralikkus, hingesoojus säras ta siniseist silmist, naeratas ta sümpaatselt näolt, kuuldus ta tugevast, kuid pehmest rinnahäälest.
J. Kapp oli ka kirjanik. Näiteks ilmusid tema sulest "Eesti ema" ja "Geomeetria". Viimast raamatut arvustas Rudolf Kallas Kirjameeste Seltsis ja andis õige kiitva otsuse. Gümnaasiumiõpetaja Tilk laitis ta maha ajalehes, sest tal endal oli geomeetria õpperaamat teoksil ja vaja oli ettejõudnud võistlejat üleolevalt näägutada. Joosep Kapp õpetas geomeetriat ka oma koolis ja oskas seda õppeainet huvitavaks teha. Kapp kahetses, et eesti rahva ärkamisaja, tolle suure #509# murranguaja, muutusi rahva vaimses ja majanduslikus elus tarviliku tähelepanuga ei jälgita ega kirja panda. Tema ise olla seda küll teinud omaaegsete sündmuste kohta Suure-Jaani kihelkonnas. Olen pärast aga mitu korda tema poja, praeguse Suure-Jaani köstri Hans Kapi käest järele pärinud, kuhu ta isa kroonika on jäänud. Poeg sest midagi ei tea. Kui ta mitte mõnes arhiivis ei leidu, siis on ta kaduma läinud. Kahju!
Aga enam mõju kui oma kirjandusliku tegevusega avaldas Kapp elava sõnaga ja kogu oma isiksusega. Ta oskas koolis ilma Gerretzi karmuseta ja pedantsuseta õpilastele õppimist südameasjaks teha ja püüdis neid alati heasoovliku, kasuliku nõuga toetada, et nad ka pärast elus edasi saaksid.
Tolleaegseist eesti rahva üldiseist üritusist, nagu kirjameeste seltsi ja Aleksandri kooli asutamise komiteedest võttis Kapp elavalt osa. Ta oli Viljandi põllumeeste seltsi asutajaid ja ajuti ka selle seltsi esimees. Suure-Jaanis oli tal mitte üksi laulu- vaid ka mängukoor, tema enda asutatud. Vahekord kihelkonna rahvaga oli kõige sõbralikum. Kapi 25-aastase ametijuubeli puhul avaldati talle üldist lugupidamist ja kingiti talle kulduur. Dr. Veske luuletas juubilarile õnnesoovilaulu. #510# Selle algus on:
|
Saagu valgus! hüüdis Looja, Ilmamaa ja elutooja. |
Olin siis juba Tartus ja juhtusin sinna juure, kui dr. Veske seda laulu viilis ja ta dr. Kreutzwaldile näha viis. Kreutzwald muutis paar värssi, et puhtamat riimi saada. Kui dr. Veske oma laulu J. Kunderile ette luges, hüüdis Kunder: "Das ist schön. Das ist sehr schön".
Kapp oli veendunud usklik kristlane, kuid vabama vaate ja vähema usufanatismiga kui Gerretz. Ta oli ise käärimise ja kahtlemise ajad läbi teinud, selletõttu oskas ta noori nende tõeotsinguis juhtida. Usuõpetusega tema koolis ei liialdatud ning ei tehtud sellega usku õpilastele mitte hapuks.
Suhted pastor Speeriga ei olnud Kapil mitte kõige paremad. Saksastunud lätlane, Riia kodaniku poeg Speer vaatas viltu Kapile kui tähtsale, mõjurikkale eesti rahvuslasele, ja püüdis teda nii mõnigi kord oma pastori ülivõimuga pigistada. Asi läks niikaugele, et ta tahtis Kappi köstri ja kihelkonnakooli juhataja ametist lahti teha. Kappi päästis see, et ta oli ametisse seatud mitte pastori, vaid kirikukonvendi poolt, kellel üksi oli õigus teda ametist tagandada. Konvent aga Speeri tema tülis Kapiga ei toetanud. #511#
Samuti viltu vaatasid Kapile mõisnikud, kelle käes oli siis veel administratiiv- ja kohtuvõim. Kui haruldaselt hea kõnemees esines Kapp tihtipeale pidudel kõnedega. Ühes kõnes oli ta muuseas öelnud: "Eesti jalg ei passi mitte saksa saapasse." See mässumaiguliseks peetud sõna viidi sillasaksa (Ordnungsrichter) kätte, kes jultunud kõnemehe oma tribunali ette kutsus. Juba oli sillasaks valmis talle karistust määrama, kui Kapp järsku ütles: "Ich empfehle mich, Herr Ordnungsrichter. Sie haben kein Urteil über mich zu sprechen: Ich gehöre vor das Hofgericht in Riga". Kohtunik peatus oma otsuse kirjutamises ja küsis pahaselt: "Warum haben Sie das nicht gleich gesagt?" "Das hätten sie selbst wissen sollen", vastas Kapp ja läks välja.
Joosep Kapp suri 40-aastase teenistuse järel Suure-Jaani köstri ja kihelkonnakoolijuhataja kohal 61-aastaselt. Olles gripihaige, läks ta pühapäeval kiriku oma ametikohustuste täitmisele, sai seal külmetuda, millele järgnev kopsupõletik teda hauda viis. Pastor Speer teatas teisel pühapäeval kantslist enne sealt lahkumist lühidalt ja kuivalt, et "täna on meie kantri matus". Mitte üht kiitvat sõna kadunu mälestuseks ta juure ei lisanud. See teguviis rahva lugupidamist Speeri #512# vastu ka ei suurendanud. Matuselisi oli siiski rohkesti. Pärast korjati raha ja ehiti Kapi haud graniidist obeliskikujulise, Suure-Jaani surnuaial kõige kõrgema mälestussambaga. Sambameister oli Kapi endine õpilane Meiner. Kui Speer suri, pandi ka tema hauale mõisnike ja muude saksasoost koguduseliikmete poolt must marmorrist. Mõlemad puhkavad nüüd teineteise lähedal, Speer Kapi jalutsis.
Kui Joosep Kapp suri, siis ei tahtnud Speer tema poega Hans Kappi isa asemel köstriks ja kihelkonnakooli juhatajaks kinnitada ettekäändega, et köstriametikandidaadil ei olla Tartu seminarist täielist lõputunnistust. Seminari lõputunnistusest oli aga Hans Kapp sellepärast ilma jäetud, et ta oli koolis Ernst Petersoni ja Tõnu Sanderiga referaadi välja töötanud, milles seletati, et vene õppekeele tarvitusele võtmine eesti koolides ei toovat rahvaharidusele mitte kasu, vaid kahju. Speer küsis siis Ängi (Enge) mõisa pidajalt Kurikult, mis rahvas sest asjast arvab: "Kas rahvas tahaks hea meelega Hans Kappi köstriametis näha?" Kurik surunud õige klahvi peale, kavalasti vastates: "Õpetaja härra soovib muidugi, et tema poeg ükskord Suure-Jaani õpetajaks saaks. Rahvas aga ütleb: "Kui nüüd Hans Kapp Suure-Jaani köstriks ei saa, siis muretseme selle eest, et peale Speeri surma üks Kapp peab Suure-Jaani pastor #513# olema."" Speeri ja Kapi pojad studeerisid siis mõlemad teoloogiat. See ähvardus aitas. Hans Kapp kinnitati köstriametisse.
Pöördun tagasi selle aja juurde, kui ma isaga Suure-Jaani sõitsin, et seal Joosep Kapi juhatuse all olevas kihelkonnakoolis end ette valmistada Valga köstriseminari astumiseks. Mind eksamineeriti sellepärast saksa keeles ja klaverimängus. Kapp viis mind oma kabinetti, andis saksakeelse kirjatöö teema ning pani mind kirjutama. Tema ise jäi selle vahel saali minu isaga juttu ajama. Uks kabineti ja saali vahel oli lahti. Ma kuulsin, mis seal räägiti, ja nägin osalt ka mis seal saalis oli. Seinalt paistis mulle silma kellegi mehe intelligentne, sümpaatne nägu kõrge laubaga. Pärast sain teada, et see oli Valga seminari direktor Zimse pilt. Teiseks tõmbas minu tähelepanu endale üks mustaverd mees, musta täishabeme, mustade prillidega, kahvatupoole näoga, kõhnavõitu kasvuga. Ta istus vaikides, ilma teiste jutust osavõtmata. Kapil oli alati juttu küllalt, ta rääkis minu isale kiites Kalevipojast. Isa oli oma iseloomupoolest realist, muinasjutte ta kõrgelt ei hinnanud. Ta ütles: "Kalevipoja lugu on paljas ennemuistne jutt". Kapp ütles selle peale: "Simsoni lugu on ka üks ennemuistne jutt". #514# Isa naeratas, ei hakanud aga vastu vaidlema, ehk küll tema arvates piiblis leiduva jutustuse ja lihtrahva muistendi vahel oli suur vahe.
Selle vahel oli minu kirjatöö valmis saanud. Kapp jäi sellega rahule, niisama ka minu klaverimänguga. Ma võisin nüüd segamata vanemate meeste juttu kuulata, milleks mul oli alati suur isu. Viimati hakkas must vaikiv mees ka keskustelust osa võtma. Kapp tutvustas teda mu isale, see oli C. R. Jakobson. Mina tegin suured silmad ja vaatlesin teda ahnesti, sest tema nimi oli rahvasuus kuulus ja äratas alati ägedaid vaidlusi. Mäletan, kuidas mu vend oli Jakobsoni lugemisraamatu ostnud ja sealt mulle ette luges Rückerti laulu tõlget kadakast, kes oma okastega rahul ei olnud. See jutt meeldis mulle üliväga, ma hakkasin seda südimalt lugemiskunsti õppima, et ise võiksin seda huvitavat raamatut lugeda. Pärast lugesin ka "Kolm isamaa kõnet" läbi ning huvitusin Jakobsoni teravaist kirjadest Postimehes nn. sulesõja ajal. Sagevere koolis õppisin maadeteadust Jakobsoni "Väikese geograafia" järgi. Nüüd istus Jakobson ise mu silmade ees… Ta oli oma kooliõpetajaametist Peterburis lahkunud ja sõitnud oma venna juure Vändrasse. Kapp oli enne Tormas tema õpetaja olnud ja oli nüüd veel temaga #515# kõige paremas vahekorras. Sellepärast pöördus Jakobson Suure-Jaanist läbi sõites ikka Kapi poole sisse, kuni poliitilised lahkhelid tegid neid teineteise vastasteks. Jakobson jutustas, ta olevat pidanud Peterburist lahkuma sellepärast, et Neeva linna kliima olnud talle kahjulik, ta hakanud seal verd köhima. Üks aasta veetnud ta Tallinnas, supelnud seal meres ja "sain seal nii terveks, nagu praegu olen," lõpetas ta oma jutu.
Kapp rääkis pärast, et Jakobson olnud kooliõpetajaametist õige tüdinenud ja ütelnud varieerides vana klassikalist sõna "Wenn die Götter verderben wollen, den machen sie übermütig" nii: "Wenn die Götter verderben wollen, den machen Sie zum Schulmeister".
Ühevahe pidas Jakobson Vändras vallakirjutaja ametit, kasutades abilisena oma venda, keda ennast seal ei tahetud vallakirjutajaks kinnitada. Mittekinnitamise põhjuseks võis olla, et see vend olnud mõisnike vastu kaunis vänge ja õrritanud neid. Näiteks tulnud keegi neist vallavalitsuse asjaajamist revideerima. Revident istunud ühe laua taga, Jakobson kaugemal teise laua taga, raamat ees. Revidendil olnud seda raamatut vaja, ta öelnud Jakobsonile: "Reichen Sie das Buch hier." Jakobson jäänud istuma, võtnud nõutud raamatu kätte ja sirutanud #516# käe mõisniku poole, et talle niiviisi raamatut ulatada - "reichen".
C. R. Jakobsonist jutustatakse järgmine teda iseloomustav anekdoot. Teel, mis Kurgjalt Vändrasse viib, olnud palju kopliväravaid ning Jakobsonil olnud seda teed sõites alati palju tööd nende lahtivõtmise ja kinnipanemisega. Ta nurisenud, palunud naabreid oma aiad teisiti ehitada ja kaevanud ka vallavalitsusele, kuid tagajärjeta. Äge mees, nagu ta oli, rakendanud viimaks tugeva, kange pääga hobuse vankri ette ja sõitnud väravad puruks. Kus hobune pole üksi korda saanud, sealaidanud peremees kirvega. Sestsaadik ehitatud kopliaiad teisiti ning väravad hakanud teelt kaduma.
Jakobsoni ma ei näinud priskena, paksuna, nagu teda mõni kunstnik maalib. Kui ta hakkas Sakalat välja andma, oli tal alguses suurte raskustega võidelda. See mõjus kahjulikult ta tervisele, ta hakkas jälle verd köhima. "Noch ein solches Jahr," ütles ta "und ich bin nicht mehr".
Ei või ütelda, et Jakobsoni kõne oleks nii mõjuv, sütitav kui ta kirjatööd. Ta rääkis pealtnäha külmalt, rahulikult, peatudes, mitte oma kirgliku loomu kohaselt. Kui aga rahvakoosolekul hääletus tuli ja Jakobson oma käe tõstis, siis tõusid nagu nõiaväel enamuse käed järele. Vähe leidus neid, #517# kel oli julgus teisel arvamisel olla.
"Sulesõda" oli näidanud Jakobsoni suuri andeid ajakirjanduse alal ja kui Jannsen oma "Postimehe" tema eest kinni pani, oli Jakobsoni alaline unistus ise ajalehe toimetajaks saada. Juba Tallinnas oli ta katset teinud sellekohase loa kätte saamiseks. Oma tuttavate käest oli ta selleks ka abiraha korjanud. Kuid tookord jäi luba tulemata ja abiraha inimestele tagasi maksmata.
Kurgjal viimaks õnnestus Jakobsonil "Sakala" väljaandmise luba kätte saada. "Sakala" hakkas elama ja oma jõudu koguma peamiselt poleemikast saksa lehtedega ja "Postimehega". "Postimees" katsus esiti "Sakalat" ignoreerida, tehes ainult harva mõne kaudse märkuse selle kohta, et keegi leht levitavat oma 2000-le lugejale valeteateid "Postimehe" kohta, kellel olla 5000 lugejat. Aga nähes, et tema täht hakkas kahvatuma, vastase täht aga hiilgama, otsustas ta viimaks võitlusse astuda, kuid tegi seda nii kohmetult, et Jakobson võis õigusega irvitada, tema vastu pole kull ega kukk välja astunud, vaid kana. Jannsenile maaliti siis pilkeks tõrvaga kana ta maja uksele Tiigi uulitsas.
Eesti haritlaste pere lõi "Sakala" poole, Kreutzwald ja Hurt olid tema kaastööliste nimekirjas, Hurt küll ainult nimekirjas, kuna Kreutzwald esialguses #518# ka tõesti tegi kaastööd. Suure huviga lugesime tema luulestiililisi kirju "Sakalas". Seal oli ka tema regivärssidesse seatud muistend Koidust ja Hämarikust. Seda "Sakala" algperioodi, seda kevadiste unistuste ja lootuste aega on võimata unustada sellel, kes seda läbi elas.
Et Jannseni parteis täielist katastroofi ära hoida, katsuti "Postimehele" uut vaimu sisse valada. Isa Jannseni kaastoimetajaks hakkas tema andekas poeg Harry, filosoofia doktorant, pärast doktor, kosmopoliitiliste vaadetega, õige kõrges arvamises iseenda võimetest. "Er hält sich für einen der grössten Männer unseres Jahrhunderts", ütles dr. Veske tema kohta. Eraprogümnaasiumi juhataja, Kreutzwaldi väimehe Blumbergi abil oli korda läinud ka vana Kreutzwaldi sinna perre tõmmata. Uuendatud "Postimehes" ilmus üks juhtkiri, kus eestlasi rasketes pattudes sakslaste vastu süüdistati ja neid valjusti noomiti. Autor ütleb kirja lõpul, ta olevat kõige esiti oma ukseesise puhtaks pühkinud ja lubab sellepeale samast puhastustööd teiste ukse ees ette võtta. Autori nime asemel seisis all W.
See kiri jäi aga esimeseks ja viimaseks. Asjata ootasime lubatud kirjade jätkamist ning teiste ukseesise pühkimist. Autor oli nagu ümber mõtelnud ja otsusele jõudnud, et tal pole #519# sakslastele mingeid etteheiteid teha. Jakobson ei võinud niisugusel juhul vaikida. Ta näitas "Sakalas" kui ülekohtune ja kahjulik on säärane ühekülgne üldistus eesti rahvale. Arvatavat, ütles ta, et stiili järele otsustada see võiks R. Kallase või Kreutzwaldi töö olla. Viimast oletust tõena võtta ei pidanud ta koguni võimalikuks. Kuid siis ilmus jälle "Postimehes" äge kiri Kreutzwaldi poolt, kes nüüd maski kõrvale heitis, end inkrimineeritud artikli autoriks tunnistas ja õige jämedalt Jakobsoni kallale tungis. Jakobson tundis, et tema oli ausasti oma kohuse täitnud, eesti rahva eest välja astudes, sellepärast ei kaotanud ta mitte tasakaalu Kreutzwaldi ägeduse puhul, vaid vastas lugupeetud lauluisale viisakalt, alandlikult, ning lõppude lõpuks Jakobson võitis rahva silmis, Kreutzwald kaotas.
Jakobson aimas õieti, et Blumberg, kelle juures Kreutzwald tol ajal Tartus elas, kes alkoholisõbrana joobnud olekus oma äia elu mõnikord kibedaks tegi - sellele vihjati "Sakala" Nalja Mardis ja Kalja Pärdis - oli vanale Kreutzwaldile augu pähe rääkinud, just tema jumaldatud lauluisa, olevat see kõige kohasem mees, kes eestlastele ja sakslastele kibedat tõtt näkku ütleks ja neid siis suudaks teineteisega lepitada, kui läbiroogitud lapsi. Kreutzwald veeti aga sellega haledalt sisse, et tema esimene #520# kiri süüdistustega eestlaste vastu, mis nagu sissejuhatuseks oli mõeldud, lasti küll hea meelega läbi, kuid teine kiri, kus sakslased käsile võeti, ei saanud ilmuda, sest "Postimehe" salajane tsensor pastor Willigerode oli talle veto peale pannud. Auväärt lauluisa oli otsekohene, tõtt ja õigust armastav ja seda prohveti tormilikkusega väljaütlev mees, kuid salakavalate poliitiliste intriigide võrku jäi ta abitult siplema. Selle asemel, et oma relvad nende vastu pöörata, kes teda olid sisse vedanud, tormas ta Jakobsoni kallale.
Paar mälestist veel Blumbergist, sellest lühikese kasvuga paksust mehest, kes end pärast maha laskis, kui venestuse ajal ta kool suleti. Lahkhelisid Blumbergil Jakobsoniga oli juba ette tulnud. Blumberg pidas Kirjameeste Seltsis ühe pedagoogilise sisuga kõne, mis raskeid süüdistusi rahva vastu sisaldas, nagu eelmainitud Kreutzwaldi kirigi "Postimehes". Koosolekust osavõtja Jakobson tõrjus need süüdistused kui ülekohtused tagasi. Blumberg ei teadnud oma teeside kaitseks muud ütelda kui seda, et ta olevat võtnud nad saksa pedagoogilisest kirjandusest. Jakobson vastas siis irooniliselt, et tema on selle seletusega rahul, sest mis saksa raamatutes seisab, ei tarvitse mitte eesti rahva kohta käia. #521# Teinekord pidas Blumberg Kirjameeste Seltsis jälle kõnet selle üle, kuidas kasvataja peab lapsi karistama. Vaja olla seda ikka nii teha, et laps aru saab möödapääsematust loomulikust sidemest süüteo ja karistuse vahel. Harry Jannsen tähendas selle peale, temal ei olevat selge, milleks see on vaja. Eks ole vaid see peaasi, et laps oma teenitud kvantumi karistust kätte saab. Noor filosoof tahtis oma märkusega kõneleja tähelepanu sellele juhtida, et tema kõnes on tähtis lünk, mida tuleks täita. Puudus kõnepidaja teesi psühholoogiline põhjendus. Blumberg vaatas abitult Jannseni poole ja ei osanud muud vastata, kui jälle seda, et ta olevat oma kõne võtnud saksa keele raamatust.
Veel rängema hoobi Jakobsonile kui Kreutzwald, valmistas talle Hurt. Ta seletas järsku "Postimehes", et tema nimi ei võivat enam "Sakala" kaastööliste hulgas seista, sest "Sakala" olevat hakanud "kirikumüürisid maha lõhkuma". Mida Jakobson ka ise usu üle mõtles, kui ägedasti ta ka üksikute pastoritega pureles, oli ometi liig julge teda kirikumüüride lõhkujaks tembeldada. Ettevaatamatuks, pahandust tekitavaks ja vaenlastele paljast kohta pakkuvaks võidi järgmist tema sammu lugeda. "Sakala" oli ära trükkinud artikli, kus Darwini õpetuse järele seletati inimese põlvnemist ahvist. Oli seal ka inimese #522# ja ahvi vaheline olend, arvatav inimese esivanem, kujutatud. Praegusel ajal oleksid isegi katoliiklased valmis selle hüpoteesiga leppima, ilma et nad oma usuveendumuses saaksid kõigutatud, kui aga teadus võiks seda vastuvaidlematult tõestada. Aga tol ajal oli see midagi kohutavat, kuulmatut. Hurda seisukord oli muidugi raske tema saksa soost ametivendade hulgas, kes tema peale hammast ihusid ja nüüd paraja ettekäände leidsid, et teda pihtide vahele pigistada. Hurt pidi end ruttu Jakobsonist lahti ütlema. Oma kristlust toonitas siis Hurt sagedasti valjusti avalikes vaielusis. "Mina ütlen: ristiinimene on enam kui eestlane".
Hurdale järgnesid kõik tema poolehoidjad, eriti eesti soost vaimulikud ja selleks kutseks end ettevalmistajad. Eesti isamaalaste vahel tekkis kahetsusväärne lõhe. Ühise väerinde, vennaliku koostöö asemele tuli meeleheitlik üksteise materdamine, mis aga suuri rahvahulki unest üles äratas ja neid sundis teadlikult seisukohta võtma tähtsais poliitilistes küsimusis.
Muidugi, Hurt oleks võinud ka teisiti toimida. Ta oleks võinud Jakobsoni, oma endist kaasvõitlejat ja sinasõpra, aegsasti hoiatada, teda tagasi hoida, oma rasket seisukorda talle #523# seletada. Jakobson heitis talle tüli puhul ette, et ta seda tegemata oli jätnud. Kuid iga inimene tegutseb oma iseloomu kohaselt. Hurt oleks pidanud teine isik olema, kui ta teisiti oleks toiminud.
Võib olla, et Hurt, akadeemilise haridusega isik, kahe fakulteedi lõpetaja, suhtus üleolevalt Jakobsonisse, kes, kui iseõppija, ainult tema juhatuse all, tema näpunäidete järele pidanuks tegutsema. Mäletan, kuidas saksa pastorid ironiseerisid, ilma Jakobsoni otsekohe nimetamata: "Man braucht nur das Oberlehrer-examne in der deutschen Sprache zu machen, dann ist man gleich ein gelehrter Mann…"
Jakobsoni, kes kõigist saatuse takistusist oli läbi lõhkunud, nagu naabrite kopliväravaist Kurgja teel, ärritas see ning äratas temas seda suuremat lahingulusti. Siis tundis ta enda täit jõudu ja viskas uhkesti Hurdale näkku: "Teie tahtsite mulle surmahoopi anda, aga minu jõud on tugevam". Järgnev võitlus näitas, et see Jakobsonil mitte tühi kelkimine ei olnud.
Kirjameeste Seltsis läks käärimine nii suureks, et Hurt esimehe kohalt lahkus. Mitmed teised kõige intelligentsemad jõud astusid seltsist välja. Väljaastuvate seltsiliigete poolt tehti Joosep Kapile ülesandeks seltsi koosolekul nende #524# väljaastumise põhjusi seletada. Kui Kapp ilmus kõnetoolile ning algas oma ettekannet, karjuti ta maha. Kui lahkujad ukse taha kadusid, hüüdis dr. Veske neile järele: "See oli üks õnnis lahkumine".
Lähedane sõprus Jakobsoni ja tema endise õpetaja Kapi vahel ei võinud edasi kesta. Jakobson külastas oma abikaasaga veelkord Kappi, vist, et teda vastaspoolsest parteist oma poole tõmmata. Neil oli äge vaielus kabinetis. Jakobson ähvardas: "Ich werde dich in der Sakala blosstellen". Mõlemad mehed olid näost punased, kui nad kohkunult vaikivate abikaasade juurde välja tulid. Pärast tegi Jakobson mürgiseid märkusi "Sakalas" "köstriisanda" ja tema äparduste kohta Kirjameeste Seltsis. Ka Kapp arvustas Jakobsoni teravasti. "Er hat einen radikalen Hass gegen alles, was deutsch ist," ütles Kapp mulle.
Jakobsoni suhteid naissooga ei ole avalikkuses seni puudutatud. Kui ta nais Kirbla köstri tütre, kirjuta A. Reinwald vaimustatud laulus, et nüüd on noorik "Linnutaja kaenlas, mõtelge". Tema ennustuse järele pidi säärase abielupaari õnn erakordselt õitsema. Võib aga oletada, et mõlemad partnerid teineteisele hingeliselt enam-vähem võõraks jäid… Kitzberg kirjeldab nende vahekorda ühes novellis, ilma otsekohe ütlemata, #525# kellest seal jutt on. Nime Roberti tarvitamine tõstab natuke katet. Kui Joosep Kapp Jakobsoni vastaste reas oli, rääkis ta vastikustundega Jakobsoni bigaamiast ja tema toorestest märkustest üldiselt naissoo kohta. Jakobsoni surma järele ütles Kapp: "Durch seine Vielberei hatte er seine Konstitution so zu grunde gerichtet, dass er gleich den Pesttyphys bekam und nicht mehr zu retten war". Muidugi, see oli poliitilise vastase kõne, kes ei pidanud vajalikuks teise leeri pealiku nõrkusi varjata. Kuid ei tahaks uskuda, et nii tõsine mees, kui Kapp oli, need tõigad ise välja mõtles ja Jakobsoni lihtsalt laimas. Mõnel ehk on selle punkti kohta lähemaid teateid. Või ehk peab Jakobsoni, selle tõelise rahvusliku sangari, kohta jääma kehtima Puškini "naš vozvõšajuštši obman".
Kuidas oli lugu Jakobsoni religiositeediga? Saksa pastorid, keda ta tugevasti piitsutas, süüdistasid teda ateismis ja materialismis. Kuid viha mõju all nägid nad neile kardetava rahvatribuuni kuju kõveras peeglis. Jakobsoni isamaa-armastus oli nende arvates ainult näilik. Oluliselt oli ta aga ainult taltsutamatult auahne. Nii naiivseks, kääbuslikuks võis vaen nende arusaamise teha. A. Jürgenstein püüdis enne oma surma "Postimehes" Jakobsoni rehabiliteerida, tema usklikkust tõestada. Jakobsoni mentaliteet ei olnud igatahes mitte nii lihtne, et teda võiks ühteainsasse lihtsasse #526# vormelisse paigutada. Ühelt poolt mõjus tema hinge põhjas, tema alateadvuses eluaeg edasi nooruses saadud kasvatus tõsises kristlikus vaimus. Ei või tõeks teha, et Jakobson ristiusu kui seesuguse vastu avalikult oleks võidelnud. Nietzsche vaimusugulane ta igatahes ei olnud.
Palav armastus orjastatud sugurahva vastu, vankumatu valmisolek kõik teha rahva vabastamiseks, kõike kannatada, enda hüved ohverdada rahva heaks - see vili võis ainult õigest kristlikust idealismist välja kasvada. Kui minu onu Saeveski metsavaht Ado Kuldkepp, kes Jakobsoni lähedal elas ja temaga sõbralikus vahekorras oli, kord nähes, et vaenlased tahtsid ta ära süüa, talle ütelnud: "Mis te, härra Jakobson, sest vaevast ja kannatusest ikka saate. Parem jätke järele, lööge käega ja hoolitsege isiklike asjade eest", siis vastanud Jakobson kindlasti: "Võitlust rahva eest ma ei või jätta ning ei jäta kuni viimse hingetõmbuseni".
Kuid teiselt poolt tuletame meele, et Jakobsoni Peterburis oleku aeg lõi õitsele vene nihilism, mis tema ärksale, uurijale vaimule ei võinud täitsa võõraks jääda. Ilmusid ka Straussi ja Renani teosed Kristuse ja tema õpetuse üle, Büchneri "Kraft und Stoff", mida noorus luges nii ahnesti ja pidas teaduse viimseks sõnaks, lõplikuks otsuseks. Kreutzwaldi #527# ratsionalistlik ilmavaade ja tema vaen "pappide" vastu ei olnud muidugi Jakobsonil tundmatu. Isiklikest kogemustest tundis ta väga hästi saksa härrasrahva suhet ristiusule. "Der Glaube ist natürlich eine Dummcheit, für gebildete Leute nicht notwendig. Aber man muss ihn gelten lassen und unterstützen, denn sonst hätte man kein Mittel, das dumme Volk im Zaume zu halten". Niimoodi mõeldi ja öeldi saksa ringkonnis. Säärast nurjatut juttu kuulis Jakobson muidugi, samuti nagu minagi. See pidi teda südamepõhjani haavama ning otsustavasse võitlusse kihutama sääraste näruste kristlastega. Noorepõlve isiklikud kogemused Tormas kipitasid eluaeg ta hinges edasi. Eesti ajaloo uurimine kinnitas seda, mis talle "isa lapses rääkis, küll mitmel vaiksel ööl". Missugune vili pidi valmima kõigist neist seemneist Jakobsoni lõvivaimus? Kusagil "Sakala" kirjavastuses, kus on jutt ühest uuema aja filosoofist Indias, öeldakse nagu heakskiitvalt, umbes nii (tsiteerin mälestuse järele): "Hindud jätavad oma vana ebausu maha, kuid nad ei saa kristlasiks, vaid jäävad vabamõtlejaiks selge filosoofia põhja peal". See märkus ütleb midagi ka Jakobsoni enda ilmavaate kohta.
Hauataguse elu saladuslikkus avatleb inimest katsetama #528# mitmesuguste hüpoteesidega selle saladuse selgitamiseks, ilma et igakordne fantaasiamäng tema usku, tema kindlat veendumust tarvitseks väljendada. Jakobson juhtus Kurgja lähedal elavate Pärassaare küttidega jahil käima. Metsapuude all pehmel samblal puhates fantaseeris ta mõnikord Büchneri vaimus oma jahikaaslaste lõbuks umbes nii: Suren, mind maetakse maha, mu hauale istutatakse puu, tema juured imevad mind endasse, sedaviisi jõuan puusse, tema lehtedesse; putukad närivad lehed ära, nad munevad oma munad vette, kalad toidavad end nende tõukudest, nüüd olen ma kalades. Kalad ujuvad merre, valaskala neelab nad alla, nii jõuan valaskalasse. Valaskala tapetakse, ta pekist sulatatakse traani, traaniga määritakse saapaid, nüüd olen ma saapanahas" jne. eelseisva anekdoodi jutustaja oli Pärassaare Jüri talu poeg Mart kuldkepp.
Vändra õpetaja Sokolovskiga oli Jakobson sõjajalal. Sokolovski oli ähvardanud, et tema Jakobsoni kodust matuseplatsi õnnistama ega Jakobsoni ennast matma ei lähe. Jakobson tähendas minu onule selle kohta: "No tema oma roojast jalga ka minu püha maa peale pista ei tohi".
Materialistiks võiks ehk Jakobsoni selles mõttes nimetada, et tema praktilises elus ajalikke asju #529# paremini korraldas kui puhtidealistid dr. Veske, kes teatavasti A. S. "Linda" jaoks pekkheeringate vastuvõtmisega sisse kukkus, ja dr. Kreutzwald, kes oma kirjatööd võileiva eest ära andis ja oma väikese maja Võrus alles siis võlgade alt lahti sai, kui maja ära müüs ja üle kolis Tartu. Jakobson oskas oma kirjatööd parema hinna eest kirjastajaile sokutada, pisukese rahaga Kurgja talu päriseks osta (ehk küll mõned vändrikud arvavad, et asi ei olla päris puhas olnud), seal saeveski ja eeskujuliku lauda ehitada, "Sakalat" välja anda, edukalt Viljandi ja Pärnu põllumeeste seltse juhatada ja ühtepuhku oma vastastega kohut käia. Jakobsonil olnud kavatsus 10 aastat "Sakalat" välja anda, siis Kurgjale tagasi tõmbuda ja seal aiatööd teha, mida ta alati armastas. Seda rääkinud ta Viljandis oma tuttavaile.
Mõisnikud ei saanud Jakobsoni ära osta, aga nad katsunud seda teha. Tulnud ja pakkunud talle teatud summa selle tingimusega, et ta oma sule niisama käima paneks kui Jannsen. Kiusajad ilmunud just siis, kui Jakobson olnud suures rahapuuduses, ja rahapuudus oli Jakobsonil tihtigi, sest ta ärilised üritused olid suuremaks paisunud kui ta jõud kandis. Jakobson võtnud mõisnike pakkumise puhul endale üks tund mõtlemiseaega #530# ja läinud teise tuppa. Tulnud aga juba viie minuti pärast tagasi ja öelnud: "Jääge teie oma rahaga ja mina teen oma tööd edasi kuidas mu südametunnistus käseb ja rahva huvid seda nõuavad". Nii jutustanud Jakobson ise seda lugu oma tuttavaile. Mulle jutustas seda endine Imavere kooliõpetaja Hans Rebane, kelle isa oli sõbralikus vahekorras Jakobsoniga, ja ka enne vennaste Petersonide asjasse segatud, pidi mõisnike poolt tagakiusamist kannatama.
Kui Jakobson Viljandist Kurgjale sõitis, kasutas ta sagedasti metsateed, mis Nõmmitsalt ja Saeveskilt läbi viib. Nii oli ta Nõmmitsa ja Saeveski rahva hea tuttav. Saeveski metsavaht oli tol ajal minu onu Aado Kuldkepp, kellega Jakobson armastas jahil käia ja juttu vesta. Aado Kuldkepp oli, nagu ta mulle jutustas, Jakobsoni enda suust kuulnud, et teda võitluses sakslaste vastu toetavat tolleaegne vene riigi võimumees ja siseminister krahv Ignatjev. Ehk minu onu, nagu kütt, ka fantastilisi asju jutustas, ei võinud ta ülemal mainitud fakti ise välja mõelda, sest tal kui lihtinimesel ei olnud aimu sellest, missugust osa Ignatjev mängis vene suurpoliitikas. Ka ei võinud talle pähe tulla varju heita Jakobsonile, kelle õiglane, vaimustatud austaja ta oli. Ignatjev oli panslavistide juht ja tema toetas Jakobsoni muidugi venelaste huvides. #531# Jakobson pidi ka "kuradi vanaemaga tantsima", et sakslased ei saaks teda ära õgida.
Sakslastel oli suur mõju keisri hoovkonnas. Kui nende intriigide tagajärjel "Sakala" kinni pandi - nende soovi ja lootuse järele küll jäädavalt - siis kirjutas Jaak Järv, kes tol ajal oli "Sakala" toimetuses Jakobsoni abiline, umbes kuu aja pärast dr. Veskele, et "Sakala" hakkab varsti jälle ilmuma. Nägin ise seda kirja dr. Veske käes, kellel ma ligidal seisin. Aga möödus vist 11 kuud, enne kui "Sakala" võis jälle käima hakata. Just Ignatjevi mõjul olla see viimaks võimalikuks saanud. Vahetalitajaiks Ignatjevi ja Jakobsoni vahel olid vene usu preestrid. Vastutasuks pidi siis Jakobson sagedasti "Vene keisrite armu" ülistama, mis muidugi mitte, niipalju kui meie tundsime Jakobsoni, ei tulnud tema südamest, vaid oli lihtsalt paratamatu poliitiline võte. On arvata, et Jakobson oma vaenlaste taltsutamiseks ka mõnikord venelaste administratiivset abi tarvitas. Kord ütleb ta ähvardades, ei mäleta selgesti, kas "Nalja Mardis ja Kalja Pärdis" või kusagil kirjavastustes, oma vaenlaste kohta: "Küll vene ninavõru aitab".
Jakobson ülepea väga ei valinud abinõusid, kui tal lust tuli oma vastaseid küünistada. Ühe noore kirikuõpetaja valimise puhul soovitas "Postimehe" uuendatud toimetus, et sinna valitaks tõsine eestimeelne mees. #532# Eestlaste tribüüniks oli aga Jakobson hakanud ja nägi selles "Postimehe" soovituses, et teised tikuvad temale "ins Handwerk pfuschen". Ta hakkas "Postimeest" hurjutama, et see soovitavat pastoriks erapoolikut isikut. Pastor ei tohtivat kellegi rahvuse poole hoida. Osav hoop, mida vastane ei võinud pareerida.
Heas vahekorras oli Jakobson Viljandi vene usus ülempreestri ehk praosti Rajevskiga. Kui ta suri, siis laskis Rajevski ta hinge eest palvet pidada, ehk küll see muidu oli kuulmata asi, et õigeusus kirik mõne luterlase - nehristi - eest palvetas.
Rajevskist jutustati omal ajal järgmine anekdoot. Preester kuulutanud ühel pühapäeval kirikus, et keiser ise olla õigeusulistele eestlastele kalli kingituse saatnud. Järgmisel pühapäeval tulgu õige palju rahvast kiriku keiserlikku kingitust vastu võtma. Rahvast tulnud ka kalli kingituse ootel kirik puupüsti täis. Preester andnud neile jumalateenistuse lõpul kalli kingituse kätte, öeldes: "Meie kõigearmulisem keiser on saatnud õigeusulistele palju, palju terviseid, aga luteriusulistele - med' sittagi". Rahvas tulnud turtsudes ja sülitades kirikust välja, et "võtku pagan sind sinu kingitusega". Minu kadunud isa oskas seda preestri juttu vene #533# maigus veiderdades ilusasti välja rääkida, et alati sai naerda. Muidugi, preestri lause lõpu "med' sittagi" olid pilkajad omalt poolt juure lisanud. Teise variandi järele andnud keiser kukeusulistele isegi lakkuda.
Omal ajal süüdistas Jakobson ägedasti Jannsenit, et see olla end mõisnikele ära müünud. Peale Jakobsoni surma, kui suure võitleja suu oli kinni süüdistuste tagasitõrjumiseks, vihjasid ta vaenlased - ka ajakirjanduses - et Jakobson olla venelastelt iga aasta 3000 rubla abiraha saanud, mis pärast tema surma "Valguse" toimetajale Jakob Kõrvile toetuseks läinud.
Jakobsoni surm kõige paremas meheeas tuli ootamata temale enesele, tema sõpradele ja vastastele. Jakobson oli põllumeeste seltsi koosolekut juhatamast õige külma, vihmase ilmaga kodu poole Kurgjale sõitnud ja teel läbimärjaks saanud. Oli juba pime õhtu kui ta Nõmmitsa metsavahitallu jõudis. Pimeduses halval metsateel oli võimata edasi sõita. Jakobson jäi Nõmmitsale ööks ja jätkas teisel hommikul sõitu Saeveski poole. Saeveski Aadule jutustas ta, kuidas ta eile märjaks saanud, nii et kuiva niidikestki pole ta ihul olnud, ja nüüd tundvat enda pahasti. Aadu küsis, kas tema siis õhtul ei ole märjad riided #534# seljast võtnud ja kuivad selga pannud. Jakobson vastas õlgu kehitades: "Kust teeinimene kuivi riideid võtab?" See asjaolu, et ta ei olnud õhtul kuivi riideid küsinud ega Nõmmitsa rahval pähe tulnud ise talle pakkuda, sai talle saatuslikuks.
Jakobson taheti ristiusu kombe järele matta, kuid Vändra õpetaja Sokolovski ütles ära, nagu tema enne oli ähvardanud. Viimaks õhtul tuli ja pidas matuseteenistuse Türi õpetaja Kurikoff. Kurikoff ei olnud enne kuigi heas vahekorras Jakobsoniga olnud. Jakobsoni-Hurda vahelise tüli puhul oli ta ühel koosolekul kõneledes tuttavatega ladina keele vanasõna tarvitanud: "Quod licet Jovis, non licet bovis." Mõni kuulaja arvas, et bovis Jakobsoni kohta käib, ja nimetas seda ütelust frivoolseks. Kui Jakobson sellest "Sakalas" kirjutas, vabandas end Kurikoff ja ütles, et sõnaga bovis ei olla ta vihjanud Jakobsonile. Jakobson vastas jämedalt: Kui bovis mitte minu kohta ei käinud, siis sihtis ta teie enda pihta. Et Kurikoff selle teravuse pärast viha ei kandnud, ka oma ametivendade hukkamõistmist ei kartnud, vaid endast võitu saades Jakobsoni matusetalituse enda peale võttis, teeb tema iseloomule au.
Kurikoff ei hiilanud mitte osava seltskonnainimesena, kuid #535# ta olnud kohusetruu hingekarjane. Mõisnikud boikoteerisid teda nagu Hurta Otepääl, ei käinud tema juures armulaual, ei teinud ka muidu temaga tegemist. Kuid lähedalt mõisast oma joomapealt saatnud nad teenri õpetaja juure, et see neile jääd saadaks šampanja jahutamiseks. Kui õpetaja nende soovi ei täitnud, jootnud nad ühe mehe purju ja saatnud ta õpetaja juure tüli norima, et ta õpetaja läbi peksaks. Õpetaja oli asja märganud ja end tagasi tõmmanud.
Kui Kurikoff õpetajaametist ära astus, siis sõitnud ta kord Kabala mõisa ja pakkunud end sinna moonakaks. Teda tuntud aga ära, arvatud, et ta on peast segaseks läinud, ja pole vastu võetud. Seda juttu levitati siis ja lisati juure, et vana Kurikoff nägevat vaimusid ja käivat nendega ümber. Asi võis aga selles seista, et Kurikoff soovis moonakate elu põhjalikult tundma õppida ja sellepärast nendega ühes töötada, kogu nende koormat kandes, nagu seda välismaal mitmed pastorid on teinud ja ka riigimees Hellat ühel suvel tegi Olustveres, kus ta perekond suvitas.
Kaks teist tegelast näitasud Jakobsoni surma puhul samuti sümpaatsest küljest oma iseloomu. Harry Jannsen, keda Jakobson oli "Sakalas" nii palju mõnitanud, Harrid ja narrid riiminud, kirjutas "Heimatis" tunnustava, kiitva järelhüüde #536# lahkunud rahvamehele, rõhutades, et nende mõlemate püüete siht ja eesmärk olnud üks ja seesama, ainult teed olnud erinevad. Tema, Harry Jannsen, võitlevat eesti rahva huvide eest "vabameelsete balti mõisnike lipu all".
Teine, kes enne Jakobsoni surma oli temaga sagedasti vaielnud, isegi tema peale kaebuse kohtusse sisse andnud ja keda Jakobson ei olnud sugugi delikaatselt kohelnud, oli Grenzstein. Nüüd sai ta aru, missugune suur kaotus eesti rahvale oli Jakobsoni surm, ning väljendas seda tagasihoidmatult. Oma endist vaenulikku teguviisi Jakobsoni vast vabandades ütles ta Viljandis ühel koosolekul Jakobsoni sõpradele: "Teie peate mulle andeks andma, et olen liig palavavereline. Kui kohus ei oleks meie vahel õigust teinud, ma oleksin Jakobsoni duellile välja kutsunud. Pärast, kui Grenzstein elas Pariisis ja tegi kaastööd Spuhl-Rotalia "Majapidajale", ei hinnanud ta Jakobsoni enam nii kõrgelt kui enne. Vanapoisi spliin oli rahvuskangelase kuju ümbert ta nimbuse riisunud.
Jakobson oli sakslaste vastu võideldes venelastele toetunud. Ta ei uskunud mitte, et venelased ise ka võiksid kunagi eesti rahvusele kardetavaks, jah, veel kardetavamaks saada kui vihatud sakslased. Aleksander Teise, selle vabastaja #537# tsaari valitsuse ajal näis see võimatu olevat. Nüüd tuli aga Aleksander Kolmanda aeg oma brutaalselt vägivaldse venestamisega, milles sakslaste ümberrahvustamise püüded kaugelt üle trumbati. Venelaste iseloomu kohane on ju võõraste ideede - näiteks uuemal ajal esiti Bismarcki ümberrahvustamise, pärast Marxi kommunismi idee - ülevõtmine, neist süttimine ja nende äärmuseni viimine pimesilmi, aasialiku fanatismiga. Kui venestus Eestis oma tõsist nägu näitas, pidades vajatuks oma sihte varjata, siis ütles Joosep Kapp varasurnud Jakobsoni kohta: "Hat der Mensch doch Glück gehabt! Gerade zur rechten Zeit ist er gestorben. Jetzt behält er für immer in den Augen des Volkes die Aureole eines Helden. Wenn er weitergelebt hätte, welche Weise würde er nun anstimmen?" Kapil puudus ajalooline distants Jakobsoni ja tema elutöö õigeks hindamiseks. Kapi arvates oli Jakobson rahvast kardetavale eksiteele ahvatlenud ning sellega eesti asjale parandamatut kahju toonud. Kui aga nüüd iseseisva Eesti piirilt tagasi vaatame minevikku, kui kolossaalseks kasvab Jakobsoni mehine kuju tema kaasaegsete seas! Vaistlikult tundis ta, et mitte tasa ja targu sõitjaks, vaid tuliseks tormajaks ja mulkude mahamurdjaks oli saatus teda määranud, kes nii lühikesel meteoorilennul pidi nii hiigelsuure ülesandega #538# valmis tulema. Keegi teine ta kaasaeglasist ei olnud võimeline niisugust rahvusliku vaimustuse leeki süütama, mis vene vägistuse aastatel tuha all edasi hõõgus, kuni ta vabadusesõja ajal lõi uuesti võimsalt loitma.
Oma eluloo jutustamisega olin jõudnud sinnamaani, kus ma asusin Joosep Kapi juure Suure-Jaani kihelkonnakooli ja nägin C. R. Jakobsoni esimest korda. Selle rahvusliku sangari elu, võitluse ja surma jälgimine ahvatles mind kaugele. Pean nüüd tagasi pöörduma Suure-Jaani kihelkonnakooli ja sealt jutu uuesti üles võtma. Kapi koolis sain hästi edasi ja olin tema lemmikõpilasi. Ainult üks kord oli ta mulle pahane, nimelt kui ta juhtus nägema, et ma kelleltki saadud "Neljandat apokriivaraamatut mulgi rahvale" endale ära kirjutasin. Näost punaseks minnes pragas ta mu läbi, pidades seda raamatut kuritahtlikuks paskvilliks.
Kapp andis mulle tungivalt nõu mitte Valga köstriseminari, vaid Esimesse Tartu õpetajate seminari minna. Tema ise kannatas sagedasti pastori omavoli all, sellepärast ei pidanud ta köstriametit mulle sobivaks. Oma sissetuleku kohta ütles ta, et see on "zum Leben zu wenig, zum Sterben zu viel". Tal oli neli poega, neile tahtis ta kõrgemat haridust anda. #539# Köstri sissetulek seda aga ei võimaldanud. Kui ta oma poja Valteri Viljandi aadligümnaasiumi saatis, tehti talle vastaspartei poolt etteheiteid, et ta olla saksameelseks saanud, end mõisnikele müünud. See kurvastas teda. Sääraseist pahedest püüdis ta mind eemale hoida. Niisiis sõitsin Tartu, valmistasin end seal suvevaheajal veel ette ja sain seminari sisse. Pidin vastuvõtueksami sooritama võisteldes kreiskooli lõpetajatega, sest seminari statuudi järele nõuti sisseastujailt kreiskooli haridust.
Tolleaegsed seminari õppejõud: sakslased Maass, Glage, Lange ja poolakas Guiski olid oma aja kohta tublid, tõsised koolimehed. Mis tolleaegsel edumeelsel saksa pedagoogikal oli anda, seda pakkusid nad meile. Kokkupõrkeid mul nendega ei olnud. Nad saatsid mind ellu tunnistusega "Õige hea" ja ma mäletan neid austusega. Inspektor Maass, korralikkuse eeskuju, kes osava, kindla käega seminari valitses ja oma õppeaineid oskas kasvandikele huvitavaks teha, oli Königsbergi lähedal sündinud. Ta esivanemad olnud Saksimaalt pärit, tema pisut lonkav, nagu vähe roomav käik meenutas karu liigutusi, mispärast teda seminaris omavahel nimetati vene küttide karu nimega "Miškaks" ehk "Miškiniks".
Glage tähtsaim õppeaine #540# oli usuõpetus. Tema voolav, korrektne kõne mõjus enam mõistusele kui südamele. Hommikupalvet pidas ta peaaegu sosistava, kuid haruldaselt selge häälega, nii et iga sõna terves saalis oli kõigile kuuldav ja arusaadav. Ilukirjutuse ja joonistuse õpetamisel tarvitas ta mõnikord saksakeelset kõnekäänu "mit einem Zuck" hariliku "mit einem schnellen Zug" asemel. Sellepärast oli seminaris ta salanimi "Zuck".
Lange oli ka Königsbergi lähedal sündinud, kuid enam lõunasaksa tüüp: musta verd, kongjapoolse ninaga, lüheldase kasvuga, elava vaimuga. Oma lahkuse, südamesoojuse, joviaalsusega tegi ta end seminaris populaarseks. Sõna "Gurgel" kõlas tema väljarääkimises mõnikord "Gorchel". See jäigi temale seminaris tagaseljanimeks.
Guiski oli poola mõisnike soost. Tema välimuses, riietuses, maneerides, kõnes oli midagi aristokraatlikku. Glage pedantsust temal ei olnud, sellepärast pääses ta kasvandike südameile lähemale. Slaavi "laia loomuse" kohaselt võis ta mõnikord kodanliku kombluse kütkeid endast maha raputada ja veidi üle aisa lüüa. Need nõrkused aga ei kõigutanud seminaris tema autoriteeti, ei kutsunud opositsiooni tema vastu välja. Ta enneaegset surma kahetsesid kasvandikud järele. #541#
Seminari elust oleks veel juure lisada, et pühitsesime aastal 1878 seminari asutamise 50-aastast jubileumi. Kõned, tervitused, kõrgendatud meeleolu, nagu harilikult säärasel puhul. Inspektor Maass pidas tuumaka kõne küsimuse üle: "Was kann die Schule tun gegen den Sozialismus". See kõne ilmus pärast trükis. Seminari vilistlane õp. Blumberg rääkis seminari minevikust tänu ja kõrge austusega meenutades endist seminari juhatajat eestlast Jürgensoni. Saksa käsitööliste seltsis (Handwerkervereinis) kandsid seminari kasvandikud ett Schilleri "Wallensteins Lager". Kõiki pidulisi pildistati. Ka saksakeelne album seati kokku jubileumi mälestuseks. Jumal pikendas mu elu, nii võisin pärast osa võtta ka seminari 100-aastasest jubileumist.
Nagu öeldud, oli minu läbisaamine seminari õpetajatega hea, kuid eriti soojaks, südamlikuks ei võinud meie vahekord kujuneda, sest meie, eestlased, seminari kasvandike seas olime oma meelsuse poolest rahvusliku ärkamise aja "nooreestlased" ja teadsime väga hästi, et meie lugupeetud võõrast rahvusest õpetajail puudus heatahtlik arusaamine meie poliitilistest aadetest ja püüetest. Oli ju see aeg, kus ilmus Jakobsoni "Sakala", mis meid nii üliväga vaimustas ja kaasa kiskus, sakslasi aga ärritas ja vihastas. #542# Saksa pedagoogid pidasid oma kohuseks selle järele valvata, et "Sakala" mürk meie, noorte, hingedes hävitustööd ei teeks. Eesti keel muidugi seminaris ei õpetatud. Ei nähtud ka meeleldi, et keegi oleks sellega iseseisvalt tegemist teinud. Pool salaja, aga seda suurema innuga, uurisin mina ja mõned teised Ahrensi ja Wiedemanni grammatikaid ja tegime ise katseid kirjatöis, mille trükkimiseks kavatsesime ajakirja välja anda. Olid ju tol ajal tuntud kirjamehed: Kuhlbars, Pärn, Kunder, R. Kallas ja Niggol enne meid samas seminaris oma hariduse saanud ning arusaadavalt ärkas meiski iha neid ühel või teisel viisil järele aimata. Eesti elu õhutamiseks endi keskel asutasime "Kalevi" seltsi, mille esimeheks oli Karl Undritz. Teiste liikmete seas mainin Pärmanni, kes oli juba mõned raamatud välja andnud, Käisime koos, laulsime eesti laule, lugesime eesti kirjandust, eriti aga "Sakalat". Mulle tehti ülesandeks eesti keele grammatikat seletada, sest sel alal olin mina enam tööd teinud kui teised. Mäletatavasti astusid kõik meieaegsed seminaristid-eestlased Kalevi seltsi liikmeiks; meelsuse poolest kadakasaksu meil ei olnud. Kuid selts võis ainult lühikest aega tegutseda. Aeg oli kardetav. Meid jälgiti juba lätlaste poolt, kes meie salajastest koosolekutest #543# olid haisu ninna saanud. Salajasest seltsist osavõtmise eest ähvardas vali karistus. Meie ei tahtnud lätlaste armust elada ning likvideerisime oma seltsi.
Eesti keelde ja kirjandusse süvenemine jäi nüüd minu isiklikuks harrastuseks. Tartu tulles olin kohe Justi raamatupoodi rutanud ja sealt oma väikese taskurahaga omale Kreutzwaldi "Kalevipoja" ostnud. See on raamatuid, millest ma eluajal pole raatsinud lahkuda, mille noores eas võtsin ligi Venemaale ja vanas eas tõin sealt jälle tagasi kodumaale; millega võõra rahva keskel aastate kestel värskendasin oma vaimu ja mida hindan kõrgesti, vaatamata tema puudustele.
Eesti elu kängujäämine seminaris põhjustas ka seda, et mina ja mõned teised "nooreestlased" enam tähelepanu pöörasime eesti rahvusliku elu arenemisel väljaspool seminari. Tuntud eesti tegelasile lähemale püüdmine, Tartus peetavate eesti seltside koosolekute külastamine sai meie unistuseks.
Faehlmann oli ammugi hauas kui mina Tartu asusin. Aga mitmed mäletasid teda veel kui ennastsalgavat arsti ja ei leidnud küllalt sõnu tema kiituseks. Faehlmannist lugesin ka mõndagi dr. Bertrm-Schulzi huvitavais mälestusis. Kui Vändra kooliõpetaja Lüdimois "Sakalas" Emajõe kaevamise muistendit katsus #544# omal viisil jutustada, sai vana Kreutzwald pahaseks, et ajaleht sääraseid jutuvärdjaid vastu võtab. Kreutzwald andis noortele nõu Faehlmannist õppida, kuidas muinasjuttu tuleb kirja panna, ja kes Faehlmanni eeskujust tarkust ei saavat, see visaku parem sulg tulle. Jah, oleksime õppinud küll, kuid paraku ei olnud tol ajal Faehlmanni kiidetud kirjatööd meile kättesaadavad. Tundsin ainult neid, mis Jakobsoni lugemisraamatus eesti keeles ja Christian Böhmi gümnaasiumidele määratud lugemikes saksa keeles olid ilmunud. M. J. Eisen andis hiljemini Faehlmanni ilukirjatööde kogu välja, kuid sealgi puuduvad senini mõned. Mäletan, et Böhmi lugemikus olid kaks Kavala Hansu viguritükki vanapaganaga jutustatud. Üks oli sõrmkoogu vedamine, teine vist käe pitsitamine. Kavalat Hansu nimetati seal pikaks Hansuks - der lange Hans. All seisis Faehlmanni nimi. Seda lugu ei ole Böhmi lugemiku hilisemais väljaannetes, kus leidub ainult "Koit ja Hämarik". Kellel oleks veel Chr. Böhmi lugemiku tolleaegne väljaanne, kus mainitud kirjutis sees seisab? Umbes 10 aastat tagasi rääkisin sellest prof. V. Andersonile, kuid ma pole mitte kuulnud, kas ta on otsinud või pole ta otsinguil tagajärgi olnud. Ühe Hansu ja vanapagana raamatu eessõnas ütleb anonüümne autor - vist Eisen ise -, #545# et A. Saal olnud esimene, kes sellele jutule ja tema tähtsusele tähelepanu juhtinud. See on kahekordne eksitus, sest peale Faehlmanni rääkis ka dr. Veske meile sellest jutust ja tema tähtsusest.
Sobitasime tutvust dr. Veskega. Minul oli see seda kergem, et ma Toomemäe taga Veske uulitsas dr Veske naabruses elasin, kelle teenijaks Epp Vasar, mustasilmne naisterahvas, suur leelutaja. Dr. Veske oli temalt õige palju regivärsse üles kirjutanud. Selle kallimeelse lahke mehe korteris saime ka teiste kõrgemat haridust taotlevate noormeestega tuttavaks. Kui mina ja Karl Undritz kord dr. Veske juures nõu pidasime ajakirja üle, mida kavatsesime välja anda, juhtus sinna tulema dr. Kreutzwald, keha poolest kõhn, kuid veel õige elava vaimu ja käreda kõnega. Meie olime talle dr. Veske läbi saatnud Dr. Dittese "Pädagogiumi" numbrid, kus tol ajal Viinis studeeriva Grenzsteini kirjatöö sees seisis "Über livländische Volksbildung". Muuseas õiendas seal Grenzstein ka arveid Tartu vallakoolmeistrite seminari direktori Hollmanniga, kelle abiline ta enne oli olnud. "Klassische Pädagogik, glänzender Patriotismus," hüüab ta, "wo die Seminaristen unter Leitung der Küchenmägde zweimal in der Woche Kartoffeln schälen müssen!" #546#
Kreutzwald ei olnud selle artikliga rahul ning ütles: "Sagen Sie dem Autor: mich hat er nicht befriedigt". Peapuuduseks pidas Kreutzwald seda, et Grenzstein sellest liig vähe oli rääkinud, kuidas rootsi valitsus eesti rahva hariduse eest hoolitses. Ka G. poolt toodud statistiliste andmete vastu ei olnud tal täit usaldust. Ta tõi näiteid oma ajast, kui pealiskaudne sääraste andmete korjamine mõnikord võib olla. Kui Veske meid talle tutvustas noorte tulevaste kirjanikena, vaatas rauk meie peale heatahtliku naeratusega ja sirutas vaikides meile oma kõhna käe.
Lauluisa elas siis Tartus oma väimehe Blumbergi juures ja noorematest oli üliõpilastel R. Kaldal ja J. Bergmannil kadedust väärt eesõigus teda seal külastada. Olid nad siis ju ka paremate eesti kirjanikena tuttavad. Minu harilik tee seminari viis mind Blumbergi uuest kahekordsest majast mööda, mis saksa käsitööliste seltsi naabruses seisis. Nii oli minul mõnigi kord juhus näha, kuidas Kallas, paks mees, ja tema kõrval kõhn Bergmann kahekesi Kreutzwaldi korteri poole sammusid. Meie teised, veel rohelised, olime õnnelikud, kui võisime mõnikord teretada jumaldatud Viru laulikut, kes mustas sametkuues, must siidirätik kaelasidemeks, mitte väga moodne #547# kübar peas, Toomemäel üksi jalutas ja nähtavasti veel kaunis kergesti mäest üles ja alla ronis.
Just kui mesilaste pere lendab oma tarusse ja sealt välja, külastasid noormehed dr. Vesket. Heasoovlik naeratus doktori tervel, punakajumelisel, ilusast pruunist täishabemest raamitud näol, sõbralikud sõnad ta suus julgustasid noorsugu talle usaldades, kohmetuseta lähenema. Sellejuures nõudis doktor ometi - samuti nagu Suure-Jaani Joosep Kapp, kes harilikult oli lahkus ise - et noored tarvilist distantsi tema ja enda vahel ei unustaks. Kui ühel pühapäevahommikul Oskar Kallas, siis veel noor õpilane, tema juure tuli ja teda kui omasugust lihtsalt ajaviiteks kutsus jalutama, siis see doktorile sugugi ei meeldinud. Seda kuulsin ta enda suust.
Veske korter oli kahekordse maja teisel korral. Lihtne oli ta töö- ja vastuvõtutuba, lihtne selle sisseseade. Ainult laud ja toolid, milledel luulelises korratuses olid näha raamatud ja käsikirjad. Et külalistele istet pakkuda, pandi paberid toolidelt lihtsalt nurka. Ülikooli lektorina sai Veske vist ainult 500 rubla aastas palka. Kõrvalteenistuseks oli tal, peale oma raamatute väljaandmise, nooremailt kirjanikelt saadud #548# käsikirjade parandamine. Kui meie tulime ja tal oli ees säärane korrektuuritöö, siis ta seda ei katkestanud, vaid jätkas, andes meile keelevigade parandamise juures ka seletust ja õpetust, mida meie väga hindasime.
Dr. Veske kõne oli kaunis lahe ja ladus, naljaga vürtsitatud, kui ta juttu vestis oma lähemas, intiimsemas seltskonnas. Pidi ta aga suurema koosoleku ees kõnelema ja vaidlema, sattudes ärevusse või ekspromtina kõnet pidama aine üle, mis tema erialasse ei kuulunud, siis oli ta kõne raskepärane, sagedaste pausidega, mõnikord natuke kogelev. Siis ei voolanud ta kõne spontaanselt, nagu näiteks sündinud kõnemeestel Suure-Jaani Kapil ja Tarvastu H. Vühneril. Talumehed, kellel Tartus oli tegemist ametiasutuste ja kohtuga, pöördusid sagedasti dr. Veske poole, kes neile appi läks, kui see oli vähegi võimalik. Polnud haruldus näha lühikese kasvuga doktorit, laiade äärtega hall pehme kübar peas, liikuvat ees, talumeeste parv järele. Linnasaksad ei pidanud seda pilti doktorile seisusekohaseks; nad jäid sagedasti seisatama ja vaatasid üleoleva naeratusega.
Oma liigse lahkuse ja vastutulelikkusega tõi dr. Veske endale mõnikord kahju ja sattus ebameeldivasse seisukorda. Kord #549# tuli majateenijail ja kutsareil tuju näitemängu toime panna. Dr. Veske kutsuti reſisööriks ja ta võttis kutse vastu. Mind seadis ta suflööriks. Nagu juba eelproovidest võis näha, pidi asi viletsasti minema. Tartu saksa lehe kuulutuste seas seisis pärast selle kohta käiv pilkesalm, umbes järgmise lõpuga:
|
Aus dem Ganzen wurde ein Ulk, denn der Regisseur war ein mulk. |
Kui dr. Veske Leipzigist tagasi tuli ja Tartu ülikoolis eesti keele lektori kohale asus, ei olnud ta suhted Jakobsoniga mitte väga sõbralikud. Jakobsoni pahandas Veske "Lauludes viisidega" üks laul, mille lõpp väljendab liigset alandust mõisasakste ees. Kui Jakobson hakkas "Sakalat" välja andma, tegi Veske "Neue Dörptsche Zeitungis" vaenuliku märkuse "Sakala" üle, mille Jakobson tagasi tõrjudes nimetas ülekohtuseks. Pärast aga tunnustas Veske Jakobsoni prioriteeti eesti poliitilise elu juhtimises ja sai tema innukaks poolehoidjaks.
Dr. Veske oli küll Hurda sinasõber, kuid nende suhted olid algusest peale jahedavõitu. Pärast läks Veske avalikult Hurda vastaste leeri ja jäigi sinna. Eesti õigekeelsuse küsimus oli siis käärimise ja katsetamise perioodis. Dr. Veske "Eesti #550# keele healte õpetus" ja eesti Kirjameeste seltsi tolleaegsed aastaraamatud annavad sellest selge pildi. Nüüd määras Eesti Kirjameeste selts kolm meest, kes pidid ühise, kindla eesti ortograafia looma. Need mehed olid Hurt, Veske ja Jakobson. Nende koosolekul ja nõupidamisel aga ei olnud oodatud tagajärgi. Veske ütles mulle pärast mainitud koosolekut: "Hurt ise zu nervös. Ich habe ihn in mehreren Fragen in die Tinte gebracht". Hurda närvilikkusel võis ka põhjust olla. Tolleaegsete dr, Veske ettepanekute ja meie nüüdse aja jooksul praktiliselt väljakujunenud õigekirjutuse vahel on suur vahe.
Kui Suure-Jaani köster Joosep Kapi juubelit pühitseti, kutsus dr. Veske noormehi juubilari austamiseks Vanemuisesse koosviibimisele. Kutse sain ka mina kui Kapi endine õpilane. Koosviibijate seas olid Bergmann ja Hermann, mõlemad tol ajal teoloogia üliõpilased Tartus. Õllekruuside juures laulsime dr. Veske äsja luuletatud "Ellad veljed, astkem kokku". Dr. Veske andis meile seletusi soome keele grammatikast, kirjutades vormid suurele mustale tahvlile. Kui me laulsime: "Minge üles mägedele", laulsid teineteise kõrval Veske, laulu sõnade looja, ja Hermann, laulu viisi komponist, suures vaimustuses säravi silmi ligi. Siis ei olnud veel must kass nende vahelt #551# läbi jooksnud.
Vaiksel kuuvalgel ööl läksime peale pidu kahes rühmas kodupoole, pead Schrammi märjukesest natuke soojad. Me olime kõik suured rahvalaulu harrastajad ja korjajad. Esimese rühma keskel oli Bergmann, see kõõrutas tasase maheda häälega tema poolt kuuldud rahvalaulu tuttaval sarveloo viisil:
|
Seal Ubakalu kõrtsis, Seal on üks ilus tüdruk. Sel on nii sinised silmad, Sel on nii punased põsed. Oh seda ilu ja õnne, Oh seda pidu ja põlve! |
Tagumises rühmas sammus minu kõrval dr. Veske. Tema laulis marsitaktis üht Kalevipoja laulu, mis ta oma suvisel keeleuurimiseretkel oli Virumaalt üles kirjutanud. Kalevipoeg ütleb:
|
Mul on taskus taevavõtmed, Mul on põues põrguvõtmed, Ihupõues ilmavõtmed. |
Kirjameeste seltsi koosolekuist võtsin ikka osa, kui aga vähegi mahti sain. Mõnda seal nähtust ja kuuldust mäletan nüüdki veel selgesti. Kord otsustati üks teadusliku iseloomuga #552# küsimus häälteenamusega ära. Kohe tõusis R. Kallas üles ja ütles: "Nüüd otsustagem häälteenamusega, millal saksa keiser on sündinud."
Kõnede vaheajal istusid Vanemuise aias Kreutzwald, R. Kallas, Hugo Treffner ja mõned muud. Kreutzwald oli heas tujus, naljatas palju ja ütles silmi pilgutades, ta teadvat, kes Hugo Treffneri pruut on. Treffner vaidles vastu ja eitas seda. Tehti ettepanek kihla vedada, et kui Kreutzwald nimetab Treffneri pruudi õige nime, siis Treffner maksab 100 rubla. Keegi, vist kartes, et Kreutzwald võib märgist mööda lasta, ütles edasi: "Aga kui Kreutzwald nimetab mõne Treffneri pruudi lähedase isiku nime, siis Treffner maksab 50 rubla". Sinna juure lisas kohe Kallas: "Ja kui ta nimetab päris võhivõõra, siis Treffner maksab 25 rubla".
Kord arutati Kirjameeste seltsi koosolekul allatiivi vormi: kas anda nimisõna ees seisvale omadussõnale ka -le lõpp või jätta see genitivi vormi, ilma -le-ta, nagu rahvas mõnel pool rääkis ja kirjutasid ka mitmed kirjanikud. Hurt küsis koosolijailt, et kuidas rahvas räägib: "kas ütleb "valge hobusele" või "valgele hobusele"?" Õpetaja Jürmann arvas, et mõni vana naine ehk ütleb "valge hobusele". Täismees aga ütleb alati "valgele hobusele". #553# Hurt uuris siis edasi, vast ehk on nende mõlema vormi vahel mõtteline vahe? Kunder, noor, ilus, mustjaspruuni habemega, õitsva tervisega mees, tõstis käe üles. Ta seletas, et vahe on olemas. Nimelt, kui peremehe nimi on Valge, siis peab ütlema: Valge hobusele. On aga hobusel valge karv, siis vaja ütelda: valgele hobusele. Selle teravmeelsuse üle hakkasid kuuljad naerma. Keegi ei võinud siis aimata, et Kunderil, kes häid õpperaamatuid välja andis ja Kirjameeste seltsis tuumakaid kõnesid pidas, kellest pidi saama Eesti Aleksandri kooli juhataja, varsti tuleb manala uksele koputada.
"Sakala" elusoon oli võitlus. ""Postimees" toonitas oma rahuarmastust. "Postimehe" positsiooni kaitseks pidas Harry Jannsen kord Kirjameeste seltsis kõne, milles seletas, et kõik suured mehed ajaloos olla olnud ka suured rahuarmastajad. Teiste hulgas nimetas ta Galileid (keda tema eluajal hüüti "riidlejaks filosoofiks") ja Luterit (kes ise ütleb, et tema eluülesanne olla võitlemine kuraditega). Luteri rahuarmastust järeldas kõneleja sellest, et Luter armastanud lapsi ja lilli. Bergmann, ajaloo tundja ja ajaloo õpperaamatu väljaandja, kuulas seda noore iseteadva filosoofi kõnet naeratades.
Mäletan üht Kreutzwaldi kaunis käredat, noormehe elavusega peetud kõnet Kirjameeste seltsi koosolekul. Olid äsja ilmunud #554# Hurda "Pildid isamaa sündinud asjust". Rääkides mõõgavendade vägivallast ja ülekohtust, mis nad eestlastele teinud, püüab Hurt peasüü lükata tolleaegse ajavaimu peale. Selle vast vaidles Kreutzwald oma kõnes, öeldes, et ta olla oma pikal eluajal küll tohterdanud, kuid ajavaimu juures ei olla ta mingisugust tõbe märganud. "Mis te mulle sellepeale vastate?" pöördus kõneleja valjusti Hurda poole. Tasa, tagasihoidlikult, nagu alandlikult, vastas Hurt, et ta olla seda kõnekäänu tarvitanud vaid piltliku ütlusena.
Ka Vanemuise seltsi kõneõhtuil olin sagedaste kuulajate seas. Kuulsin seal kord isa Jannseni kõnet. Ta kõne oli sorav, sõnu otsida ja valida tal ei tulnud, võis märgata, et tegemist oli vilunud kõnemehega, keda mõnus oli kuulata. Jannsen oli suure kasvuga, vanadusevalge peaga, paks mees. Kõneles natuke kähiseva, kuid küllalt arusaadava häälega. Ta rääkis väärteoseist eesti kirjanduses. Ütles, et need küll võivad lugejaskonda kahjustada ja arvustajat pahandada, kuid see ei peaks kedagi heidutama ega kirjandusest eemale peletama. Olgugi, ütles kõneleja, et põllul ka rotikäbi tikub kasvama, sellepärast ei jäeta ometi põldu harimata ja vilja kasutamata. #555# Ja ehk küll mõni leivategu äpardub, küpsetab perenaine ikka leiba edasi. Võis aimata, et Jannsen vihjas ka äsja käima hakanud "Sakalale" kui rotikäbile, ning et seal oligi selle kõne nael.
Teinekord kõneles Bergmann "Vanemuises". Ta algas pikema araabiakeelse salmiga, läks siis üle eesti keelele. Kahjuks on mul ta kõne sisu ununenud. Meele jäi tema naeratav nägu ja püstiseisnud punakad juuksed. Tema järele astus Mohrfeldt kõnepuldile, peos mitu paberilehte. Ta ütles: "Araabia preester on oma jutluse ära pidanud, nüüd tulevad vastulaulud". "Vanemuise" publikul oli nimelt õigus küsimusi paberilehele üles märkida ja paber küsimuskasti visata, kust need paberid õhtul välja võeti ja küsimustele vastati. Seda just kavatses Mohrfeldt teha ning nimetas vastulauludeks. Küsimuste seas oli üks, millega ninatargad harilikult loodavad usklikke kimbutada, nimelt: Kust Kain naise sai? Mohrfeldt luges seda küsimust, tegi siis õige kohtlase näo ja ütles: "Noh, kust ta mujalt sai, eks ikka pistnud viinapudeli tasku ja läinud külasse nagu meiegi". Seletus meeldis publikule, naerdi ja plaksutati käsi.
"Vanemuise" saalis pidas ka Tartu põllumeeste selts oma koosolekuid. #556# Neil koosolekuil nägin seltsi esimeest, kõhnavõitu, kahvatu näoga Mitti, ja suure kasvuga tugevat abiesimeest, kelle nimet ma ei mäleta. Mõlemad oskasid oma kõnedega seltsiliikmeid vaimustada, eriti abiesimees. Nende kõned olid talupojalikud, viilimata, lopsakate lööksõnadega, kuulajaile just kohased. Mitt valiti eestlaste delegatsiooni liikmeks, kes Aleksander III-le käis õnne soovimas tema troonile astumise puhul ja valitsusele märgukirja sisse andis eestlaste soovidega tulevaste reformide kohta Baltimaal. Säärane jultumus ärritas sakslasi hirmsasti, sest taotlevate reformide läbiviimine olnuks vastuolus nende ajalooliste eesõigustega, sellepärast ebasoovitav. Mitile määriti mingi protsess kaela, et teda ja temaga ühes kogu eestlaste delegatsiooni diskrediteerida. "Denken Sie, unter den Delegaten sind sogar gerichtlich bestrafte Personen gewesen," öeldi õiglases vihas turtsudes. Rõõmu tegi see sakstele, kui Hurt oma teatud reservatsiooniga esines. "Hurt hat sich herausgezogen," tähendati kiitvalt muheledes. Seda kuulsin Volga jõe ääres saksa pastorite suust, sest elasin siis juba Venemaal.
Kahe aasta pärast sõitsin sealt kodumaale oma vanemaid külastama. Sel suvel kutsuti Eesti Aleksandri kooli komiteed Tartu #557# kokku, et korjatud raha edaspidist saatust otsustada ning sellesuhtelise lahkheli kohta Hurda ja Köleri vahel seisukohta võtta. Köler nimelt soovitas korjatud raha laenata eesti asunikele Krimmis ühe mõisa ostmiseks. Hurt ei olnud selle plaaniga nõus. Mina olin omal ajal ka innukalt raha korjanud Eesti Aleksandri kooli heaks, sellepärast ei läbenud ma tol tähtsal momendil koju jääda. Et kibedal tööajal ei võinud hobust saada, siis võtsin pambukese selga, läksin jala 50 versta Jõgeva jaama ja sealt raudteel Tartu.
Koosolekut peeti "Vanemuise" saalis ja ta oli õige tormiline. Esiti valiti juhatajaks Türi õpetaja Kurikoff. See oli oma käitumises nurgeline ja saamatu, suure koosoleku juhatamises koguni vilumatu. Tundes vist, et ta ei ole õigel kohal, kargas ta varsti üles, võttis oma kübara ja ütles, et tal olla vaja ära sõita. Tema koguduse asjad olla talle tähtsamad kui koosoleku juhatamine. Enda asemele määras ta omavoliliselt kellegi teise, ilma selle isiku ega koosolejate nõusolekut küsimata, ja lahkus. Koosolek pani seda pahaks, ei võtnud tema asemikku vastu ja valis uueks juhatajaks Hugo Treffneri, kes oma ülesandega tuli hästi toime.
Võis kohe näha, et enamik delegaate oli Hurda vastu ja Köleri poolt. Koosolek kujunes kohtumõistmiseks #558# Hurda üle. Hurt oli kahvatu ja närviline. Ta jättis mõned tähtsad tema poole pöördud küsimused vastuseta, vabandades end sellega, et ta ei olla eelmine öö sugugi maganud. Grenzstein võitles Hurda poolt, "Sakala" toimetaja J. Jürgenstein Hurda vastu. Muuseas tarvitas Jürgenstein naljatades lauset: "Ma ei saa aru, kes siin võib piirikivi ette panna". Grenzstein kargas otsekohe püsti, nagu oleks rästik teda nõelanud ja nõudis tormikalt, et tema vastane oma sõna tagasi võtaks. Kuna ka Treffner Grenzsteini toetas, võttis Jürgenstein Vändra rahulikkusega naeratades oma sõna tagasi, et selle tühja intsidendi pärast mitte koosolekut pikale venitada. Missuguseid torkeid peavad nüüdisaja avalikud tegelased koosolekuil välja kannatama ilma tasakaalu kaotamata!
Hurt tehti Eesti Aleksandrikooli peakomitee presidendi ametist lahti ja selle asemel, et kohe uus president valida, jageleti tühjalt edasi, kuni õhtu kippus kätte jõudma. Korduvalt astus nüüd Hurda vastaste seast kõige tasakaalukam ja arukam mees Peeter Ainson, dr. Veske õepoeg, pikas mustas mulgivammuses, siniste prillidega silme ees, üles, et koosolejaile uue presidendi valimise vajadust kui edasilükkamatut meele tuletada. Viimaks valiti Hurda asemele akadeemik Köler, keda #559# ennast koosolekul ei olnud ja kelle nõusolekut ei oldud küsitud. Köler võttis pärast valiku küll vastu, seks kohustas teda aumehelikkus, sest Hurt oli tagandatud just lahkhelide pärast temaga. Aga uus presidendiamet ei toonud talle palju rõõmu ja hiilgust.
Kord oli dr. Karell tagaselja valitud Kirjameeste seltsi esimeheks. Karell ütles ära. Siis arvati, et Karell seda ebaharilikku valimisviisi koguni pahaks pannud. Dr. Kreutzwald, kes Karelli lähemalt tundis, vaigistas Kirjameeste seltsi sellega, et Karellil olnud muud kaaluvamad põhjused äraütlemiseks.
Sama lahingupäeva õhtul, kui Hurt Köleri ees alla jäi, kogunesid ta juure tema poolehoidjad. Hurt andis neile seletusi asja seisukorrast ja põhjendas oma teguviisi: "See rahva poolt ohverdatud raha," ütles ta, "peab meile püha olema, meie ei tohi temaga kuidagiviisi riskeerida". Krimmi mõisat ei pidanud ta kuigi kindlaks pandiks, samuti ka mitte Köleri garantiid, kes oma piltide tulekassas kindlustamise poliisi selleks pakkus. Hurt jutustas, et ta olla selle asja pärast siseministri juures käinud. Kuna tal frakki pole olnud, läinud ta vastuvõtule oma ametikuues. Pastori talaaris tulija peale vaadatud esiti viltu. Kui ta aga keisri ihuarsti Hirschi poolt soovituskirja ette näidanud, koheldud teda kohe teisiti. #560# Hurt seletanud ministrile asja seisukorra ära. Minister küsinud, kes need isikud on, kes tema vastu agiteerivad. Hurt pole neid nimepidi ministrile üles andnud. Peale seda võttis aga riigivalitsus Eesti Aleksandrikooli kapitali oma hoiu alla ja teda Krimmi asunikele laenata ikkagi ei saadud.
Nüüd tehti rahva sea suurt kihutustööd, et kui Hurt on kuritahtlikult oma suguvennad Krimmi hätta jätnud, siis karaku rahvas ise neile appi Mõned noored peremehed olla selle tagajärjel ka oma raha Krimmi afääri sisse paigutanud. Kuulu järele kukkunud nad sisse: krimlased jäänud oma mõisast ja nende kreeditorid oma rahast ilma.
Agitaatorite seas oli endine teoloogia student ja pärastine nurgaadvokaat Sõerd kõige südim. Ta tuli ka minu onu Taevere Kuldkepi juure, keda kui jõukat meest tunti, ja soovitas soojalt, et onu annaks 5000 rubla krimlaste toetuseks. "Kui nõus olete," lisas ta juure, "siis võtaksin selle raha kohe ligi". Minu onult sai see joomar raha asemel peapesu. Kuid ei ole võimatu, et mõned teised ka usaldasid tema kätte oma raha. Lõhe Hurda ja Köleri vahel kestis sest ajast saadik edasi. Kuuldes, et Köler on suremas, sõitnud Hurt ruttu tema poole, et enne vastase surma temaga leppida. Surija Köler pole Hurta #561# vastu võtnud. Sügava ohkega sõitnud Hurt tagasi.
"Neljas apokriiva raamat mulgi rahvale" räägib "sleksamaksa õpetajaist, eesti elu lõpetajaist". Nende seas mängis Paistu Hansen küll õige tähtsat osa. Seesama, kes M. Veskest tahtis misjonäri teha. Nagu üks saksa pastor Volga jõe ääres jutustas, pole Hansen ülikoolis stuudiumiga palju tegemist teinud, ta armastanud enam lõbusat tudengielu elada. Pärast oli see anderikas mees tähtsamaid jutlustajaid, kes oskas meeltmööda rääkida, südameid kõditada ja võita. Eesti keelt valitses ta täielikult, rääkis ilma saksa aktsendita. Enne Hollmanni seminari avamist tegid noored rahvakooliõpetajaameti kandidaadid nõutava eksami Paistu Hanseni juures. Koolide revidendina püüdis ta igaviisi eesti rahva saksastamist edendada, rahvast selleks meelitades. Olin väike jõnglane, kui teda esimene kord nägin. Pilistvere kihelkonna vallakoolid pidid ilmuma kiriku juurde, kus Hansen neid revideeris. Kõige enam kiitust leidis muidugi Sagevere Gerretzi kool, kus tublisti saksa keelt õpetati. "Teised lõikavad nüri noaga, Gerretz lõikab terava noaga," ütles revident. Jakobson tundis Hansenit hästi, nad olid ju sulesõjas sarved kokku löönud. "Sakala" toob aga vaid harvasti sarkastilisi märkusi tema kohta. #562# Kui Hansen, õige paks, suure kõhuga mees, võrdlemisi vara suri, kirjutas "Sakala" tema surmasõnumit tuues: "Temaga on eesti rahvuse kõige suurem vaenlane meie seast lahkunud".
Teine silmapaistev saksameelne õpetaja oli Põltsamaa Maurach. Nagu mina teda mäletan, oli ta aristokraatse näoga, suurte, õige siniste silmadega, palja peaga. Sulesõjast ta vist osa ei võtnud. Tema oli omal ajal kiriku lauluraamatu uuendamisekomisjoni esimees. Ta jutlustas ladusasti selges eesti keeles. Kantslil oli tal piibliraamat ees lahti. Kui tal vaja oli mõnd salmi tsiteerida, siis avas ta osava käega tarvilise lehekülje ja luges nõutava salmi sealt. Nii pidi iga kuulja veenduma, et jutlustaja kõne seisis kindlal pühakirja põhjal. Kui rahvakoolid kavatseti viia kirikuõpetajate juhtimise alt kroonu alla, siis astus Maurach saksa lehtedes ägedasti selle vastu välja. "Sakala" ei hakanud temaga otsekohe vaidlema, ainult Nalja Mart naeris kellegi Mauvaurahkutili üle. Selle järele toodi "Sakalas" Põltsamaa poolt saadetud kiri, kus jutustatakse ühe koolmeistri tempe, kes joobnud peaga rahvast kartulitega pildunud. Teda ei võetavat aga vastutusele, sest kui tema ülemus, õp. Maurach, olnud kord riigivalitsuse poolt ametist tagandatud, siis käinud sama #563# koolmeister tema eest palumas. "Sakala" näitas sellega selgesti kui eeskujulikuks kiidetud pastorite valitsus rahvakoolides võib muutuda. Maurachi poolt kirjas toodud tõikadele ümberlükkamist ei tulnud.
Kahel eelmainitud saksa pastoril oli enamasti takti ja osavust oma sihtide taotlemisel. Õpetaja Freifeldtil Peterburist puudus see täiesti. Eesti keelt rääkis ta selgesti, kuid kas ta sünnipoolest oli eestlane, seda ei tea. Aastal 1879 peeti Tartus üldine laulupidu. Peo toimepanijad olid Jakobsoni vastased. Jakobsoni peole ei kutsutud ettekäände all, et ta olla "parteimees". Hurt aga kutsuti. Laulukooride üldjuhataja oli K. A. Hermann, kes seks puhuks Leipzigist, kus ta studeeris, oli Tartu tulnud. Ta oli siis ilus, õitsev noormees, elegantses riietuses, läikiv silinder peas. Niisugusena jäigi ta minu mälestusse. Kuidas ta pärast, vana ja hall, olles elust väsinud ja murtud, luitunud mantel seljas, Tartu uulitsal tasakesi liikunud ja uulitsapoisid teda narrinud, sellest jutustasid mulle nägijad, kuid ise ma seda ei näinud. Mainitud laulupeol pidas pastor Jürmann ilusa kõne rahvahariduse vajadusest ja pastor Eisenschmidt oskas oma huumoriga pidulisi lõbustada. Peakõnepidajaks oli aga määratud pastor Freifeldt. #564# Tema hakkas rahvust ja rahvuslust, mida tema ei sallivat, materdama niisugusel kombel, et kuulajad turtsusid ja kirusid. Turtsujate hulgas oli ka A. Reinvald, kes siit uut põhjust leidis oma vaenule "pappide" vastu. Freifeidti kõne oli ka lauljaisse nii mõjunud, et nende hääled kippusid streikima. Hermann pidi teisel päeval tribuunilt Freifeldti kõne ebataktilisust laites koorisid jälle virgutama, et peo viisakalt lõpule viia. Ka "Postimees" ei pidanud võimalikuks oma peoaruandes sellest intsidendist vaikides mööda minna, vaid Freifeldti pead silitades, lubas ta endale teda ka natuke tutistada.
Jakobsoni revanš tuli peosöögilaual. Ametlike toostitajate kõnede vahel kargas rahva seast keegi pingile ja laskis Jakobsoni elada. Seda üldist, üksmeelset vaimustusetormi, mis siin sai näha! Rahvas rõkkas, nii et saal värises. Ka peo auvõõraste laua taga lehvisid silindrid ja mürises "elagu!" Ma ei mäleta, kas Freifeldt ka seal istus ning moraalse kõrvalopsu vastu võttis.
Enne kui edasi jutustan oma elust-olust Venemaal, toon siin eesti rahvusliku ärkamisaja tegelasist veel mõne lookese, mis ma ise ei ole näinud, vaid teiste suust kuulnud. Oma venna suust kuulsin, et Jakobson olnud kord mõisnike maapäeval Riias. Ei mäleta, kas ta olnud kellegi poolt delegeeritud #565# või juhtunud seal olema lihtpealtkuulajana. Tagasi tulles jutustanud ta, kuidas balti mõisnikud, tundes oma jalgealust keiser Aleksander II ajal kindlana, näidanud oma upsakust isegi vene valitsusvõimu esindajale. Aadlimarssal pidanud kubernerile kõne saksa keeles, vehkides tema ees rusikatega ja öeldes vene keele kohta: "Eine solche barbarische Sprache können meine Ohren nicht leiden". Kuberner kuulanud kannatlikult ta kõne ära, ilma teda korrale kutsumata.
Olustvere põllutöökooli aianduse õpetaja ja aednik J. Kangur elas nooreseas oma vanematega Rõuge kirikumõisas, kus ta isa oli kubjas ja metsavaht. Endisest Rõuge õpetajast R. Kaldast jutustab ta järgmist: Kallas olnud vali komblusevalvur. Eriti muret teinud talle kuuendast käsust üleastumised noorsoo keskel. Uueaasta aruandes tulnud tal südamevaluga kantslist teatada, et Rõuge koguduses sündinud eelmisel aastal paraku üle 90 sohilapse. Ta noominud noori nende sugulise lodevuse pärast vanaseaduse prohvetite otsekohesuse ja jämedusega. Sohilaste vanemad lasknud ta enda juure kirikumõisa kutsuda ja võtnud iga paari üksikult oma kabinetis käsile. Süüdlased pidanud põlvili laskuma tema puldi ette punasele vaibale. #566# Valju silmaga vaadanud õpetaja oma puldilt nendele alla ja pidanud südamesse tungiva pika manitsuse. Tagajärg olnud enamasti see, et süüdlane paar lasknud end laulatada. Kuid järgmise uueaasta aruanne näidanud, et sohilaste arv pole Rõuge kihelkonnas kahanenud. Tüdrukud lasknud end kergemini võrgutada poistest, salajas lootuses, et kui titt on süles, küll siis vali õpetaja aitab neid tanu alla saada. Tõesti, traagiline seisukord truule hingekarjasele.
Regulatiivi järele saanud õpetaja palka ka natuuras, näiteks vilja ja heinu. Vili olnud aga sagedasti õige purune, heinanuustidesse olnud kaalu suurendamiseks peidetud igasugu pahna ja rämpsu, mõnikord isegi vanu viisu- ja pastlaräbalaid. Võrukad lubanud endale säärast kelmust lootuses, et ega mammona põlgaja, õilsameelne õpetaja hakka neid kimbutama.
Õpetaja Kallas lasknud Rõuge kirikumõisa õue, viljapuuaia ja pargi ümber päratu pika umbes kuue tolli jämedusist, tihedaist, ülevalt teritatud tulpadest süllakõrguse aia ehitada. Tulbad olnud ristpulkadega ühendatud, nende vahe nii lai, et mehe käsi läbi pääsenud. Aiamaterjali andnud kirikumõisa mets, seda olnud 100 vakamaad. Ladvad ja oksad jäänud koristamata metsa. Inimesed tulnud neid endile kütteks paluma ja õpetajalt saanud nad kergesti lubatähe kätte. Sellega läinud #567# metsavahi Kangru juure, kes olnud samasugune heasüdameline, vastutulelik mees, nagu õpetaja ise. Põlise eesti kombe järele pakutud metsavahile viina. Mehed pannud odava küttematerjali alla oma loaga väärtuslikumat tarbematerjali ning viinud rahuga koju. Ka õpetaja enda loaga võinud palujad kirikumetsast tarbepuid raiuda. Suuremast jaost metsast jäänud aga varsti ainult laiad, lagedad raiesmikud järele.
Kui Viljandi põllumeeste seltsi esimest maja pühitseti, oli rahvast palju kokku tulnud, nende seas ka minu vend. Maja ehituse algataja ja edendaja Jakobson oli hauas. Tema mälestuse austamiseks oli ta õde, lauljanna, peo auvõõraks kutsutud. See esines mõne lauluga. Kuna saali sissetulijad sagedasti ukse lahti jätsid, et ka need midagi näeksid ja kuuleksid, kes mitte sisse ei mahtunud, kartis dr. Köler, et lauljanna hääl tõmbetuulest kannataks, ja hüüdis ühtepuhku: "Uks kinni! Uks kinni!" Pühitsemise tseremoonia toimetajaid oli kaks: luteriusu õpetaja Doll ja veneusu preester Tiisik, mõlemad head kõnemehed. Doll kahtles, kas maja ehitajad, Jakobsoni meelsed mehed on ka kindlad usus, ja tuues pühakirja salmi: "Kus Jehoova koda ei ehita, seal töötavad asjata need, kes teda ehitavad," lisas ta juure: "Ma kardan, et see maja mitte kindlal alusel ei seisa." Nüüd tuli kord Tiisiku kätte rääkida. See leidis paraja #568# juhuse oma eelkäija sarvist kinni hakata ja temaga polemiseerida. "Kes võib ütelda, et see maja mitte kindlal alusel ei seisa?" hüüdis ta. Siis järgnesid osavasti toodud tõestused, et see uus maja seisvat küllalt kindlal kaljul, nii et teda ei suutvat mingi torm kõigutada. Muidugi vaadati nüüd Dolli peale viltu. Tiisik sai piduliste lemmikuks ja "lõi kapitali" ka vene usu heaks.
Kord pidanud, jutustas mu vend, A. Kitzberg Viljandi põllumeeste seltsi koosolekul kõnet. Ta tuletanud kõne algul meele Kreeka mõttetarka Dioogenest, kes oma veepoti, kui üleliigse, puruks peksnud, kui ta kord näinud, kuidas keegi laps peopesaga ojast joogivett võtab. "Nii," ütelnud kõneleja, "leiame ka meie, kui me oma elu harjumusi revideerime, paljugi üleliigseid potte, millega võiksime samuti teha, nagu tark Dioogenes tegi oma veepotiga. Sääraste üleliigsete pottide hulka lugenud kõneleja esiteks alkohoolsed joogid, siis tubaka, edasi tee ja kohvi ja veel mõndagi muud. Oma arutusi iga punkti kohta lõpetanud ta hüüdega: "Pott puruks!" Kenake hulk potte olnuks vaja sedaviisi puruks peksa.
Nüüdsel nimede eestistamise ajastul pakub ehk huvi meenutada, kuidas lugu oli nimede muutmisega vanemal ajal, kui valitses vastupidine tendents. Siis muutus Jäärats Gerretziks, Sepikust sai Sepree, #569# Jobsist Livenström. Räägitakse ka, et Kaarlist saanud Karell ja ta õepojast Põdrast Hirsch. Nimede muutmine ei tähendanud alati meelsuse muutmist, näiteks kui Kurikust sai Kurrikoff, Torbast Jakobson, Ristmetsast Kreutzwald. A. Reinvald sündis teatavasti Juuriku talus ja ta esivanemate perekonnanimi olnud ka Juurik, nagu teistel Juuriku nimelistel, kes sealt talust välja läinud. Olustvere põllutöökooli õpetaja Martin Juuriku vanaisa ja Reinvaldi isa olnud lihased vennad. M. Juuriku teadete järgi olla just Aado ise võtnud endale "Reinwald" perekonnanimeks. Kui ta seda tegi, kas mitte oma sõbra Kreutzwaldi eeskujul? Kadakasaksaks pole teda aga sellepärast keegi tembeldanud.
Aado Reinvald armastas noores eas sellega kelkida, et ta on usu vastane ning pappide vaenlane. Ühe tema laulu algus kõlab:
|
Ärgu tehku, sõber, see sulle tuska, kui kuuled, et mul ei olegi usku. |
Et pappisid kiusata, läinud Reinwald kord tolleaegse Viljandi maakoguduse õpetaja Dolli juure ja avaldanud soovi, et tema, olles juba naisemees, võtaks veel teise naise, piibli patriarhide eeskujul, kellel olnud ka rohkem kui üks naine. Õpetaja vaadanud õige tõsiselt tema otsa, öelnud siis: "Issand sõidelgu sind," ja pööranud talle selja. #570#
Tarvastu kiriku altaril seisnud üks vanaaegne metallist krutsifiks, mille välimus pole õpetaja M. Jürmannile meeldinud. Ta esinenud Viljandimaa vaimulike sünodil ettepanekuga, et vaja olla see kuju ümber valada. Praost W. Dolli juhatusel võetud see ettepanek vastu ja viidud läbi. Rahva seas tehti siis jutt välja, et vana kuju, mis Tartu juudile ära müüdud, olnud selgest hõbedast, uus kuju aga olla alaväärtuselisest metallisegust. Mõlemate kujude suure vaheväärtuse jaganud pastorid endi vahel. Selle kõmujutu põhjal luuletati vemmalvärssides ka pilkelaul nime all: "Püha vaimu ülespoomise laul", mis Mulgimaa rahva seas oli laialt tuttav. Vist olnud selle laulu sepitseja Tarvastu õpetaja enda kutsar Johanson, kas üksi, või koos A. Reinwaldiga. Kuulujutt aga nimetas laulumeistriks Reinwaldit ja õpetaja Jürmann tundis küll ka seda mürgist paskvilli ja tema sepitseja nime. Piirikivi ja tema lombakat mära mainitakse laulu lõpul sellepärast, et Piirikivi olnud juba nooruses tuliäkiline. Vihahoos peksnud ta kord oma vana mära vigaseks.
Ükskord sõitnud Jürmann kusagile tõllas, kaks hobust ees, kutsar pukil. Ühel külateel peatunud kutsar ja ütelnud õpetajale, et see tee olla talle võõras, ta ei teadvat kuhu sõita. #571# Vaja olla tallu sisse minna teed küsima. Temal, kutsaril, olla tegemist hobuste pidamisega, õpetaja ise mingu tallu sisse. See talu olnud aga Aadu Reinwaldi oma. Kelm kutsar saanud sedasi õpetaja tema vihavaenlasele külla saata.
Kreutzwald töötas "Lembitu" kalla oma viimaseil eluaastail Tartus Blumbergi majas. Seal lauluisa teos jäi ka Blumbergi perekonna kätte, kes ta välja andis pärast autori surma. On võimata, et väljaandjad ei teadnuksid midagi selle laulu tekkimisloost ja tema suhetest Widmanni eeposega. Kuid sellest vaikiti, nagu oleks meelega tahetud ette valmistada ultratarkade "Kalevipoja" laitjate ja "Lembitu" ülistajate blamaaſi. #572#
Aastal 1880 seminarist lõputunnistusega lahkudes sõitsin Volga jõe äärde Samaara kubermangu, kus ma suures saksa asunduses Katharinenstadtis ehk Baronskis sain pastor Schomburgi eragümnaasiumi alamais klassides õpetaja ja kasvataja koha. Minul, vaimustatud eestimeelsel mehel, oli kavatsus paari aasta pärast kodumaale pöörduda, kuid asi kujunes teisiti. Lõppes järsku keiser Aleksander II päikesepaisteline valitsusaeg. See aeg, kus eesti rahvas igatsusega Peterburi poole vaatas ja sealt endale kõike head ootas. See aeg, kus Neeva kaldal valitses "ilus isakene, taevaline taadikene", nagu eesti rahvas lapselikus usalduses teda endale kujutas. Tuli toore, luupainajaliku venestuse aeg, millega püüti eeskujuks võetud Bismarcki vägivaldse saksastamise poliitikat üle trumbata. See oli keiser Aleksander III aeg, pimeduse võimu aeg, milleks saatus oli määranud 13 aastat - tšjortovo djuſinu.
Et keegi eestlane ei julgeks salajas südamesopis enam hellitada kord võetud valitsuse kursi muutuse lootust, saadeti Tallinna tsaari vend autoriteetselt kuulutama, et eesti rahvuse kadu kaastoovat venestuse poliitikat jätkatakse nüüdsest peale bezpovorotno. Eesti rahvas pidi tundma, et tema taga on lukustatud värav pealkirjaga : "Lasciate ogni speranza".
Minu südant pani pööritama see mõte, et ma kodumaale #573# tulles juba oma ametipoolest oleksin pidanud ägedate venestajate ritta astuma ning kõik oma nooruse kuldsed unistused maha matma. Sest minus kestis edasi otsekohese, siira Joosep Kapi pedagoogiline mõju, kes kahepaiksust ei sallinud, teesklemist ja vigurdamist vihkas. Kui Hugo Treffner venestuse aja alul kord suure paatosega pidas venesõbralise kõne, siis ümber pöördudes pilgutas Kapile silma ja ütles tasa, nagu end vabandades: "Was soll man den jetzt machen?", siis ütles Kapp mulle pärast vastikuse tundega: "Der ist ein Filou". Nii jäin Volga jõe äärde üks aasta teise järele, kuni aastad aastakümneteks kasvasid…
Siin peatun natuke ja vaatan tagasi. Üks tark mees ütleb: Kui inimene vaatab tulevikku, siis on ta silma ees tihe udu, kus ta peab pool pimesi kobama. Vaatab ta minevikku, siis on küll kõik selge, kuid talle paistab sealt vastu ainult tehtud vigade puruhunnik. Küsin endalt: kas oli Hugo Treffner tõesti üks kelm, filuu, kelleks Joosep Kapp teda põlgusega tembeldas? Kas on keegi Laertese poega hukka mõistnud tema võitlusvahendite pärast koletise koopas? Ega Treffner, keda ma mäletan kui keskealist meest, täis elu ja tuld, harvade valgete niitidega mustil tihedail juukseil, ega Kõrv, kes Tartus #574# mu lähemate tuttavate hulka kuulus, enne kui ta hakkas "Valgust" välja andma, ega Grenzstein, kes alul Hurda laagris võitles, enne kui Budilovich oskas teda võrgutada ja oma sinasõbraks teha - ega need mehed üksi oma põlvi Paali ees ei nikutanud. Veske ja Kunder tegid Kõrvi "Valgusele" kaastööd. Veske oli ka Aleksandrikooli kuratooriumi liige. Saal ja Sööt sekundeerisid Grenzsteinile "Olevikus". Aga Reinwald oma "Virmalisega"? Kas ei pidanud isegi Hermann "Postimehes" venestuse reformidele vastu hüüdma: "Tere tulemast!"? Aleksandri linnakool Põltsamaal ja Treffneri eragümnaasium Tartus pidanuksid Kapustinite soovi kohaselt produtseerima venestatud eestlasi, reformitud Tartu õpetajate seminar innukaid venestajaid. Kuid tagasivaatajale selgub nüüd, kui palju on tolleaegsel ametlikul venestuseajastul ja selle kiuste äraandjateks-filuudeks tembeldatud meeste poolt tööd tehtud eestluse alalhoiuks.
Mina aga, kes ma ei tihanud end määrida, vaid püüdsin Kapi mõiste järele end puhta hoida, kulutasin oma parema jõu võõra rahva nooruse kasvatamisele. Kas ma tõin sellega endale ja eesti rahvale suuremat kasu? Kui "aeg täis sai", kui peerud hakkasid kahest otsast põlema ja nende leek sulatas eesti rahva orjaahelad - kelle üle #575# mõistab nüüd eesti ajalugu valjemat kohut, kas määritud filuude või Kapi ja minusuguste puhaste üle? Äraandjaks ning surmaväärt süüdlaseks pidasid juudid ka prohvet Jeremiiat, kes neile soovitas Paabeli kuningale alistuda ning teda kannatlikult teenida kuni "aeg täis saab". Enne Vene-Jaapani sõda teenisid mõned Jaapani armee peastaabi ohvitserid Siberis kasakate staršinaade juures dentsikutena ja kannatasid nurinata ära oma isandalt põhjuseta saadud toored sõimusõnad ja valusad nagaikahoobid. Seda enesesalgamist pidasid nad kõige õigemaks isamaa-armastuseks ja nende isamaa hindas seda kõrgesti. Kui Peeter Ainsonile tema vanas eas meenutati noid aegu, kus ta oli olnud Hurda lahtitegijate seas Eesti Aleksandrikooli peakomitee presidendi ametist, siis ütles ta haleda naeratusega: "Eks lollusi sai tol ajal küll tehtud". Kas ei pea mina, vaadates tagasi minevikku ja hinnates oma elutee valikut venestuse ajal, sedasama kordama ja ütlema: Mea culpa?
Teenisin Katharinenstadtis kaks aastat. See saksa koloonia asetseb majesteetliku Volga jõe pahempoolsel madalal kaldal: Maakera keerlemise jõu mõjul nimelt on Euroopa-Venemaa ja Siberi jõgedel parempoolne kallas kõrge, pahempoolne madal. Sakslased nimetavad neid Berg- und Wiesenseite. Idapool, Volga #576# alamjooksu kaldal algab määratu kirgiiside stepp, kus vanemal ajal vaid nomaadid oma karjadega kohast kohasse kolisid. Volga jõest mitte väga kaugel seisis ka mongoli khaanide residents "hanskaja stavka", mille asukoht on veel praegugi näha. Peale mongolite ikke murdmist käisid kirgiisid siiski veel sagedasti läänepoolsel Volga kaldal elavaid venelasi riisumas. Kaitseks röövlite vastu asustas keisrinna Katariina Volga idakalda kasakate ja sakslastega, Nii tekkisid seal saksa kolooniad, mille elanikel tuli vanemal ajal ägedaid võitlusi pidada metsikute kirgiisidega. Volga jõest kaugemal idapool algavad enamasti liivalagendikud, endine Kaspia mere põhi, soolaga läbiimbunud ja soolaste järvedega. Kaspia oli vanasti ju palju suurem kui nüüd, ta ulatus arvatavasti Hvalõnski linnani Saraatovi kubermangus, sest vanades vene rahvalauludes on tema nimi Hvalõnskoje more. Volga lähedal moodustab stepp aga üliviljaka savimullamaa, kus kasvab kõige parem nisu ning kultiveeritakse enamasti ka seda. Raugad teadsid rääkida sellest ajast, kus põldu hariti üle aasta või kahe, sest ühe aasta lõikusest jätkus kaheks-kolmeks aastaks. Kolonistid ise ei jõudnud seda ära süüa ja müügihinda tal ei olnud. Öeldi, et kui kevadel tuleb üksainus #577# hea vihmahoog, siis on rikas lõikus kindlustatud.
Kui mina Katharinenstadtis elasin, siis jõudsid säärased õnnelikud ajad juba lõpule, sest soodsaist loodusetingimusist ärahellitatud kolonistide põllumajandus oli täiesti ekstensiivne. Laudasõnnikut põllurammuks ei tarvitatud, vaid teda kuivatati ja kasutati metsakehval maal kütteaineks. Kunstväetise tarvitamine oli ka tundmatu asi. Aidati end sellega, et ikka sügavamalt künti, rakendades uuemal ajal tugeva adra ette hobuste asemel kaamelid. Nüüd kuuldi juba ütlevat, et kui kevadel möödub üks nädal ilma vihmata, siis on põldudel häda käes. Kuid taevas ei saatnud vihma sagedamini, vaid vastupidi. Kesk-Aasia kõrvekliima tungis samm-sammult ikka kaugemale lääne poole. Allikaid oli vähe, needki kuivasid ära. Kuiv udu "mgla" ja kuivad tuuled "suhovei" hävitasid paari päevaga põllumehe paremad lootused. Siiski, häda veel ei olnud, sest vilja hoiti rohkesti tagavaraks, teades, et iga seitsme aasta kohta tuleb põua tagajärjel üks täielik ikaldusaasta. Mõned tõsisemad vene teadlased, kes seal kantis reisisid, vaatasid aga murelikult tulevikku ja nende poolt anti sellele, siis veel võrdlemisi jõukale maale nimetus "strana bez budušnosti".
Katharinenstadt oli suurimaid saksa asundusi, muidu sarnanes #578# teistega oma välimuse ja ümbruse poolest: majad enamasti ühekordsed puuehitised; viljaaidad ehk ambaarid pikas reas tulikahju kartusel elamuist eraldatud; peale laia jõe ja tema taga nähtava mägise läänekaldaprofiili vähe maastikuilu. Jõepool jõukamate kolonistide viljapuuaiad, kust kollakasvalge kevadine kõrgevesi üle käib neid kastes, rammutades, külma ja kahjurite vastu kaitstes. Kaugemal luhtadel vanast jõesängist järelejäänud järvekesed nende kaldal kasvavate lehtpuuvõsastikega, kus kevadel ööbikute koorid plaksutavad. Suvel väljadel nii kaugele kui silm ulatub vaatama ikka nisu, päevalilled ja "bahtša", s. o. arbuusid ja melonid.
Keisrinna Katariinalt lubatud privileegid avatlesid sakslasi mitmelt poolt Saksamaal Volga jõe äärde asuma. Sellepärast olid üksikute saksa kolooniate murrakud üksteisest erinevad. Ka vene keele sõnu ja kõnekäände oli aja jooksul neisse tunginud ja nooremad edvistasid sellega, et oskasid oma emakeelt lopsakate vene lööksõnadega vürtsitada. Lapsed palusid emalt: "Brei" asemel "kaašat". Üks teenijatüdruk, kes vene turule läks puuvilja ja marju ostma ning kartis oma puuduliku vene keelega kimpu jääda, küsis kodu perenaiselt: "Wie heisst denn die Sliva und die Malina russisch?"
Volga jõeäärseid saksa koloniste iseloomustas: #579# teatud tardumus esivanemailt ülevõetud mõtlemisviisis ja ilmavaates, harjumustes ja kommetes; raskes võitluses elu eest omandatud materialistlik kainus ja küünilisus; vaistlik solidaarsusetunne omaste vahel, umbusaldus ja kalkus võõraste vastu; aeglane arenemine ja paindumine ka noores eas; slaavi laia loomu ja kergest süttivuse puudus.
Luteri- ja katolikuusuliste kolooniates jagunes rahvastik jõukate vähemusse ja kehvikute enamusse - tänulik tegevuspõld pärastisele kommunismile. Ainult mennoniidid oskasid oma asundustes, nagu Sareptas, individualismi ja kollektivismi nõudeid tasakaalus hoida. Põhjuseta puudust kannatajaid, laisklejaid, kelmisid, joodikuid ja kerjuseid neil ei olnud. Kes kogukonna moraali vastu eksis, pidi ka kogukonnast lahkuma. Jõukusetase oli kõigil kogukonnaliikmetel umbes ühesugune. Kuid mennoniidid hoolitsesid oma õitsevais kolooniates ainult kaasusuliste heaoleku eest, eraldudes teistest ja suhtudes neisse teatud määral vaenulikult, sarnanedes selles punktis Iisraeli "äravalitud rahvaga". Idealistid Tolstoi jüngrid, kes nende juures käisid praktilist tarkust #580# ammutamas oma kõrgete ühiskondlike ideaalide teostamiseks, pöördusid sealt pettunult tagasi. Nii olid olud Volga jõe äärsetes saksa kolooniates aastatel 1180 - 1882, kui mina seal elasin. Nüüd võivad nad olla suuresti muutunud.
Veel paar väikest märkust: saksa naisterahvastel kolooniates olid samamustrilised ja samatriibulised seelikud kui meie vanaemadel. Mõne saksa kolonisti nägu sarnanes üllatavalt eestlase näoga.
Volga steppides, kaugemal jõest, saksa kolooniate taga, oli neli eesti asundust: Estonka, Livljändka, Livljändski hutor ja veel üks venenimeline. Eestlased olid sinna asunud siis, kui eesti rahvas teoorjusest vabanes, kui taluperemehed hakkasid raharenti maksma ja talusid päriseks ostma. Teoorjuse aeg pidi peremehel kaks peret olema: üks mõisa teopäevade tegemiseks, teine koduste tööde jaoks. Et töölisi niiviisi enam vajati, siis püüti neid ka soetada. Peremehed asutasid oma talu ääremaadele popsikohad, kus paarisrahvas võis sigida. Muidugi kiratsedes, sest mõisnikud hoidsid kõige paremad maad enda käes, taluperemehed pidid alamatega leppima ja nendest alamaist maadest jäeti kõige alamad popside kasutada. Seal nad pidasid endal elu sees nagu jässakad, enneaegu #581# sammaldunud puukesed rabakünkal. Koharendi ja talude päriseks ostmise aeg muutusid olud järsult: nüüd ei olnud enam töölisi nii palju vaja kui enne; kulude kokkuhoidmiseks tuli neid võimalikult vähe pidada, et aga talu rendi- või osturaha korjata. Peremees lõhkus ise oma perekonnaga kõige enam tööd teha, sest maa sissetulekut oli talle endale hädasti vaja. Popsnikke hakati kaotama. Et võõraste laste kasvatamise kuludest ja muredest vabaneda, võeti taludesse ainult vallalisi teenijaid. Neilt nõuti, et nad oma sugutungi täielikult maha suruksid, kogu oma jõu peremeeste kindlale järjele aitamiseks ohverdaksid ja ise kaoksid, omaenda tulevat põlve järele jätmata.
Sellel peremeeste lühinägelisel, egoistlikul majanduspoliitikal ei võinud pikapeale häid tagajärgi olla. Sunnitult mahasurutud vallaliste tööliste sugutung, see võitmatu ürgjõuline vaist protesteeris selle vastu. Legaalsete suhete võimatuks tegemine töörahva sugupoolte vahel sigitas seda enam illegaalseid suhteid. Sohilaste arv kasvas. Ilma selle pahe üle pikemalt järele mõtlemata katsuti teda lihtsalt karmusega kägistada, sõimuga maha suruda. Hooraelu vastu müristati kirikukantslist, teda #582# näägutati ilmlõpmata vennaste seltsides ja koolides peetavail palvetundidel. Ja kui peremehed kõrtsi eesruumis pikal pingil istusid ning oma piipu popsitasid, siis oli nende jutuajamise lemmikteemaks noore rahva raisus elu. Oli ju nii magus, nii kõditav tunda end palju paremaina kui needsinatsed patused. Kantslist müristajad, palvetundide pidajad, kõrtsipingil piibupopsitajad olid ise kõik naisemehed ja laste isad…
Maatarahva elu alalhoiuvaist sundis teda ennast väljapääsuteed otsima ummikust enne oma tolleaegseis oludes möödapääsematut kadu. Kellel oli osavust käsitööks, kes endas tundis ärivaimu, see võttis naise ja läks linna elama. Kes jäi maaharimisele truuks, see vaatas kadedusega ja igatsusega Venemaa poole, kus hingemaamehed võisid noorelt abiellu astuda ning oma perekonnaga kuidagi viisi hinge sees pidada. Muu väljapääsutee puudusel elas unistus hingemaast eesti maatarahva seas edasi. Kui nälja-aastatel tulid Riiast vene usu toojad, kes hingemaa saamisest sosistasid nende usu vastuvõtjaile, siis oli uude usku minejaid kui murdu. Veendudes aga varsti, et vene pappide lubamised ja alguses mõne üksiku kroonumõisa tükeldamine ning jagamine usuvahetajaile #583# on ainult õng petliku püüdesöödaga, raputati balti tolm pasteldelt maha ja katsuti kolida üle piiri Venemaale, kus leidus ikka veel võimalusi maasaamiseks ja paarisrahval oma pesakese ehitamiseks. Nõrgemad, aremad, jäid peatuma lähemaisse naabrikubermangudesse. Tugevamad, julgemad, rändasid edasi Krimmi, Kaukaasiasse, Saraatovi, Samaarasse, Simbirski, Vologdasse ja mujale. Tol ajal tuli eestlasi ka mainitud asundusisse Volga steppides. Enamik neist olid maatainimesed, siis millegipärast mõisniku viha alla sattunud ning tagakiusamist kannatanud renditalu peremehed ja niisugused, kelle talud olid võõraste ostjate kätte läinud või kvootemaadena mõisa külge liidetud. Vähe oli neid, kes ühes läksid lihtsalt teiste minejate õhinal, nagu see pärast, Eesti iseseisvuse ajal näitas end palju suuremal määral Brasiiliasse tikkujate epideemias.
Balti mõisnikud pöördusid nüüd kuberneride ja ministrite poole palvega, et väljarändajaile riigivalitsuse poolt takistusi tehtaks, sest palujaid ähvardas ju tööliste puudus ja kõrgema töötasu maksmine. Ja peremehed, kelle soovil töölised pidanuksid ilma nende kaasabita ja kuluta iseenesest kasvama nagu käbid kuuse otsas, istusid nüüd jälle Jüripäeval #584# piipu popsides pikal kõrtsipingil ja olid rõõmsad kui mõne põlatud sohilapse said omale teenijaks tellida, kui oskasid ohtrasti liikusid teha ja hästi meelitada.
Eestlaste väljarändamise vastu võitlesid kirjanduses ka Faehlmann, Kreutzwald ja Jannsen, kuid neil olid selleks teised, paremad motiivid.
Ülemal mainitud eesti asundusisse Volga steppides oli rahvas enamasti Võrumaa poolt tulnud ning ta keelel oli Võru murraku maik juures. Vanemad oli suuremalt osalt juba mullas ja teine põlv kaunis heale järjele jõudnud. Nende põllumajandus oli täiesti elujõuline kui enamluse katk ta arenemisel otsa tegi.
1882. aastal kolisin üheskoos pastor Schomburgi eragümnaasiumiga Katharinenstadtist Saraatovi linna. Saraatov oli kõige suurem ja ilusam linn Volga kaldal, mispärast teda nimetati Volga jõe pealinnaks. Ta on sirgete, laiade uulitsatega, kesklinn oma ehitiste poolest euroopaliku ilmega. Kõrgemaid õppeasutusi mitu. Suured jahuveskid, kõige täiuslikumad Venemaal. Linn asub paremal Volga kaldal mägede vahel, mis teda põhja- ja läänepoolt ümbritsevad. Mägedelt on väga ilus vaade suurele linnale, toredale jõele oma saartega ja vastaspoolsel #585# kaldal olevale kasakate linnale Pokrovskile. Pilk ulatub mäelt selgetel päevadel mõnikümmend versta kaugele, peaaegu kuni Katharinenstadtini, mis Saraatovist 60 versta kaugel. Kevadise kõrgevee ajal pakub ka Volga jõgi suurepärast pilti. Enne enamlaste võimule tulekut oli suvel kõige rohkem elu ja kihas kõige rohkem rahvast Volga kaldal, kus liikusid aurikud, purjekad, lodjad ja lootsikud, kuju ja suuruse poolest mitmesugused. Vene äriettevõtjate seas mängisid tähtsat osa ka sakslased, enam-vähem küll ju venestunud. Südalinnas kandis kõige parem uulits Saksa uulitsa nime. Seal oli ka katolikuusu peakirik. Eestlasi oli linnas vähe. Linna ümbruses oli mõni vähem eesti asundus. Kord aastas, sügisel luteriusu pastorite sünodi ajal, peeti luteriusus kirikus eesti keeli jumalateenistust.
1883. aastal läksin õpetajaks Saraatovi linnas olevasse Tiraspoli rooma-katoliku usu preestriseminari ettevalmistuskooli. Kool oli neljaklassiline, progümnaasiumi kursusega. Seal teenides tegin kõrgema kooliõpetaja eksami ja olin riigiteenistuses kuni 1918. aastani, kus kommunistide valitsus lõpetas seminari ja ta ettevalmistuskooli olemasolu. Minu pika teenistusaja lõpupoole olid seminari rektor, inspektor ja #586# niisama ka enamasti kõik Tiraspoli diötseesi vaimulikud minu endised õpilased. See diötsees ehk piiskopkond oli väga laialdane. Temasse kuulusid peale Volga-äärsete saksa kolonistide veel terve Ukraina, Kaukaasia, Krimmi ja Besaraabia katoliiklased. Distsipliin koolis oli eeskujulik. Ilma politseiliku karmuseta, vaimulike harjutuste abil osati noortesse mõjuda ja nende südameid võita, nii et neist said ausad inimesed. Need ettevalmistuskooli lõpetajaist, kes ei studeerinud edasi preestriks, tegutsesid rahvakooliõpetajatena. Ka olid nad korralike äriteenijaina heas kuulsuses. Minu ülemus suhtus mulle korrektselt. Läbisaamine katoliku vaimulikega oli võrdlemisi hea. Nende seas oli mehi, kes oma kõrge, mitmekülgse hariduse ja laitmatute elukommete poolest võisid eeskujuks olla. Kitsarinnaline usufanatism ei olnud enamiku juures esiletükkiv. Mõrudust üldmälestusse neist mul ei jäänud.
Viljarikastest maadest ümbritsetud Saraatovi linnas olid toitlusolud soodsad. Toiduaineid oli külluses saadaval odavate hindadega. Saraatovis oldi harjunud paremat leiba ja saia sööma kui Lääne-Venemaal. Kui ikaldusaastal 1891 Saraatovi semstvo palus Smolenski semstvolt vilja laenuks, siis ei tahtnud ta pärast laenuks saadetud vilja vastu võtta, sest pidas teda liiga halvaks, #587# millepeale Smolenskist seletati, et neil ka eneste jaoks pole kunagi paremat vilja olnud. Rukkipüülileib, Saraatovi linna elanike harilik toit, maksis värskelt 2,5 kop. nael. Teisel päeval müüdi nael 2 kop. eest. Nälja-aastal tõusis naelahind 3-4 kopikani ja selle hinna eest oli teda küllalt saada. Aga isegi lihttöölised sõid sagedasti, ka äripäevil, valget nisusaia - belõi krupitšatõi kalatš - makstes 5 kop. naelast. Liha, kala ja aiasaadused olid niisama odavad. Pärsiast ja Kaukaasiast toodi lõunamaa aedvilju. Sügisel kubises Saraatovi linna turg arbuusidest, meloneist, viinamarjust, persikuist ja muist lahke lõunamaa päikese all kosunud mahlakaist maiusaineist.
Odav oli sõit luksuslikel Volga aurikuil. Neid kasutasin kevadisel Volga jõe suurvee ajal, kui majesteetlik jõgi meenutab merd, kodumaale sõitudeks kuni Niſnini või Rõbinskini. Need olid kõige huvitavamad ja kosutavamad reisid, mis ma oma eluajal olen teinud. Eriti suurepäralist, unustamatut pilti pakuvad Žiguljovi mäed Samaara ja Simbirski vahel. Paljureisinud turistid kinnitasid, et terves Euroopas ei leidu sarnast toredat jõepartiid.
Kliima on Saraatovis täiesti kontinentaalne, vähemate sademete, külmemate talvede ja kuumemate suvedega kui Eestis. Suvisel #588# keskpäeval läks maapind mõnikord nii palavaks, et harjumatul oli võimatu paljajalu käia. Termomeeter näitas varjuski üle 40 kraadi. Kuumuse ja tolmu vastu aitasid värskendavad suplused jões, paadisõidud saartele, suvilad linna ümbruses lehtmetsadega kaetud mägedel ja nende orgudes, kesksuve veetmine ka linnast kaugemal kenades külades, milledest mõned oma maastikuilu poolset on tõesti võluvad. Nii oli elu ja olu Saraatovis enne Maailmasõda ja enamlaste revolutsiooni.
Kui ma 1880. aastal sõitsin Venemaale, siis püüdsid seal nihilistid võimu haarata enda kätte. Kui 1921. aastal Venemaalt lahkusin, oli võim juba üle kahe aasta kommunistide käes. Nende kahe ajastu vahel troonis eneseusalduses vankumatu tsaarivalitsus Pobedonostsevi ja Katkovi hüpnoosi all, sirutades "mäda Lääne" mõjudele vastu oma kaitsekilbi kolme talismaniga: samoderſavie, pravoslavie, narodnost, nii et isegi 1905. aasta memento kärgatused ei suutnud ta sortsiuniseid silmi selgitada. Nihilistid ja kommunistid, kehtiva viletsuse lõhkumises ühe ja sama vaimu lapsed, võitlesid sama "vabaduse" lipu all, ühed anarhiasse sihtides (Krapotkin), teised kuulmatusse orjusesse välja viies (Lenin).
Lugesin tolleaegsete andekate vene kirjanike, hiilgavate #589# stilistide, nagu Tšernõševski, Pisarevi, Dobroljubovi ja Herzeni teoseid. Nad võlusid seda enam, et neid pidi endale salaja hankima ja nende lugemine oli riisikoga seotud. Kuna nemad oma teravad nooled sihtisid vene tagurluse pihta, nagu Jakobson võitles balti tagurluse vastu, siis äratasid nad minus loomulikult sümpaatiat ja opositsiooni-meeleolu tolleaegse vene reſiimi vastu. Ma sõlmisin tutvust Saraatovi nihilistidega. Nihilismi õitseaeg oli küll möödas, sest pärast keiser Aleksander II tapmist võeti selle partei poolehoidjad pihtide vahele ja nende jäänuste konspiratiivne tegevus kestis põranda all. Enne olid nad avalikult ägedat kihutustööd teinud Samaara ja Saraatovi kubermangu rahvakoolides õpetajatena ja õpetajannadena. Viimati nimetatute sea olnud peale vürstitütarde ka Aleksander II vallastütar Sofja Perovski, kes oma isa tapjatega ühes tegutses ja selle eest üles poodi. Kui teda kohtus küsitud, kas tema ei teadnud, et tapetud tsaar oli tema isa, vastanud ta: "Just sellepärast, et ma teadsin teda oma isa olevat, kes minu vastu oli ülekohtune, läksin ma tema vastaste leeri. Sest miks peavad ühed lapsed saama kõik, teised aga mitte midagi?" Saraatovist ära sõites, oma saatuslikku sammu astuma, teinud ta veel rahvakoolide #590# inspektorile, kes pärast kuulus minu parimate sõprade hulka, etteheiteid, et see polevat teda mitte küllalt delikaatselt kohelnud. See sündis ka üks aasta enne minu Saraatovi tulekut.
Ennastohverdava fanatismiga püüdsid nihilistid lõhkuda kõike, mis senini vene rahvas niisama fanaatiliselt oli pidanud pühaks, kummardusväärseks, kõikumatuks, ilma et lõhkujail oleks olnud selget positiivset programmi selle kohta, mida uut, paremat tuleks ehitada vanade varemete asemele. Sellepärast oli Turgenev, kes ise neile sümpatiseeris ja Pariisis neid rahaliselt toetas, nende kohta tarvitanud "nihilistide" nime, missuguse nime all nad ka ajaloos on tuttavad. Oma romaanis "Dõm" kujutab Turgenev neid kaunis objektiivselt. Dostojevski oma kirgliku, hüsteerilise iseloomu tõttu (millepärast mõnikord Belinski tema karjuvat, närvilist kõnet kuuldes hüüdis: "Zamoltši klikuška!") kui ka oma idaslaavi vaimulaadi ja müstilise ilmavaate tõttu (mis teda viis Pobedonostsevi lähedale) ei võinud nihilistide vastu nii erapooletu olla. Kuid nende liikumise varjukülgi kirjeldab ta oma romaanis "Besõi" tõetruult, olgu #591# küll, et nihilistid tuld ja tõrva sülitades selle vastu vaidlesid. Sedasama võib ütelda ühe teise, vähemtähtsa vene kirjaniku, nimelt Leskovi kohta: ka tema kirjeldab varjunime Stebnitski all realistlikult, liialdusita nihilistliku halja noorsoo üleaisa löömist (mille eest Dobroljubov, autorit sõimates, nimetab teda "s pozvolenija skazat Stebnitski").
Nihilism oli enneaegset sulailma toov küünlakuu torm, millele pidid järgnema paastukuu külmad. Alanud ja arenenud peamiselt radikaalse aristokraatia keskel, oli ta arusaamatu tolleaegsele vene lihtrahvale, kes veel kangekaelselt, ehk küll tagajärjetult vaidles küsimuse kallal, kas risti ettelöömisel panna kokku kaks või kolm sõrme. Tagurlus oskas aga noorte eksaltatsiooni suurepäraselt oma huvides ära kasutada. Nihilistid ise ei aimanud, missuguste tumedate telgitaguste niiditõmbajate juhtimisel nad pidid tulle minema ja ennast ohverdama. Kui nende kaasabil oli lahti saadud Aleksander II-st, keda vihati talurahva vabakslaskmise pärast ja veel enam kardeti ta kindla kavatsuse pärast Loris-Melikovi nõuandel riigile demokraatliku konstitutsiooni anda, siis tehti ka nihilismile järsk lõpp. Der Mohr hatte seine Schuldigkeit getan, der Mohr konnte gehen. Kuulujutu järgi olnud juba üks päev enne viimast atentaati Aleksander II #592# peale ka balti aadli ninamehed raudteel Peterburi poole sõitmas, et uuele keisrile kohe oma privileegid kinnitamiseks ette panna. (Aleksander III jätis nad küll kinnitamata). Pärast öeldi balti mõisnike lähedaist ringkonnist, saladuslikult õlgu kehitades (nagu teataks palju, kuid ei tohita kõike rääkida): "Es ging eben nicht anders. Die Verhältnisse waren so, dass Aleksanders Tod unvermeidlich war".
Nihilistide õpetuses ja elus oli üheks peapunktiks täielik suguline vabadus abielus ja väljaspool abielu. Selle õnge otsa jäi haljas noorus puberteedi alul nii kergesti rippuma. Vägeva loodustungi vaevalise taltsutamise asemel hurmav vabadus. Pikema kõhklemiseta pandi maksma "die Rechte des Fleisches, die Götterrechte des Menschen", mille eest Heine oma teostes ja elus südisti võitles kuni oma enneaegse seitsmeaastase madratsihauani (Matratzengruft).
Enne kui lõpetan oma jutu nihilistidest, joonistan tõetruult veel ühe pildikese nende elust, mis seda punkti illustreerib. Saraatovi nihilistide seas oli üks väga ilus neiu, Kaukaasia allaheitmise ajal vangistatud tšerkessi vürstikese ja vene ema laps, hästi haritud, valjapaistvate vaimuannetega. Nimetame teda Tamaaraks. Eriliselt tugev sex appeal hoovas temast #593# välja, sellepärast oli tal austajaid rohkesti, nende seas ka üks eesti noormees, kes kaunitariga ühe oma elu kõige õnnelikuma suve veetis Žiguljovi mägedes Tsaari kurgaani jalal, paradiislikus ümbruses. Seal tegi ta neiule ettepaneku abiellu astumiseks. Neiu vastas: "Tulen sulle küll, kuid loodan, et sa ei ole mitte ajast mahajäänud tagurlike vaadetega abielule. Ilusa naisterahva tähtsaim ülesanne on inimsoo kõrgemale viimine, sellepärast peab mul abielus vabadus olema oma lastele isasid otsida, keda soovin ning selleväärseks pean. Sind, kui oma abielumeest, tõotan ma teiste kõrvas armastada". Noormees mõtles ja ütles: "Tõueugeenika nimel sugulise vabaduse nõudmine naisele on teoreetiliselt tore asi. Kuid vaatame, kuidas su ilusa idee teostamine praktilises elus välja kujuneb. Esiteks, sinul on vabadus oma lastele väärtuslikke isasid otsida, siis peab ka minul õigus olema oma lastele kõige paremaid emasid valida. Teiseks, laste soetamine on lõbus asi. Neid on aga ka vaja täie eani toita, riietada, kasvatada ja koolitada. Mina pean oma lapsi ja nende emasid ülal pidama. Kahe perekonna ülalpidamiseks mul jõudu ei jätku. Niisiis, kui sulle meeldib keegi molodets tõuparandajaks, siis hoolitse kõigepealt selle eest, et ta #594# võtaks oma laste kasvatamise kulud ja mured ka enda peale. Kolmandaks, otsides üks oma lastele meelepäraseid isasid, teine meelepäraseid emasid, võime selliste leidmise asemel kergesti mõne paha suguhaiguse koju tuua. Et teineteist mitte nakatada, peame loobuma koos magamast. Lõpuks, kui läheme kirikusse laulatusele ja seal teatame, missugustel tingimustel me tahame abielu sõlmida, kas siis preester mitte ei keeldu meid paari panemast? Kas meil ei tule mustlaste juure minna ning nende kombe järele laulatus läbi viia? Nimelt, teineteise käest kinni hoides kolm korda ümber kase kõndida - ja ideaalne vabaabielu ongi valmis."
Sellega lõppes nende kosjajutt. Tagurliku ilmavaatega eesti noormees astus kõrvale ja Tamaara abiellus ühe teise noormehega. Olles saanud esimese kosilase poolt kõrvetada, ei julgenud ta vist teisele oma abielu tähtsat tingimust avaldada, katsus aga abielupraktikas selle järele käia. Neil tulid suured lahkhelid ja eesti noormees kuulis kord, kuidas üks tuttav Tamaara mehele ütles: "Ma mõtlesin enne temast koguni teisiti, nüüd aga võin teile ütelda, et te olete kõige õnnetum inimene maailmas". Eesti noormees jäi vallaliseks ja tänas jumalat, et kibedusekarikas oli temast mööda läinud #595# ja kaunitar mitte teda ennast ei olnud teinud kõige õnnetumaks inimeseks maapeal.
Kui aastal 1905 Venemaal esimene revolutsioon puhkes, siis arvasid vanad nihilistid - ka Tamaara mees oli oma naise mõju all selleks saanud - olevat endale tulnud paraja aja tegutsemiseks ja organiseerisid löökrühmi. Tamaara mees astus ka, brauning käes, oma lööksalga eesotsas kasakate vastu välja. Üks kasaka kuul tabas teda surmavalt.
Saraatov omas kuulsuse revolutsionääride pesana. Revolutsionäärid nimetasid teda enda keskel salanimega "Zeljonõi ostrov", samanimelise Volga jõesaare järele peaaegu Saraatovi linna vastas. Radikaalne publitsist Tšernõševski oli Saraatovist pärit ja suri ka seal peale Siberist tagasitulekut. Saraatovlane oli ka Balmašev, minister Sipjägini tapja, ja pärast tema poomissurma korraldas Saraatovi revolutsiooniline noorus tema mälestuseks turul manifestatsiooni, lehvitades punast lippu pealkirjaga "Vetšnaja pamjat geroju Balmaševu. Smertj tiranam". 1905. aastal astusid Saraatovis revolutsionäärid, enamasti juudid, suure hurraaga välja tsaarivalitsust murdma. Kas neist keegi aimas, et nende autoriteetne juht "suur Peeter", kes seda väljaastumist Saraatovis isiklikult dirigeeris, #596# oli seikleja ja provokaator Asev, ka heebrea mees? Nende vastu oli kindral Bogdanovitš oma lööksalgad valmistanud. Nii lavastati see "rahva liikumine", mille tegelased tantsisid nagu nukukesed varjulseisvate niiditõmbajate tahtel ja näpunäidetel.
Teatri platsil karjusid juudid kõrgelt palkonilt: "Vene rahva orjastuses on süüdi papid oma kirikutega. Muutke kirikud muuseumiteks, kui soovite lõbumajadeks, või põletage nad ära, muidu asi ei parane". "I Romaškinõh (s.t. Romanovõh) nam ne nado, ne nado", lõpetas kongja ninaga oraator oma kõne, kõrist kurguhäälikuid kuristades, paksud mokad põlglikult viltu tõmmates ja suurtest mustadest silmist irvitades. Nii õrritati kohmakat venekaru, et ta pidi käpaga äigama. Kuulja rahvas hakkas aru pidama, et kui teil ei ole Romanoveid vaja, siis on meil juute (parhatõh ſidov) veel vähem vaja, ja kui kästakse kirikuid põletada, siis algame juutide sünagoogist". Hävitamise kired olid köidikuist vallale pääsenud, joosti, põletati juutide sünagoog maha, siis hakati juutide kortereid rüüstama ja kauplusi tühjendama. Viitsekuberner Knoll sõitis oma kalessis rahvamurru seas. Talle hõisati hurraa, ta tänas armsa naeratusega ja käe mütsi ääre tõstmisega. #597#
Kui ma läksin järgmisel hommikul välja, siis nägin, et juutide korterite ees uulitsal purustatud mööbli keskel olid ka juutide nii pühaks peetud toorad (thōrậh = pentateuch = 5 Moosese raamatut rullis) katki kistud ja porisse tallatud. See ennustas kõige pahemat, sest õige juut võib oma ususeaduse järgi andeks anda kogu ülekohtu, mis talle tehtud, aga kui tema toora on teotatud, siis ei tohi seda andestada ei juut ise ega tema tulev sugu põlvest põlve, vaid sellele peab tingimata järgnema hirmus kättemaks.
Mõni aeg peale seda juutide rüüstamist oli suur õllesaal Saraatovi konservatooriumi all juute täis, kes oma ſargoonis pidasid nõu millegi üle, arvates, et keegi võõras ei saa nendest aru. Üks kelner oli aga Poolast pärit ning juutide murrakuga tuttav. Ta jutustas pärast, et see olnud juudidelegaatide koosolek, mis peetud õllemüügilokaalis pudelite juures sellepärast, et mitte politsei tähelepanu äratada. Juudid meenutasid oma toora teotamist ja kinnitanud püha vandega, et Venemaa peab selle eest nende ees põlvili seisma. Romanovite suguvõsa peab kümnenda põlveni saama ära hävitatud. See toora teotamine ja sünagoogi põletamine, olgu küll neist endist välja kutsutud, andis juutide igivanale suurusehullustusele ja kättemaksuihale uut hoogu. #598#
Enne revolutsiooni oli kord Saraatovi rabi, muidu mõistlik ja kaunis hea haridusega mees, ühes seltskonnas. Keskustelu jooksul millestki vaimustusse sattunud, ennustas ta säravi silmi, et tuleb aeg, kus juudid saavad üle teiste rahvaste valitsema. Temalt küsiti: "Kuidas see võib täide minna? Juudid ei hiilga ju sugugi oma sõjalise vahvusega." Rabi vastas: "Kui aeg täis saab, siis võtab Jehoova juutide vastaste peast aru ära, nad ise annavad end alla".
1917. aastal läks see juudi-rabi ennustus Venemaal täide. Kui siis esimesed kommunistid tulid Saraatovi ja kuulutasid oma linnaduuma saalis peetava koosoleku välja, ma läksin sinna neid vaatama. Leidsin koos 13 noorurit, kõik puht juudi tüüpi. Peale minu teisi kuulajaid ei olnudki ja ka minul läks aeg kauasest ootamisest igavaks, nii et ma enne kõnede algust lahkusin. Kommunistid võisid nii kohe alguses veenduda, et nad sedaviisi sihile ei jõua ning valisid teise taktika. Et mägi ei tahtnud Muhamedi juure tulla, siis läks Muhamed ise mäe juure. Hakati uulitsanurkadel ja avalikel platsidel, kus aga leidus publikut, vaidlusi pidama, mille juures kommunistide oponentideks olid esiotsa nende endi mehed, et aga kuidagi rahvast huvitada. Minule pakkus huvi #599# kõrvalt vaadata, kuidas kogenenud agitaatorid sealjuures noori seltsimehi juhtisid ja lihvisid. Tähelepanejail oli juutide ja venelaste seas kerge ära tunda südikaid saksa agitaatoreid. Üks minu tuttav katoliku paater hoiatas sõjavangis olevaid saksa ohvitsere, et sakslaste poolt õhutatud kommunismi levitamine Venemaal võiks Saksamaale endale hädaohtlikuks saada. Ohvitserid vastasid naerdes: "Et läänerindel võita, vajame idas vabu käsi; seda saavutame kommunistide abil. Kui me läänerindel võidame, siis ei jää kuu aja pärast Venemaal kommunismist jälgegi järele". See sakslaste eneseusaldus oli arusaadav; olid nad ju nii kerge vaevaga Baltimaad ja Ukraina vallutanud. Olid nad ju 1871. a Pariisi kommunaare üles kihutades ja toetades Prantsusmaa hiilgavalt võitnud. Vene kommunistlikust liikumisest lootsid nad endale veel suuremat kasu. Sellest kasvas nende hari, et nad õigel ajal rahutegemise võimalused lasksid mööda minna. Wilhelmile meenus, et ka Friedrich II oli Seitsmeaastases sõjas sattunud suurimasse kitsikusse, nii et mõelnud endale otsa teha, siiski tulnud sõjast võitjana välja. Ja Wilhelm tahtis end tingimata näidata "vana Fritzu" väärilisena, kelle pildi ees ta teinekord unistades seisis ja siis käega #600# enda rinnale koputades sügavas veendumuses ütles: "Hier ist er neu erstanden".
Vene kommunistid teadsid väga hästi, et Lenin sakslaste abiga oma doktriini Venemaal levitas ja et sakslased teda võimule upitasid omaenda huvides, mis Venemaa ja kommunismi huvidele risti vastu käisid. See oli kahe kummalise liitlase ühine võitlus, mille lõpul üks pidi teise nahka panema. Kummalgi selles kahtlust ei olnud. Mõlemad võtsid omaks ühise võitluse juhise Alle Mittel sind erlaubt. Alle Vorteile gelten. Lenini autoriteeti säärane mäng tema jüngrite silmis ei kõigutanud. Kui Lenini taudi batsillid hakkasid ka nõrgendatud Saksamaa organismi vapustama, nii et Wilhelm plehku pani, siis kiitsid vene kommunistid magusasti hihitades: "Molodets, Lenin, podpustil Vilgelmu svinju".
Trotski ütleb oma memuaarides, et Lenin olnu amoraalseim inimene. Läbi ja läbi amoraalne oli terve see kommunistlik liikumine Venemaal. Amoraalsus oli nende "revolutsioonilise südametunnistuse" uus moraal. Selle uue moraali kohaselt oli Lenin Brest-Litovski rahulepingus need Tšehhoslovakkia patrioodid, kes vene väes Austria vastu võitlesid, et oma isamaad Habsburgide ikke alt vabastada, ära andnud. Venelased tahtsid neilt relvad #601# ära võtta ja neid otsekohe üle piiri Austria timukate kätte saata. Siis aga algatasid tšehhid meeleheitlikku võitlust äraandjate vastu ja taganedes idapoole lõid end Siberist läbi Vladivostokini, kust liitlased nad laevadele võtsid. Kui saksa väed olid Maailmasõjas võidukad, juba siis kirjutas Lenin Šveitsist ühes vene ſurnaalis (võib-olla oli see "Sovremennõi mir"), et Vene võivat Saksaga küll kohe rahu teha, andes Baltimaad talle ära, sest need olla ju igivanast ajast saadik Saksa omad olnud. Nii siis oleks see amoraalne kommunismi usufanaatik juba enne võimuletulekut meeleldi Baltimaad Saksale sahkerdanud. Ära unusta seda, Eesti!
Kommunistidel oli ülikerge Vene sõjaväed oma nõusse saada: neile soovitati ju seda, mida nad kõige enam ihkasid: mitte frondile minna oma elu ohverdama, vaid kohe neetud burſuide varandused endi keskel jaotada ning diktaatorlikult rahva üle valitseda. Säärasele kiusatusele vastu panna käis venelastel üle jõu. Sellepärast algasid vene kommunistid kihutustööd kõigepealt frondile saadetavate sõjavägede keskel, kuna saksa agendid töötasid frontlaste kallal. Kui siis frondisõdurid oma positsioonidelt ära jooksid, jättes liitlastelt #602# võlgu saadud määratud sõjavarustused sakslastele, kes nad kohe saatsid läänefrondile ning kasutasid liitlaste vastu. Kui selle tagajärjel venelased Brest-Litovski rahu tehes end katsid igavese häbiga, siis kiitis Lenin, kui kasulik see neile olla: nad saanud "peredõšku". See ei olnud mitte ainult Lenini amoraalsus, vaid ebanormaalsus, arvatavasti tema vananenud süüfilise tagajärg.
Kommunistid hoidusid alguses hoolega avaldamast oma kaarte, selgitamast oma kaugemaid sihte. Lubati üldlausetes kõigile ohtrasti seda, mida keegi soovis, "tštobõ vsem bõlo ujutno". Lehvitati vabaduslippu, piitsutati üles selletagi suurt saamahimu. Neetud burſuide varandusest pidi jätkuma kõigile jagada isa eaks ja poja põlveks. Käsualuseid avatleti tõotatud tulevase võimuga, nii et võiks öelda: "kto bõl nitšem, teper stal vsem." "Soldaatikuid" tegi kommunismi pooldajaiks eriti veel kohe lubatud suguline vabadus. Paar nädalat nautisid nad värsket vabadust kuharkadega. Õhtul nähti linnauulitsaid paarikesi tulvil. Siis oli idüllil lõpp: kuharkad kadusid, soldaatikute norus pead, kolkunud näod ja vaevaline kõnnak andsid tunnistust remondivajadusest.
Alati meenutusega kui suur ülekohus see olnud, et keisrinna #603# Katarina kinkinud oma lemmikuile sajad tuhanded tiinud riigimaid, mis nüüdki olevat mõisnike käes. Kes kuulajaist oleks võinud sealjuures aimata, et sel põhjusel võetakse ära ka kogu töötava talurahva ostetud maalapikesed?
Alati sellega, et parasiidid Rotšildid imevad tööliste verd. Kel oleks võinud sealjuures pähe tulla, et sel põhjusel kuulutatakse kogu eraomandus, olgu mis tahes teel kogutud, röövlisaagiks, mis lubatav, isegi vajalik tagasi röövida?
Alati hädaldamisega, et Venemaa ei jaksa edasi sõdida, vaid peab sedamaid, olgu mistahes tingimusil, rahu tegema, ja lõpetati kuulutusega, et proletariaadi sõda alles algab ja ei või enne lõppeda, kui terves maailmas on kommunistide valitsus maksma pandud.
Alati nõudmisega, et rahvas peab saama kapitali orjuse ahelaist vabastatud ja uus reſiim viis sinna välja, et rahvale pandi kaela kuulmatu orjaike, mis vana aja barstšinat kaugelt ületab ja vaaraode valitsust meele tuletab.
Alati sellega, et pandi tsaarile tema isevalitsuse võimu surmasüüks ja lõpetati sellega, et pandi maksma oma parteituusade palju karmim isevalitsus.
Alati sellega, et võideldi ägedamalt kui teised parteid surmanuhtluse kaotamise eest ja tarvitati võimule tulles #604# teisitimõtlejate vastu peamiselt surmanuhtlust.
Alati sellega, et murti piike piiramatu sõna, kirja ja koosolekute vabaduse eest, kuid tehti lõpuks kõik teised parteid täiesti tummaks ja piirati äärmiselt enne ülistatud vabadusi omaenda parteis.
Kõik endiste ebavooruste mürgised maod, mis olid uksest välja vihutud, roomasid paksemaks paisunult läbi akna tasa tuppa tagasi.
Suure tahtejõu ja keharammuga tsaar Aleksander III-da pojal, võib-olla isa alkoholismi süü läbi nõrgajõulisel ja kidural tsaar Nikolai II-l oli eriline and ja osavus oma isevalitsuse diskrediteerimiseks, selle vastu põlguse ja viha äratamiseks. Temalt terroriga väljapressitud ja hilinenud reformide andmises ei nähtud enam vägeva tsaari isalikku heatahtlikkust, vaid Ludvig XVI nõrkust. Ja nõrkuse varjamiseks mõnikord näidatud ebakohaline jonnakus, mis alati iseloomustab nõrku, tegi asja veel pahemaks. Nõrga tsaari kõrval seisis, nagu halastamatu saatuse poolt saadetud hukutav deemon, tema poliitiliselt pimedusega löödud abikaasa, kes meelitustega ("moje solntse") oma nõrka meest valitses ning teda kuristiku poole tõukas, meenutades selles suhtes Marie Antoinettet. #605# Pobedonostsevi kondilise raugakäega riigilaeva tasa tagant minevikku tüürimine, sortsi Rasputini seljatagused salasepitsused ja tema nimekohalised avalikud, eriti kõrgemat seltskonda skandaliseerivad seiklused, Puriškevitši ja Markov II metshärjataolised märatsused (mispärast neid ka nimetati metshärgadeks - zubrõi) riigiduumas õrritasid riigirahvast.
Volga piirkonnas tegutses Rumeenia päritoluga usufanaatiku Saraatovi piiskopi Hermogeni lemmik Tsariitsõni munk Iliodor, kes palverännakuid korraldas ühest linnast teise, pidades mustasajaliste tõsivenelaste meelepäraseid kihutuskõnesid ja põletades mõnikord paberist tehtud suurt sümboolset revolutsioonilohet avalikus auto-da-fe's, suur naistekari batjuška järel, kõigil pikad, valgeks kooritud palverändajate kepid käes ja vaimulikud laulud suus. Kui see omal ajal ülevenemaaline kuulsus läks nii liiale, et isegi tsaaritruu politsei pidas vajalikuks teda kohtu alla anda, siis tuli Ilidor, ühe tema juure kõrgemalt poolt auvahiks komandeeritud ohvitseri saatel ringkonnakohtu saali ja kuna ta seal ees ei leidnud kohtunikke, hakkas ta kurjasti kärkima, et kohtunikud silmapilk kutsutaks kohale. Need ruttasid ka kohtulaua taha ja mõistsid endi ees sangarina seisva kollase näoga, #606# musta hõreda habemega mehe õigeks.
Hullemat rahva õrritust, paremat provokatsiooni poleks võinud keegi revolutsionäär leiutada. Lõppude lõpuks oli see kõik vesi kommunistide veskile, sest loodusseadusepäraselt kutsub üks äärmus teise äärmuse välja. Ajaloo pendel oli absolutismi ajal liig kõrgele ühte poole kistud, lahti pääsedes ei võinud ta jääda alla keskpaika seisma, vaid pidi seda tugevama hooga kaares tõusma vastaspoolele. Kuna teised parteid ei unustanud teatud määral poliitilist ausust ja jäid enam vähem mõõdukaks, püüdsid kommunistid kõigest väest oma võistlejaid üle pakkuda ja suure rahvahulga suu järele rääkida. Sellega avatlesid nad poliitilises mängus veel täiesti kogenematud laialdased massid endi järele ja tegid kisaga oma vastaspoolsete opositsiooni vagaks.
Kommuniste ei võetud alguses haritlaste ringkonnis sugugi tõsiselt. Enamasti käed rüpes hoides ja üleolevalt irvitades vaadati nende mängu pealt, ilma energiliselt sekka löömata. Ennustati, et kui kommud sõnadelt üle läheksid tegudele, katset teeksid oma fantasmagooriat ellu viia, siis tõuseks nende vastu varsti iseenesest üldine torm, mis nad paari #607# nädalaga areenilt ära pühiks, enne kui nad suudaksid oma võimu kindlustada. Kommunistide alatihti korduvad rahvamiitingud andsid mitmele kuulajale tasuta pakutavate, huviküllaste spektaaklite muljet ning äratasid rohkem uudishimu kui hädaohukartust. Kordus siis prantsuse suure revolutsiooni aegne nähe, kui alguses jakobiinide eksalteeritud kõnesid ka ei võetud kuigi tõsiselt.
See kõik olla, seletasid filosoofilise rahuga mõned luulearmastajad vene poliitikud, vajalik varakevadine jäädmurdev maru, millele iseenesest pidavat järgnema päikesepaisteline lehekuu. Kiidetud päikesepaisteline veebruarikuu revolutsioon, kus oldi siiras vaimustuses vaid sõnadega sõditud ja raudsete relvade asemel vaid kõlavate kõnedega raiutud, andis selleks petlikku lootust. Loodeti, et vabadel valimistel Asutavasse Kogusse ja seal Kogus vabade häälte enamus kõik esialgsed eksitused ja lapsikud liialdused ära parandaks. Ja kui abi ning kaitset oleks vaja, siis pidi see tulema kusagilt väljastpoolt, ilma et kommunismi vastastel oleks vaja oma nahaga riskeerida. Paljuke neid oli, kes märkasid, et see enamlaste revolutsioon oli läänepoolt tulnud pigis olevate aarialaste ja mitteaarialaste südamlikus üksmeeles kokkukõlastatud suurmäng. #608#
Kommunistide viibimata sõja lõpetamise tõotus oli maagilise jõuga neile võitnud relvastatud sõdurite poolehoiu, oli sõdurid frondil ja frondi taga teinud vaenulikuks teistele parteidele, kes kõik neilt nõudsid nende tervise ja elu ohverdamist. Ehk küll tark ütleb: "Der Güter höchstes ist das Leben nicht", peab siiski iga elusolend, kirbust ja kärbsest alates, oma üürikest elu ülikalliks.
Peale selle oli kommunistidel võitluses oma vastastega veel kaks tähtsat paremust. Esiteks, nemad võisid paljastada egoistlikku kapitalismi tema varjukülgedega ja end võimatuks teinud tsaarireſiimi tema mädalehka levitava keskkohaga. Kuid nendi endi teooriad olid praktikas veel läbi proovimata, neil oli uudsuse nimbus, fantaasia võis neid oma heaksarvamise järgi kullata, kaunistada, kiita, ilma et keegi oleks saanud faktidega vastupidist tõestada.
Teine paremus oli kommunistidel see, et nad propageerisid oma doktriini ristirahvale, kes ei võinud oluliselt selle vastu vaielda. Sest kommunism on taim, mis loomulikult juurdub vaid religioossel pinnal. Ainult ühe hea Taevaisa austajate juures, kes end tunnevad tema lastena, ühise perekonnana, üksteise vendade-õdedena, on kommunismil mõtet. Kommunistliku värvinguga #609# oli esimene ristiusu kogudus. Kommunismile kaldus islam oma algstaadiumis. Kommunistlik on kloostrielu korraldus, kus püütakse saavutada usulise vagaduse kõrgemat astet. Ateistil on loogiliselt vastuvõetav vaid "Zarathustra" egoismimoraal, mille järgi tugev ei ohverda end nõrkade heaks, vaid kasutab neid pigemini trepiastmeina kõrgemale tõusmiseks üliinimese poole, mida peab oma peaülesandeks. Selle tõe selgekstegemine on Nietzsche suur teene. Tema vaatab sotsialismile ja kommunismile kui ristiusu värdjaile, kes tahavad oma ema tappa.
Modernne usu vastu vaidleja kommunist tahab mängida imetegijat, kes hernetaimi, mille ta võõralt pinnalt varastanud ja mille juured ta hoolega alt ära lõiganud, tahab panna mullatul pinnal kaunu kasvatama. Tunnustades oma usu põhjal teatud piirini kommunismi põhilauseid, vaidlesid kristlased leninismi liialduste ja vägivaldsete vahendite vastu, mis võisid viia ainult vanglakommunismini ja sunnitööliste üheõigusluseni, nagu Venemaa eksperiment seda ka näitas pärast. Kuid miitinguil leidsid kristlased oma argumentidele kurdid kõrvad ja vihast välkuvad silmad. Neid sõimati proletariaadi #610# petjaiks, rahva äraandjaiks, huntideks lambanahas. Miitingul ei mõju ju kaine mõistuse põhjendused, valju teaduse tõestused. Miitingul on suurem menu kuulajaskonna kirgede kõditamisel, massi madalate vaistude vabastamisel.
Niisama kerge, nagu Maailmasõjas viletsa juhatuse all vintsutatud vene sõdurid oma nõusse saada, niisama hõlbus oli kommunistidel ka vene lihtrahvas oma punase lipu all koguda. Mis võis töölistele enam meeldida, kui alati kadestatud ja vihatud burſuaasia vabrikute, tehaste, majade ja pankade tasuta ülevõtmine, õiguse nimel töölistelt ülekohtuselt riisutud vaevatasu tagasiriisumine nüüdsel soodsal momendil, kus tõsist vastupanu polnud karta, ning sellega maailma proletariaadile hiilgava, julgustava eeskuju andmine? Mis võis talupoegi enam vaimustada, kui aadlike maade ja mõisate ammu igatsetud ja oodatud jagamine endi keskel? Missuguse teise partei liidrite peas valmisid nii ihaldusväärilised ideed? Missuguste teiste seltsimeeste suus olid nii kaasakiskuvad kõned? Vahvate kommude sütitavate sõnadega võrreldes, kui tüütavad näisid teiste targutused, kui mannetud nende manitsused, kui poolikud nende pakkumised! Kui ma suviti enne revolutsiooni liikusin vene talupoegade seltsis ja meie vahekord muutus õige sõbralikuks ning usaldust #611# äratavaks, siis kuulsin nii mõnigi kord sõbra südames pakitsevat küsimust: "Ivan Jurjevitš, kas sa oled kuulnud, millal tsaar käsib mõisnikemaad talupoegadele üle anda?" Ei kaheldud sugugi, et ükskord, kui on saabunud paras aeg, ilmub sellekohane kõige uhkem ukaas. Olgu küll, et viimased kaks tsaari troonile astumisel olid valjusti just vastupidist rõhutanud. Mis tsaarivõim oli tegemata jätnud, seda kutsusid enamlased punaselipu all täide viima. Suurepärane!
Kuna nüüd rahvas oli võõra vara kerge ekspropriatsiooni meeldivast mõttest hüpnotiseeritud ning tema ahned silmad olid sinna sihitud, laskis ta endale vastupanuta kommunistide ikke kõvasti kuklasse kinnitada. Vene karule oli ju sajandite kestel sugereeritud tallekese siirast süütust, tuvikese taltsa tasandust, kuna juudid olid alatises raskes eluvõitluses endale kogunud tarvilikku maotarkust. Nii ei olnud neil kuigi raske sundida vene karu oma keti otsas tantsima, talle ikka võluvat vabaduseviit ette jorutades. Kuid asjale loogika vältimatud tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Tuli toiduainete puudus. Kahvatu näoga näljatondi kondiline kogu hakkas esiti linnades kummitama. Kuna enne oli valget leiba ja saia olnud külluses, võis nüüd see #612# end kiita õnnelikuks, kel ei puudunud suutäis musta leiba.
Üks eestlane, kvalifitseeritud vabrikutööline, kommunistide partei "sotšuvstvujuštši", kes Peterburi nälja eest oli põgenenud Saraatovi, jutustas järgmist: see olnud vist 1919. aasta jõulude eel, kui enamlaste valitsusel pole olnud isegi eesõigustatud töölistele pühadetoiduks muud välja anda kui aga igaühele väike portsjon kaeru. Üks laevuke õlikookide koormaga vajunud Neeva põhja. Kui ta pikema aja pärast üles tõstetud ja mudased, vettinud õlikoogid määratud müügile, siis olnud seal päratu pikk ootajate saba, kes kõik igatsenud sest delikatessist osa saada. Mäletatavasti olid just Peterburi vabrikutöölised need, kes riigipöördele viiva mässu tõstsid, kui sõjaajal ühe viljarongi saabumine pealinna oli natuke hilinenud. Nüüd aga ei juletud ka suurima nälja puhul kommude diktaatorliku võimu vastu niutsatada. Kõik vaikisid ja kannatasid.
Erakaubandus linnades likvideeriti sellega, et kõik kaubatagavarad kauplustes ja ladudes lihtsalt üle võeti ja raha eest rahvale välja müüdi, demonstreerides sedamoodi ostjaskonnale kommunistide heldust. Revolutsioonilise südametunnistuse järele võeti linnades ka suuremad majad üle, milledest #613# oli nimetamisväärilist tulu loota. Üks ülevõetud maja omanik Saraatovis läks paluma, et talle ta maja tagasi antaks. Seda lubati, kui ta maksab 30 tuhat rubla nagu tagasiostu hinda. Mees tõi selle summa, raha võeti vastu ja tooja kihutati irvitades minema. Ta poos enese üles. Kui mõni ülevõetud maja muutus viletsaks loguks, siis pakuti ta endisele omanikule tagasi tingimusega, et see teeks tarviliku kapitaalremondi. Ei võtnud omanik, seda pakkumist vastu, olgu rahapuudusel, olgu kartusest, et remonteeritud maja võidaks talt uuesti võõrandada, siis lasti see maja oksjoni teel üle minna uuele omanikule. Väiksemad majad jäeti endiste omanike kätte, kuid kvartalikomiteed valvasid selle järele, et peremees pidas maja ja korterid korras, kuna korterite üürihinnad määrati komiteede poolt ja nende poolt saadeti ka üürnikud. Maja remondi ja puhastamise kulud kasvasid kõrgeks, kuna üürihinnad hoiti madalas, nii et kulud olid tuludest suuremad. Sedaviisi oli majaomanik kommunistliku kvartalikomitee palgata prikaštšik ja maksis omast taskust veel juure.
Linnade ümber seati vahid, kes valvasid, et linnaelanikud ei saaks erateel põlluharijailt toitu hankida. Oma elu pikendamiseks olid aga linlased sunnitud salaja #614# kõrvalt toiduaineid ostma, sest sellest, mis kommunistlik valitsus välja jagas kaartide järele, ei jätkunud elamiseks, vaid hingevaakumise pikendamiseks. Alguses ei olnud kontroll mitte vali, vahid mitte küllalt kogenud, nii et talupoegadel ikkagi võimaldus näljaseile midagi müüa, kuid nüüd juba hingehinda küsides ja harilikult mitte enam väärtuse kaotanud uute rahade eest, vaid nõuti endist tsaariraha. Selle vastu oli veel usaldust, sest loodeti ikka peatset tsaarivalitsuse tagasitulekut, sellepärast olid "katenki" (100-rublased) ja "pjotrõ" (500-rublased) otsitud. Seda rahva nõrkust ei jätnud kommud ka oma huvides kasutamata. Nad lasksid suurel hulgal tsaariraha järele trükkida ja hakkasid sellega kodanlaste väärtasju üles ostma. Mõned väiksed tundemärgid, mida harilik kodanik ei märganud tähele panna, tegid vahet vanade ja uute tsaarirahade vahel. Revolutsiooniline südametunnistus kiitis seda neetud kodanlaste pügamisviisi heaks. Talupojad võtsid toiduainete hinnaks linlastelt ka väärtasju vastu ja nii läksid asjad, mööblid, parimad riided, kuld, hõbe ja kalliskivid linnast küladesse. Burſuaasia andis nad kergesti toiduainete eest ära, ette nähes, et kommunistid tulevad muidugi varsti neid röövima. #615#
Varsti antigi dekreet välja, et keegi ei tohi kulda ega hõbedat, olgu rahana või asjadena kodus pidada. Nuhkide või isiklike vaenlaste juhatuse järele käidi nüüd rahvast puistamas. Riisutud kuld- ja hõberahaga ostsid kommunistid muid väärtasju, ka majasid ja kui müüja oli tasu metallrahas vastu võtnud, siis tulid teisel päeval nuhid ja võtsid dekreedi põhjal raha käest ära. Kui niiviisi kuld ja hõbe oli läinud komissaride ja juutide omanduseks, siis tuli uus dekreet, mis jälle lubas mainitud asjade kodus pidamist ning andis röövijaile võimaluse oma riisutud rikkuse juure jääda.
Enamlaste energia juures saabus varsti aeg, kus erakaubandus oli põhjalikult hävitatud ning ei olnud kelleltki midagi riisuda. Mis nüüd teha? Mis kommunist see on, kes ei riisu? Revolutsiooniline südametunnistus leidis ka siin väljapääsutee. Hauti välja "nepi" dekreet, mis erakaubandusele andis teatud vabaduse. Lenini sellekohane parool oli: "Na novõje relsõ!" Kui nüüd ettevõtlikumad isikud korjasid rahvalt viimsed varariismed ja tõid nad peidust välja tühjale turule, siis lõpetati "nep". Kaubad võeti jälle üle nagu sügisel niidetakse heinamaalt viimast ädalat.
Kuna vanad seadusenormid olid aegunud, uued aga veel välja töötamata, #616# siis mõisteti ka kohut revolutsioonilise südametunnistuse järele. Selleks istus kohtupidamise aeg rahukohtuniku mõlemal küljel üks komsomolets, kes selle järele valvas, et seal asjaajamine sünniks kommunistlikus vaimus.
Muſikute hea aeg, mil linlaste raha- ja väärtasjade koormad kallilt müüdavate toiduainete eest voolasid küladesse, kus kommunistide raha vastuvõtjal osaval talupojal oli teine kord teda mõnepuudased kotid täis, aeg, millal tore talumees, saabudes linna, riputas endale pika nööri otsa lükitud saiakringlid kaela ja sammus uhkesti, keerutas end edevalt, öeldes: "Las linna hädavaresed vahivad nüüd kadestades siis" - see aeg möödus ruttu. Ka külades tõmmati punaste ohjad pingule. Valjude vahtide vahelt ei pääsenud toiduainetega hangeldajad enam linna, kõige kavalamad varjamistrikid paljastati. Ei olnudki midagi linna tuua, sest kommunistlik valitsus oli puhta töö teinud: tootjale talupojale endale jätnud aastasaagist nii vähe, et teda näljasurm ähvardas.
Nüüd jahtus talupoja esialgne revolutsioonivaimustus, kui ta ootamata veendus, et punase lipu all ei viida teda mitte ainult teisi riisuma, vaid sama lipu all võidakse ka teda ennast paljaks riisuda. Talle pandi üle jõu käivad maksud #617# peale ja punased ametnikud käisid neid sisse kasseerimas suurema karmusega kui mongolite ikke ajal tatarlaste baskakid seda olid teinud. Meie paremate popside taolised talupojad tembeldati kulakuteks ning nendega "raspravilis". Talupoegadele sai peagi selgeks, et kommunistlik liikumine seadis neid saatusliku küsimuse ette, kas olla või mitte olla. See sütitas uute isandate vastu sissisõja, mis kestis edasi, kui mina aastal 1921 Venemaalt lahkusin. Kuid vastuhakkamisi kommunistidele tekkis sporaadiliselt siin ja seal, ilma üldise plaanita ja andekate juhtideta, korraga suuremaid rahvahulki haaramata ja üldiselt liiga hilja, kui uued isandad olid mõisate rüüstajate talupoegade endi abiga oma positsiooni küllalt kindlustanud.
Räägin kohalikest võitlusist enamlaste terrori vastu Samaara ja Saraatovi kubermangus, kus punakaart odavaid loorbereid lõikas. Need maameeste mässukatsed andsid kommunistidele tänulikku juhust end võitluses harjutamiseks ja vajalike kogemuste korjamiseks. Iga nurjaläinud, mahasurutud vastuhakkamine tõi kommunistidele uut jõudu, julgust ja vaimustust, aga nõrgendas, hirmutas ning paiskas lootusetusse nende vastaseid.
Kord tuli Saraatovi linna lähedal olevaist kasarmuist garnison #618# suure hurraaga linna nõukogude võimu murdma. Tema rohkearvulisuse juures oleks see võinud korda minna. Kuid käratseti ja demonstreeriti enam kui oleks tehtud tõsist katset kommunistide peastaapi vallutada. Siis mindi tagasi kasarmuisse lõunat valmistama ja sööma. Selle vahel olid kommunistid lähemaist linnadest endile tellinud abivägesid. Nüüd tuli mässuliste arreteerimine ja seina äärde seadmine.
Kurb oli lugu külades, mida punased ja valged vaheldumisi külastasid. Tulid punased ja võtsid, mis vähegi oli võtta. Kui seal puutus nende silmi mõni noorevõitu mees, siis käis selle käsi halvasti. "Miks sa meie seltsis ei ole? Vist oled valgete parteist?" küsiti ähvardades ja raske oli usutlejale rahuldavat seletust leida. Lahkusid punased, siis tulid valged ja tegid niisamuti.
Ühte saksa asundusse ilmusid peale punaste äraminekut valged ja hakkasid küla elanikele etteheiteid tegema, et nad olla punaste pooldajad. Külamehed vaidlesid ägedasti vastu, et nad ei olla sugugi punased. Ainult üks mees ütles kindlasti, et tema on punane ja oma punaseid veendumusi ei vaheta, tehku nad temaga mida tahavad. See mees jäeti vahi #619# alla, teised kutsuti külast välja metsa äärde sõbralikule olengule. Seal lasti nad maha, sest valgete maski all olid just punased tulnud saksa Mihkleid kiusama. Sel puhul surmati ka kohalik katoliku preester, kes oli teadmatuses punaste vastu rääkinud.
Viimati jäid küladesse ainult vanad raugad, noored lapsed, haiged, vigased ja väetid. Ei olnud peatoidust, ei töövõimelisi põlluharijaid, ei seemnevilja ega tööloomi. Kel oli jalges veel vähe jõudu, see komberdas linna poole kerjama, kust aga vähe saadi, sest andjaid endid ähvardas näljasurm.
Volga kaldal oli üks suur ja enne jõukas saksa koloonia Mariental. 1921. aasta suvel jutustas mulle selle asunduse katoliku preester, et seal olla kaheksa tuhandest elanikust neli tuhat nälga surnud.
Sakslased ja eestlased Volga-tagustes asundustes panid punastele vahvamalt vastu kui kehvad venelased, kel polnud midagi kaotada ning kes viltu vaatasid oma jõukaile saksa ja eesti soost naabreile kui kulakuile. Sealses kodusõjas sai surma ka üks sümpaatne eesti noormees, kes oli enne olnud ohvitser vene väes. Seda teadsid kolonistid ning viisid ta vägisi oma juhiks vastupanekul enamlastele. Tema #620# perekonnanimi oli Tember Livländski hutorist.
Peale garnisoni mässu mahasurumist Saraatovi linnas uut suuremat kommunismivastast rahvaliikumist ei olnud. Mõnede üksikute kärsitute poolt katsuti küll enamlastele sõrgu vastu panna, nagu siberi karu mõnikord taigast välja tuleb, raudteele heidab, rongi tulekul püsti tõuseb ja käpad masinale vastu sirutab, lootes teda niiviisi kinni pidada. Prooviti üksikisikute terrori meetodit, mis tsaarivalitsuse aeg oli teatud tagajärgi andnud, nüüd aga viis kasutule eneseohverdamisel. Need juhud andsid tšekaa meestele soovitud tööd, tõestades vastuterrori vajadust. Võib olla enam hukkus tšekaa kätes veel täiesti süütuid inimesi isiklike vaenlaste valekaebuse põhjal. Igatahes seinaäärde seadmised ei lakanud minu ärasõiduni. Kui keegi naisanarhist oli revolvrist Leninit haavanud, süüdistati selles atentaadis kohe kontrrevolutsioonilist kodanlust ja lasti vastutasuks Saraatovis tähtsaimad, mitte sugugi asjasse segatud kadetipartei liidrid maha. Meenus valuga, kuidas tsaarivalitsuse vastu võitlemise aeg kadetid, keda siis peeti kahjulikeks radikaalideks, tegid silmi pahempoolseile parteidele, nimetasid neid "naši druzja s leva". Samad pahempoolsed "sõbrad" lugesid #621# nüüd kadette kahjulikemate, hävitusele kuuluvate tagurlaste kilda. Missugune traagika ja saatuse iroonia! Sügavusest väljakutsutud vaimud kägistasid oma ninatargad meistrid ära. Hukkunud kadettide seas olid mõned väga andekad ja sümpaatsed isikud, kes "päikesepaistelise" veebruarikuu revolutsiooni ajal olid tähtsat osa etendanud, viimasel ajal aga poliitikast täiesti tagasi tõmbunud.
Elu oli Saraatovi linnas vilets ja mida kaugemale, seda viletsamaks ta läks. Kõigest hädavajalikust oli puudus. Hinge seeshoidmise mured neelasid kõik muud huvid. Riide- ja jalavarjude poed olid kohe alguses tühjaks müüdud. Uut kaupa aga kuskilt asemele ei tulnud. Materjali ja käituskapitali puudusel jäid tööliste valduses olevad tehased ja vabrikud seisma. Ühe Saraatovis ülevõetud õlitehase töölised sõitsid Moskvasse tema endise omaniku juure raha hankima ja vanamees andis oma viimase raha ära, ikka ses petlikus lootuses, et varsti ehk saab oma tehase tagasi. Vähene riidekaup, mis juhuslikult kuskilt saadi, jagati kommunistide ja eesõigustatud nõukogude teenijate (sovetskie sluſaštšie) vahel, muu rahva kätte ulatus väga vähe. Daamide viimseks moekarjeks olid keeldud teel hangitud vanadest soldatisinelitest õmmeldud vammused. Käidi mööda majasid endiste burſuide riidetagavarasid revideerimas. #622# Kellelt leiti kaks kuube, üks vana, teine uus, sellelt võeti revolutsioonilise südametunnistuse järele uus kuub ära. Kellel juhtus veel jääma pühapäevariideid, see köitis nad värisevi käsi kimpu ja käis kimbuga muretsedes nurki mööda ümber, justkui haudumistungi tundev kana otsib endale varjulist pesapaika.
Neile, kes füüsilist tööd ei teinud, anti leivakaardi järgi pisuke tükike musta leiba, harvasti ka natuke tangu, nagu isu äratamiseks peasöömaaja ootel, mis aga jäi tulemata. Harilik linnaelanik võis rõõmus olla, kui sai leivakõrvaseks veel vähe kuivatatud soolast "voblat" (kala), harvemalt mõne suitsetatud heeringa. Hobuse- ja kaameliliha jagati, kui teda juhtus ajuti olema, kommunistidele ja nõukogude teenijaile. Muust lihast ei olnud juttugi. Nälja petteks täideti kõhtu igasuguste alaväärtuslike surrogaatidega, mille tagajärjeks olid seedimisrikked. Mitmetel hakkasid jalad paistetama. Tõsi, oli ka neid gastronoome, kes enne olid liig rammusate, rikkalike toitude läbi oma seedimisorganid ära rikkunud. Nende kõhuhaigused paranesid nüüd pealesunnitud paastuajal.
Peale kehakatte ja toidupoolise vajati veel muid asju. Neid saadi ainult orderite järgi ja orderid anti äravalituile, kellede hulka kuulusid esijoones ikka kommunistid #623# ja nõukogude teenijad. Sel õnnelikul, kes hulkade kadestuseks oli saanud orderi kätte, ei olnud veel asi käes. Poole öö aeg pidi ta ruttama asjade lao ette "sabasse", kus teisi samasuguseid õnnelikke seisis sadade kaupa. Seal võis kurba pilti näha, kuidas talvel läbilõikava külma tuule käes võbisesid mõnikord kuni õhtuni kehvades räbalais inimesed. Mõnel viletsal vanaeidel voolasid pisarad sinikahvatuile palgeile ja ta õhkas: "Oh, lutše bõ pomeret, tšem takuju kaznju terpet. Tolko hotelos bõ ranše posmotret, tšem vse eto kontšitsja". Et see peab lõpma, selles ei olnud eidekesel kahtlust. Ta soovis aga enne surma oma silmaga ära näha, kuidas see lõpp tuleb. Kui viimaks saadi laost vajalik asi kätte, siis oli see sagedasti nii vilets, et ta tuli sülitades maha visata.
Eesõigustatud "sovetskije sluſaštšie" said ka kartuleid, mis olid talupoegadelt maksuna sisse nõutud ja hoidusid alal linna majade võlvialustes. Kartulid olid pähklisuurused ja suurelt osalt külmavõetud, sest nii kartulitoojail kui vastuvõtjail puudus isiklik huvi nende eest hoolitsemiseks. Kartulite saajal pidid olema õige tugevad närvid, et võlvialusesse minnes mitte minestusse langeda mädanevate kartulite hirmsast #624# haisust. Korjates pool päeva mädanenud massist terveid teri, võis õnnelik saaja neist endale korvitäiekese koju viia.
"Tštobõ võvesti barstvo," käsutati intelligents, enamikus kooliõpetajad ja õpetajannad, suvel Volga kaldale küttepuid laevadelt välja laadima, mitte endi, vaid valitsuse tarvitada. Tasu selle eest ei maksetud ja sööma pidid töölised omast käest. Proletaarlastest kupjad vahtisid juures, et laadijad mitte lodevalt ei töötaks. Et iseendale küttepuid hankida, pidi sama intelligents rõõmus olema, kui talle lubati Saraatovi linna ümbruses mägedel kasvavasse metsa minna, sel ise endale puid raiuda ja mõne (kuni kaheksa) versta tagant ise enda järel lohistades koju vedada või seljas ja õlgadel koju kanda. Seda tegid nii mehed kui naised. Võis näha, kuidas raske füüsilise tööga harjumatud linnanaised teel oma koormaga maha kukkusid, siis tolmust jälle üles tõusid ja kalli saagiga ikka edasi komberdasid. Veohobuseid kuskilt saada ei olnud.
Samuti lasti haritlasi - peamiselt alg- ja keskkoolide õppejõude, nägin nende seas ka üht luteri usu pastorit - talvel pühapäeviti proletaarlaste valve all raudteed #625# lumest puhastada, et nad sellega oma poolehoidu tööliste organisatsioonidele ja ülepea kommunistlikule valitsusele manifesteeriksid. Tasuks pakuti neile seal lähedal olevas barakis lahjavõitu soldatileent ühes töölise portsjoni leivaga, mis haritlastel muidu oli kättesaamatu, süües ühes lauas eht töölise viisi.
Haarates võimu enda kätte seletasid kommunistid avameelselt, et nüüdisaja inimesed ei kõlba Marxi õilsate teooriate elluviimiseks. See oli nende poolt ka tahtmata tunnistus, et nende teooriad ei ole elust välja kasvanud, vaid kunstlikult konstrueeritud. Vaja olla, ütlesid nad, inimesed, keda ülekohtune kapitalistlik kord ja pappide pimestav plära ära rikkunud, esiti ümber kasvatada, n.ö. ümber luua, muidu nad isiklikust vabadusest ei loobu, oma isiklikke huvisid üldsuse heaks ei tihka ohverdada. Mis ristiusk oma võimsate vahenditega 2000 aasta jooksul selles sihis olid püüdnud teha, see kuulutati nurjaläinuks ja kahjulikuks. Seda risu-räsu olla vaja kohe eest ära koristada. Kommunistid ise võtsid rikutud seltskonna ümberkasvatamise ja ümberloomise enda peale. Nende kasvatuse peavahendi - seinaäärde seadmise - kõrval tarvitati haritlaste uueksloomiseks ka ülemal jutustatud abinõusid. #626#
Öeldakse, et kõik geniaalsed avastused olla lihtsad. Geniaalselt lihtne on ka kommunistide arusaamine heast ja kurjast, õigusest ja ülekohtust. Kui nemad kapitalistide kubjaste valve all töötasid, siis oli see paha ning ülekohus. Kui aga proletaarlane pani haritlasi orjama oma diktaatorliku võimu all, ise kupjana pealt vahtides, väikse nokaga müts kuklas, noka alt hoolikalt kähardatud juuksetutt laubal välja tolknemas, siis oli see hea ja õige. Kuid kahjuks ei ole see proletaarlaste avastus sugugi uus. Misjonäride teadete järele olla hotentottide moraalseil mõisteil suur sarnasus meie proletaarlaste omadega.
Orjata või orjastada - see on kommunisti deviis. Vabadus on temale niisama vastumeelt nagu hobusele karurasva hais. Kui Kerenski võitles vabaduse lipu all, siis ei teadnud Lenin talle muud nime anda kui "pustoi boltuniška". Oma süsteemi välja töötades püüab iga filosoof, et see kujuneks valjult loogiliseks. Nitzsche egoismimoraal on valjult loogiline. Lenini kommunismimoraal ei ole vähem loogiline. Elu aga oma sügavaimas põhjas, oma eos ja juures ei ole mitte loogiline harilikus mõttes, vaid vastuolude võitlus, #627# nende tasakaalu otsimine, selle ümber balansseerimine ja vibreerimine, kuid teda mitte kätte saamine, sest see oleks surnud punkt. Sellest järgneb, et iga valjult loogiline süsteem ei ole mitte eluline. Sellest järgneb teiseks vabaduse vajadus. Ajalugu ei läinud seda teed mööda, mida talle ette joonestasid poliitilised geeniused Napoleon ja Bismarck. Tingimata ei lähe ta ka seda rada mööda, millele teda juhib Marx-Lenini juudi-tatari dogma. "Tao" teab oma sihti ja sammub vaikides. #628#
Kommunistlik valitsus võttis Tiraspoli katoliku preestriseminari üle ja muutis ta oma laatsaretiks. Kahju oli seminari suurest raamatukogust, kus leidus haruldusi. Nende väärtust ei osanud ülevõtjad hinnata. Raamatud veeti laiali ja vanemad võõrkeelsed kapitaalteosed arvatavasti hävitati. Mina võtsin seminarist lahkudes rektori loaga endale mälestuseks ühe krutsifiksi. Kodumaale sõita ma ei saanud, ei raatsinud ka esialguses oma pikal teenistusajal suure vaevaga ja kokkuhoidmisega kogutud liikumata varandust maha jätta. Oma vaba aega kasutasin esperanto keele õppimiseks.
Saraatovi linnas oli ühel asjaarmastajal kaupmehel kõige täielikum tolleaegse esperantokeelse kirjanduse kogu. See võeti enamlaste poolt üle ja avati publikule. Mul oli seal lugemistoas soodus juhus rahvusvahelist keelt õppida. Saraatovis oli ka arvurikas esperantistide selts ja selle liikmete seas leidus õige osavaid esperanto keele rääkijaid, nii et võisin end kohe selle keele praktilises tarvitamises harjutada. Rahamägi, kes oli esimesi eesti esperantiste ja lõpetas Moskva esperanto instituudi, oli üksvahe Saraatovis ja tegi propagandat esperanto keelele. Kuid mina temaga isiklikult kokku ei puutunud, sest et tol ajal esperanto #629# mind veel ei huvitanud.
Kommunistid suhtusid esperantosse heatahtlikult, unistades sellest kui maailma proletariaadi keelest, mis tööliskonna solidaarsust suurendaks ning temale enam jõudu ja hoogu annaks võitluses kodanliku ilma vastu. Kord tehti Saraatovis isegi otsus, et kõik nõukogude teenijad õppigu esperantot, mis küll pärast jäi teostamata. Oli kavatsus avada Saraatovis ka esperanto keele instituut ja soovitada selle keele õppimist koolides. Hakkasin siis 44-das esimese astme töökoolis Saraatovi linnas seda keelt õpetama, millega teenisin kaks aastat oma igapäevast leiba ja pääsesin näljasurmast.
Suurt edu minu õppetööl küll ei olnud, ei saanudki olla. Sedasama võis konstateerida teiste õpetajate tegevuse juures, sest viletsad olud paralüseerisid ka kõige paremad püüded. Puudusid õpperaamatud, paber, pliiatsid, sulgedest ja tindist rääkimata. Aknaruudud olid katki, klaasipuudusel ei saanud neid parandada. Talist kütet oli koolides vähe, temperatuur klassides õige madal. Sellepärast võisid õpilased ja õpetajad talvel koolides tund või paar paksudes riietes vastu pidada. Siis ruttasid jälle koju end soojendama. Kooli tuldi peaasjalikult selleks, et hommikueineks tükk musta leiba saada, mis näljastele haridustegelastele iga päev välja jagati. Kui veel juhtus, et #630# leivale sai veidi suhkrut peale riputada, või anti natuke putru, siis oli see võrratu nauding meile hellitamatuile nõukogude teenijaile. Ka riidekraami ja jalanõude jagamisel oli pedagoogilisel personaalil šanssisid endale midagi ihukatteks saada.
Igas klassis oli nominaalselt 50-ne õpilase ümber, kuid harilikult ilmus neist tööle 15-20 last. Teistel puudusid riided ja jalanõud või nad pidid vanemate asemel "sabades" seisma. Õpetaja püüdis klassi tulnuile ülesande ära seletada. Teisel päeval oli klassis mitu eelmisel päeval puudujat, neile tuli sama ülesanne uuesti seletada. Kolmandal päeval oli jälle neid, kes kahel eelmisel päeval puudusid, aga puudus neid, kes enne olid klassis olnud. Auditooriumi koosseis muutus ühtepuhku, oli iga päeva kohta uus. Nii ei võinud töö paigast nihkuda, tuli ikka vanade asjade kallal aega viita, neid mitu korda läbi nämmutada. Sellest tammumisest ühel paigal kaotasid ka alguses virgad õpilased õppimishimu. Õppeaasta lõpul ei olnud edusamme märgata.
Koolitööd takistas veel enam distsipliini lagedus. Imelik oli kommunistliku valitsuse suhe kooli distsipliinisse. Õpilastel pidi suurim vabadus olema õppimises ja käitumises. Sunnivahendid õpetajate poolt olid kui mitte ajakohased hüljatud. Selle tagajärjel valitses koolis kindla korra asemel anarhia. Kooliaasta alul kodust tulles olid lapsed klassis kaunis #631# korralikud ja viisakad. Leidus aga nende hulgas kaks-kolm võrukaela, kelle laiskuse ja üleannetuse sangarlikkus varsti teisi nakatas. Kevadepoole võisid nii mõnedki õpilased võistelda ulakuses besprisornikutega. Nii loodeti, et see anarhiline kool, kus igal lapsel oli piiramatu vabadus, pidi neid hästi ette valmistama elule ja tegutsemisele kommunistliku reſiimi all, kus ei tunnustata sugugi isiklikku vabadust, vaid põhimõtteliselt võib juttu olla ainult kollektiivsest vabadusest. Mida pidi koolist ellu astunud noorinimene oma väljaarenenud anarhiliste kalduvustega peale hakkama kommunistlikus seltskonnas? Üllatav loogika puudus, mõtete vassing ja moevoolu hüpnoos. Minul, kes ma aastakümnete jooksul katoliiklaste koolis olin harjunud eeskujuliku distsipliiniga ja eduka õppetööga, oli muidugi raske ses uues miljöös aklimatiseeruda, kuid näljatondi ähvardav lõust hoidis opositsiooni ohjas, tegi ka teisitimõtlejad taltsaks ja tagasihoidlikuks. Teatavasti teenis ju Taavetki häda sunnil vilistlasi.
Kui ettevaatlikud pidid õpetajad oma isiklike arvamiste avaldamises olema, näitab järgmine lugu. Usuõpetuse vähematki lõhna ei tohtinud muidugi proletaarlaste koolis olla. Propagandavabadus #632# oli ainult bezboſnikuil, kuid seda misjoni meie koolis keegi vabatahtlikult enda peale ei võtnud ja selleks otsekohe sundida kommunistlik valitsus siis veel natuke häbenes. Juhtus kord, et õpilased endi keskel tundide vaheajal arutasid küsimust, kas Jumal on olemas või mitte. Mõned jaatasid, teised eitasid. Vaidlejad nägid üht möödaminevat õpetajannat ja pöördusid riiuküsimusega tema poole. Õpetajanna, olles usklik, teadis, et ta ei tohtinud seda oma veendumust avaldada. Ta lõi käega ja vastas edasi minnes: "Pole minu asi seda seletada. Kui soovite, siis pöörduge oma küsimusega papi poole." Teisel päeval ilmus meie õppenõukogu istungile tšekaast üks inetu, kõhna, kollase näoga mustajuukseline moor mustas kleidis, nagu muinasjutuline erinnüs ja nõudis mainitud õpetajat tšekaa ette oma süüteost aru andma. Kuidas vaene õpetajanna nagu ehmunud linnuke sipeldes ees läks ja tšekaa moor nagu must neelamisahne madu ta järel vingerdas, see pilt ei kao mu mälestustest. Et õppenõukogu omalt poolt vaest õpetajannat kõige paremast küljest atesteeris, siis pääses ta seekord ainult valju noomituse ja ähvardusega.
Enne revolutsiooni koosnes vene rahva ülemkiht aristokraatidest ja rahamagnaatidest, kelle käes oli #633# poliitiline ja majanduslik ülevõim ja kes oma egoistlikes huvides tarvitas tihti seda võimu kurjasti. Neid võis olla 5% rahva üldarvust. Suurnike endi soetatud ja neile vajalikku proletaarlaste klassi, kes neid orjas, kadestas ja vihkas, kuulus 15-20% kogu rahvast. Ülejäänud 75% koosnes haritlastest, iseseisvaist käsitöölistest, väikekodanikest ja peamiselt talurahvast, kes ei orjanud ega orjastanud, vaid kasutasid väikselt oma väikest vabadust. See rahvas, deemos, taotles edu rahulise evolutsiooni teel ja oli esimese, päikesepaistelise revolutsiooni kui mitte algataja, siis peatugi ning kuulutas tsaarivalitsuse alt vabanedes esimese seaduseaktina välja surmanuhtluse kaotamise, katsus Kerenski suu läbi sõda jätkata ilusate kõnedega, lootis sisepoliitikas võidelda oma huvide ja veendumuste eest valimissedelitega ja Asutavas Kogus saavutada oma arvule vastavat mõju tuleviku demokraatias.
Proletariaat oli oma revolutsiooni võltsmängu viimast sihti varjates ikka rõhutanud oma solidaarsust terve rahvaga ja sellega saavutanud deemose kaasabi ning heatahtlikul erapooletust. Pidades viimaks oma uut positsiooni küllalt kindlustatuks, viskas ta küüniliselt oma maski maha nii et õiguse #634# eest sõdijail õilsail sangareil tulid katte alt sikusarvekesed ja hobusekabjad nähtavale. Endine kõiki vaimustav ja võluv "vabaduse" parool kustutati punastelt lippudelt ja kuulutati kodanlaste eelarvamuseks. Liiga hilja kadus nüüd kale petetud deemose silmist. Ta leidis end ahistavais ahelais, milletaolisi vana absolutism ei olnud sepistanud. Ta tundis oma turjal isandaid, kelle vits oli võrratult valusam, kui kadunud kapitalistide kantsik. Ta kuulis irvitavate isandate suust enda kohta soolaseid sõimusõnu nagu prokljatõe burſui, belõje bandõ, kulaki. Vana tsaarivalitsust õõnestavad võtted nagu aktiivne väljaastumine, passiivne vastupanu, streikimine ja saboteerimine ei mõjunud nüüd midagi, vaid tehti endiste vilunud vandeseltslaste poolt kohe kahjutuks. Deemos pidi piinajate pilli järele tantsima, kiristades kuulmatult hambaid, näidates rõhujale taskus rusikaid, valades oma võimetut viha salvavaisse pilkesalmidesse ja võllahuumoriga vürtsitatud mürgistesse mõistukõnedesse.
Meie koolis oli lauluõpetaja kohustatud lapsi vaimustama esijoones internatsionaali ja muude kommunistlike lööklauludega. Vahetundidel aga, kui õpetajad ei olnud lähedal, kõõrutasid lapsed koguni teise värvinguga kodus kuuldud #635# laule. Näiteks järgmist:
|
Раньше я
был мужик
вор, лазил по карманам; при советской власти главным комисаром. |
|
Раньше я
был Ицка, жид обыкновенный; при советской власти комисар военный. |
|
Теперь я не
трубочист и не чищу трубы; при советской власти отбираю шубы. |
|
Я теперь не
повар, не жарю котлеты; при советской власти издаю декреты. |
Teises laste lemmiklaulus algas iga salm lausega: Я на бочке сижу. Sellest mäletan üht salmi:
|
Я на бочке
сижу, а под бочкой скляночка. Я сам коммунист, моя жена спекуляночка. #636# |
Neid laule oli mitu, kuid kes tohtis seda folkloori üles kirjutada. Nii on nad mul ununenud.
Järgmine paramüütia oli vist levinud kogu Venes; kommunistid ise kuulasid teda heameelega ja jutustasid naerdes edasi: "Taevalised tulid kord kokku nõupidamisele, kuidas Venemaad ta praeguses viletsuses aidata ja seal korda luua. Taheti appi saata Issand Seeboti, aga see ütles: "Mässulisel Venemaal korra loomine nõuab palju vaeva. Mina olen seks liiga vana, saatke mõni noorem." Pöörduti siis Jeesuse poole, kuid see lõi käed vastu: "Mina käisin juba maapeal, mind löödi seal risti. Teist korda ma sinna oma nina ei pista." Tehti nüüd ettepanek prohvet Eliiale: "Sul on tulised täkud, sõida sinna." Eliias raputas pead ja vastas: "Mina ei või end Venemaal näidata, nad rekvireerivad muidu kohe mu täkud ja ma ei saa enam taevasse tagasi." Viimati sooviti Moosest saata. Mooses vastas: "Minu rahval pole kusagil mujal maailmas nii hea elada, kui Venemaal. Miks peaksin ma minema nende head asja segama?" Nii ei saagi Venemaa taevalistelt abi ja ta korratus ja viletsus peab edasi kestma."
Mina täitsin kõik kommunistliku valitsuse käsud, hoidsin end poliitikast eemal, olin, nagu venelane ütleb, tiše vodõ iniſe #637# travõ. Siiski puudus mõnikord vaid karvake, et ka mind oleks maha lastud. Jutustan ühe sellise lookese.
Minu kauaaegne talitaja oli 9 aastat halvatust põdenud ja kommunistide võimuletulekul surnud. Ma jäin ruumikasse korterisse üksipäini elama. Nüüd andis üks hea tuttav mulle nõu võtta endale kaaselanik, kes oleks mulle majapidamises abiks. Võtsin soovitaja sugulasist abielupaari 5-aastase lapsega. Mees tuli esiti üksi Moskvast Saraatovi postiametnikuks ja ma sain paar nädalat temaga hästi läbi. Naine sõitis lapsega järele ja oli teel tutvust sobitanud ühe tšehhi noormehega nende hulgast, kes tol ajal enamlaste vastu võideldes liikusid Pensast Samaara poole, et äraandjate käest läbi Siberi koju pääseda. Seda noormeest hakkas naine pööraselt armastama. Ei ta mõelnud enam kodusele talitusele, mitte enam mehele ega lapsele, vaid unistas ainult oma armsast Franzist, kellele tassis kõik asjad, mis aga kodunt kätte sai. Franzil oli varsti temast himu täis ja et luupainajast lahti saada, ütles ta: "Ma ei või edasi sinuga elada, sul on ju mees ja laps". Seda kuuldes hakkas nurjatu naine oma meest ja last päev päeva järel näägutamisega piinama, kuni mees ei kannatanud enam välja ning #638# lahkus lapsega.
Nüüd tahtis naine oma Franzi minu majja oma korterisse kutsuda ja temaga üheskoos elu jätkata. Mina, kui korteriperemees, ei võinud seda lubada, sest teadsin, et Franz oli salakuulaja ning kommunistid oleksid mind selle kardetava isiku vastuvõtmise pärast seina äärde seadnud. Nõudsin, et ka naine minu juurest korterist lahkuks. Naine läks ähvardades: "Või tema sunnib mind korterist lahkuma! Oot, oot, küll ma talle näitan. Kõik komissarid tantsivad minu pilli järele." Teisel päeval tulid kommunistide peastaabist neli kõige kavalamat nuuskurit kirivaese silmadega minu juurest kulda, hõbedat ja revolvrit otsima, mis mul oli ka olemas, isegi peitmata. Ma olin enne ise avameelselt üürnikele oma ehteasjust rääkinud, neile ka revolvrit näidanud, siis veel ette aimamata, et mu majas on säärane madu, kes seda avameelsust kurjasti tarvitab. Aeg oli aga niisugune, et kelle juurest leiti revolver, see lasti sama revolvriga kohapeal ilma kohtuta maha. Otsiti nüüd minu korteris kõik kohad läbi. Jumal lõi nuuskureid nagu Soodoma pimedusega - nad ei leidnud midagi. Oleksin ma aga revolvri sinna peitnud, kuhu kavatsesin, siis oleks ta nuuskurite kätte puutunud, sest otsimine oli väga põhjalik. Otsijate pähe lihtsalt ei mahtunud see mõte, et keegi sellisel kardetaval ajal jätab oma keelatud #639# laskeriista peitmata.
Veel kord olin ma surmasuus ühe teise üürnikunaise armastusseikluste pärast. Tema mees oli moodsate vaadetega abielule ja andis oma naisele loa sugulise vabaduse nautimiseks. Naine valis endale kavaleriks noore, tugeva kehaehituse ja värske näojumega kommunisti. See oskas kusagilt viina hankida ja pidas minu üürnikega ühiseid joominguid, mis aga olid tol ajal valitsuse poolt kõvasti keelatud. Mina, kui majaperemees, ei võinud sel puhul vaikida ja selle eest saadeti mulle jälle läbiotsijad kaela. Ka see puistamine lõppes tagajärjeta. See haruldaselt terve välimusega kommunist nakatas aga minu üürniku naise süüfilisega ja naine andis selle külakingituse edasi oma mehele.
Süüfilis oli siis Saraatovis kohutavalt levinud. Arstimeid oli vähe ja tohtrid tunnistasid ohates oma võimetust. Ka teised taudid hakkasid Saraatovis möllama, näiteks tüüfus kõigis oma kolmes vormis, suviti sinna juurde ka düsenteeria ja koolera. Alatoitlus ja muud antihügieenilised olud soodustasid nende levimist. Remontimata ja kütmata korterid olid elanikke täis kiilutud, seda enam, et üks linnaosa oli maha põlenud ja uute majade ehitamine osutus võimatuks. Meditsiiniline abi haigetele oli väga puudulik. Peaaegu oleksin mina enne ärasõitu düsenteeria ohvriks langenud. #640# Alatoitlusest kurnatud keha ei jõudnud vastu panna, nõrgenenud süda lakkas töötamast, kui juhuslikult üks eesti arst, dr. Sibul, minu poole sisse pöördus ja mind kriisist üle aitas. Ka tema kavatses Eestisse tagasi tulla, kuna tal aga oli saksa naine 8-aastase tütrega ja naine tõrkus ligi sõitmast, siis jäi ta raske südamega sinna.
Taudide levimist soodustas veel äärmine puhtusepuudus linnades. Puhtust nõuti küll majaperemeestelt, senikaua kui majad olid veel võõrandamata. Majast majasse käijale miilitsamehele valmistas erilist lõbu majaomanike kimbutamine, neile "rahvavaenlasile" oma võimukülluse näitamine, nende kulude suurendamine. Selle poliitika siht oli, nagu seda ka irvitades avalikult seletati, majaomanikke niivõrd vardasse ajada, et nad ise oma majade võtmeid tuleksid "sovdepile" (sovet deputatov) pakkuma ja kui see lootus kõigile šikaanidele vaatamata niipea ei täitunud, siis said kommunistid kärsituks ja võõrandasid suurema sissetulekuga majad lihtsalt uue dekreedi alusel. Ka pärast võõrandamist pandi endised burſuid proletaarlastest kubjaste valve all neid maju puhastama. Kuna burſui hundipassi omanikud püüdsid leivakaartide saamiseks ja puhastamissunnitööst vabanemiseks ise nõukogude teenistusse astuda, mille tagajärjel #641# nende kaadrid kiiresti kokku sulasid, siis löödi pärast puhastusele käega. Mustus võõrandatud majades läks päris jälgiks. Nägin üht säärast suurt kolmekordset maja. Haisev vedelik voolas puhastamata klosettidest koridoridesse. Et seal kuidagi viisi kõndida, kisuti maja küljest, kust saadi, laudu ja pandi nad lattide peale põrandale. Mustuse koristamist aga ette ei võetud. Kütteks põletati esiti õueaiad ära, siis aeti ahju majade puust osi, kust neid jõuti lahti kangutada. Kuna endised suured ahjud nõudsid palju kütust, siis püüti läbi ajada pisukeste plekk-ahjudega.
Kommunistide ninamehed olid oma kabinettides välja haudunud ilusad teooriad, mida võis miitinguil eduga propageerida. Kui aga tehti tõsiseid katseid neid ellu viia, siis rebenes asi siit ja sealt ning üldtulemused olid otse vastupidised oodatuile ja loodetuile. Paraku ei olnud lugu parem ka Leo Tolstoil tema õilsate moraaliõpetustega. Siiras, nagu ta oli, tunnistas ta kurbusega seda ise. Tema jüngrite katsed oma kolooniates ühiskonnaelu rajada suure meistri õpetusile, ebaõnnestusid.
Sotsialistlike nõukogude vabariigi starosta, venelane Kalinin, keda vene vaiba alla varju pugenud Apfelbaumid, Bronšteinid, Fürstenbergid, Dſugošvilid j.m. olid võtnud oma #642# kagaali katvaks lipukandjaks, käis Saraatovis punaste poole üle läinud kasakate salku üle vaatamas ja tervitamas. "Meie teeme nüüd katseid oma ideaalide elluviimiseks ning õpime neist", ütles ta oma kõnes kasakaile. Kui palju need katsed lähevad maksma vene rahvale, kelle moraalsed ja majanduslikud alused hävitatakse selle juures põhjalikult, see selgub siis, kui ajaloos tuleb tund kommunistlike katsete üldarveid kokku võtta, nende praeguseid võltsitud bilansse revideerida. Oma revolutsioonilise südametunnistuse järele võivad nad ju nüüd kõik võltsida, kui see on neile kasulik, sest nemad loevad end sõjajalal seisvaiks kogu kodanliku maailmaga ja sõjas ju vahendeid ei valita. Kõik, mis viib võidule, on teretulnud.
Meenutame siin üht kommunistliku doktriini teostamise katset praktilises elus. Advokaat Antonov, Saraatovi tähtsamaid kommuniste, kelle süsimustad, õudse läikega silmad vene perekonnanimest hoolimata reetsid ta võõrast päritolu, ütles, maalides kommunistlikku tulevikuühiskonda võluvais värvides: "Raha siis enam tarvitusel ei ole. Raha sureb oma loomulikku surma".
Minu Saraatovis oleku ajal viidi kord ka see eksperiment läbi - elati mõni kuu ilma raha tarvitamata. Nähtavasti oli #643# aga musta kaarna keel liiga vara ennustanud raha loomulikku surma. Oldi varsti sunnitud surmakandidaadile jälle uut elu sisse puhuma ja teist korda ei ole vist SSSR-is enam tema matuseid peetud. Just vastupidi: kuld, hõbe ja kodanlike riikide valuuta on eriti hinnatud nõukogude riigis. Rahast ei saadud nii kergesti lahti, kui teisest kodanlikust eelarvamisest, nimelt vabadusest, mis jäeti ainult enda parteile ja sellelegi ainult õige piiratud kujul.
Kõige rohkem süüdistasid kommunistid ärimehi-spekulante, kes olla ülekohtuselt rahva paljaks riisunud ja oma kokkuriisutud rikkuse abil orjastavat verevaevaga rikkusi loovat töörahva hulka. Kunagi enne aga ei olnud spekulandid nii õitsenud, kui ta lopsakaid õisi ajas just kommunistide võimule tulekul. Spekuleerisid kõik, kel seks oli vähegi võimalust, esmajoones enamik kommuniste ise, nende ligimesed ja need osavad inimesed, kes altkäemaksude abil oskasid komissaride kaitse alla pugeda. Oli küll olemas mõni ideeline kommunist, eriti säärane, kelle palavikuliselt läikivaist silmist vahtis välja tiisikus, kes ei võtnud osa sellest spekuleerimise sortsitantsust, kuid see jäi erakuna üldliikumisest kõrvale. Tema kõrgemale kutsuvaid ja alatust arvustavaid #644# kõnesid kuulati ka koosolekuil kombe pärast, kuid tegutseti tagaselja tasahiljukesi oma inimlike instinktide kohaselt. Kuna endine ärimees oli suure konkurentsi sunnil pidanud leppima mõõduka vaheltkasuga, andis nüüd viletsuses vireleja ostja oma elu päästmiseks kommunistlikule kaubitsejale kõik ära, mis tal veel oli üle jäänud. Briljantidega sõrmus läks vaka kartulite või puuda jahu eest. See oli aeg, kus saadi pööraselt ruttu rikkaks, kuid argussilmil jälitati ka puukisid ja kui nad olid end verd täis imenud, siis sattusid nad sagedasti tšekaa käsul seina äärde ja irvitades rekvireeriti nende kokkukraabitud rikkus.
Kui odavasti võis enne Saraatovis saada keedusoola, mis lähikorras olevaist Eltoni ja Baskuntšaki järvest kampadena raiuti, Saraatovi toodi, seal soolaveskil peeneks jahvatati ja tervele Venemaale müüdi! Nüüd ei saanud kommunistid soolatööstusega hakkama - teistele oli see keelatud, salajane spekulatsioon turult kadunud soolaga tõi temaga tegutsevaile tumedaile isikuile samas kasu, nagu salajane piiritusega hangeldamine Balti merel. Mõnedel kodumaale sõitvail eestlasil oli õnnestunud Saraatovis salaja varustuda soolaga, mille nad Moskvas kalli hinna eest maha müüsid, seega oma teekulusid kattes. #645#
Petrooleumi, milles saraatovlane võis enne kas ujuda, oli nüüd üsna raske saada. Lambiklaasid, valitseva proletariaadi töö saadused, pidasid suurima ettevaatuse juures vaid paar päeva vastu. Pehmest raudplekist tehtud ning varsti koolduvad ning murduvad labidad olid nagu meelega ainult seks müügile lastud, et kaevajat õpetada sülitama ja kiruma.
Vanglas on inimesele kõige valusam tema täieliku isikliku vabaduse kaotamine ning ülemuse iga käsu tõrkumata täitmine, mille juures käsualune tunneb end nagu mehaanilise masinavärgi võõral jõul liikumapandud rattana. Et seda isikliku vabaduse puudust vähegi kompenseerida, anduvad vangid meeleldi hasartmängudele, kus igaüks võib näidata omaenese algatusvõimet, teravmeelsust, osavust, kavalust, vastase nõrkuse tundmist, kus on riisikot, kaotusekartust ja võidulootust, ülepea erutavat isiklikku huvi. Vene vanglareſiimiga sarnaneva sundkommunismi võimule tulekul levisid samal põhjusel ka seal igasugused hasartmängud kohutava kiirusega, olles vaistlikuks protestiks rõhuva kommunismi üksluisusele ja igavusele. Mängiti perekondades, seltsides. Suvel pühapäeviti oli ilusa ilmaga linnaäärne murulagendik lugematuid mängijaid täis. Säärane üldine mängutaud oli enne Saraatovis tundmatu.
Arvurikkad suvilad Saraatovi linna ümbruses mäekallakuil #646# ja orgudes võeti üle ja muudeti sanatooriumideks, kus suvel värske õhu käes parema toitmise juures tohtrite ja halastajaõdede valve all haiged, eriti kopsuhaiged, tõesti kosusid. Ühes sellises sanatooriumis veetsin ka mina kuu. Meie idüllilist rahu rikkusid tšekaa-mehed, kes sinna asusid suvitama. Mul oli juhust lähemalt näha nende tüüpilisi tooreid nägusid ja tooreid elukombeid, kuuldes nende ööd läbi kestvate orgiate rõkkavat kära. Naabruses olevad haiged kaebasid, et nad ei saavat öösi und silma tšekaa märatsevate täkkude pärast. See oli trehvavalt öeldud, sest just taltsutamatute täkkude hirnumist meenutasid nende kaugele öisesse metsa kajavad hõiked.
Huvi pakkus seal sanatooriumis veel üks lühikese kasvuga, paksupoolne, vana, hallipäine eit. Räägiti, et tema olevat aristokraatide võsu, kuid juba nooruses üle läinud revolutsionääride laagrisse. Lenini isikliku soovituskirjaga tulnud ta Saraatovi. See eit kavatses haigete seas kursusi toime panna ja korraldas õhtuti tantsupidusid. Tema tiisikust põdev ainus poeg oli ka samas sanatooriumis ja suri seal. Poja surmapäeva õhtul tuli tema ema tantsupeole, oli tantsijaile ergutajaks ning eestantsijaks, lastes lustiliselt vene "trepakut", #647# sest isiklikke muresid ja kurbusi ei tohtivat temal, kui tõsisel kommunistil, olla. Kogu oma elu pühendanud ta rahva huvidele. Kui kodumaale sõitjad eestlased kokku tulid nõu pidama küsimuste üle, mis olid seoses nende ärasõiduga, siis ilmus sinna ka mainitud vana daam ja püüdis oma pateetilises kõnes lahkujaid vaimustada, et nad Eestis südisti levitaksid kommunismi.
Ägedat kihutustööd tehti ka Brest-Litovski rahulepingu järele Saksa ja Austria sõjavangide seas enne nende kojusaatmist. Neid manitseti Venes nähtud proletaarlaste võimuhaaramist eeskujuks võtta ja oma rahva seas järele aimata. Et vene kommunistliku revolutsiooni tulemused ei olnud kuigi hiilgavad, tulevat nende seletuste järele sellest, et nad saanud burſuidelt liiga vähe üle võtta. Saksas ja Austrias aga pidavat riigipöörde toimepanijail proletaarlastel palju suurem saak olema.
Vene kommunistlikus riigis ei võinud trükivabadust olla. Teisiti mõtlejaile pandi kohe suukorv pähe. Endised kodanlikud ajalehed lakkasid ilmumast. Ilmusid ametlik "Izvestija", kommunistide "Pravda", "Bednota" ja "Krasnaja Zvezda". Neid tellisid vaid need, kes selleks olid sunnitud. Aga Nõukogude valitsus soovis, et neid loetaks võimalikult palju ja laskis #648# nad sellepärast uulitsanurkadel üles kleepida. Eestlane pidi