Eelmine peatükk Sisukord Riisa lehekülg


Tõramaa

Tõramaa küla kaardil [KAART] Aeg on siin raevutsend, kurjana kihutand,
hävitand kodud, mis teel olid ees.
Jätnud vaid jõe, tend pole veel nihutand,
endiselt põõnutab kivihiid vees.
Kivihiid teab, miks nõnda siin juhtunud,
tuhandeid põlvi neilt kallastelt teab.
Teab, miks õued nüüd umbe on rohtunud,
aga ta saladust pidama peab.
Siin, neil kallastel õppisin astuma.
Kui ma veel lapsena olla siin saaks ...
Siit läksin kunagi elule vastu ma,
nüüd, muutunud mälestusmaaks.

Tõramaa küla asub Pärnu jõgikonnas Halliste, Lemmjõe ja Sillavalla (rahvasuus ka Raudna või Kõpu) jõe vahel. Külast voolab läbi Tipu ja Öördi raba lähedalt alguse saav Tõramaa oja, mis suubub Lemmjõkke. Tõramaad ümbritsevad rabad: Öördi, Kuresoo, Valgeraba, Riisa ja Kikerpera raba, küla üht külge hõlmab Halliste puisniit. Vanal ajal ja ka veel möödunud sajandi viimasel veerandil ühendas Tõramaa küla Vastemõisaga ja hiljem Tori mõisaga ning teiste küladega vaid vee- ja talitee. Eraldatusest tingituna iseloomustab Tõramaa küla tugevate patriarhaalsete joontega elulaad, majandus, kombed ja tavad. Ilmselt on Tõramaa - Terramaa - nimigi tuletatud sellest, et teraväiksena oli ta Vastemõisa muust osast soode ja rabade taha peidetud.

Pärnu ja Viljandi maakonna vaheline piir jagab küla kaheks. Pärnumaa piiridesse jäävat osa kutsutakse Kõrtsi Tõramaaks (siin asus omal ajal taliteid teenendav kõrts), Viljandimaale jäävat osa aga Piiri Tõramaaks (ilmselt lähima naaberküla - Tõramaa ja Tipu vahele jääva Piiriküla järgi). Kuna Riiside/Riismanite suguvõsaga on tihedamalt seotud just Tõramaa põhjapoolsem, Pärnumaale jääv Kõrtsi Tõramaa osa, siis järgnevas ongi käsitletud vaid küla selle osaga seonduvat.

Abaja

Tõramaa vanim talu üldpindalaga 52.975 ha, sellest okaspuumetsa 4.4 ha. Kandis numbrit 135 (Tõramaa talude numeratsioon Vastemõisa valla järgi). Talu nimetus tulnud sellest, et talu õue all olnud abajas, "kangesti suur mäda auk". Abaja oli mitmehobusetalu: pidevalt peeti kaht tõumära. 1939. a. oli talus 3 hobust, 1 varss, 5 lehma, 2 mullikat, 2 vasikat, 4 siga, 5 utte, 4 talle, 9 kana. Olid olemas tarvisminevad põllutöömasinad ja riistad (hobuseader, vedruäke, hobusereha, linamurrumasin, linavirr jne.). Abajal oli alati mitu ühepuulootsikut. Abaja talust on välja kasvanud Nõmme ja Lohu talud. Nõmme talu maa peal oli Jaan Riisi Kingu popsikoht. Jaan Riisi kutsuti Pikajutu-Jaaniks.

[FOTO] [FOTO]
PILDIL: Abaja talu hooned 1949. aastal Tipu-Riisa tee poolt vaadatuna. PILDIL: Abaja talu uus elumaja.

Viimane Abajalt võrsunud peremees oli Mardi poeg Jüri Riis, tema naine Juuli Riis. Pärast Jüri surma läks Abaja talu tema tütarde kätte. Vanem tütar Sinaida abiellus 8. juulil 1928. a. Koduväiks tuli Viljandi-Tõramaalt Kupitsalt Mihkel Bachmann (8. detsembril 1936. a. nende nimi eestistati Riisiks). Teine tütar Helena (1. novembril 1938. a. määras Tori valla perekonnaseisuametnik Helene uueks nimeks Leili) abiellus 29. mail 1935. a. Nõmme talu perepoja Martin Riisiga. 31. jaanuaril 1936. a. jagati Abaja talu kaheks. Vana talusüdame ja talu nime päris Sinaida (taluosa suurus 28.754 ha). Helenele aga eraldati 24.221 ha suurune Luha talu nr 325. Kui hiljem Sinaida koos perega kolis elama Viljandisse, ostis Helene mees Martin 19. novembril 1938. a. järgi jäänud Abaja talu omale.

[FOTO]
PILDIL: Abaja Jüri Riis, Sinaida, Juuli ja Helena Riis oma koduõues 1911. aastal.

Martin oli noorest saadik iga töö peale hakkaja. Koos isaga tegid nad nii enda tarbeks kui müügiks puutoobreid, regesid, leivaastjaid, pütte. Martin viis Abaja talu heale järjele. Nii Leili kui Martin pidasid lugu talu heakorrast ja aiapidamisest. Oja kaldal vastu lõunapäikest oli ilus õuna- ja marjaaed.

Kui Martin 8. veebruaril 1945. a. kümneks ja Leili 22. juunil 1945. a. viieks aastaks vangi viidi (põhjuseks, et omakaitselased olevat korra kasutanud Abaja talu hobuse ja Martini küüti vangi viimiseks Tori vallamajja), kolis Abajale Riisa raba servalt Kangru talu Tuisu popsikohast Tõnis Kimmeli (Tulla Tõnise) pere. Üleoja Mihkel Riis: "Ega keegi teda kutsunud, tahtis ka jõukas talus peremees olla". 50-ndate aastate lõpul kolis Kimmel Torisse. Seejärel elasid Abajal Heino ja Veera Oolep. Nemad läksid 1975. a. Jõesuusse.

Leili Riis vabanes vangist 22. juunil 1950. a., tuli Siberist tagasi ja asus Viljandisse elama. 30. märtsil 1953. a. lahutas ta abielu ning 4. aprillil 1953. a. abiellus August Hauaga. Martin tuli Komi ja Arhangelski vangilaagritest tagasi külmavõetud jalgadega. Koju tuli veel omal jalal aga varsti võeti ära üks, siis teine jalg. Elas kuni surmani oma õe Mahta (Elena) Riisi juures Nõmmel.

Abaja on juba mitu aastat maa pealt kadunud. Mihkel Bachmann ehitas hoolsa peremehena Abajale uue ait-kuivati (1928) ja alustas elumaja ehitust (1933). Elumaja oli kahekorruseline palkhoone, aluspinda 95 ruutmeetrit. Päris valmis see maja aga ei saanudki - teise korruse siseviimistlus jäi tegemata. 1970-ndate aastate lõpul vedas Enn Kriisa Mihkli ehitatud elumaja ja aida Tori-Jõesuusse. Ta ostnud nad Leililt ära (küsis Leili nõusolekut ja kui Leili ütles, et tema ei saa enam midagi müüa või lubada, kuna talu temalt ju kohtu poolt ära võetud, siis andis 300 rbl - et paha sõnaga ei mäletataks). Metsamajand istutas põldudele kuused. Üleoja Mihkel Riis ütles alati: "Kahju heast põllumaast, kõik esimese kategooria põllud, kaks labidasügavust musta mulda".

Nõmme

Talu (nr. 135a) üldsuurus oli 24 ha. Viimane peremees oli Mart Riis. Talu sai ta oma isalt, Abaja Mart Riisilt, kes oli talu asutaja. Põllumaad oli 5.6 ha, hektarijagu head ehitusmetsa - männikut. Nõmme maa peal oli ka Jaan Riisi saunikukoht. Pärna Maria Riis: "Nõmme oli rikas talu. Rikkam kui Murru, Üleoja ja Abaja, olgu et väiksem".

Nõmme elumaja oli tüüpiline rehielamu. Eesti ajal ehitati majale teine korrus peale. Seda mitte suurvee kartuses, sest Nõmmel vesi tuppa ei tulnud. Ruumi nõudis kasvav pere. Esialgu oli üks pealtkamber, pärast poolitati vaheseinaga kaheks. Alumisel korrusel oli suure reheahjuga ja pliidiga rehetuba. Talu õues, rehetare ukse ees oli kolmepoolega ait. Aidas oli, nagu Murrus ja Üleojalgi, käsikivi. Viimasel ajal jahvatati sellega ainult linnaseid. Aia nurgas kuuseheki ääres oli saun. Talu sissesõidutee ääres, rehealuse otsaga risti, seisis suur puukuur. Uus laut-küün ehitati 1937. aastal. Oli sõnnikulaut, kolhoosi ajal tehti puhaslaudaks. Nõmme laudas olid "Riisa Jõu" ja "Oktoobri Võidu" kolhoosi ning "Sädeme" sovhoosi mullikad.

Talus peeti segakarja. Hobuseid oli talus 2-3, neist kaks tõumära. Lüpsilehmi peeti 5-6. Piim tehti kodus võiks ja müüdi Pärnu ja Sindi turul. Mahta Riis oli sage turul käija, talvel reega talveteed pidi, suvel mööda maanteed jalgrattaga. Lisasissetulekut saadi talule (maad olid liivased ja väheviljakad, ainult kartul kasvas hea) mesilaste pidamisest, metsa- ja kodusest puutööst. Toidulisa andis mets, jõgi ja oja. Isa Mart ja poeg Martin olid jahi- ja kalamehed. Kalalkäimiseks oli kaks ühepuulootsikut. Nõmme Mahta kinnitas: "Raha meie peres oli, Üleoja Tõnis käis laenamas".

[FOTO]
PILDIL: Mardipäev 1947 Nõmme talus. Ees seisavad Elmi ja Elene Riis, tagapool nende vanemad Elizaveta ja Martin Riis.

Enne talu tühjaks jäämist elasid seal vanaperemees Mart Riis, perenaine Liisa (Elisaveta), poeg Martin (kutsuti Nõmme Matuks, tütred Mahta (Elena) ja Elmi. Kui venelased teist korda sisse tulid, pandi taludele suured maksud ja metsakohustus. Metsatööst pääsemiseks vedas Mahta Riis Riisal ja Tõramaal posti. Oli peres ainuke kolhoosi liige, sest Abajale peremeheks läinud vend Martin oli vangilaagris ning õde Elmi elas ja elab praegugi Pärnus. Alates 1974. aastast elab Mahta Jõesuus ja käib lasteaias tööl.

Lohu

Talu (nr. 135b) asutas Abaja Jüri poeg Tõnis Riis. Perenaine oli Kata. Lapsi neil ei olnud. Kata suri noorelt, kuid kuni perenaine elas, peeti Lohul alati kadripäeva. Talu nimetus tulnud sellest, et õuest "madal lohk jookseb ojja". Majapidamise suuruseks oli 11 ha, seega ühehobuse talu, kuid peeti 4-5 lüpsilehma.

[FOTO]
PILDIL: Lohu Tõnis Riis.

Pärast Tõnis Riisi surma elasid Lohul rentnikud ja juhuslikud inimesed. Tõnise õde Maria Kalda müüs hiljem koha Tallinna ärimehele. Praeguseks on talu hooned ammuseks maa pealt kadunud, põllud võssa kasvanud või kuuseistandike alla viidud.

Üleoja

Üleoja (Odra) talu nr. 136 asutas esimese Abaja Andrese poeg Jaan. Üleoja viimasel peremehel, Jaani pojapojal, Tõnis Riisil oli hüüdnimeks Odra Tõnis. Tema naine oli Juuli Tults. Talu ehitistest seisis kesksel kohal rehielamu. Sõnnikulaudas olid ühe katuse all veised, hobused, sead, lambad ja kanad. Kolhoosi ajal hoiti rehalas hobuseid.

Üleoja oli heas korras, kuid mitte väga jõukas talu. Eesti aja lõpul ja ka saksa ajal peeti 6-7 lüpsilehma, 2-3 mullikat, 2-3 hobust, kasvatati rasvasigu ja peekonit. Nagu Abajal ja Murruski, olid olemas kõik vajalikud majapidamis-, põllutöö-, kalapüügi- ja jahiriistad, käsi-, puu- ning rauatöö vahendid. Puutöö tehti kõik kodus, igat rauatööd polnud aga vaja teha, sest Murrus oli sepikoda. Kõdukülas tegi sepatööd Heino Oolepi isa, kaugel ei olnud ka Parmu sepp.

Üleoja Tõnis kasvatas väga head nisu, millel "terad kui lepaurvad". Seemet müüs ta teistelegi. Tõnis kasvatas ka head lina, kuid üldiselt ta eriti hoolas talupidaja ei olnud. Teda tunti aga osava sõnaseadja-jutuvestjana. Kui Tõnis jutusoonele sattus, "siis teine enam suud lahti ei saanud". Pajatas tsaaridest-keisritest, loodusest, ilmasündmustest. Meelisteemaks oli kõik generalissimus Suvoroviga seotu. Poeg Mihkel ja tütar Kata pahandasid alatihti, et nemad tehku tööd, aga papa loeb tagakambris raamatut. Tõnis oli ümberkaudsetes taludes, Tõramaal ja Riisalgi õllemeistrina hinnas. Kui kusagil leerid, varrud või pulmad tulekul, kutsuti Tõnis õlut pruulima, vahel ka jõuluõlut tegema.

Perenaine Juuli oli väga hoolas, lahke ja korralik perenaine, kes hoolitses koduse majapidamise ja loomade eest. Linda Tomsoni mälestustest: "Üleojal oli väga lahke pererahvas. Alati pakuti teelisele süüa".

[FOTO] [FOTO]
PILDIL: Üleoja Mihkel Riis 17.04.1930 ja Liisy Bachmann Tõramaal 2.10.1928.

Tõnise poeg Mihkel jäi vanapoisiks. Naist ei võtnud, "kuigi noores põlves sai nuialantis käidud". Bachmanni Liisi olnud Üleoja Mihkli ja Riisa Oonaseme Jüri ühine pruut. Veel vanas põlves kiskunud nad selle pärast vimma. Kõigis töödes ja koduses majapidamises oli Mihkel väga hoolas, täpne ja puhas, toidu suhtes nõudlik. Nagu isa Tõnis, ei söönud metslinnu- ja metsloomaliha, ka kanaliha mitte. Merekalu peale räime ja heeringa pidas raipesööjaiks. Toidulauale tõi ainult Tõramaa ojast ja Lemmjõest püütud kalu. Mihkel oskas kõiki talutöid künnist loomade ravitsemiseni. Tundis puu-, raua-, tisleri- ja pottsepatööd, oskas õlut pruulida ja koduveini teha. Õllenõud ja riistad pidid olema hästi puhtad ja kadakaveega aurutatud. Veini jaoks toodi vesi Murru allikast. Mihkel ehitas koos Pärna Andresega uue laudpõrandaga viljaküüni. Omal käel ehitas ka suure puukuuri. Istutas marjapõõsad ja õunapuud, nende kaitseks suurveeaegse triivjää eest aga kuuseheki ja õueiluks Tõramaa oja kaldale pärnapuud. Aias olid vaid sordiõunapuud. Mihklist pidi saama pärijana talu järgmine peremees, kuid kolhoosikord nurjas selle.

Üleoja tütar Kata (Jekaterina) läks tüdrukuna kodust ära, rändas mitmel pool teenijana, sai lapse - tütre Leili ning tuli koju tagasi. Talitas Üleoja laudas kolhoosi loomi. Enne surma elas koos tütrega Sindis. Üleoja teine tütar Maria läks 26-aastaselt Sinti mehele ("Odra noorem tütar, see sai mehele Sindi sepale") - Johannes Sepale, ja töötas Sindi vabrikus. Poeg Nikolai sai Üleoja maa peale Väljaotsa vabadikukoha. Poegadest noorim, Jüri, mõrvati taganevate venelaste poolt. Laip leiti maanteekraavist ja maeti kodutalu aeda tagakambri akna alla.

Üleoja maa peal, nn. Võsakülas oli peale Väljaotsa veel ka Kuusemetsa ja Pärna väiketalud, Nurme vabadik, Juhanson-Kimmeli kesktalu ja Tammanni Tiidu Kaasiku-saun.

Pärna

Pärna oli eraldatud Üleoja talu maadest. Majapidamise üldpind oli esialgu 5.9 ha, Eesti aja lõpul, tänu juurdelõikele, aga 14.6 ha, millest põllumaad 5.9 ha. Vilja, juur- ja köögivilja, õunu-marju kasvatati oma pere tarbeks. Peeti 2-3 veist, 1-2 lüpsilehma. Igal aastal üks loom müüdi. Lambaid oli 5-10. Neid pidas Maria Riis kuni Tõramaalt lahkumiseni 1978. aastal. Oli hobune, ühehobuse ader ja ühehobuse äke. Peremees Andres pidas mesilasi, vahel oli üle 30 pere. Talu hüüti ka Andrese ehk Karaski. Andrese nimetus tekkis omanik Andres Riisi nimest. Karaski tulnud sellest, et Andres Riis olnud kangesti vali, "käre nagu karask". Ka räägiti, et perel olnud kombeks külainimestele pakkuda: "Proovi meie pere karaskit kah!".

Andres Riis oli hea tisler ja osav ehitusmees. Ta tegi regesid, saane, puu- ja terastelgedega vankreid, uksi, aknaid, laudu, pinke, kadunutele surnukirste. Pärna talutoa sisustusse kuulus rehetoas lihtne laud pinkidega, hilisemal ajal toolidega, seinal eesukse kõrval eesriidega kaetud lauanõude riiul, rehealuse ukse kõrval tisleripink, ahju ukse ees raiepakk. Eeskambris oli väike laud toolidega, akna all lillelaud, seina ääres kaks kodukootud tekkidega kaetud puuvoodit. Tagakambris oli külatisleri tehtud kahepoolega riidekapp, reformpõhjaga raudvoodi, seinal väike peegel, selle all peeglilaud, seintel kaks pühapilti. Akende ees olid kodus heegeldatud kardinad, põrandal kaltsuvaibad. Endale valmistas Andres hästi kerge sõiduvankri, lasi Parmu sepal peened teljed teha ja rattad ära rautada. Hobuserakmed tegi alati kõik ise. Eriti hoolas oli ta rangidega, et hobuse kaela ei piinaks ega vigastaks. Kolhoosi aeg oli alati pahane, kui nägi, et tallis varnu ei olnud ja rangid vedelesid sopa sees.

Noorpõlves oli Andres Riis olnud Pärnus Bachmanni juures ehitustööl: ehitanud Papiniidu raudteejaama ja Raeküla koolimaja. Tõramaal ehitas ta Abajale lauda ja küüni, Üleojale lauda ja küüni, Väljaotsale elumaja, omale uue lauda, küüni ja aida, tegi uue rehealuse ja rehielamu laiemaks. Ait oli nagu mänguasi: väike üheosaline 3 x 4 m, trepipealsega, seinapalgid seestpoolt ja põrand hööveldatud, lagi profileeritud laudadest, viljasalved höövli alt läbi käinud. Üleoja Mihkel Riis: "Andres olli väga täppis mees, link töö tal".

Kalapüügiriistad olid Andresel kõik oma tehtud, samuti jahipüss, lõõtspill ja viiul. Metsa oli Pärnal vähe, eriti tarbepuitu. Seepärast oli Andresel talviti "metsavarga saag" (kitsa lehe ja lühikese püstolpäraga) alati rees heinte all, et suvel riigimetsas valmis vaadatud aisa-, looga-, kodara- või reejalasepuud maha võtta. Aidapealne oli täis vankri- ja reekodaraid, rattarumme, rattapöia detaile, ree- ja saanijalaseid, kirvevarrepuid. Suveti kandis Andres alati viiske. Tegi neid künnapaniinest. Pärna hoidis, pajukoort ei sallinud.

Maria Riis: "Minu papa suri kolhoosi teisel aastal heinamaal, kuhjalaval".

Andrese naine Kadri (Jekaterina) kudus kangaid, heegeldas. Õpetas tütar Mariale kõik näpu- ja majapidamistööd selgeks. Oli olemas kõik lina- ja villatöötlemiseks ning kangakudumiseks vajalik. Voodi ja laudlinad olid oma kootud, tikitud. Käsitööd tehti petrooleumilambi valgel. Elekter toodi tuppa alles 1972. aastal. Sovhoosil selleks jõudu polnud, kuigi liin läks õuest läbi.

Tütar Maria Riis käis neli talve, nagu üleoja Mihkel ja teised nendeealised, Tori õigeusu kirikukoolis. Päris isalt-emalt korra- ja puhtusearmastuse. Õu, toad, laut, ait, põllud - kõik olid alati korras ja silmale ilusad vaadata. Linda Tomson: "Andrese Miial olid Tõramaa kõige valgemad ja pehmemad villad nagu vatt". Nagu kõik Tõramaa inimesed, oli Maria Riis varmas jalgsi käima. Igal pühapäeval, noorest saadik, käis ta Tori Randiväljal vene kirikus jumalateenistusel: ikka hommikul 20 km sinna ja õhtul jälle tagasi. Vanas põlves, kui Toris jumalateenistust enam ei peetud, kulus kirikuskäimiseks kaks ööpäeva. Hommikul läks Riisale, kus ööbis Turu talus, sealt järgmisel hommikul bussiga Pärnusse, õhtul tagasi Turule öömajale, järgmise päeva õhtuks jõudis tagasi koju. Ka Riisal autopoes käies tegi Maria Riis Turul ööpeatuse. Oli ju poetee vanainimesele ühe päevaga käimiseks, eriti talvel, liiga pikk - üle 7 km üks ots. 1978. aastal kolis Maria Riis Torisse Randiväljale.

Väljaotsa

Üleoja Tõnis Riis andis väikese maatüki poeg Nikolaile. Väljaotsat kutsuti ka Nikolai majaks. Perenaiseks oli Friida (Elfriede) Ollino. Väljaotsa oli ühehobusekoht. Peeti 1-2 lüpsilehma, 4-5 lammast ja kanu. Elamu juurde kuulus väike laut. Peremees Nikolai võeti sundmobilisatsiooniga saksa sõjaväkke. Sõjast tuli ta tervelt tagasi, kuid viidi Venemaale vangilaagrisse, kus otsa sai. Nikolai poeg Vello kaevas talu õue peale tiigi ja ehitas selle kaldale sauna, mille Enn Kriisa aastaid hiljem Tori-Jõesuusse vedas. Vello alustas ka tee ehitamist üle soise Üleoja lohu.

Väljaotsa on 60-ndate aastate lõpust saadik tühi. Kui Riisal enam tööd ei olnud, kolis Vello koos emaga Kõima, kus juba varem ees Elfride poeg Mart. Ollinod elavad praegugi seal, kuid Vello kolis oma perega sealt edasi Sauga. Hiljem pöördus ta kodukanti tagasi ja peab praegu Karuskoses metsavahiametit. Nikolai teise poja, Jüri, elupaigaks tema viimasel eluaastal oli Aesoo küla. Väljaspool isakodu on ka tütar Ruthi elupaik.

Nurme

Nurme oli Üleoja vanaperemehe Tõnis Riisi venna Juhan Riisi 14.3 ha suurune ühehobusekoht. Peeti 2-3 lüpsilehma, lambaid, kanu. Juhan Riis nägi palju vaeva, et lahti saada Üleoja popsist Tammanni (Kapa) Tiidust ja oma maavaldusi tema arvel suurendada. Käis kohut, aga õigust ei saanud. Juhan Riis kosis naiseks Liide Aintsi. Ainus poeg Tõnis oli suur ja tugev mees. Ta võeti sundkorras koos Murru Paul Riisiga Vene okupatsiooniväkke ja viidi 1941. aasta suvel Volga taha Tatarimaale, kus tüüfus ta murdis.

Tammanni

Tammanni (Kapa) Tiit oli pärit Kõpust. Oli ühehobusekoht. Pere elas jõukalt, sest Tiit teenis lisaraha talvise metsatööga.

Vahe

Kutsuti ka Jaagutalu, Kesktalu. Vabadik Jaak Kimmel oli peentisler, kes tegi väga ilusad ja tugevad kapid, kummutid, lauad, toolid. Jaak oskas ka kuppu panna. Poeg Juhan (Johannes) Kimmel võeti sundmobilisatsiooniga saksa sõjaväkke ja jäi sõtta.

Kuusemetsa

Kuusemetsa (Vihu, Soku) oli algselt Üleoja maa peal. Eesti ajal anti kohale maad juurde. Üldsuuruseks sai 8.9 ha. Kuusemetsal peale rehielamu ning puu- ja vankrikuuri muid ehitisi ei olnud. Loomi peeti rehe all. Viimane peremees Kaarel Adamson oli vigase käega, aga tegi regesid ja vankreid. Tõramaa küla viimane töökorras puutelgedega vanker oli ka Kaarel Adamsoni tehtud. Kaarel pidas Hallistes Kõpu rahva heinamaavahi ametit.

Loviise oli Kaarli kolmas naine. Ta oskas kõiki talu- ja majapidamistöid, aga eriti osav oli peenema käsitöö peale. Tal oli sünnipärane kunstianne, mida rakendas keraamiliste nipsasjade tegemiseks: "Ilusad linnud-loomad, savist tehtud, põletatud ja lakitud". Kuusemetsal oli ka palju ajakirju, raamatuid ja muusikanoote. Need kuulusid poeg Tõnisele, kes Esimeses maailmasõjas kadunuks jäi.

Murru

Murru (nr. 137) talu üldpindala oli 49.6 ha, millest põldu 18 ha. Talu hooneteks olid 1830. või 1840. aastal ehitatud õlgkatusega rehielamu, mis koosnes rehealusest, rehetoast, ees-, taga- ja pealtkambrist; kolmeosaline loomalaut (laut veiste, lammaste ja kanade tarvis, karjaköök- töötuba ja sigala); lauda taga metsa ääres sepikoda; kaheosaline riide-, vilja- ja lihaait; üheosaline õlgkatusega vana ait; maakividest võlvide ja mullaga kaetud kelder. Talu juurde kuulus juurviljaaed. Rehielamu ees ja kummaski otsas oli viljapuuaed. Veel üks viljapuuaed oli karjaköögi juures.

Murru vanaperemehe Andrese (Andrei) ja tema naise Liisa peres lapsi ei olnud. Kasulapseks võeti Riisa Pääsukeselt (Väravalt) Liisa õe surma järel kaks orvuks jäänud tütart. Neist Maria päris talu. Tema mees Peeter tuli Abajalt Murdu koduväiks. Peeter käis Esimeses maailmasõjas. Peetri poeg Peeter sõdis Saksa sõjaväes Eesti väekoondises. Sai Narva all surmavalt haavata. Poeg Paul mobiliseeriti Vene okupatsiooniväkke ja sõdis Eesti korpuses. Praegu elab Pärnus. Poeg Leo (Leonhard) elas ja töötas Pärnus. Poeg Andres (Andrei) sai jahil surmavalt haavata. Tütar Maria elab Kaansoos. Tütar Liisi (Eliisabet) elas Toris Muti külas. Kolhoosi ajamise ajal jäid koju ema Maria, poeg Paul ja tütar Maria. Paul käis põllutööl, Maria talitas Nõmme laudas lehmi (pärastpoole Riisal). Paul lahkus kodust 1957. aastal ja töötas mõne aasta artellis "Töö", hiljem kuni pensionini "Viisnurgas".

Murrus oli 2-3 hobust. Põhitulu andis tumepunane piimakari - 7-8 lüpsilehma. Igal aastal kasvatati müügiks tavaliselt 2 pulli. Peeti rasvasigu omale toiduks ja müügiks. Piim tehti kodus võiks ja viidi Pärnu või Sindi turule. Talus oli 14-15 mesilasperet. Mesi läks suuremalt jaolt müüki. Lambaid oli 10-20. Suviti tõi ka Tohera rahvas oma lambad Murrule sööma ja siis kasvas kari enam kui 100-pealiseks. Et enne viimast sõda Tõramaal hunte ei olnud, uitasid lambad kevadest sügiseni metsades ja aasadel omapead ringi ning "läksid rasva nagu rullid". Sügisel pidi õigel ajal koju ajama, muidu läksid poolmetsikuks. Ühel sügisel jäid hiljapeale, harjusid suurte kuuskede all vihmavarjus olema. Ei saanud kuidagi koju muidu kui külarahvas pidi appi ajama tulema.

Murru põldude viljakus oli küllaltki kõrge - kolmanda-neljanda kategooria põllud. Hästi kasvas lina. Murru lina läks müüki alati esimese sordi all. Tavaliselt ostis linakaupmees Kirschfeldt. 1938. aastal sai Paul Riis linaseemne eest "pool jalgratast", vend Lembit aga lina eest rohkem raha kui tavaliselt - korraga sattusid tulema kaks ülesostjat ja kruvisid omavahel kembeldes hinna üles. Tulu andis ka mets, sest Murru ehitusmetsa väärtuseks hinnati Eesti aja lõpul poolteist miljonit krooni. Ilus kaasik kasvas Hallistes Ristojal.

Murrul tehti kõik puu- ja sepatööd kodus. Peeter oli sepatöö peale hakkaja. Kodus töödeldi lina ja lambavill, kooti kangad. Linnased ja loomajahu jahvatati käsikivil. Riigimetsas käidi palke-puid raiumas ja välja vedamas. Eesti ajal sai selle eest head raha. Mets andis ka karusnahka ja liha. Kalu püüti peamiselt Tõramaa ojast Murru sillaks kutsutud tõkkelt. Kui palke lisada, pääses oma rehepeksumasinaga üle tõkke ka Riisa Kile Jüri Eier. Sild oli talupere oma ehitatud.


Riisa lehekülg Sisukord Järgmine peatükk