Külaelu

Suurvesi

Vesi tõuseb

Ümbritsetuna soodest-rabadest kannatasid Tõramaa ja Riisa mitte ainult muust maailmast eraldatuse, vaid ka sagedaste üleujutuste all, mis tabasid külasid pea igal aastal, aga mõnikord ka mitmel korral ühe aasta jooksul: reeglina küll kevadel, aga vahel ka sügisel või talvel. Seetõttu oli Tõramaal käibel ütlemine (kuuldud Maria Riisilt), et Tõramaal on viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja suurvesi, kusjuures viimane võis eelmistega suvaliselt kattuda ja ühte kuuluda. Suurveeala on piiratud ühest küljest Kikerpera raba, teisest Kuresoo ja kolmandast Öördi rabaga. Suurveeala ulatub piki jõgesid üles 20 km ja rohkem. Ala läbimõõt kõige laiemast kohast oli aga enam kui 8 km. Riisaküla juures ulatus veetaseme kõikumise absoluutne amplituud ajavahemikul 1924-1975 5.46 meetrini.

Üleoja Mihkel Riis arvas (1977. aasta detsembris), et iga kevad võib suurvee kaela tuua - kui sügisel maa vett täis jääb, kevadel jääkooriku peale tõmbab, äkitselt sula teeb, siis ongi käes. Veel pole lihtsalt kuhugi minna. Mihkel Riis jutustas: "1939/1940. aasta talvel oli nii palju lund, et hangede takka paistis ainult hobuse look, kuid sügis oli kuiv. Lumi tuli kuivale ja sulale maale. Kevadel ei tulnud vesi ojast-jõest väljagi. Maa võttis lumevee vastu. Kui aga Viljandimaalt veed alla tulevad ja Aesoos kokku saavad, jääb Halliste tõmme seisku ja uputus ongi käes." Nimelt suubub Halliste jõgi Aesoos Navesti jõkke õnnetul kombel poolpõiki vastu Navesti võimsat voolu. Seetõttu ei pane Navesti mitte ainult Halliste vett seisma, vaid surub koguni tagurpidi voolama - mõnikord oma paar kilomeetrit suubumiskohast ülespoole.

J. Liinson kirjutas ("Halliste ja Kõpu jõe kevadised suurveed", "Eesti Loodus" nr. 4, 1971), et üleujutuse põhjustab kevadisel lumelagunemisel tekkiv tulvavesi, mis Viljandi poolt tulles otsib teed Pärnu lahte. Viljandimaal, kus paikneb jõgede ülemjooks, on maapind kõrgem ja künklikum, mistõttu sulamine ja ärajooks kiire. Suhteliselt madalal ja lausikul suudmealal voolavad jõed aga aeglaselt ega suuda kogu vett edasi kanda. Pealegi ühinevad selles piirkonnas Sillavalla ja Lemmjõgi ning kevaditi veerikas Tõramaa oja. Peamiseks takistuseks Halliste ja Lemmjõe teel Pärnu jõkke on aga Navesti, mis jookseb neile peaaegu risti vastu. Navesti jõe veevool on kiirem ja edasiminek Pärnu jõkke sirgjoonelisem. Halliste veed peavad aga Pärnu jõkke jõudmiseks tegema peaaegu täispöörde tagasi. Kõik need põhjused koos ongi nähtavasti suurvee peamisteks tekitajateks.

Avo Miidel ("Maatõus seab jõgedele tõkkeid", "Eesti Loodus" nr. 9/10 1991) annab asjale aga mõnevõrra teistsuguse seletuse. Ta väidab, et Pärnu jõe vasakpoolsete lisajõgede (Navesti, Halliste, Raudna, Lemmjõgi) tegevust mõjustab maakoore tektooniline rike, mistõttu loodes kerkib maakoor kiiremini. Ei ole võimatu, et tõus suureneb astmeliselt piki paralleelseid kirde-edela suunalisi murranguid. Üks selline murrang võib kulgeda piki Halliste jõge, alates kohast, kus jõgi pöörab üsna järsult kirdesse ja voolab Navesti jõele vastu. Seega toimub äravool Sakala ja osalt ka Pandivere kõrgustiku lõunanõlvadelt (Navesti jõena) vastu maatõusu - ülesmäge. Tagajärjeks on nende jõgede erosiooni vaibumine loodes. Sellest räägib ka Navesti, Halliste, Sillavalla ja teiste jõgede suudme poole vähenev pikiprofiil. Et äravool on takistatud, tekibki jõgede alamjooksudel sageli suuri üleujutusi. See on soodustanud ka suurte soode (Kuresoo, Kikerpera) kujunemist Halliste ja Navesti vahelisel alal.

PILDIL: Jääminek Riisa jõel 1924. a. Pildistatud jõe vasemalt kaldalt. Paremal kaldal paistavad Hoolmiku talu hooned.

Tavaliselt kulgeb veetõus seaduspäraselt. Kuni kaldad on veel piiriks, tõuseb vesi kiiresti, siis aga tõus aeglustub. Sel ajal liigub Lemmjõe ja Halliste suudmealal jõesängis vesi suhteliselt aeglaselt, Tipu ja Sandra küla piires tõuseb aga ruttu, sest kohtab oma teel looduslikku takistust - Pääsma laant ning Lemmjõe suudmeala. Neist üle saanud, alustab vesi tõusu ka Lemmjõe ja Halliste suudmealal, s.o. Tõramaa ja Riisa külas. Nüüd kohtab Halliste vesi ka Navesti jõge, mis surub seda isegi veidi tagasi. Kaldad on siin aga küllaltki kõrged ja seega pole veel laialivalgumise võimalusi. Tõramaa ja Riisa küla piires tekib seega nagu paisutagune. Veetõusu võib suurendada veel vihm või ka jääsulg Pärnu jõel. Kui vesi on saavutamas kõrgseisu Halliste suudmealal, hakkab ta tase Sandra ja Tipu külas juba alanema - tavaliselt üks-kaks päeva varem üldise alanemise algusest.

Ettevalmistused suurveeks

Suurvee tavaline kestvus oli poolteist-kaks nädalat, mõnikord ka kauem. Suurvett ei kardetud, aga ikkagi oli ta nagu rikka sugulase küllatulek. Tasase kohinaga hakkas vesi rabadest valguma, lumeräbu ees veeretades. Kui pühapäeval vesi jõekaldal pole tulnud üle saani jalaste, siis esmaspäeva õhtul ulatunud lauda ukse ees juba reepõhjani. Kui hommikul sängist tõustes jalad vette sulpsatasid, öeldudki: "näe, külaline toas!".

Vanematele inimestele andis kevadine lumelagunemine palju tööd seoses ettevalmistustega suurvee tulekuks. Leiba küpsetati mitu tegu, sest pärast suurvett tulid veel ahjud kuivatada ja parandada, enne kui jälle tarvitamiskõlbulikeks said. Põrandatele pandi risti lauad ja titsiti lakke kinni, et põrand ei tõuseks üles, muidu kapid ja kummutid maoli. Viljakirstud tõsteti pukkidele, osa vilja veeti lakka. (Kord jätnud Karuskose peremees odrakoti rehetuppa pingile, arvanud, et mis tast ikka ära viia. Vee alanemise järel olnud kott täis odralinnaseid, ahjukoldes aga 5-naelane purikas.) Lambasõnnik tõusis koos lammastega, aga suuremate loomade jaoks tehti valmis parved, puuriidad köideti aia külge jne. Kui vesi parved loomadega kõrgele tõstis, võeti osa laudalage ära.

PILDIL: Ujuv palkaed Hoolmiku õue all, et suurvesi õuest puitmaterjali ära ei viiks. Foto 1922. aastast. Taga vasemal, üle jõe on näha jõe vasemal kaldal asuv Künnapa talu.

Kord suurvee ajal aetud Karuskose metsavahi loomad kõrgema põnta peale, umbes kilomeeter kodust. Lüpsjad käinud sinna lootsikuga. Võõra koha ja külma tõttu tulnud loomad lüpsjatele järele lauda juurde. Nad aetud suveaeda, kuid sealgi vesi. Varsti läinud loomad omal algatusel põntale tagasi. Ühe kõrgema suurvee puhul olnud loomad lakas. Talitamas käidud läbi katusekelba. Tõnistoa sealaudas laotatud pakud sõnnikule, uks nende peale ja uksele vana kult. Söögi viimise ajal hüpanud kult lootsikusse. See vajunud ja mõlemad kukkunud vette. Siga roninud kiiresti vanale kohale, talitaja märjana lootsikusse. Arul tõusis vesi rehe alla, kuhu oli paigutatud siga. Otsides kuivemat kohta, tuli see tuppa. Vesi järele. Siga pugenud ahju, vesi ka sinna järele. Peremehe voodi oli tagakambris, õled sees. Kui peremees õue läks, hüppas siga voodisse. Toimetused tehtud, tuli peremees tuppa. Nägi - ase võetud, ronis ahju peale.

Suurvee kõrgeim seis oli 1931. aastal, kui üle ujutati Halliste puisniidul ja temaga piirnevatel aladel tavalise $30-40~roman "km" sup 2$ asemel pisut üle $200~roman "km" sup 2$. Kui 1956. aastal oli Üleoja vana lauda vundamendist veel pool jalga väljas, siis 1931. aasta kevadise suurvee ajal kadus kogu vundament vee alla. Seekord lõhkusid Mihkel ja ta isa Tõnis oja silla lahti ja parvetasid lauda juurde. "Silla talad ulatasid parajasti risti üle lauda vundamendi. Ladepuud panime peale. Laudas oli nii sügav vesi, et veistel ainult pead ulatusid veest välja. Lehmad upitati põranda peale, sead põrsastega laudile. Emis nihutas kärsaga laudi laepuud laiali ja põrsad kukkusid uuesti alla vette. Ära uppus üksainus, see kes hakkas uksest välja pääsenuna ümber lauda ujuma ja jäi kapsaaia lippide vahele kinni."

Madalamatel heinamaadel tehti kõrged kuhjaalused, et suurvesi heina ei leotaks. Riisal olid kuhjaalused umbes 1 m, Karuskosel aga nii kõrged, et inimene võis püsti kuhja all seista. Ristilöödud vaiadele laotati puudest alus, sinna pandi heinad. Kuhja mahtus 25-30 kahehobuse saadu. Kuhja otsas oli kaks meest. Kui kuhi kõrgemale tõusis, pandi vastu kuhja redel. Redeli peal olev mees toetas selja vastu kuhja ja võttis alt andja käest heinad vastu. Alt andjal oli abiline. Pika varrega hangu otsa võeti heinad. Abiline astus välimist jalakülgepidi hangu varre otsa peale. Sisemise jalaküljega ei tohtinud astuda, sest varre libisemise või murdumise korral võis vars abilist vigastada.

Heinad püüti küll talveteega kevadepoole ära vedada, kuid vahest jõudis suurvesi ette. Selleks asetati 3-4 lootsikut kõrvuti. Võeti kaasa õhukesed lauad, pakul ehk postil väänatud vitsahunnik, samuti köied ja sõuti heinamaale. Lauad pandi risti lootsikutele, köideti kinni ja laoti umbes 2 koormat heinu peale. Nii sõuti lakaluugi alla. Samamoodi veeti ka hagu ja puid, tihti ka hobuseid ja vankreid üle jõe (kui vesi kõrge oli ja silda peal polnud).

Elu suurvee ajal

Suurvesi tõi kaasa nii nalja kui pahandust. Noored inimesed ootasid eriti kevadise suurvee saabumist nagu pühi. Suuri töid siis teha ei saanud. Talitused taganesid lauta ja tuppa. Käidi kalal ja jahil, sõideti lootsikutega ja parvedega lusti. Õhtuti kogunesid kõik Tõramaa küla noored mõnda varjulisse abajasse kokku, kus lauldi ja mängiti pilli. Vaiksel õhtul kostus mitme küla - Tõramaa, Riisa, Kõduküla - laul üle lageda veevälja. "Bachmanni Jaanil olli grammofon - mängitati seda", meenutab Üleoja Mihkel.

PILDIL: Kevadine veeuputus 1929. aastal Riisakülas. Noored lõbustavad end sõudes paatidega talust-tallu, lauldes ja mängides peegelsiledal veel. Pilt on tehtud Turu talu õuest küla keskuse suunas.

Taluhooned olid ehitatud küll kõrgematele kohtadele, et just igal aastal vesi eluasemetesse ei tulnud, kuid siiski... Ka kõige suurema vee ajal, nagu jutustasid Maria Riis ja Elena Riis, Nõmmel ja Murrus vesi tuppa ei tulnud, Üleojal oli aga vesi ahjus. (Perenaine kütnud ahju, pannud kartulid küpsema. Läinud välja võtma, kuid vesi juba ahjus. Kartulid sulisenud vees.) Jüritoal ja Tõnistoal vesi ahju ei ulatanud, kuid Turul, Arul, Möldril ja Kangrul võis lootsikuga aknast sisse sõita - lootsikupõhi aknalauda ei puudutanud. Voodites enamvähem magada sai, aga harukordadel pidi madalmaa rahvas ka need vee kiigutada jätma ja ise asuma lakka või koguni rabarinda.

Oonamese peretütre Linda Riismanni ja Üleoja Mihkel Riisi mälestuste järgi, kui Riisa Jüritoal ulatus vesi aknalauani, oli Oonamese toa taga veel nii palju kuiva maad, et kurg mahtus ühel jalal seisma, Karuskosel aga, kus loomad lauda kõrval jõe sillast tehtud parve peal, pidi tuppa pääsemiseks lootsiku pealtkambri aknalaua külge kinnitama. Üleojal oli vesi viimati toas 1956. aastal. 1975. aastal tõusis ka kuni maja seinani, aga kaugemale ei ulatanud. Tookord jooksnud Halliste vesi Pärnmetsa Vana-Peedi ütlemist pidi üle Pärnmetsa kingu Jõhve jõkke.

PILDIL: Suurvee huvilised Torist Hoolmiku elumaja esisel 1922. a.

Maria Riis: "Andresel, kui vesi toas, elasime toa peal. Süüa pliidi peal sai teha, aga ahjus oli nii sügav vesi, et korralikku leiba ei saanud kaua aega küpsetada. Põrand seisis must, ei küpsetanud. Söed läksid kohe mustaks. Mesipuud pani isa loti (parve) peale. Kevadel mesilased tikkusid välja. Isa säädis küll lennuauku väiksemaks, aga ükskord oli vesi mesilastest must - läksid allavoolu. 1931. aastal oli vesi Riisa raba all väljas. Seitse nädalat olime koolimajas - ei saanud koju."

Üleoja Mihkel jutustas: "Olli üks talvepäeva õhtu. Tullime isaga Pääsma jõe äärest kalu vaatamast. Vesi oli nii suur, et rihaltse (rehealuse) väravast lootsikuga sisse sõitsime. Purded viisid toast eeskambrisse ja pealtkambri trepi juurde. Lootsikud sidusime rihaltse ukse lingi külge. Tuul viis nad minema kuuse hekki. Pidi poolest kerest vees järgi sumama. Ükskord õhta jälle mängisime Abaja rahvaga pealtkambris koroonat. Härmoonikud, kandled, mandoliined mängisid vee peal. Tüdrukud laulsid. Vaatasime isaga, üle kümne lootiku oli Musta alla, Nõmme kohta kokku aetud. Äkki kõik vait. Eks Bachmanni Jaani suur lootsik kolmeteist-neljateist poisi-tüdrukuga ümber läind. Siis ollid kõik kiired kodu sõudma. Viiekümne kuuenda 1. mai olli nii ilus vaikne. Vana lotiga sõitsime isaga kõik küla läbi... Kahekümne teise aasta kevadi, suurel neljapäeval vedasime isaga veel puid. Lumi olli vööni. Äkki läks sulale. Öö ja päeva tulli sooja vihma. Siis lõi päikese ka välla. Vesi muutkui tõusis. Metsas kändude vahel vulises nagu tõkke peal."

Nõmme Mahta jutustas, et sõja järel, veel talude aegu, vedas ta metsanormist pääsemiseks Riisalt Tõramaale posti. Kord tuli sõuda üle kallaste tõusnud Halliste ja Lemmjõe lainetel kui tormisel merel. Tugev tuul oli vastu. Kangru taluni oli tuul veel metsa varjus, aga edasi tormles lage vesi. Eriti lainetas Halliste keele peal. Sõuda ei jõudnud, nii et nutt olnud kurgus. Proovinud põlvili sõuda, ei midagi paremat. Alles siis, kui kuidagi moodi Meiekose metsa varju jõudnud, hakanud ühepuulootsik talle omase kergusega vastuvoolu üles minema.

Riislastel tulnud suurvee ajal matus ette. Et teed täielikult vee all, sõideti Tori surnuaiale kõigi matuselistega parvedel. Levi paisul saanud nad esimestes murdlainetes parasjagu kasta - kõige rohkem surnu, sest kirst oli seotud parvepõhjale. Matuselised peatanud parve Tõngi oja suus, tõstnud surnukirstu otsa püsti, et vesi välja nõrguks, teinud tulelõkke, et end veidi soojendada ja avanud õllevaadi. Läinud raasike aega... Viimaks viinud surnu samast üle surnuaia müüri ja matnud maha.

Köster ja kellamees oodanud kirikutornis ja kui parv Suurepere käärust paistnud, hakanud kellamees kohe kella lööma ning köster läinud käärkambri jutluseraamatu järgi. Tüki aja pärast pole kellamees jõudnud enam kella lüüa ning tulnud koos köstriga kalmistule vaatama, kuhu rahvas kadunud ja kuhu surnu jäänud. Riislastel aga selleks ajaks juba surnu maetud ja nad ise paistnud vaid kõrgelt Kurjamaa mäelt vaadatuna kaugel koduteel. Vihaselt läinud köster ja kellamees koju: üks hing jäi jumalasõnast ilma ja neil endil ka palk saamata.

Pärast suurvett

On omaette küsimus, kuidas elada edasi, kui toas on rohkem kui nädalapäevad olnud vett põlvini. Isegi palkidest heinaküünid viis vesi vahel teise kohta, rääkimata muudest pisi- ja mittepisiasjadest. Pärast uputust jääb krohvile või tapeedile kõrgeima veeseisu märk. Ahjus ei saa mitu nädalat korralikku leiba küpsetada, sest seal oli ju vesi. Põrandalauad on paisunud, kõntsased ja krohviribu täis. Mööbel... Uksed seisavad lahti, sest needki on paisunud ega saagi neid sulgeda. Pealegi tuleb ju tube kuivatada-tuulutada, peab konnad välja juhatama jne. jne.

Eriti palju jäi suurvee alla metsa. Kevadine suurvesi ise metsale kahju ei teinud. Ka heintaimed ei kannatanud selle all. Heinamaadele jäi pärast suurvett vaid kerge muda ja kõntsa kord väetiseks. Olukord oli halvem, kui suurvee ajal tegi äkki veel kõva külma, nii et vesi jäätus. Külmade püsides hakkas veetase kiiresti langema, mis oli metsale väga ohtlik. Pärast vee alanemist jäi jää kogu oma raskusega noortele puudele ja põõsastele, mis sai tihtipeale neile saatuslikuks. Suurematel puudel püsisid tihti kuni suve teise pooleni rõngana kõrgema veeseisu märgid.

Halb oli olukord ka põllumaaga. Vesi uhtus, eriti tugevama vooluga kohtadest, ära palju mulda, jättes põllu plingiks ja lahjaks. Nisu talus sellist kohtlemist paremini kui rukis. Voolukohtadest uhuti aga taliteravili koos juurtega ja sealt võis juba ette arvata kehva saaki. Veelgi hävitavamalt mõjus aga suvine suurvesi. Heintaimed ja põlluviljad nägid pärast sellist suurvett välja kui lina pärast leotamist ning kartul hävines hoopiski. Näiteks 1928. aastal jäid peaaegu kõik selle piirkonna majapidamised ilma heinata. Suvist suurvett oli aga õnneks harva.

Palgiparvetus suurveega

Suurveest lõigati ka kasu. Kevadeti käisid Tõramaa mehed koos Riisa küla meestega Pärnu parvetuskontori palke parvetamas - tavaliselt Kõpu, Raudna, Sillavalla ja Lemmjõe, harvemini Halliste kesk- ja alamjooksul. Parvepoisid olid Murru talust Peeter, Paul ja Leo Riis, Abajalt Martin Riis, Üleojalt Mihkel ja Nikolai Riis. Riisalt käisid Pakupoisi Anton Riis, Jaagussaare Elmar ja Harri Jaagussaar. Karuskose Jüri Liinson oli kümnikuks Lemmjõel ja ta vend Tõnis Raudnal. Nende jõgede parvetusjuht oli Aleksander Laurits (Vana-Sass). Kümnikeks olid mõnikord veel August Jantson (August Jantsoni isa uppus Levi paisu all ära ja pojal oli selle eest, et isa parvetusel uppus, eluaegne kümniku koht) ja Vana-Vohu. Navesti jõel oli parvetusjuhiks Kingatu Kaarel Aleksius, Hallistel Laev.

Nagu kirjeldab metsavaht Mihkel Tilk (sünd. 1915), kes elab Tori vallas Vireksaare talus, algas metsatöö pärast uusaastat. Valmis metsamaterjal veeti taluhobustega kusagile vaiksele jõekäärule ning tahveldati aluspuudele. Talvel varuti ka parve sidumismaterjal ja valmistati väädid. Kohe pärast jääminekut seadis parvemeeskond end parvetusvalmis. Igal mehel pidi olema leivakott, milles päts leiba, piisavalt silku, võid, suhkrut ja suitsuliha. Paari parve kohta võeti keedunõu tee valmistamiseks. Vaarikavarsi ehk "jänesepoe teed" leidus kõikjal. Varustuseks olid väiksed kirved, üksikud poontsakid (pootshaagid), köied. Riietuti ilmastikukindlatesse, soojadesse rõivastesse. Magamisriideid kaasa ei võetud: puhata sai pehmetel kuuseokstel.

Raudnal algas lahtine parvetus tavaliselt Lellu talu alt, kus jõkke aeti esimesed palgid ja titsid (paberipuud). Teel parvis kasvas kaldal olevate laoplatside arvel. Parve valmistamiseks seoti palgid väätide abil lattide külge, kusjuures külgmised - tiivapalgid - kinnitati ainult eest. Nõnda, pooleldi vabalt ujudes, kaitsesid need sidemeid, kui parv juhtus kivi riivama. Igasse kihti paigaldati 18-25 palki. Kihid ühendati omavahel okslike titside abil. Parv koosnes tavaliselt neljast kuni üheksast kihist. Kolm viimast olid väga raskesti juhitavad ning said kärestikest alla sõites alati vigastada. Need öeldi olevat noorte ahnete meeste omad.

Esimesele ja viimasele kihile paigaldati 6-7 m pikkusest kuuseladvast tahutud aer. Parve keskmistele kihtidele laoti järelejäänud ladvapuud, latid, varusidemed, viimasele kihile aga kuuseoksad mugavaks puhkamiseks. Lihtne onn tehti vaid väga halva ilma puhul. Väätide külge pisteti paarkümmend tohurulli. Need olid vajalikud parve ja selle ümbruse valgustamiseks ööpimeduses. Ka võeti kaasa kuivi lõkkepuid. Sellise nelja-viiekihilise parve valmistamiseks kulus kahel mehel keskmiselt üks kevadine päev, nii et õhtu eel sai hakata ritvadega lükates liikuma mööda suurt ja laia veevälja kauge sihtsadama poole. Igal keskmisel parvel sõitis kaks nooremat, raskematel ja juhtparvedel kolm meest, kellest üks oli parvejuht, kelle korraldusi ja signaale tuli täpselt täita. Vahel võeti parvele kaasa ka pillimees - viimasel ajal lõõtsaga, vanemal ajal küllap torupilliga.

Esialgu tuli otsida jõesängi, kus voolu pisutki tunda. Ülemjooksudel teevad peaaegu kõik jõed suuri käänakuid. Kõrge veeseisu ajal suruti aga nii mõnestki jõekäärust teise otse. Jõgede keskjooksudel voolas aga vesi juba sellisel määral, et polnud enam vaja lükata. Seal vaadati parv uuesti üle. Kõigepealt, et kas ta on ühtlaselt sirge. Kui ei, siis kohendati sidepuid. Siis, et kas on parasjagu painduv: mitte liiga vähe, ka mitte palju. Rihiti sidemete pinget. Kontrolliti, kas kõik palgid on korralikult kinnitatud. Seda tundis palgiotstel kõndides. Peale selle pidi parv olema kuulekas ning pöörduma kergelt ühele ja teisele poole. Kui ei, siis olid kihid diagonaali nihkunud. Lõpuks kiiluti lõdvemad sidemed.

Halliste, Kõpu ja Raudna parvis toodi tavaliselt Riisa Aadu-Jaanini, kus tehti lõpparve. Mõnikord viidi parvis ka Aesoo jõeninani. Edasi viis parvist teine meeskond. Parvetus kestis tavaliselt kümmekond päeva. Palka maksti 25 senti tunnis, kümnikule 35 senti. Et kevadel vesi kiiresti alanes, siis selleks, et veskipaisudest ruttu alla saada, osteti paisutagune vesi ära (vee allalaskmise eest tuli veskiomanikule maksta). Nii toimiti ka suurte kärstike puhul - osteti ülespoole jäävate paisude vesi. Lahtilastud vee puhul läksid palgid hooga mõnikord 2-3-kordse kihina allavoolu. Halupuid parvetas Sindi vabrik, parvetamist korraldas Raadik. Et aga halge teel palju uppus ja kaotsi läks, siis hakati neid laoplatsidelt autodega vedama.

PILDIL: Parvetajad Jõesuu silla all 1937. aasta kevadel.

Ühe kevadise suurvee ajal viinud Üleoja Mihkel ja Nõmme Martin Bachmanni palgiparve Pärnusse. Vesi olnud nii kõrge, et sai otse üle niitude Hallistesse. Paari-kolmetunnise sõidu järel Riisalt parve hoog aga raugenud - Navesti vastuvool hakkanud tunda andma. Juhtunud nii, et esimene aer hüüdnud: "Kuhu ma tõmman?". "Otse!" karjunud parvejuht. Esimene aer vihtunud kõigest hingest otse. Peaaegu saanud õigesse suunda, kui parv hakanud liikuma pära ees! Noh, ega suurt viga olnud. Aerutati tagumine ots kaldasse ja oli ruumi parve ümber pöörata. Viidika ja Pöörde paisust saadi ilusti alla. Ka Levi pais pole võtnud vettki parve peale, aga hooga visanud kivi otsa. Tori nahksilla alt läbi saamiseks tuli parv koost lahti võtta ja palgid ükshaaval silla alt läbi tõmmata. Asple ja Virula paisu vahe oli nii väike ja tõmme tugev, et vaevu saadud parvele õige suund anda, kui allasõit käes. Olnud külm ilm. Mangul saanud soojenduseks soru viina osta - Bachmanni Jaan ei andnud sedagi kaasa. Tindi saarte juures olnud parvetuskontori palgid ees. Jälle pidi parve koost lahti võtma ja allpool saari mitu päeva neid püüdma, enne kui parve taas kokku sai.

Mõnel kevadel parvetati Jüri Oolepi ja Jaan Bachmanni palke isegi Tõramaa ojal. Murru Paul Riisi arvates oli sellest suurt kasu - palgid pühkisid teelt kõik kalatõkked nii all- kui pealpool Murru tõket. Kala pääses liikuma ja kui jõudsid kähku oma (Murru) tõkkele mõrra ette panna, sai palju kalu.

Parvetamisega juhtus ka tõsiseid õnnetusi. Kaks Kõpu meest viinud suurvee ajal parve Pärnu. Jalgsi tagasi tulles eksinud teelt ja läinud Sorkunile. Peremees Jaak lubanud nad lootsikuga Tõramaale viia. Halliste niitudel lainetanud kõva tuule tõttu vesi nagu merel. Ühepuulootsik pole suutnud suurte lainetega võidelda ning vajunud. Mehed karjunud appi, kuid lähedal ei ühtegi hingelist. Kõpu mehed pääsenud viimaks kuhjalavale, Sorkuni Jaak roninud lepa otsa. Pealtvett sõitnud parvelised. Nad kuulnud küll appihüüdmist, kuid et parved aeglase voolu tõttu pikkamisi, vaid ritvade tõukamise teel edasi liikunud, võtnud õnnetuskohale jõudmine aega. Kui parvelised ligi saanud, olnud mehed külmast kanged ja elutud. Nad võeti parvele, kuhu tehtud tuli. Ühele neist tulnud elu sisse, kuid Riisale jõudes pandi kaks surnut kaldale. Kui järgmisel hommikul Vändra arst kohale toodi, katsutud neid Nõmme saunas soojendada, kuid oli juba hilja. Arst arvanud, et oleks nad kohe sooja kätte viidud, vast oleks ellu ärganud, sest neil polnud uppumissurm, vaid raske külmetus. Hiljem öeldud, et Sorkuni Jaak uppus lepa otsa.

Riisa lehekülg		Sisukord		Järgmine alapeatükk