![[FOTO]](sild.gif)
| Eelmine alapeatükk | Sisukord | Riisa lehekülg |
|---|
Riisa elumaja vanem tüüp oli rehielamu: peretuba-köök, eeskamber, tagakamber ja teisel korrusel nn. ülevalttuba. Tagakamber oli peremehe-perenaise oma, ruumikas eeskambris elasid ja magasid teenijad, ülevalttuba andis eluruumi suurvee ajal. Peretuba-köök oli ühenduses rehealusega, kus talvel olid hobused (kui hobusetall puudus). Majad olid jõe kaldal, kambri otsaga vastu jõge. Elumaja uks oli alati lõunasse, rehealune karjamaa ja raba poole.
Oma põhiplaanilt olid rehielamud kõik sarnased. Põhilised erinevused vaid mõõtmetes ja sellega seoses ka ruumijaotuses. Ilma rehetoata elumajad olid kolmekümnendatel aastatel Kangrul, Parulil, Sõõrul, Pudrul Pakupoisil, Kilel, Jaagussaares ja Hoolmikul. Seal täitis rehetoa aset suur peretuba.
Taludes olid vilja-, liha- ja riideaidad. Viljaait ühendati sageli kuivatiga. Riideaidas magasid suvel teenijad. Esimene sõnnikuhoidlaga puhas karjalaut-sigala-hobusetall valmis 1907. aastal Hoolmikul. Kolmekümnendatel aastatel olid puhaskarjalaudad juba Aadujaanil, Sõõrul, Jüritoal, Tõnistoal, Ennul, Pakupoisil, Kangrul ja Mastinõmmel. Hoolmikul ja Kangrul olid lauda peal koresöödahoidlad, kuhu Kangrul sai sõita ka hobusekoormaga.
Kuni Eesti aja viimase aastakümneni domineeris ka Tõramaal rehielamu. Siis ehitati Abajal ja Väljaotsal uut tüüpi elumajad ilma rehetoata, reheahjuta, liiakambrita. Väikestel rehetaredel (Pärna) oli algselt vaid rehetuba ja eeskamber. Eesti ajal tehti elamise laiendamisel juurde ka tagakamber. Üleojal oli ka ahju- (perse-) tagune kamber ja pealtkamber, kuhu trepp viis eeskambrist. Nõmmel oli koguni kaks pealtkambrit ja seepärast ka väljaehitused katusest. Rehielamu juurde kuulus rehealune ja aganik. Üleojal oli aganikule poolpalkidest põrandaga ait tehtud.
Popside majad (peale Vihu, Nurga, Tildreoru ja Tulla - siin olid ka rehetoad) olid kõik ühise köögi-, söögi- ja töötoaga ning ühe suure ehk kahe väikese magamiskambriga. Popsid peksid oma rehte taluperemehe rehetoas. Kui rehepeksumasinad ilmusid, siis veeti oma vili talusse masina juurde. Samuti käisid popsid talu saunas - mehed koos talu meesperega, naised koos talu naisperega. Ühiselt tehti muudki vajalikku, sest läbisaamine oli üldiselt hea ja ausatest inimestest peeti lugu - olid need siis talust või popsiperest.
Rehetoad olid laudpõrandaga, savitatud seinavahedega, valgekslubjatud, ühe aknaga toad. Partel võis vilja kuivatada, suure reheahju peal magada, pliidil toitu valmistada. Sisse mahtus veel söögilaud, nõudelaud, käepesulaud, külalistepink, tisleripink, 5-6 vokki, kangasteljed. Tihti jäi ruumi veel öömajaliste sängidelegi. Reheahju ja pliidi suud avanesid ühisesse koldesse, või olid vähemalt ühes ja samas nurgas üheksakümnekraadise nurga all, mis lubas hõlpsasti tukke ahjust pliidi alla tõmmata. Ainult Bachmannil oli pliidiga köök eraldi ja rehetoas pliidi asemel sepaääs. Pliitidel oli kõikides taludes kaks pajaauku, mille suurust reguleeriti pliidirõngastega. Praeahjud läksid moodi hilisemal ajal, uute pottkividest pliitide juures. Pliidi juurde kuulus suur katel - tagapada, kus alati soe vesi. Reheahjud olid kerisega. Talvisel ajal ja kevadeti-sügiseti kuivatati sokke, kindaid ja jalarätte reheahju külgedesse tehtud soojaaukudes, samuti kerise ukse kohale riputatud lati peal. Hommikul olid head kuivad ja soojad võtta. Kõigi reheahjude ees oli midagi lee taolist, kuhu tõmmati söed ja pühiti enne leibade ahju panekut tuhk. Bachmannil olnud nii suur reheahi, et ahjulaele mahtus korraga 150 kg linnaseid kuivama. Kõige suurem reheahi olnud aga Karuskosel, kuhu läinud kütmisel korraga terve ruumimeeter 1.5 arssina pikkuseid puid sisse. Ahju mahtunud korraga 24 rukkipüüli leiba küpsema, iga leib 12 naela.
Reheahju soojavõtja liiatuba, liiakamber või parsi - nii kuidas kuskil nimetati - ei olnud Üleojal suur, vaid viis korda seitse meetrit. Ahi ise oli kolme siibriga: üks siiber juhtinud sooja otsalõõri, teine tagakambri küljelõõri ja kolmas otse korstnasse. Üks leivaahju kütmine nõudis pool ruumimeetrit kasepuid. "Kui ahju kütta vana metsa kasega, annab palju süssa ja sooja, kuusepuu niipalju kobe, et süssa ei jäägi", selgitas Mihkel Riis. Reheahju soojas ja parsil elasid kilgid ning laulsid "nigu ööbiku". Ega kilke eriti ei sallitud - viidi vihuti tikutopsis tallu, kus neid ei olnud. Kilgid kadusid koos reheahjudega. Prussakaid Tõramaal ei tuntud.
Abaja uus eluhoone ehitati samale künkale, kus asus vanagi, sest kõik muud kohad jäid kevadeti suurvee alla. Enne vana maja lammutamist ehitas Mihkel Bachmann aga veel väikese maja, mis hiljem tehti ümber saunaks. Seal oli 2 tuba, köök ja mõlemal pool esikut veel hoiuruumid. Uus eluhoone ehitati betoonvundamendile. Tegu oli voodrilaudadega kaetud palkhoonega, millel peal sindlikatus. Ka suures majas olid mõlemal pool esikut hoiuruumid, nende vahelt otse aga pääses kööki. Maja ojapoolsesse külge jäid veel kamber ja magamistuba, teepoolses küljes olid aga külalistetuba ja söögituba. Ka külalistetuppa pääses otse õuest piki betoontreppi. Söögitoa ühe nurga moodustas aga kaarekujuline suurte akendega väljaehitus. Majale oli ette nähtud ka katusekorrus kahe kambriga, kuid see ei saanudki valmis. Elekter toodi majja sisse 60-ndate aastate alguses.
Veidi teistmoodi maja oli ka Riisa Kalmetil, sest Viljandist tulnud ja hobusevargusega rikkaks saanud peremees Hans Vilper ehitas küll rehetoa, kuid randipõrandaga (tsemendi). Peale rehepeksu kasutati seda kolikambrina. Köök ja töötuba asusid veel rehetoa ja kambrite vahel, kambrite otsas oli veranda.
Suvisel ajal, mil jõgedes vesi väike ja Tõramaa ojas vaid üksikud veesilmad, olnud Tõramaa küla rahvapärimuse järgi muust maailmast sedavõrd eraldatud, et kui sellal keegi suri, siis pandud koolnu rehetoa partele ja suitsetatud ära, et alles talvetee saabumisel kirikuaeda viia (Jaan Joandi vanaema (sünd. 1842) mälestustest). See-eest talvel käis Tõramaalt läbi Vastemõisa-Pärnu ja ka Viljandi Pärnu talitee. Kui veel raudteed polnud, käinud ka Tartu lina ja Kõpu söevoorid Tõramaalt läbi. Pikal teel peatumiseks olnud Tõramaal Naeri (rahvasuus ka Naari) kõrts. Andrese Maria Riis: "Naari kõrts oli seal, kus praegu Liivakivi talu (Tõramaa Kõpu valla alla kuuluvas osas). Esimene peremees oli Naari Jaan. Kõrts oli kole pikk, rihalatega. Põles maha augustikuus, olin siis täisinimene!".
Kuna XV ja XVI sajandil oli Vastemõisa ainuke Liivi ordu mõis lääne pool Viljandi lossi, siis seati sealtkaudu sisse ka kaubavahetus Pärnu sadamalinnaga ja sealt lähtusid Pärnusse talvised teed (vaata ka Vastemõisa leheküljel leiduvat infot ja kaarti taliteedest). Liivi ordu vedas välja teravilja, Rootsi kuninga võimu ajal veeti siit aga teravilja Rootsi. Aegapidi laienes välisturg Inglismaale ja Saksamaale. Teraviljale lisandus teine tähtis kaubaartikkel - linakiud, mida samuti Pärnu sadama kaudu välismaale toimetati. Eriti elavaks kujunes nende põllumajandussaaduste väljavedu XIX sajandil. Pärnu sadamast tagasi pöördudes koormati reed aga kodus vajalike kaupadega, peamiselt soola ja rauaga, mida veeti nii mõisa kui ka talude tarbeks.
Taliteed said kulgeda seal, kus pind hästi läbi külmus, kus lumi kaua püsis ja kus ühtlasi jälg harilikult täis ei tuisanud. Seetõttu aeti taliteed alati võimalikult tuultest varjatud kohti mööda, läbi metsade, võsade ja puisniitude, üle kidura viserikuga kaetud madalsoode. Läbi asustamata tühermaade siuglevate taliteede ääres olid asja eest ka mõisate poolt ehitatud kõrtsikohad, kus sooja ruumi ja öömaja võis leida. Koldesoojus ja suuremates kõrtsides ka tuulevari hobustele oli tasuta.
Talitee asukoha õige väljavalimine eeldas head maastiku ja ilmastiku tundmist. Vastemõisa poolt tulevad voorid ei tarvitsenud aga Pärnusse jõudmiseks sobivat teesuunda eriti otsida, sest need olid siin kohalike vedudega küllaltki sobivalt juba välja kujundatud. Neid taliteid kirjeldab oma materjalirohkes käsikirjas "Viljandimaa ja Pärnu vahelistest taliteedest" Vastemõisa ja Suure-Jaani ümbrust põhjalikult tundev koduuurija Jaan Joandi (01.07.1919-15.09.1986). Käsikirja viimasele leheküljele on töö lõpetamise ajana märgitud "märts 1986".
See tee ühendas algselt mõisat oma heinamaadega. Nood heinamaad asusid Kõpu ja Raudna jõe ühinemiskohast alates allavoolu kuni Tuhkja taludeni kahel pool jõge laiali, tasasel luhal. Olid siinkandi parimad, rohket saaki andvad looduslikud heinamaad. Tee kulges algul Marguvälja-Kasari-Pöörasmäe kaudu Väike-Paistu juurde, sealt edasi Ivaskile ja Kivistikule, kust võttis läbi metsa suuna otse Osju talukohta välja, sealt Solgutisse ning hargnes laiali heinamaale. Solgutis oli varem väike kõrts, mis teenindas ka voorilisi, kes liikusid Pärnu suunas.
Pärnu poole edasi pääsemiseks jätkati teed kõrvuti Sillavalla jõega kuni suure Sandra taluni. Selle juures ületati Väo oja ning kalduti veidi paremale, Kuusekäära talu suunas, mis jäeti seljataha metsast väljumata. Tõramaal võttis teelisi vastu Naari kõrts. Kogu paarikümne kilomeetri pikkune tee alates Solgutist kulges eranditult metsa all ja soises männiviserikus, olles tuiskude eest hästi kaitstud.
Tõramaale koondus veel teisigi paljukäidavaid taliteid. Laossoo-Kaltsu tee, mis algas mitmest harust, oli neist üks käidavamaid. Laossoo on Valgeraba lõunapoolne madalsooriba. Soo oli kaetud kidura männiviserikuga. Veidi kaugemal oli kahel pool kõrgem mets. Siin, paari-kolme kilomeetri pikkuses Laossoo kaelas oli talitee alati väga hea, ei tuisanud kunagi kinni. Edasi algas sookailu-kanarbiku nõmm, kus kasvas vanem männik. Seda hüüti Savioja nõmmeks. Seejärel väljuti metsast ja jõuti Osju-Solguti laialdase luha loode- ja lääneservale, mida hüüti ka Nõo heinamaaks. Siin oli peale Vastemõisa talude ka Metsküla talude heinamaid.
Hoidudes paremal pool asuva metsa ja võsa lähedusse, kulges talitee kuni Tuhkja talude joonele, siis Poldi talu kohta ja edasi nn. Kaltsu heinamaid mööda. Siin oli Paistu küla talude niit. Kalts lõppes Käära talu joonel üsna kitsa ribana. Alumisest Kaltsu otsast lahkus harutee vasemale Käära metsavahi õue, peatee läks aga otse edasi mööda väikese oja kaldaid Kiinoja õuele välja. Edasi algas laialdane Sandra ja Kuusekäära heinamaade ala kahel pool Sillavalla jõge. Tee jõudis jõe äärde Lillekäära juures. Kiinojal elava Heljo Saarla vanaisa olla jutustanud: "Lillekäärast natuke maad Kuusekäära poole oli koht, kus jõekaldad polnud järsud. Sealt läks jälg üle jõe ja siis metsa ja soovikut (soine, vesine heina- või karjamaa) pidi Kuusekäärast mööda otse Tõramaale Naari kõrtsi juurde, kust võis edasi liikuda Sindi ja Pärnu poole.
See tee lahknes Vastemõisa Laossoo teelt Aukema talu kohal, kulges üle Vaiassaare, Võigunõmme (talu jäi vasakule), Kajakamäe, Kiviniidu väikekoha ja Viiese vabadikutoa, kus hargnes kaheks. Vasak haru viis üle Auaniidu raba nurga (vastu Tõrvassaare madalsood - Auaniidu ja Tõrvassaare on Valgeraba osade rahvasuised nimed), kust peagi jõuti Oksa lähedase Särgoja kõrtsini. Seda teeharu kasutasid palju Vastemõisa Turbaühingu liikmed turbaveo teena.
Parempoolne haru viis Jambi oja äärt mööda lagedale heinamaale. Järgnes Oksa niidupealne, samuti lai luht, teejuhiks Lemmjõgi. Särgoja juures ühinesid mõlemad teeharud. Enne tänapäevast Oksa silda (kruusateed ja tema silda vanasti ei olnud) pöördus talitee vasemale ja jõudis varsti kitsale madalsoole, nn. Samblikule, millest praegune Oksa-Kuusekäära tee jääb paremale. Sandra luhal ühines see teeharu Lillekäära juures Kaltsust tuleva teega.
Särgoja ümbruses paiknesid vanasti Lemmakõnnu ja Murruküla heinamaad (Ärma luhas). Oksa Niidapealsed, samuti Lemmjõe äärne allpool Oksa talu kuulusid harilikult Kobruvere ja Kabila küla taludele. Nüüdseks on need laiad luhad enamalt jaolt võsastunud, kuna aga Lemmjõe ja Kuusekäära vahelist ala, mis enne oli saagikas puisniit, katab juba üsna suur mets.
Kildult, samuti Ketu ning ka Kabila külast lähtusid Kildu-Oksa tee ja selle harud.
Väga täpselt kirjeldab Tõramaa-Sindi vahelist teed Mihkel Tilk: "Naari kõrtsist tuli talitee Nõmme ja Abaja (talude) juurest läbi, üle Halliste jõe, Halliste sood mööda Pärnmetsa (metsavahi) ja Vireksaare (talu) juurest läbi, üle Pärnmetsa-Tori tee ja edasi Jõhve jõe äärt mööda Kitsapaika. Kitsapaigas olevat ka vanasti kõrts olnud. Kitsapaiga kuulus Jõhveküla alla. Järgmine oli Kalmuküla, mõlemal pool Jõhve jõge. Siis tuli Kildema küla, see oli Laasioja ja Jõhve jõe ühinemiskohal. Niidaste nimi on saadud sellest, et seal olid talude heinamaad. Hiljem tekkis paar maja ja tehti meierei, kuid (tegelikult) kuulus (Niidaste) Kildema küla alla. Niidastest viis talitee üle raba Sinti. Kui talvel lund vähe oli, siis käidi üle raba, muidu käidi ikka Rabakülast läbi."
Nii on kohalik põliselanik meile Tõramaa-Sindi vahelise teelõigu kätte näidanud. Antud on ka Tõramaa ja Sindi vaheline kaugus - 28 km. Kui arvestada Vastemõisa-Tõramaa vahemaaks umbes 20 km ("Ega neid keegi mõõtnud. Rebane sabaga mõõtis", ütles Mihkel Riis) ja Sindist Pärnu sadamasse 12 km, saame Vastemõisa-Pärnu vahekauguseks ligikaudu 60 km, mis on üsna tõenäoline, kui arvestada, et linnulennult mõõtes on Vastemõisast Pärnusse umbes 53 km.
Oli ka teisi taliteid. Nõmme Mahta (Elena) Riis: "Üks tee läks üle Sorkuni raba ja Vireksaare Torisse; teine tee üle Pärnametsa, Jõhve-Niidaste Sinti". Sindis ja Viljandiski käidi jalgsi. Üleoja Mihkel Riisi sõnutsi kulus Sinti minekuks, kui Kitsapaigalt otse üle jõe minna, kolm ja pool tundi. Torisse pääses läbi Abaja lohu, üle Halliste, Sorkuni metsast ja Veiksest rabast läbi, üle Puussaare ja Mädaoja. Viljandis käidud Kuusekäära või Sorguti kaudu. Sorguti kõrtsist jäänud Viljandisse 18 km, Tõramaalt olnud Viljandisse aga 36 km. Suvine Viljandi tee olnud aga poolsada kilomeetrit pikk: mindi Kuusekäärast jõe äärt pidi Sorgutisse, sealt Tohvrisse.
Eesti ajal, kui Tõramaal juba maantee ja Meiekose sild, pääses suviti nii Pärnusse, Sinti, Torisse kui ka Viljandisse jalgrattaga. 1926. aastani Meiekoses Lemmjõel aga silda ei olnud. Tõramaa ja Kõduküla rahvas kasutas Riisal käimiseks vankriteed, mis käis Meiekose saarte alt läbi jõe, natuke pealtpoolt praegust raudbetoonsilda. Bachmanni Vana-Tõnis käinud ikka ja alati Meiekosest läbi jõe. Ükskord ajanud vankri kesk jõge kivi otsa ja karjunud appi. Tõnise vend öelnud: "Ise ajasid sinna, istu nüüd. Kui toobi viina annad, aitan kivi takka ära." Pääsu polnud, pidi andma. Teine tee, mis tegi suure ringi, käis üle Karuskose silla.
PILDIL: Puksilla tegemine Riisa jõele ca. 1920. a. Silda tuli teha külarahva oma jõududega. Igal aastal oli igast talust paar meest 2 päeva silda tegemas ja sügisel 2 päeva silda ära võtmas. Paremal lootsikus Nurga Andres, Möldre Andres ja Aadu Jaan. Vees Ennu Räss ja Aru Ladi. Vasemalt: Jüritoa maja nurk, ait ja 2 lauta, Jüritoa saun, kus asus Riisa esimene käsimeierei, mis loodi 1908 aastal ja kus meieriks oli Soomes õppinud Mastinõmme Martin.
Meiekose esimese pukksilla ehitamise eestvedaja oli Riisa Aadu-Jaani talu peremees Jaan Riis. Ta arvanud, et kui esimene sild ise teha, küll vald pärast aitab. Iga Tõramaa talu andis kümme jalga ladepuid ja kaks jooksvat jalga talapuid. Sild saigi peale, aga õige kerge ja peenest materjalist. Jüri Olev arvanud, et esimene vihm viib minema, aga ei viinud. Alles kevadel, kui parvetajad palgisulu silla taha lasid, läks ära. Järgmine sild pandigi juba peale Tori valla kulul. Vald andis ehitusmaterjali ja maksis pealepanemise eest ka palka. See sild sai juba nii tugev, et Kõduküla Väime peremees Tõnis oma veoautoga üle sõitis. Üleoja Mihkel Riis: "Sõja aeg, kui tibla taganes, pani ta Riisa ja Meiekose sillad põlema". Ka peale sõda ehitati esmalt pukksillad. Raudbetoonsilla ehitas sõjavägi Riisale 1970. aastal. Meiekose raudbetoonsilla ehitasid aga 1973. aastal Tori teemeistrid Paul Vares ja Peeter Leppik.
Üle Tõramaa oja käis Murru talul nn. "kivisild": kividega täidetud palkkaste ühendasid talad, millele katteplangud peale pandud. Üleoja suure tamme juures Lohu õue vastas oli puusild - küla ühisehitus. Üleoja toa ukse alt käis üle oja ka laudadest purre, mille postid olid ühtlasi ka kalatõkkeks. Viimase pukksilla Tõramaale ehitas "Oktoobri Võidu" kolhoos. Murru sild oli siis juba lagunenud. 1975. aasta kevadel viis jääminek aga selle viimasegi silla. 1975. aasta suvel ehitasid Üleoja Mihkel Riis ja Pöörde Rein Tomson Üleoja õue alla binokkeltruubi, aga truubi peale- ja mahasõidud lõhkusid juba järgmisel suvel Viljandimaa Paala kolhoosi ja sügistalvel "Sädeme" sovhoosi suurtraktorid.
Esimene maantee ehitati Tõramaale pärast Vabadussõda. Esialgu kraave ei olnud, oli ainult vankritee, mis kulges piki Tõramaa oja vasakut kallast ja Lemmjõe pahemat kallast pidi kuni Meiekoseni. Pärast Meiekose silla ehitamist lasi Tori vald teele kraavid kaevata. Esimestel aastatel siluti teed ainult liivaga, hiljem ka kruusaga. Algselt ainult Tõramaa küla talude hooldada olev tee jaotati ka Riisa küla talude vahel. See juhtus siis, kui teest sai Tori-Jõesuud Kõpuga ühendav autotee. Teetüki pikkuse aluseks võttis vald talu suuruse ja kauguse Tohera Määranõmmelt, kust toodi kruusa. Üleoja talu teha oli 370 meetrit teed. Igale teepikkuse kümnele meetrile pidi aasta aastalt ühe kandi kruusa panema.
Esialgu veeti kruus Määranõmmest Pöörde lodjaga üle jõe Viinahauale, edasi Riisa kaudu Tõramaale - talvel regedega, suvel vankritega. Hiljem veeti kruus Oolepi Jüri autoga Viinahaualt Tõramaale. Kruusavedu toimus põhiliselt märtsikuus. Siis oli aega rohkem ja üle jõe saamisega ka ohtu vähem, sest Pöörde lodjal juhtus vahel ka õnnetusi. Nii uppusid kord Oolepi Jüri ja Naari Peedi hobused ära. Nende kruusakoormad olid juba lodjal, kui Musta purjus peremees oma koorma ka peale ajas ja lodi ümber läks. Määranõmmes oli ka kruusa kätte saamine küllaltki raske. Kruus oli 2-3 meetri paksuse liivaseguse savi (mölli) all. Seetõttu ammutas Üleoja Mihkel Riis kruusa oma tiigi jääaugust kolme sülla pikkuse varre otsa pandud kopaga. Koos vend Nikolaiga tegid nad isegi väikese tõstuki, millega aitasid ka teistel kruusa kätte saada. Siis osteti aga Sindi vabriku meestelt kopp, millega sai kruusa võtta nii suvel kui talvel. Rekke pandi korraga kolm kopatäit kruusa - umbes pool kanti.
Uus teelõik Meiekosest Tõramaale ehtitati otse läbi lodumetsa 1974. aastal - järgmisel aastal pärast Meiekose silla valmimist. Ehitust juhtisid teemeistrid Paul Vares ja Peeter Leppik. Paul Vares käis veel Üleoja Mihkel Riisilt nõu küsimas, sest Mihkel mäletas, kuidas ehitati esimest teed üle Riisa raba - ikka palk palgi kõrvale risti üle tee alla ja siis oksad ning nende peale liiv ja kruus.
Eesti ja Saksa ajal teedel lumetõrjet ei tehtud. Tuisanud teedel sai läbi ainult hobusega. Üleoja Mihkel Riis: "Olime 18-aastased (1923. aastal) kui Koit Nuudiga tee labidatega Kõpust Puiatuni lahti ajasime - auto tuli takka järgi. Öö otsa rookisime lund, hommikul tuiskas uuesti kinni. Riisale tagasi tulime reega."
Lootsik oli Tõramaal suurvee aegu ja üldse kõrge veeseisu korral ainsaks liiklusvahendiks. Lootsikuga käidi kalal, jahil ja veskil, veeti heinu ja sõideti lusti. Veskil käidi, nagu Üleoja Mihkel Riis 1977. aastal jutustas, vaid haruharva vankriga, sest puutelgedega vankrid ei kannatanud pikka teed. Veskile sõuti ühest puust lootsikuga Viidikale ja Pöördesse, samuti Aesoosse. Käidi ka Jõesuus, Levil ja isegi Suurejõel. Pärivoolu veskile sõit oli lõbuasi, ainult suuremaid kive pidi passima, et lootsikut nende otsa kummuli ei ajaks. Jahu- ja tangukoormaga tagasi vastuvoolu tulek oli raske. "Olen tulnud Meiekosest üles kottpimedal ööl ainult veekohina järgi. Pöördest tulles oli esimene takistus Viidika pais, siis Kuke tõke, seejärel Jaagussaare kosk. Kõige pikem oli Meiekose kosk", jutustas Üleoja Mihkel Riis.
Lootsikuid hoiti väga. Kui oli vaja veskile minna, siis Andres Riis sidus lootsikule haod alla ja lohistas hobuse taga Tõramaa oja äärde. Tagasi toa juurde toodi lootsik samal viisil ja upitati laudile. Tal oli kaks lootsikut. Suuremat kasutati ainult hädasunnil suurvee ajal ja veskil käimiseks. Väiksema lootsikuga käis jahil ja kalal. Ööseks tõmmati lootsikud kummuli kaldale.
![[FOTO]](paat.gif)
PILDIL: Tõramaa küla lootsikutegija Aleksander Oolep.
Ka järgnev on Mihkel Riisi pajatus. "Tõramaal oli kõik lootsikud ühest puust välja raiutud, enamasti haavast, vahel harva ka pärnast. Sõuti ühe mõlaga. Kõige ilusam ühest puust lootsik oli Musta talu peremehel Jüril. Selle tegi Aleksander Olev (Oolepi Aleksander). Kandis kuut-seitset meest. Oli väga ilusasti laiali laotatud, seest- ja väljastpoolt tõrvatud. Ilusad õhukesed küljed, kaared ja kõrged otsad olid tal. Kõige paremad lootsikutegijad olidki Oolepi Aleks ja tema vend Jüri. Oolepi Aleks tegi heal aastal kolmkümmend ühest puust lootsikut - kõik oma ilusa shniti järgi. Riisal tegid Riisi Sergei ja Kõlliaru Jaan, aga nende lootsikute küljed olid liiga paksud ja rasked. Rähni Ants tegi ka head lootsikud. Praegu teeb ainult Rahumaa Jaan Tipu lähedal.
Tõramaal Tulla Tõnis (Tõnis Kimmel) proovis ka teha, aga laotamise ajal ajas alati lõhki. Oolepi Heino tunneb ka seda tööd, aga kuigi ilusaid lootsikuid ei tee. Andrese Miia (Maria Riisi) lootsik on tema isa Andrese tehtud - Oolepi Aleks aitas laotada. See on vana lootsik, tehtud varsti pärast Vabadussõda. Puu leidis Andres Riis Karuskose kohal riigimetsa langist, aga arvata on, et Karuskose Leena kasupoeg Mihkel Põhjala, kes ka seda tüve ihaldas, raius puu enne mahavõtmist hambaid täis. Natukene vigastatud see lootsik on, aga ilusa kujuga kuuemehe lootsik."
Nagu sellest jutust näha, iga mees lootsikut teha ei osanud. Kõige paremad lootsikud teinud Kõlliaru Mihkel. Tema lootsikud seisnud hästi tasakaalus, polnud kipakad ja ei läinud kuivades lõhki. Kõlliaru Jaani (Jaan Ooldingu) tehtud lootsikud olnud aga aina kummuli, nii et üks neist isegi oma meistri uputanud. Lootsikud tehti suurest haava saepakust, vahel ka pärnast. Aadujaani viimasel peremehel Jaan Riisil olnud umbes 1910. aasta paiku pärnapuust lootsik, mis nii kerge, et tugevate kaelakünnapatega Aadujaan võtnud lootsiku äärest hammastega kinni ja tõstnud üles nagu koer pulga.
Lootsiku tegemiseks otsiti sobiv puu - sirge ja oksteta. Tüve läbimõõt ladvapoolsest otsast pidi olema vähemalt 50-60 sentimeetrit. Maha võeti puu talvel - jaanuaris-veebruaris - siis, kui puu surnud ja jäeti metsa veetõusu ootama. Suurveega seoti tüvi lootsikule järgi ja toodi tegemiskohta. Kõigepealt raiuti välja ja vooliti-hööveldati valmis lootsiku väliskuju. Seejärel õõnestati sisekuju puusepa- ja künakirvega ning kaabitsaga, jättes iga meetri järel paksemad kohad, kuhu hiljem kinnitati kaared. Kõige raskem oligi teha kaarte kinnituskohti. Külgede ja põhja paksuse kindlaksmääramiseks puuriti neisse peene puuriga augud, mis töö lõppedes kinni punnitati. Enne laotamist oli lootsik sigaritaoline, kusjuures ainult ülemine osa on otste poolt laiemalt, keskelt kitsamalt, lahti raiutud. Lootsiku esi- ja tagaotsad tehti lõplikult valmis pärast laotamist. Seni olid nad toorikuna valmisotstest 10-15 cm pikemad ja traatklambreis.
Laotamine oli vastutusrikas, riskantne ja põnev töö, sest "laotamise õnnestumine ütleb, kas nähtud vaevast tulu olnd". Laotati kahel viisil. Üleoja Mihkel Riis: "Sui palavaga polnd muud tarvis, kui pandi lootsik paariks päevaks ojja likku. Võeti siis ojast välja, jäeti natuke vett sisse ja pandi palava päikse kätte. Panti aga laotuspulki juurde nii kaua, kui paras laius käes." Külmal ajal või kuival kohal tõsteti lootsik laotamiseks kivist alusele, valati vett täis ja tehti täies pikkuses tuli alla. Hea lootsik oli laia põhjaga.
Kui kuju sobiv, pandi kaared sisse. Kaarepuud tehti kuusekännu juurikatest ja seoti pärnaniinega lootsiku külge kinni. Läbi lootsiku esiotsa käis pulk, mille küljes kasevitsast või noore kuuse tüvest nöörpehmeks keeratud "köis". Jääpankade ja kividega kokkupõrgete pehmendamiseks kaeti lootsiku esiotsa terav serv metallvitsaga. Varasematel aegadel täitis ka selle aset puuvits. Nüüd jäeti lootsik aastaks ulualla õhurikkasse kohta kuivama. Lootsik pidi kuivama pikalt, et lõhki ei läheks. Järgmisel kevadel lootsikud tõrvati nii seest kui väljastpoolt ja aeti vette. Värnits oli liiga kallis, et seda osta. Omal ajal, kui Naari kõrts põles, siis külarahvas ütles, et see polnud midagi Abaja vastu. Kui Abaja vana tuba põles, "paistnud kuma Riiga ära", sest seitse pärnapuust hästi tõrvatud lootsikut oli laudil. Tõrvatud pärnapuust lootsik olevat igavene, ei mädane. Kõige suurem lootsik olnud Tõramaa Bachmannil - see kandis 13 meest.
Ennevanasti olid Tõramaal vaid puutelgedega vankrid. Eesti ajal ilmusid jõukamatesse taludesse ka rautatud rehvide, metallpusside ja terasassidega nn. Rapla vankrid. Need olid kallid - kümme-kaksteist tuhat marka. Eesti aja lõpul olid rautatud vankrid juba odavamad. Viimane käigusolev puutelgedega vanker oli Tõramaal Kuusemetsa Kaarel Adamsonil (1977. aastal viidi see Kurgjale C. R. Jakobsoni talumuuseumi).
Puuvankreid lõhkus kõige rohkem sõnnikuvedu kuivale kesale, kuid neid oli hea kerge laudas ringi tõsta. Vastupidavuse ja kulumiskindluse suurendamiseks taoti puutelgedele pajakilde sisse. Jüri Oolep käis oma puutelgedega vankriga Pärnus jäärmarkis ära. Enne lõi küll rehvid õhukese plekiga üle. Linnanaised ja uulitsapoisid olid näpuga näidanud ja haukunud, et näe, mats sõidab, aga Jüri ütelnud: "Olgu või haokubu taga, aga jäärmarki peab saama".
Põhiline puuvankrite tegija oli Karaski Andres Riis (Pärna talu). Tema tehtud vankrid olid kerged ja tugevad. Vihu Tõnise vankrid olid kohmakad. "Rattad olid liiga suured, niikui tõllal" väitis Üleoja Mihkel Riis. Karaski Andres Riis tegi ka rautatud vankreid, mis külas nõutud. Andres oli osav puusepp, ehitus- ja mööblitisler, tegi täpset tööd. Mihkel Riis: "Link töö olli". Endale tegi rautatud vankri, mis kerge "nagu lapse vanker". Andres meisterdas endale ise ka lõõtspilli ja viiuli. Ta kontrollis teiste pille, et kas on ikka õige "A". Ka Lohu Tõnis tegi oma pere tarbeks kõik puutööd: reed, vankrid, kapid, kummutid. Ise õmbles perele ka riided selga.
Riisal sõi kogu pere ühes lauas. Lapsed sõid täiskasvanutega samu toite. Varasematel aegadel söödud puulusikaga ühest kausist ja joodi ühest suurest kruusist. Kahekümnendatel aastatel, kui korraldati toiduvalmistamise kursusi, olid igal söögiajal juba omad toidunõud.
Jüritoal ei olnud kindlat toidu- ja päevamenüüd. Söödi nii liha- kui ka piimasuppe. Supi peale pandi ikka värsket täispiima. Sahvris seisis suur hapupiimakirn, kuhu pandi hapnema rõõsk kooritud piim. Hapupiima tarvitati toidukõrvaseks, eriti rohkesti just suvel. Väga hinnatud oli hapupiim kama tegemisel. Leiba küpsetati suures kerisega ahjus. Tehti ikka nii, et laupäeva õhtuks tulid lauale soojad leivad. Igakord pandi ühe leiva sisse enne küpsetamist pekitükke, ka silke. See kaapekakk-leib oli eriti maitsev. Laupäevaks-pühapäevaks küpsetati sepikut, vahetevahel ka odrakaraskit. Saia, korpe ja pirukaid tehti ainult pühadeks ning külaliste tulekul. Pühadeks olid jõulud, uusaasta, vabariigi aastapäev, kevadpühad, suvisted, jaanipäev. Hiljem hakati tähistama ka võidupüha.
Pühapäeva hommikul keedeti viljakohvi. Kohvi valmistati odrast, rukkist, nisust, sigurist, ka mustjuurest. Need pruunistati ja aeti jahtunult läbi kohvimasina. Hoolmikul küpsetati ka pannkooke. Pühapäeva lõunaks olid magustoidud - õuna- või marjasupp, mannavaht. Kui meiereis hakati juustu valmistama, sai ka seda talude söögilauale. Samuti tehti kohupiima ja kodujuustu.
| Riisa lehekülg | Sisukord | Järgmine alapeatükk |
|---|