Töid ja tegemisi

Põllumajandus

Riisa talude maad olid mitmes erinevas tükis. See tegi raskeks korraliku maaharimise ja külvikordade sisseviimise. Heina- ja karjamaast tehti uudismaad põlluks. Kasutati 6-7-väljalist külvikorda, kus suurt rõhku pandi põldheinakasvatusele, et saada karjale korralikku sööta. Talivili külvati tugevasti laudasõnnikuga väetatud mustkesale, harva odra alt vabanenud haljaskesale. Suviteraviljadest kasvatati otra (ka õlleotra müügiks), vähesel määral suvinisu, kaera, segavilja, hernest. Kartul ja juurvili läks oma talu tarbeks. Põldhein külvati talivilja alla. Kartul pandi enamasti kolmanda aasta põldheina järele, anti tugevasti väetist. Kartulile järgnes tavaliselt lina, ka suvinisu, edasi oder, kaer ja segavili.

Metsaheinamaad asusid Halliste ja Raudna (kohalikud kutsusid Kõpu) jõe ääres. Neid renditi välja, anti nn. pooleks teha. Heinamaad olid eraldi asuvates lahustükkides. Alljärgnevalt loetelu Jüritoa talu heinamaadest:

1. Halliste jõe ääres nn. Hallistu,
2. Tõramaa oja ääres Ojasuu heinamaa,
3. Ojasuu heinamaa kohal metsa taga Kitseniidu,
4. Turu ja Ooneaseme talu vahel Põldsaare oja kaldal Põldsaare heinamaa,
5. Halliste jõe keeles (suudmes) Jõesuuniidu heinamaa,
6. Halliste vasemal kaldal Kivitõkke heinamaa.

Kaugelasuvate heinamaadega oli seotud üks omapärane karjapidamise viis - heinamaaädalatel karjatamine. Juba augusti teisel poolel aeti kari jõgede taga asuvatele heinamaadele. Kari ning karjused olid seal ööd ja päevad, s.o. 6-7 nädalat ilma tulihoone alla saamata. Kui oli heinaküün, sai ööbida heinavirnal.

Hoolmiku talus kasvanud Leida Rohtla meenutab: Kui küüni ei olnud, siis viskas sulane õlekoo lootsikusse ja sõudis heinamaale. Seal raius kärbised, tegi neist paarid, ladus lepalattidest roovid peale, sobitas õled lattidele, mõlemale küljele veel horisontaalselt 3-4 malakat, mis vitsaväätidega paaride külge kinnitati. Ainult lõunakaarde jäeti väike auk inimeste ja koerte sissepugemiseks. Põrandaks olid kuuseoksad. Kusagilt kuhjast sai toodud kuuseokste peale sületäis heinu ja karjane oli rõõmus oma uue kodu puhul. Onni ees oli tulease. Lehmad olid ööseti onni ümber puude küljes kütkes, mullikad aias, piimanõud kummuli maasse löödud vaiade otsas. Nii läks karjasel nädalaid, ilmastikutujudele vaatamata, ilma puhkepäevadeta. Lõuna ajal lüpsid karjased. Piimanõud lasti nööriga jõkke või ojasse. Õhtuks tuli kohale teenijatüdruk või popsinaine lootsikuga (ka popside lehmad olid talukarjas), aitas õhtul lüpsta ja oli öösel seltsiks. Hommikul tuli vara-vara, tihti külmast vihmast tilkuvaid või teinekord härmatanud lehmi lüpsta, et piimavoor lootsikuga õigel ajal 7-8 kilomeetri taha meiereisse jõuaks. Kui ilmad olid ilusad, polnud viga. Teine lugu oli külma ja vihmase sügise puhul. Ema andis mulle karja kaasa riidega kasuka, et ma ära ei külmuks. Kasukas ligunes vihmaga läbi, vettinud nahad käärisid riide alt välja ja hakkasid haisema, sest olid pargitud rukkijahukördiga. Küll oli see seljas vastik ja niiske, aga ära ei kuivanud, sest sadas iga päev. Öösel tuli selle märja ja haisva kasuka all magada. Tihti ei saanud tuld teha, sest kõik oli märg ja tikutops ligunenud. Siis hoidsime ööseti märgi tikke ükshaaval juustes, ka topsi küljest väävlit. Need hakkasid viimaks tõesti tuld andma.

Majanduselu arengule aitas kaasa paljude noorte huvi uuenduste vastu. Hinnas oli põllumajanduslik eriharidus. Pärast kooli püüti kõike õpitut kodus rakendada. Nii tuli karjamajanduse arengule kasuks karjakoplid ja söödajuurvilja kasvatamine, milles esirinnas olid Sõõru, Pakupoisi ja Ennu. Kasvatati tori ja ardenni tõugu hobuseid (Aadujaani, Hoolmiku, Jüritoa, Tõnistoa, Ennu). Arenes piimakarjakasvatus. Jüritoal peeti angleri, Adujaanil friisi, Hoolmikul eesti maakarja. Tõuveised olid ka Sõõrul ja Ennul (nudid, maatõug). Suunaandjaks olid talud, mida juhtisid põllutöökooli haridusega peremehed või perenaised. Sõõrul, Ennul ja Hoolmikul kasutati allapanuks turvast. Sõõrul pani turbapurustusmasina käima tuulegeneraator. Sellega pumbati ka vett loomade jootmispaaki. Jüritoal ja Hoolmikul oli loomade automaatjootmine, kuid vesi pumbati paaki käsitsi. Töötas karjakontrollring. Korraldati lüpsikursusi ja -võistlusi. Pärnumaa üks esimesi meiereisid olnud Riisal. Kõikides taludes olid vajalikud põllutööriistad, ei olnud aga ühtegi traktorit.

Ühistöödeks külas olid viljapeksmine, hobumasinatega kartulivõtmine, sõnnikuveotalgud. Talgute korras veeti ehitustele talveteega Kikeperast kive (vundamendiks), sest Riisal oli raudkive üldiselt väga vähe, väljaarvatud kivikülv Jüritoa karjamaal. Algul käisid rehepeksumasinad Riisal vilja peksmas teistest küladest, kuid 1920ndate aastate keskel moodustati Riisal oma masinatarvitajate ühistu. 19.-20. sajandi vahetusel jahvatati vilja Möldre ja Kalmeti tuuleveskis. Hiljem käidi lootsikutega või ka hobustega Viidika, Pöörde või Levi veskil. Püüli jahvatati Levil ja Lahmusel.

Kalapüük

Kalapüük andis Tõramaal leivakõrvast ja pakkus palju põnevust - enam nalja kui muret. Kalapüügiriistadeks olid mõrrad (vits- ja kootud mõrrad), noodad, liivid, notid. Põhjanööri, põhjaõngesid ja unnapüüki kasutati harva. Uuemal ajal oli pea igas peres spinning. Väikesed poisid käisid kalal käsiõngedega. Kalatõkked olid Tõramaa rahval Halliste jõel ja Tõramaa ojal. Jões olid kalatõkked kividest laotud, ojas suuremalt jaolt põhja taotud vaiade vahele topitud lattidest. Tõkke silma kohta seati mõrd. Murru talul oli kalatõke ka ühtlasi sillaks ojast üleminekuks. Sama ülesannet täitis ka Üleoja kalatõke, mille vaiadele oli ehitatud purre. Murru sillalt sai mõrraga palju kalu - mõnikord nii palju, et tuli vankril koju viia. Murru Paul Riis pajatas: "Sügisel esimese jääga püüti vitsmõrdadega jää alt. Kord tuli niimoodi üle neljakümne säinami, igaüks üle kilo. Sügisel sai ka kõvasti angerjaid. Mis oma perest üle jäi, läks müüki: angerjas Torisse, säinam Riisale."

Notil käisid Murru mehed enamasti Halliste Ristiojal, samuti Lemmjõe sonnides. Tõramaa ojast püüti linaskeid, säinast, ahvenaid, haugi, särge, angerjat ja lutsu. Murru Peet, va luiskaja mees, rääkinud, et ta saanud ühel talvel veel jaanuari kuus tõkke pealt angerjaid. Üleoja Mihkel Riis: "Kahekümne neljandal oli lumeta talv. Terve talv sai notil käidud." Mihkli isa oli kirglik kalamees. "Muidu pentsik sööma, aga kala tahtis. Suvel oli nagu haige, alati liiviga ojas. Mina pidin kalu mütaga ette hirmutama." Andrese Maria Riis käis koos isaga notil Karuskoses, madalates jõesonnides. "Isa tõmbas notti, mina hoidsin kalakotti. Kui oli soe ja vaikne õhtu, siis sai kalu. Tuulise ilmaga ei saanud."

Mõrra-, nooda- ja notilina kooti kodus. Murru Paul Riis: "Talve jooksul tegime paar mõrda. Nooda kudumiseks kulus paar talve." Lõnga ketrasid naised, mehed tegid muu töö. Ka liivile kudus Paul Riis pika sopi: polnud vaja iga püünisesse sattunud kala pärast liivi veest välja tõsta. Noota veeti ja notti tõmmati jõe- ja ojasonnides. Säinas noota ei läinud - ujus üle noodalina või keeras lapiti põhja. Püütud kalu keedeti, praeti, soolati, suitsutati ja marineeriti. Kuivatamise moodi ei olnud.

Jahilkäik

Tõramaa oli rabade ja metsade keskel. Siin hulkusid rebased, karud, metskitsed, põdrad. Sõja lõpus ilmusid metssead ja hundid. Jahti peeti jänestele, oravatele, nugistele, saarmatele, tõhkudele. Nutriad, ameerika naaritsad ja kährikkoerad on hoopis hilisemad asukad. Lindudest jahiti parte, hanesid, tetri, metsiseid, neppi. Kimbutati varest, kanakulli ja ronka.

Üleoja Tõnis Riis oli kirglik jahimees. Kui Mihkel Riis veel poisike oli, "siis ajasin läbi mäda isale kitsi ette. Võsa olli üle õlgade. Sumasin pasteldes sopa sees, karjusin ja hõikasin. Kui mädast välja sain, seisis isa nagu ausammas kõrges kännu otsas." Kord ajas Nurme Juhan Riis, Üleoja Tõnise vend, talle niimoodi kaks kitse ette. Tõnis lasi ühe maha. Juhan küsinud, et miks teist ei lasknud. Tõnis vastanud, et tassi seegi koju, ega mina tassi. Tõnis küttis loomi ja linde, aga ise ei söönud ei metslooma ega -linnu liha. Sama lugu oli poeg Mihkliga.

Jahti peeti püssiga. Tõhkusid püüti püünisraudadega. Moes oli salaküttimine riigimetsas. Üleoja Mihkel Riis ja Juhan Roostalu jäid kord Karuskose metsas metsavahile kätte. Juhtus hea mees olema, ei andnud üles. Murru Paul koos vennaga lasknud lihavõtte ajal kitse maha. Näevad - Karuskose metsavaht ja Kõpu metsaülem tulevad. Kits peideti ümberkukkunud kuuse juurte alla. Vend puges tihnikusse, Paul jooksis aga võsa varjus koju. Ruttu tahatuppa ja voodisse teki alla. Pääsesid ära. 1922. a. sai Murru poegadest 12-aastane Andres jahil surma. Metsniku hirmus põõsasse visatud püss läks lahti ja kuul jooksis poisile kõhtu.

Metsatöö

Tõramaal oli ka vaest rahvast, kes end käsi- ja juhutöödega elatasid, kuid ka väikeste ja isegi suurte talude sissetulekud polnud alati sellised, mis lahedat äraelamist oleksid võimaldanud. Üheks võimaluseks majapidamise tarbeks või taskuraha teenimiseks olid talvised tööd riigimetsas. Üleoja Mihkel Riis: "1922. aastal vedasime isaga palke. Märtsikuus oli lumekoorik nii kõva, et kandis oost (hobust) ja palgikoormat. Päeval sulatas öösel külmetas. Sel aastal vedasime isaga kahe hobusega riigile ka halupuid välja. Halud ladusime 10 jala kõrgusesse riita. Onu, Nurme Juhan, oli ka abiks. Tahtsin uusi saapaid saada ja rabelesin kõvasti. Palga maksis Sternberg - suli mees - isa kätte. Kui isa palgaraha teistele välja maksis, ei jäänud meile pennigi. Kümnik Vodi ütles, et küll püüame tasa teha, aga jäimegi palgata ja uued saapad ostmata. Sel aastal olid hanged nii kõrged, et ühtegi kändu ei paistnud, sile nagu heinamaal. Palke vedasime ilma reeta, veopaku või lohistajaga, millel aisad küljes."

Lohistajale pandi peale üks suur või kaks väikest palki. Tavaliselt kasutati, ka pikematel vedudel, palgiveoregesid ja -kelke. Esialgu olid palgiveoreed-kelgud väga kõrged ja kinnise pakuga ning läksid hõlpsasti ümber. Pärastpoole tulid pöördpakuga reed ja kelgud. Tõramaa mehed tegid oma palgiveoreed ja -kelgud hästi madalate jalastega. Mihkel Riis: "Kui Massiarus palke vedasime, siis seal imestati - Tõramaa meestel palgikoormad kui heinakoormad kõrged". Madalate, pööratavate pakkudega metsaveoreed ja -kelgud enam ümber ei läinud.

Koos teise nõukogude okupatsiooniga pandi taludele ränk maksukoorem ja ka metsanorm, millest ei pääsenud isegi kolhoosi ajal. Mihkel Riis: "Sada tihu puid tulli raiuda või välja vedada. Tugevamad mehed, kel suur pere kodus, lapsed koolitada ja raha tarvis, võtsid nii raie kui ka veo. Metsatööl teenis 75 rubla kuus, mis oli suur raha, sest kolhoos andis kopikaid." Need mehed olid kuus kuud järjest metsas: Massiarus, Põlendmaal, Pärnametsas, Pöörikaasikus. Ka nädalalõpuks ei lastud koju enne, kui metsanorm täidetud. Nagu sunnitööl.

Murru Paul Riis: "Kolhoosi ajal käisime metsatööl Massiarus, Põlendmaal ja Vastemõisa metsas. Eesti aeg tegime metsatööd oma kodu taga riigimetsas. Küttepuid vedasime Eesti ajal talveteed pidi Tori jaama. Enne Kurjamaa mäge (enne Tori surnuaeda) läksime koormaga jõe peale ja vallamaja takka uuesti üles jaama tee peale. Paaril viimasel Vabariigi aastal vedasime ainult lankidest puid ja palke välja." Eesti ajal oli tihti metsatööl ka Andrese (Pärna) Andres Riis. Ta ei käinud kaugel, Murru taga riigimetsas. Ühel talvel vedas palke koos Abaja peremehe Martin Riisiga. Selle kohta öelnud ise: " Mis mul häda. Matu upitas tüved peale, mulle jäi ladu."

Haridus ja seltsielu

Haridus

Riisa esimene kool olnud Tõramaal Abaja talus. Sealt toodud kool Kangru talusse. Kangrul oli üksainus klassiruum ja seal õppisid kolm klassi koos. Õpetajaks olnud Kangru peremees Tõnis Riis, hiljem tema poeg Jüri Riis ja edasi Aleksander Silla, Pakupoisi talu poeg Aleksander Riis ja Mastinõmme peremees Martin Gerberson. Kui viimane 1915. aastal Esimesse maailmasõtta mobiliseeriti, viidi kool Hoolmiku karjatänavasse, Köka-Peedi maja otsa ehitatud klassiruumi. Selle klassiruumi ehitas külarahvas oma palkidest. Seal oli õpetajaks Eliisabet Tesnov. 1925. aastal viidi kool uuesti Kangrule. Õpetajaks oli Margareta Kauffeldt, teda abistas Poe-Jaani tütar Milla Riismann. Veel on Riisal õpetajaks olnud Aliide Laas, Minna Kapp ja Endel Kallas. Eesti vabariigi ajal sai Riisa kool ka neljanda klassi, kuid harilikult võeti nädalane leivakott selga ja kõmbiti jõgede taga asuvasse Viira kooli neljandasse klassi. 1935. aastal Riisa kool suleti, kuna ei olnud vajalikul hulgal õpilasi, sest uus kool oli tööle hakanud ka Aesoos ja Tõramaa lapsed eelistasid seda.

PILDIL: Riisa 3 kl. kooli õpilased Kangrul ca. 1923. a. Ees põlvitavad ja istuvad: Rähni Feodor Rähn, Kile Arnold Eier, Jüritoa Senni Pärmann, Ooneaseme Linda Riisman, Nuudi Kristjan Nuut, Jaagussaare Felix Riisman (praegune Vello Jaagussaar Rootsis), Valikloimu Elmar Riis ja Hoolmiku Jüri Pärmann. Taga püsti: Ennu Naralia Riisman, Kõlliaru Amilde Paulson, Tildrearu Salme Uudelt, õpetaja Margareta Kauffeld, Ksenia Masson, Rähni Linda Rähn, õpetaja Ludmilla Riisman, Nõmme Karl Tilk, Paruli Liidia Riisman, Ennu Tamaara Riisman, Tõramaa Anna Mathiesen, Tõramaa Murru Liisi Riis, Kalmeti Maimu Vilper.

Tõramaa Riisid olid vene õigeusku (Üleojal oli isegi väike ikoon), mistõttu paljud sealsed lapsed said alghariduse Tori Randivälja vene kirikukoolis. Üleoja Mihkel Riis ja Andrese Maria Riis õppisid neli talve Tori Randiväljal vene õigeusu (kreeka-katoliku) kirikukoolis. Enne esimest Ilmasõda ja Ilmasõja ajal olid kooliõpetajateks Sergei Tesnov ja Valentin Kriiver, kirikuõpetajaks Nikolai Lebedev, hiljem Jakov Keigerist. Peale Ilmasõda lõpetas kool oma tegevuse. Peale kirikukooli lõpetamist võis minna Virulasse kihelkonnakooli. Õppida sai ka Karuskosel, kus oli koduõpetaja. Seal käis Nõmme Mahta (Elena) Riis.

Kihelkonnakool asus 15 versta kaugusel Toris. Seal käidi 2 aastat, et saada kuueklassiline haridus. Tori kihelkonnakoolis nädal otsa kuiva leivakoti peal elanud väike riislane jõudis jooksujalu laupäeva õhtuvidevikus koju, et hiljemalt pühapäeva lõuna ajal, nädalane leivakott seljas, jälle kooliteele asuda. Enne pimedat pidi koolimajja jõudma.

PILDIL: 1920. aastal oli Karoskoses oma kodukool, sest oma neli last käisid koolis ja Riisa kool oli kaugel. Karuskose koolis õppisid siis ka ümbruskonna lapsed. Pildil vasakult: Lilli Liinson (46), Kuusekäära Linda Sander (Pilve), Tõnis Liinson (48), Jüri Liinson (47), Tõramaa-Nõmme Mahta Riis. Taga püsti: Mahta Liinson (45), õpetaja Taagepera, Kapa Juku, Elmar Sander Kuusekääralt, Artur Bachmann Kõdukülast.

Pärast alghariduse omandamist läksid paljud Riisa noored põllutöö-, aiandus- ja karjakasvatuskoolidesse. On tähelepanuväärne, kus õppisid Riisa noored: Olustvere põllutöö keskkool, J. Raamoti põllutöökursused, Liplapi aiatöö- ja kodumajanduskool, kontrollassistentide koolid Kuusikul, Kuremaal ja Säreveres, Kunda rahvaülikool, Polli aia- ja põllutöökool, Vasula aianduskool, põllutöökoolid Vana-Võidus, Penijõel ja Vaekülas, Tooma sooharijate kool, Purila karjaravitsejate kool, Kehtna kõrgem kodumajanduskool, Õisu piimanduskool jt. Neidude hulgas oli väga hinnatud Tori kodumajanduse täienduskool. Esimese naisena sai autojuhtimise loa Pudru Tatjana Riismann, masinistide kursustel käis samast talust Aleksei Riismann.

Kõige kaugemale jõudis Hoolmiku talus sündinud maalikunstnik ja joonistusõpetaja Jüri Riis (1893-1961), keda Eestis teatakse vähe, paremini aga Ameerikas. Erihariduse omandas ta Peterburis kunstide edendamise seltsi koolis. Jüri Riis töötas joonistus- ja kunstiõpetajana Pärnu gümnaasiumis ja Paldiskis. Viimane töökoht oli kunstiõpetaja Rakvere õpetajate seminaris. 1926. aastal lahkus kunstnik Eestist Ameerikasse. Oli New Yorgis Eesti haridusseltsi kirjandus- ja kunstiosakonna esimees, Old Forg'i New Yorgi Disneylandi kunstiala juhataja. On esinenud Ameerikas kunstinäitustel. Eestis on Jüri Riisi loomingut vähe säilinud - vaid mõned kaunid pildid kodukoha loodusest eravaldustes.

Poliitikast

Andmaks ettekujutust külaelu ja laiema poliitika seostest on alljärgnevalt ära toodud Hoolmiku talu peremehe Mihkel Riisi kirjutis "Tori põllumees – Tori ühiskonna alus ja juht", mis on ilmunud kogumikus "Pärnumaa põllumeeste juubelialbum 1921-1931.

Piimaühistu

Piimaühistusse kuulusid enamikus talupidajad. Ühistu töötas käsikäes kontrollassistendiga, kes soovitas talupidajatele paremaid loomi, kontrollis karja toitumist, tegi piimaproove, soovitas paremaid söödaratsioone ning allapanu. Piimaühistu valis ja palkas ametisse meieri. Riisa meieril oli hea maine - või läks eksporti ja selle eest saadi paremat tulu.

Meierei oli asutatud Martin Gerbersoni poolt, kes oli Soomes põllumajandust õppinud. Piimandust pidas ta tol ajajärgul talupoja esmaseks sissetulekuallikaks. Martin Gerberson võttis esialgu piima vastu Jüritoa sauna otsa ehitatud väikeses ruumis. Piim toodi meiereisse enamasti mööda jõge lootsikuga. See oli väga raske töö, sest 20-25 liitrised piimanõud tuli kanda esialgu talu juures mäest alla lootsikusse ja meierei juures jälle mäest üles. Tagasi viidi meiereist saadud lõss (kooritud piim) või petipiim, mida saadi või tegemisel. Nii olid nõud alati täis. Meiereis käisid enamasti naised, teenijatüdrukud. Nii oli Hoolmiku talu piimavedajaks elupõline teenija Aleksandra Riismann, keda tunti "Hoolmiku Sanna" nime all. Temal tuli päev-päeva kõrval 10-12 piimanõud mäest alla ja üles kanda.

Piimanõudel olid peal numbrid: nr. 1 oli Kangru talu, nr. 2 Hoolmiku, nr. 3 Jüritoa, nr. 4 Sõõru jne. Ennu talu piimatooja number oli 5. Igal piimatoojal oli veel piimaraamat, kuhu märgiti andmed piima koguse ja kvaliteedi kohta. Naljaks öeldi, et kui talus muud raamatut ei ole, siis "Piimaraamat" on ikka. Vahel see nii ka oli.

Uus meierei ehitati Aadujaani talu maale. See oli kivist ja omas häid kivikeldreid. Jahutuseks kasutati jääd. Jäävõtmine tehti talvel jõest ühistööna. Jää paigutati suurte pankadena meierei juurde turba alla. Sealt võeti suvel vajaduse järgi. Meieriteks olid Kutsar, Liidemann, Ida Siimann, Johannes Mõttus, Arthur Nõmm ja Vassili Kuuse.

Piimaühingu algatusel ja korraldusel viidi läbi lüpsikursused, kus õpetati ja selgitati õigeid lüpsivõtteid, udara hooldamist, puhta piima kurnamist ja säilitamist. Suurim kursus toimus 1929. aastal Aadujaani friisi tõugu karja juures. Osavõtjaid oli palju. Kursuste lõpus toimunud lüpsivõistlused võitis Jüritoa Senni Pärmann, kelle võitu hinnati hõbesõle ja diplomiga. Võitja saadeti ka edasi Pärnumaa esivõistlustele, kus ta jäi teiseks. Teda taheti saata ka veel vabariiklikele esivõistlustele, kuid Senni keeldus, sest tema Pärnumaal teiseks jäämine oli olnud kohtunike ebaausa tegevuse tulemus ning tal polnud usku ka suuremate võistluste ausamasse korraldusse. Viimased lüpsivõistlused toimusid 1942. aastal Jüritoa Eesti punast tõugu karja baasil. Tulemused-saavutused pole teada, sest oli ju juba sõjaaeg.

Kui meierei vananes vähenes ka piimaühistu tegevus. Hiljem ehitati meierei asemele uus koorejaama hoone Jüritoa põllu serva, üle jõe, sillast vasakule. Koorejaama piima vastuvõtjad leidsid esialgu korteri Jüritoa talus, hiljem ehitati koorejaama juurde neile ka oma korter. Koorejaamas töötasid Erna ja Martin Müürsepp, Alvi ja August Naudi, hiljem lühemat aega M. Eisenchmidt ja Leonida Röömel. Koorejaamast viidi koor Aesoo meiereisse, kus valmistati võid ja juustu.

Põllumeeste selts

Põllumeeste selts koondas oma ridadesse enamuse talupidajatest. Selts viis läbi loenguid ja organiseeris mitmeid kasulikke kursusi. Kivilõhkumise kursustel näiteks õpetati, kuidas lõhkeainega ohutult suuri kive purustada. Seda oli vaja nii uudismaa harimisel kui ka tavaliste põllukarjamaade paremaks kasutamiseks. Loenguid peeti ka maaharimise ja väetamise õpetamiseks ning paremate põllukultuuride ja sortide tutvustamiseks. Sõõrul viidi 1937. aastal läbi söödajuurvilja kasvatamise ja hooldamise õppepäev-kursus, Ennul aga õpetati karjakoplite rajamist. Põllumeeste seltsi algatusel käidi õppereisil Piistaojal. Theodor Pool tutvustas oma talus karjakasvatust ja loomadele sobilikke karjakopleid.

Põllumeeste seltsi juhtis valitud juhatus, kuhu kuulusid Mihkel Riis Hoolmikult, Paul Riis Kangrult, Juuli Riis Pakupoisilt, Andres Uudelt Arult, Tõnis Jaagussaar Jaagussaarelt. Põllumeeste selts pidas oma koosolekuid ja pidusid mitmel pool taludes. Ennul oli üks põllumeeste seltsi poolt korraldatud pidu ühise koosviibimisega teelauas. Meeldivaks vahepalaks olid deklamatsioonid laste esituses ja laulud, mida esitas Riisa kvartett koosseisus Mihkel Riis, Paul Riis, Andres Riis ja Tõnis Riis. Nad laulsid mitmehäälselt ja esitasid isegi mitmesuguseid katkendeid operettidest.

1928. aasta 3. septembril oli Põllumeeste seltsi lipuõnnistamise pidu Jüritoa talu rohtaias. Suvi ja sügis olid olnud vihmased. Jõevesi oli tõusnud eriti kõrgele, ulatudes peaaegu silla alla. Külalisi oli tulnud palju. Mootorpaadiga olid kohale tulnud ka Karoskose, Kuusekäära ja Sandra küla inimesed. Sellel pidulikul päeval juhtus suurim õnnetus, mis Riisal iial olnud. Õhtul hakati mootorpaadiga koju tagasi sõitma. Küllap oli tagasisõiduks rohkem inimesi paati läinud, kui tulles oli olnud. Igatahes, niipea kui paadijuht mootorile täistuurid peale tõmbas, vajus paat kogu koormaga ümber. Kohalejäänud pidulised jooksid sillale, sest vesi kandis hädalisi kiiresti sinna poole. Noored oskasid enamasti ujuda, kuid lapsed ja noorukid vähem. Nii juhtuski, et kaks pereisa oma lapsi päästes uppusid. Jõgi nõudis Karoskose peremehe Jaak Liinsoni ja Kuusekäära peremehe Jaan Sanderi elu. Nii kurvalt lõppes see lipuõnnistamise pidu. Ei mäleta, et seda rohelist lippu oleks hiljem mõnel üritusel kasutatud.

Kui 27. veebruarist kuni 1. märtsini 1926. aastal peeti Tallinnas "Estonia" kontsertsaalis neljandat Üleriigilist Põllumeeste Kongressi, siis olid seal Riisaküla esindajateks Andres Uudelt Arult ja Paul Riis Kangrult.

Masinatarvitajate ühistu

Masinaühistu ühisvaraks oli firma "Munktels" rehepeksumasin, mida käivitati aurukatlaga. Ühest talust teise liikumisel rakendati rehepeksumasina ette 2 ja aurukatla ette sageli isegi 3 hobust. See oli üsna tülikas vedu, sest teed ei olnud ju kuigi tasased.

Masinaühistu liikmetele oli peksutasu odavam kui mitteliikmetele. Alati tehti järjekord selliselt, et kui ühel aastal alustati küla ühest otsast, näiteks lõuna poolt, siis teine kord jälle põhja poolt. Eelisjärjekorras peksti ühistu liikmete vili. Esimene ring oli rukkirehi. Mõni kord sai siis masindada ka juba varajast otra. Teine rehepeksuring oli suvivilja rehepeks. Popsid ja väikekohapidajad vedasid oma vilja lähimate talude juurde. Rehepeks toimus kas kokkuveetud viljast rehepeksuplatsil, või siis viljaküünis, kuhu vili oli aegsasti varjule pandud. Otse põllul, rõugust või rukkihakkidest peksmist ei olnud. Rehepeksupäev oli tavaliselt nagu pidupäev. Tulid ju oma pere liikmetele lisaks veel paljud võõrad inimesed. Rehepeksuks vahetati perede vahel inimesi – vähem oli tasulisi töölisi. Osaliselt kasutati ka popse, kes tegid nii oma "päevi", sest kellel oli lehm olnud suvisel karjamaal või oli kasutanud peremehe hobust veotöödel, see pidi selle eest "päevi" tegema.

Rehelisi arvestati 14 inimest:

1. Terade vedaja – oli oma talu peremees või mõni tugev noor mees, kes jõudis 50 kiloseid kotte vankrile tõsta, neid aida juurde viia ja seal salve tühjendada;
2. Masina peal vilja allalaskja – söötja. Allalaskja pidi olema tugev ja osav noor mees. Sajandi alguse masinatel juhtus vahel õnnetusi, kus allalaskja käsi sattus masina trumlisse ja tuli ära opereerida. Nii juhtus Riisal Kella Jaaniga. Hilisemal ajal täiendati masina ehitust trumli ava kaitsega, nii et käsi enam sügavale panna ei saanud;
3. Allalaskja abiline – etteandja. Rukkirehel oli tema ülesandeks vihkude sidemete lahtilõikamine, suvivilja puhul aga vilja lahtiharutamine;
4. – 6. Vilja masina peale hangujad. Kui oli kaugemalt ette anda, siis võis selleks olla ka rohkem inimesi;

7. – 9. Põhu vedajad – need, kes kandsid masina otsa alt põhku kuhja või panipaika;

10. Aganavõtja – tavaliselt üks nõrgem töötaja. Töö oli väga tolmune, kuid muidu lihtne ja kerge;
11. – 13. Kuhja tegija ja põhuvirna otsas põhu vastuvõtjad. Tavaliselt üks vanem meister ja 1-2 abilist. Pidid olema inimesed, kes oskasid ilusaid kuhje teha;

14. Masinist. Rehepeksu algusest andis masinist märku katlast tuleva pika auruvilega. Seega algas masinisti töö juba varahommikul katla kütmisega, et auru üles saada. Masinist oli tähtis isik. Sellesse ametisse sai vaid inimene, kes oli läbi teinud vastavad kursused. Riisa masinaühistu valis omale masinistiks Aleksei Riismanni Pudrult.

Tähtis oli ka see, et rehelistel oleks korralik käte ja näopesemise võimalus. Selleks pandi vee ja pesunõu õue välja. Siis võis vett mahagi minna. Käterätikud aga valiti hästi peened, pikad ja valged. Olid need ju perenaise uhkuseks ja näitamisekski.

Rehelistele anti paremini süüa. Lõunalaual oli sageli põhitoidule lisaks ka magussöök (õunasupp või mannavaht). Riisal sõi masinist koos rehelistega ühes lauas. Mõnes Eestimaa osas olevat masinistile kaetud eraldi toidulaud.

Tavaliselt saadi talu vili ühe päevaga pekstud. Suuremate talude puhul võis aga kuluda ka 1.5 päeva. Siis oli võimalus veel õhtul masin teise kohta vedada ja hommikuseks töö alguseks valmis seada.

Rehepeks oli omamoodi suhtlemise ja töökuse kooliks ning hindamiseks. Ei olnud ju sugugi ükskõik, mis arvati inimese töökusest, kärmusest ja jõust. Poisid (noormehed) püüdsid ikka hästi suuri põhuhunnikuid hangude otsa võtta, et näidata oma jõudu ja osavust. Tüdrukud aga võistlesid kiiruses põhuvirnade tegemisel võis siis osavuses ilusa ja tiheda põhukuhja valmistamisel.

Riisa Jüritoa viimane suvivilja rehepeks oli 18. septembril 1944. aastal. Siis tuli Tori vallast käskjalg külavanem Vassili Kuuse juurde ja andis korralduse, et tuleb evakueeruda. Kuhu? Läänemaa poole? Aga seal tuleb ju meri vastu? Käsk on täitmiseks, mitte arutamiseks – selline oli vastus. Rehepeks jäi pooleli ja inimesed läksid oma kodudesse. Jüritoal täideti piimanõud jahu ja tangudega; lihanõule pandi tugev kaan peale ja kõik see väärt toit veeretati Jüritoa-Tõnistoa talude vahel olevasse suurde kraavi, mille kallastel kasvavad põõsad selle peaaegu varjasid. See kõik oli selleks, et kui sõjatuli peaks hävitama hooned, siis vähemalt osa toidust jääb alles.

Tegelikult sõda Riisalt otse läbi ei läinudki. Inimesed ajasid loomad metsakarjamaadele, läksid ise rabasse peitu, jättes vaid mõned koju valvuriteks ja kui üks sõjavägi (sakslased) oli läinud, tulid uuesti kodudesse tagasi.

Perenaiste selts

Riisa Perenaiste Selts töötas Tori valla Perenaiste Seltsi allüksusena. Esimees-usaldusnaine oli Jüritoa perenaine Helmi Riis ja tema abiliseks Poe Ludmilla Riismann. Perenaiste Seltsi ülesandeks/eesmärgiks oli naiste teadmiste laiendamine ja uute kasulike oskuste õppimine. Nii viidi läbi loenguid, korraldati praktilisi kursusi ja õppusi, tutvustati noorte edasiõppimise võimalusi Randiväljal asuvas Tori Kodumajanduskoolis. Seal õpiti palju kasulikke perenaiseteadmisi: suvel tehti praktilisi töid aias, sügisel konserveeriti marju ja õunu; talvel õpiti pesuõmblust, kangakudumist, käsitöid nagu heegeldamine, tikkimine ja kudumine. Tähtis osa oli toiduvalmistamisel. Oma koht õppeplaanis oli ka lastekasvatamisel, tervishoiul ja loomakasvatusel. Tori Kodumajanduskoolis õppisid Natalia Riismann, Lilli Liinson, Liidia Riismann, Milda Paulson, Senni Pärmann, Ilve Riis, Tamara Riismann, Juuli Kaasik, Leonida Riismann ja Renate Tilk. Hiljem olid nad hinnatud suurte pidustuste läbiviimisel lauakatjatena ja serveerijatena, aga ka küpsiste, pirukate ja tortide valmistajatena.

Perenaiste seltsi algatusel toimusid 1928. aastal külmtoidu valmistamise kursused Sõõrul. Seal juhtus järgmine lugu. Kursused lõppesid ühise suure pidulaua ja söömisega. Esimese toiduna pakuti puljongi tassides ja selle juurde pirukat. Milla Riis oli oma ema kõrval akna juures, peaaegu laua otsas ning rüüpas tassist jooki, mida pidas teeks. Ta armastas magusat teed, see jook oli aga imelik, mitte magus ning kohe kostis lapsemeeli üle laua: "Mis tee see niisugune on? Suhkrut sees ei olegi?" Milla Riis oli siis 4 aastane.

Veel korraldati vorstitegemise kursus. Selle viis läbi Tori lihunik Kukk. See vorstitegemise kursus toimus sügisel ja seal õpetati, kuidas loomalihast teha maitsvat suitsuvorsti ka kodustes tingimustes. Toimus pesupesemise loeng ja sellele järgnes õpetus, kuidas linast pesu valgendada. Kangad pandi lumele kevadpäikese kätte pleekima. Kasutati ka klooriühenditega valgendamist. Perenaiste seltsi soovitusel telliti ajakirju "Taluperenaine" ja "Käsitööleht". Tähelepanu pöörati lastekasvatusele ja toiduvalmistamisele, õpetati valmistama hoidiseid aiasaadustest, soolama kurke ja seeni, hapendama kapsaid.

Raamatukoguselts "Laine"

1. juunil 1924. a. tuli Riisale kokku 20 inimest. Koosolekut juhatas Paul Riis Kangrult ja protokollis Tõnis Riis Jüritoalt. Koosolekut peeti Riisa meierei ruumides ning arutati noorte seltsi või ühingu asutamist, sest Tori valla keskusesse käimine seltsielust osa võtmiseks oli kauge. Otsustati asutada Riisale oma noorteselts. Ajutisse juhatusse valiti Kangru Paul Riis, Poe Maria Riismann ja Möldri Andres Riis.

29. maiks 1925. aastaks oli ühing registreeritud Viljandi-Pärnu Rahukogu poolt raamatukoguselts "Laine" nimetuse all. Seltsil oli 51 liiget ja kogus esialgu 15 raamatut. 1925. aasta jõuludeks otsustati raamatukogu täiendada, kasutades selleks pidudest ja näitusmüügist saadavaid tulusid. Võetakse vastu ka otsus, et seltsil oleks oma pitsat ja lipp. 16. novembril 1925. aastal juhtub aga külas suur õnnetus. Mõrvatakse üks aktiivne seltsi asutajaliige, Nurga Andres Riismann. Tema hukkumise põhjuseks oli raha, mille eest ta pidi linnast Riisa kauplusse kaupa tooma. Külaelu on nagu halvatud, sest esialgu kahtlustatakse nii mõndagi oma küla inimest. Mõrvariks osutub siiski Viljandi vanglast põgenenud vang Schönberg, kes hiljem ka tabatakse.

PILDIL: Tantsijate grupp Riisal 6.01.1931. Ees Jüritoa teenia Ida Raap ja Ennu Jaan Riismanni tütar Natalia Riisman. Keskel Rähni Linda Rähn, Jüritoa Senni Pärman, Nõmme Karl Tilk, Mastinõmme Harri Gerberson, Ennu Theodoora Riisman, Jaan Riismani tütar Mastinõmme Senni Gerberson. Taga püsti Abaja Leili Riis, Paruli Liidia Riisman, Kõlliaru Amilde Paulson, Hoolmiku Hans Ruul ja kooliõpetaja Aliide Laas.

1926. aastal edeneb seltsielu hästi. Protokolliraamatust saab lugeda, et pidude sissetulekud on suurenenud ja raamatuid on juurde saadud nii ostu teel, kui ka iga seltsi liige on annetanud ühe raamatu. Raamatuid hoitakse kapis ja neid laenutab esialgu õhtuti kelle 18:00-20:00 Miina Ostrov, kes elab Jüritoa õue peal väikeses majas. Pidusid peetakse ka väljaspool Riisaküla – Tõramaa Mustal, Kuusekääral ja Tipu koolimajas. Eeskavas on näidendid, rahvatantsud ja laulud. Seltsi sissetuleku allikaks on ka liikmemaks, mis on esialgu 1 kroon, alates 1930. aastast aga 50 senti.

"Laine" juhatuse otsusel on 1927. aasta 16. veebruaril ostetud raadioaparaat. Ühes toomise ja lisakuludega on selleks läinud 43.165 marka. Raadio seatakse üles Miina Ostrovi elupaika. Sellest saab nüüd "Raadiotuba". Raadiost saab kuulata neljapäeval, laupäeval ja pühapäeval kirikust jumalateenistust. Lastele on väga huvitavad kuuldemängude esitlused. Meelde jäid Mari Möldre esitatud Paunvere Joosep Tootsi lood. Raadiotoas on vastu võetud kord, et ei tohi suitsetada ja ei ole lubatud kõvasti juttu ajada. Samadel päevadel (neljapäeval, laupäeval ja pühapäeval) saab vahetada ka raamatuid. Eriti tähtis oli pühapäevane jutlus, mis kanti üle Tallinnast. Siis istusid vanemad inimesed vaikselt, kuulasid jutlust ja laulsid kaasa kui oli laulmise koht – nagu päris kirikus. Riisa oli ju kirikust kaugel (15 km) ja seega oli kirik nagu koju kätte tulnud.

1928. aasta oli viljakas pidude läbiviimise poolest: 12. veebruaril Kuusekääral, 28. märtsil Hoolmikul, 8. juulil Jüritoa küünis, 9. novembril Mardipidu Jüritoal, 24 novembril Kadripidu Hoolmikul ja 26. detsembril einelauaga pidu Aadu-Jaanil. Selts organiseeris ka Vabaduspäeva rongikäigu ja suvepidusid Meiekose roheluses. 1937. aastal on esmakordselt mainitud, et Meiekose suvepidul on einelaud ja ka õllemüük. Seni ei olnud pidudel mingeid alkohoolseid jooke olnud.

9. juunil 1935. aastal toimus kinnine pidu Ennul, märkimaks seltsi tegevuse 10. aastapäeva. Tõdeti, et ühingu tegevus on näidanud, et Riisalgi võib midagi ära teha, kui ainult on tahtmist. Seltsi tuludest otsustati anda toetust Riisa Põllumeeste Seltsile, et nad võiksid saata esindajaid Tallinna Riigivanema jutule Riisa suurvete reguleerimise küsimuses. Oli ju 1931. aasta kevadel olnud väga suur üleujutus.

1936. aastal viiakse raadioaparaat "Raadiotoast" Kangrule. Paul Riis organiseerib raadiovõrgu, mille osanikeks saavad Turu, Ennu, Sõõru, Jüritoa ja Postiagentuuri maja, kus nüüd tuleb raadio läbi valjuhääldi päris koju. Raadioaparaadi ostmine igasse perre polnud veel võimalik.

1938. aastal viiakse raamatute laenutamine üle Poe ruumidesse. Raamatukogu kulud on 10 krooni aastas kütte ja valgustuse eest kuna ruumid annab Poe omanik Ludmilla Nõmm tasuta.

1940. aasta 9. märtsil on pidu Turul, kus kavas ilulugemine ja laul. 2. juulil 1940. a. pidu Meiekosel, kus eeskavas naljaettekanded ja rahvatants. Viimane sissekanne on protokoll nr. 90 29. septembrist 1940. aastast, kus otsustatakse pidada pidu 10. novembril 1940. a. Turul. Sellega ühingu tegevus ka lõppes, sest uus, 1941. aasta lõpetas kõik, mis varem tehtud inimeste rõõmuks, hariduseks ja iluks.

Spordiselts "Vaprus"

11. juulil 1926. aastal moodustatakse raamatukoguseltsi "Laine" noorematest liikmetest spordiring. Sportlikku tegevust algatas Otto Vaher. Temaga liitusid ärksamad noored nagu Arnold Eier Sõõrul, Elmar ja Harri Riismann Jaagussaarelt, Harri Gerberson Mastinõmmelt ja Johannes Tamm Aadu-Jaanilt. See oli tuumik, mille ümber koondusid nii Riisa kui Tõramaa küla noored mehed. Spordiringi ajutisse juhatusse kuulusid Otto Vaher, Johannes Tamm ja Arnold Martinson. Asutamisprotokollist on lugeda: "Spordiringi lõpetamise puhul läheb spordiringi varandus raamatukoguühingule "Laine" ehk mõnele teisele kohapealsele sportlisele organisatsioonile ühes kassaga, viimane aga selle tingimusega, et varandus mitte Riisakülast välja viidud ei saaks".

Spordiringis tegeleti suvel kergejõustikuga. Kuna Aadu-Jaani peremees Jaan Riis eraldas noortele tasuta harjutusväljaku, siis oli võistlusi ja treeninguid igal nädalavahetusel. Aktiivselt võeti osa Tohera küla ja Tori valla võistlustest, kus saadi ka auhinnalisi kohti. Talvel suusatati. Isegi hüppemägi ehitati Aadu-Jaani õue kaldapealsele. Talvel oli noorte kasutuses ka üks ruum Aadu-Jaani saunamajas. Mängiti karoonat, "jo-jod" ja "ping-pongi". Tihti korraldati kergejõustikuvõistlusi ja seda ka väljaspool koduvalda. Spordiväljakute parimad olid Aadujaani Juku, Sõõru Arnold, Pudru Aleks, Gerbersoni Harri, Konnaoidu Miku, Eldur ja Arvi Jaagussaared, Kile Otto, Pakupoisi Anton ja paljud teised.

Spordiselts korraldas ka pidusid, millede sissetulekust osteti spordivarustust. Pidude eeskavas olid võimlemised, mida esitasid neiud, ja püramiidid. Väga huvitav oli üks võimlemiskava, kus rekvisiitideks olid väikesed põlevad küünlad-lambikesed. Spordiseltsil oli oma orkester "Riisa Jazz". Selle asutajad olid Jaagussaare poisid vennad Elmar, Harri, Feliks ja Tõnis Riismannid. Trummi lõi Arnold Eier Kilelt.

Tõramaa seltsielu

Näitemängu käidi mängimas Riisa Kangrul. Ka laulukooris käidi Riisal. Üleoja Mihkel käis koos õde Kataga Riisal näitemängu ja laulu õppimas. Ühel kevadel pidid Halliste keelel ära uppuma. Kukkusid läbi jää, aga välja tulid. Riisal tegutses ka spordiselts. Laupäevaõhtused külasimmanid olid suvel koos Riisa rahvaga ja Kõpu-poolsete inimestega Meiekose aasal. Pidusid peeti veel Bachmannil, Mustal ja Ritsul. Tänutundega mälestatakse ka Aadujaani peremeest Jaan Riisi, kes alati toetas noorte ettevõtmisi.

PILDIL: Abaja Helene (Leili) Riis.

Jaanipäevapeod peeti Meiekose aasal. Tantsimas käidi ka Väime viljaküünis. Seal oli hea laudpõrandaga küün nagu Üleojalgi. Kadripäeval käis külarahvas Lohul, kus sellenimeline perenaine. Lohu Tõnis mängis kannelt ja laulis: "Kadri hüppas, Kadri kargas". Tagakambris oli laud kadritoitudega. Seal tõsteti Kadrisid üles. Mihklipäeval käidi alati Üleojal ja Abajal. Mihklipäeval peeti ka Toris laata. Laadalt tulles hakati mihklipäevapidu pidama - ikka laulu, pillimängu ja tantsuga. Väga hea laulja oli Abaja Leili Riis.

Mardipäeva peeti Nõmmel, kus nii isa kui poeg olid Mardid. Nõmmele kutsuti alati külarahvas kokku. Tulid noored ja vanad. Söödi marditoite ja joodi mardiõlut. Lauldi mardilaule ja mängiti pilli. Üleoja Mihkel Riis mängis mandoliini, Abaja Mihkel aga viiulit. Nõmme noorperemees Martin Riis mängis lõõtspilli ja vanaperemees Mart kannelt. Tantsiti rehetoas. Noored tegid maskides mardijanti.

Andrese (Pärna) Maria Riis: "Andresepäeval kutsus isa Andres alati külalisi. Pakuti süüa-juua. Nõmme Mart mängis härmoonikut ja laulis Abaja Leili Riisiga." Abaja Mihkel Riis ja Vahelttoa Juhan Roostalu käisid alati andresepäeval Andresel külas, samuti Üleoja ja Kuusemetsa rahvas. "Õhta hilja nad tulid, mängisid pilli akna taga. Papa tõi paar viina ja mett säädis alati valmis."

Riisa lehekülg		Sisukord		Järgmine peatükk